midagi ilusat.

"I can fly

But I want his wings

I can shine even in the darkness

But I crave the light that he brings

Revel in the songs that he sings

My angel Gabriel

I can love

But I need his heart

I am strong even on my own

But from him I never want to part

He's been there since the very start

My angel Gabriel

My angel Gabriel

Bless the day he came to be

Angel's wings carried him to me

Heavenly

I can fly

But I want his wings

I can shine even in the darkness

But I crave the light that he brings

Revel in the songs that he sings

My angel Gabriel

My angel Gabriel

My angel Gabriel"

*Lamb - Gabriel



http://www.youtube.com/watch?v=R1Cy78pCn9Y

it's friday!

Nii. Täna on reede. Lähen varsti maniküüri ja siis ei teagi mis päevaga peale hakata.. Tahaks hullult kuskile välja minna, aga rahakott karjub hetkel nii jubedalt, et endal ka pea valutab. Peaks raamatut lugema või kunsti tegema. Jah.. joonistada võiks küll..

Suutsin ennast vene keele tunnis kokku võtta, paar asja ära vastata ja perioodi ning aasta 4 saada. Ohh milline pingelangus. Praktiliselt on kooliga kõik. Ainult, et esmaspäeval teen kiire füüsika järeltöö ja no matemaatikas tuleb ka kirves kontrolltöö. Prr. Ja siis on tõesti kõik! 26ndal on lõpukell. Ja peale seda ainult eksamid. Imelik on mõelda, et kohe varsti lähevadki kõik teed meie klassikaaslaste vahel lahku - kes, kuhu, kellega, mida.. Nukraks teeb tegelikult.

ruby, ruby, ruby, ruby..

Nüüd olen tark, sest lugesin Loitsukelleri koduleheküljelt absoluutselt kõikide kivikeste iseloomustused läbi. Tegin seda selleks, et mul on plaanis seda lahedat poodi külastada ja paari-kolme kivi võrra raskem olla. Üks amulett jäi ka silma ja siis kui veel rikkamaks saan, ostan tarokaardid ka lõpuks ära, mida juba ammu tahtnud olen. :) Ühesõnaga ma lähen varsti Loitsukellerisse shoppama..

Täna oli mõnus kooli minna. Vihmapiisad põsel.. Veidike jahe.. Enam ei ole silmad paksult tänavatolmu täis.. ja rohi muutub roheliseks ning pungad puudel saavad jõudu juurde..

Tahaks juba oma sooja väikest pesa. Pikkade oranžide kardinatega akent. Pehmet voodit. Pisikest kappi, kus on kõige tähtsamad asjad. Mõnusat kööginurka, kus saab hommikukohvi juua.. Tahaks vannituba, kus on mu oma mustapesukorv. Oma postkasti, kust igal hommikul leian kvaliteetajalehe. Oma kohvimasinat ja väikest külmikut. Seinu, mis on minu tehtud kunsti täis. Värvilist kaltsuvaipa. Jalamatti ukse taga, millel on naerma ajav tekst. Kuskil nurgas võiks vesipiip ka olla. Ja siis läpptopp, mille kunagi soetada kavatsen. Ja siis nagu kirss koogi tipus, keset korterit võiks seista minu J.

Mm.

big life.

Koolis on juba imelik käia, sest pooled õpetajad on ammu omadega suves ning ainult mata õpetaja ajab oma joru räigelt edasi. Ja siis me ei saa kokku lepitud, millal lõpukell on, sest pooltel päevadel pole õpetajaid ega õpilasi, siis tulevad juba eksamid peale ja blabla. Aga miks mitte siis juba ära jätta, see oleks palju originaalsem!?

Oma suure telefoniarve sain õnneks ära makstud, kuid ikkagi on rahadega jokk. Praegu on selline tunne, et tahaks 24h töö juures rabada.. alates juulist hakkangi.. aga ikkkkkaaagiiiii! Oh boy that sucks!!

Ja kurat varsti ütlen vanaemale "tsau" ja lähen elan oma elu kuskil ühetoalises koos J'ga. Mulle aitab! Täielik nonsenss, mida see muti korraldab siin..

Kas ma vingun liiga palju? :O

Sooje juustupalle ja lattet tahaks.. Mm.

I need you like a heart needs a beat.

ootusärevus.

Homme siis loodan, et leian sellise teema, mille alla saaksin sobitada prostitutsiooni, HIV ja perevägivalla. Proovikirjandis sidusin need kolm väga andekalt ja nüüd loodab õpetaja, et teen homse kirjandi 80-ne punkti peale. Õõõõõõ. Söögipoolis on mul juba ära ostetud ja ootab homset laua peal. Täitsa nõme, et nüüd pole enam kirjandi kirjutamise ajal mingit vaheaega söömiseks. Laome lihtsalt oma toidupaki mustandi lehe kõrvale laiali ning näksime siis, kui heaks arvame..

Ja mul on mingid südamerütmihäired vms asi. Vahel on selline tunne, et süda hüppab kohe kohe kurgust välja.. eile oli jälle nii. Ja enne üle ei läinud, kui pidin rahusti sisse võtma. Hakkan vist vanaks jääma..

...

Teine eksamieelne päev.

Eile ei uurinud ma kordagi kirjandi asju, täna pole seda ka jõudnud teha.. Lihtsalt logelen ja puhkan ja püüan ennast välja magada. Targem on ju puhata ja patareisid laadida kui fakte tuupida ning ennast siniseks muretseda. Kuid täna õhtul siiski võtan ennast kätte ja vaatan paar asja üle.. parem karta kui kahetseda eks!

what?!

*mul on pangakaardil väga väike summa
*laua peal on väga suur mobiiltelefoniarve
*ma ei viitsi oma viimaseks vene keele järeltööks õppida
*ülemus helistas ja tundis huvi.. tööalast huvi
*vanaema tahab reisidelt ostetud taldrikud wc-sse seinale panna
*raamatupoe isu on
*jõupaber jäi vanaisa kingi jaoks väikeseks
*ma sõin jälle banaani
*mulle endale oleks vaja üht-teist
*laupäeval kell 10 on lõpukirjand
*laupäeval saab piduuuuu!
*hmm.. tahaks midagi heaaad

minu lapsepõlve mängumaa.

Käisingi ära. Nii hea oli.

Käisin J'ga oma lapsepõlvekodukohas. Merekohin, tuul, männid, kaupluse vana kolletunud silt, kulunud sinised postkastid, aken, mille tagune tuba kunagi mulle kuulus, vana kollane putka ning sillerdav meri ja sinitaevas. Mälestused.. üksikud pildid mälus.. igatsus selle süütu ja muretu aja järgi.. kui hommikul sai sõpradega välja mindud ning õhtuhämaruses koju mindud, vahepealne oligi meie tavaline elu. Siis kui elu oli mäng..

Ema juures olime ka. Vend on nii suureks ja tubliks kasvanud. Aga lollusi teeb ikka, nagu alati. Tema elu on veel mäng.

kolm päeva puhkust.

Tänane koolipäev (nagu iga neljapäev) sisaldas 2x40min Counter-Strike'i mängimist klassivendadega. Tagaajamine, hiilimine, põmm ja pauhh! Suht norm.

Ja täna oli ka meie lennu viimane kehalisekasvatuse tund. Alguses jooksime niisama metsas ringi, hiljem mängisime pallimänge saalis. Viimane rivistus oli hea. Õpetaja surus igalühel pisarsilmil kätt, tegime talle aplausi ning kõik võisid viimast korda garderoobi riideid vahetama minna. Sellised hetked on nii imelikud, samas teevad seest soojaks, sest see tunne on kurb, kui tead, et siia sa enam niipea ei tule.. keegi teine hakkab minu eest jooksma ja palli mängima.. and thats the way it goes.

Homme sõidan ema juurde. Ema küll ei ole kodus aga õde ja vend on. Ma lähen hoian õel silma peal. Mitte vennal, vaid just õel.. Ja perekonda läheme ka J'ga mängima. Sest tahan oma mõlemad mehed, venna ja J, metsa ja randa jalutama viia..

Seniks kena nädalavahetust teile ;)

aadam ja eeva. aadam ja aadam? eeva ja eeva?

Homoabielude poolt ja vastu.

Läbi aegade on ühiskond suuresti muutunud. Oleme jõudnud selleni, et armastus ei ole enam ainult mehe ja naise vaheline, vaid ka kahe mehe ning kahe naise vaheline. Selliseid kooslusi aga taunitakse, kuid vähesed mõtlevad sellele, et me kõik peame kuidagi elama, elama nii, nagu soovime ja igal asjal on paratamatult kaks külge..

Meie elu on kirgastama hakanud gay-klubid ja homoparaadid. Tänavatele kogunevad sajad, kui mitte tuhanded oma soo ihalejad, vikerkaare värvilised lipud pannakse lehvima ning kolonnis kõndijad on õnnelikud. Mida aga arvavad sellest tavalised inimesed? Meedias on tekkinud palju kära homoparaadide korraldamise suhtes. Kas tõesti peavad gay'd ning lesbid oma armastust tänavatel eksponeerima? Enamus arvavad, et nad võiksid jääda koju nelja seina vahele ning seal oma armastust näidata.. Samas arvan ma, et oma soo armastajatel on õigus ennast näidata, sest ka meie ju eksponeerime ennast tänaval, käest kinni jalutades või kallimaga tänavanurgal suudeldes..

Järgmiseks julgeks etapiks oma soo ihalejatel on abiellumine. Nagu heterodel, on loomulik, et ka homodel tekib soov oma armastust tõestada - abielluda. Mitmes riigis on homoabielud aksepteeritud, paljud on võimalust kasutanud. Kuid samas on palju riike, kes keelduvad kindlasõnaliselt, sest see on usuvastane vms. On ka juhtumeid, kus homod pakivad oma kohvrid ning kolivad riiki, kus homoabielud lubatud on. Samuti on ilmsiks tulnud kuulsusi, kes on kasutanud võimalust ning abiellunud - oma soolisega. Heaks näiteks võib tuua sir Elton Johni, kes on oma kaaslasega juba üle paari aasta abielus olnud ning nad on selle üle uhked ning õnnelikud. Samas taunivad riikide suured kirikupead homoabielusid ning löövad risti ette, kui teema vestlusesse tuleb. Kuid miks keelata inimesele võimalust olla oma kaaslasega seotud ning õnnelik? Kui enamus ühiskonnast vaatab homodele viltu, siis mind paneb näiteks mõtlema see, et nemad võivad meist samamoodi mõelda: "Kuidas nad küll saavad abielluda ja koos olla - mees ja naine?!"

Lõpetuseks ütleksin, et inimesed peaksid olema sallivamad ning on paratamatus, et igal asjal on positiivsed ja negatiivsed küljed. Samamoodi on ka heterode abielul halbu külgi, kuid siiski on see juba sajandeid lubatud. Arvan, et kunagi tuleb aeg, kus riigid lihtsalt peavad homoabielud aksepteerima, sest on paratamatus, et oma soo ihalejaid tuleb aina juurde.

*Ühiskonnaõpetuse essee. 20st punktist 18st. Hinne: 5. Klassi parim punktisumma.

hey you! f*ck off!

Kes ütles, et Nõmmel on turvaline? Juba mitmendat korda kõnnivad mingid tundmatud kollid meie aiast läbi. Mitte midagi ei ütle, küsimustele ei vasta. Täna samamoodi. Vanaema nägi aknanurgast, et keegi kõnnib aias. Alguses arvas, et see on vanaisa või isa, kes külla pidi tulema. Aga ei. Läks siis vaatama ja misasja? Tundmatu mees. Mitte midagi ei ütle, lihtsalt kõnnib tuimalt meie aiast läbi, naabri aia poole. Vanaema pistis karjuma ja küsis, et misasja sa tahad? Ja siis naabri aiast läbi saades võttis mees puulati ja oli valmis vanaemale äigama, kui kõrvalt graažist tuli üks tädi välja. Mees pistis lati omale kaenlasse ja läks minema. Pakkusin välja, et võtame koera! Aitab küll eks.

Kirjanduse essee sain 5. Klassi parim. Jee. Kodaniku essee teemal: "Homoabielude poolt ja vastu" sain ka 5. Vau! Sügisballi sisukontrolli sain ka 5. Juhei! Klassivennal aitasin sama sisukontrolli teha, ta sai ka 5. Tänutäheks sain mõnusa kalli. Hea. Aga halvad hinded? Neist ärme räägi.... köh köh. Vanaemale ütlen, et kõik on kontrolli all. Tegelikult ongi. Päriselt ka! Näe ufo, tsau!

värv.

Selle aasta esimene aednikupäev on möödas. Riisusin oma pöidla villi. Aga hea on näha, kuidas leherisu alt tärkab välja puhanud muru ning elupuud tänavad sind, kui oled nende alt mitu sentimeetrit sügislehti ära riisunud.. Kõik hakkab elama. Kevad, kevad, kevad!

Ja ma soovitan väga Memoirs of a Geisha't raamatupoodidesse otsima minna. Olen kõigest 20 lk läbi lugenud ja juba sellel hetkel on raamat super..

M'i kink tuli kuradima hea välja!

L.L.P

Eile õhtul olin kodune. Ostsin (jälle) uue raamatu. Seekord inglise keelse Geisha memuaarid - Memoirs of a Geisha. Inglise keelset raamatut on hea lugeda, sest pool lehekülge inglise keelseid sõnu ütleb palju rohkem kui viis lehekülge eesti keelset teksti. 428 lehekülge inglise keelset peenikest teksti. Mõnus...

Täna hakkan kunstnikuks! Hakkan suurt maali tegema. Kingiks.

Ah ja seda ka veel, et vanaema sai teada meie plaanist J'ga kokku kolida. Nüüd ajab igast juttu, et ikka normaalse korteri siis otsiksime ja blablabla. Räägib mulle sama asja, mis meil J'ga ammu räägitud ja plaanis. Ainult, et vanaema soovitas aasta veel oodata. Ootame me jee. Selle aja jooksul võib meie suhe p*rsse minna tänu vähesele koosolemise ajale jne. Ja on ikka ebanormaalne kui peaksin veel aasta aega vanaema lõunaks välja viskama, selleks, et J'ga kahekesi olla. Ja kolimine pole üldse mitte minu ja J'gu kahekesi olemise jaoks, vaid pigem selleks, et me mõlemad soovime oma elu juba elama hakata.

my (sexy)back hurts.

Kuskilt olen kuulnud, et kui ülaselg kahtlaselt valutab, siis pidi see tulenema stressist. Hmm. Suvel oli küll juhuseid, kus ülaselg või siis kukla alune jubedalt valutas ning vanaema ütles, et see stressist.. Ja eile õhtul tundsin teravat nö närvivalu sarnast tuiget ülaseljas, mõtlesin, et läheb üle, kuid täna on eriti kehv. Vahepeal ennast liigutades on teravam valu, kuid muidu niisama olles on selline tunne nagu kannaksin pidevalt u 10kg kasti seljas. Raske tunne, mingi lihasevärk vist. Fastumgel'i ka pole.. Niiet.. kes mulle massaaži teeb ah? :)

Koolis on nii mõttetu. Ja alati siis kui ma otsustan kehalisest kasvatusest plehku panna jääb tund ära. Kuid täna oleksin koju oma seljavalu pärast läinud..

M printis mu uurimustöö välja. Kus ma siis silitasin seda värskelt prinditud mitmete nädalate tööd. Hakkasin siis pikemalt vaatama ka ja poole uurimise pealt pahvatasin naerma. Olin tekstis midagi muutnud ja read olid edasi läinud ning pooled lk nr-id olid ülesse lükkunud. Jee. Parandasin vea ära ja siis avastasin, et sisukorras oli üks pealkiri ka muutmata. Aga M ütles, et prindib uuesti. Külla ta on hea. :)

bonjour madmoiselle.

<-- Moblaga tehtud pilt Pere Lachaise'i kalmistu väravas (sinna maetakse kuulsuseid ja muud intelligentsi).

Olen tagasi! Väga hea oli vahelduseks kaugel eemal olla. Päevade kaupa ma ei viitsi oma reisi detailselt kirjeldada, sest ma ei mäleta misasi mingil päeval oli.. aga siin on siis mu Pariisi reisi lahedamad ja hullemad killud:

* Poola on totaalselt hull riik! Kõik on ligadilogadi ja nii mõnelgi tekkis Poolas söömisest kõhulahtisus ja iiveldus, selle tõttu otsustasin seal mitte süüa ning isegi poest ostetud kauba viskasin minema. Parem karta kui kahetseda. Minu kõhuga on siiamaani kõik korras ;)
* Esimene öömaja Poolas oli õudne. Ainult prussakad olid puudu. Šokk oli nii suur, et helistasin nutt kurgus J-le, et ta mulle järgi tuleks.. Magasime riietega ja pidevalt olime valves. Olete Hostelit näinud?
* Busside konditsioneerid. Meil tekkis väike tüli sellepärast isegi. Aga elus oleme.
* Kindlasti teate väikest Brüsseli pissivat poissi. Käisime ja vaatasime ka tema ära. Hiljem Pariisis nägime pissivat meest. Üks tüüp otsustas keset tänavat püksiluku lahti teha ja vastu puud kusta. Samal ajal rahvas kõnnib rahulikult mööda. Ja meie buss peatus ka samal ajal, nii et me saime piinlikult itsitada. Ja ta raputas isegi tilga ära!!
* Olles teel Eiffeli torni juurde, jooksis kaks väikest poissi meie rühma keskelt läbi. Samal ajal lonkis üks habemega vanapapi neile järele. Paar minutit hiljem jõudis mulle kohale, et tollelt mehelt varastati peaaegu meie silme all midagi ära. Hiljem nägin neid nolke Eiffeli torni piletijärjekordade juures. Oma kotti hakkasin üha tugevamini enda vastas hoidma.. Paranoia.
* Poolas oli söögipeatus kuskil täielikus rekkaparadiisis. Vasakult, paremal, otse ja selja tagant tulid suured veoautod. Tahtsime tualetti minna ja hiilisime ühe rekka tagant välja, hakkasin just seisva rekka eest teed ületama, kui äkki tuli vaiksel kiirusel ja hääletult üks rekka nagu eikuskilt välja. Jäin seisma, võpatasin, ehmatasin ja hakkasin siis naerma. Isegi rekkamees sai mu üle naerda. Heas mõttes. Nüüd mul on rekkaparanoia ka!
* Üks mu klassiõde on ikka totaalne beib. Kulutas kogu oma raha ära kahe Lacoste t-särgi ja mingist imelikust firmakast ostetud teksade peale. Sama tsikk ütles koridoris kõndivale klassivennale: "Kuule, mine koridorist ära, ma tahan pesema minna!" Asi selles, et tualetid ja pesemine on koridoris. Ja tsikk oli ilma meigita. Pean veel midagi täpsustama? :D

Neid juhtumisi oli kindlasti veel aga hetkel ei tule meelde kõik. Istun oma mõnusas toakeses ja joon liiga kaua tõmmata lastud Earl Grey'd. Ühesõnaga.. olles ära suht tundmatutes kohtades omapäi, kaugel oma kodust ja armastest inimestest, hakkasin mõtlema, et tegelikult on meil siin Eestis hea olla.

Ja ise ma pilte ei teinud. Sest teised tegid topelt minu eest. Tegelikult moblaga sain Eiffelist paar päris head klõpsu.. Kuid kui kõik fotograafid on oma pildikesed üles loadinud, siis annan kuskil mingit moodi teada ;)

Okei siis. Suht chill. Patareid on vist laetud ja homme sukeldun siis koolitrallimöllu edasi.

ajastus on kõige tähtsam.

Eile oli hea olla lõpuks, sest sain oma uurimustöö tehtud. Ootasin tund aega printimist ja siis kloppisin kõik kokku ja panin kilede vahele ning täna viisin õpetajale. "Oi kui paks!" oli õpetaja esimene reageering mu punaste kaantega mitme nädala tööd vaadates. Algus tundus vähemalt hea olevat. Ootame ülejärgmist nädalat siis.

Varsti hakkan oma asju pakkima. Kohver juba ootab täitmist. Täna vist jääb Une-Mati visiit ära, sest pean kell 4 varahommikul ujula juures bussipeatuses virk ja kraps olema. Aga ootusärevus on suur ka! Mõelge.. mitu nädalat punnisin oma uurimustööd teha ja nüüd saan lõpuks puhata.. Prantsusmaal. Mmm. Ja hea seltskond on ka. Mõnus.

Ja nii palju ka, et ma ei võta mingit fotografeerimismasinat kaasa, sest nii paljud võtavad ja klõpsivad. Seega panen kunagi mingi lingi siis, kust pilte näeb..

Aga nüüd hakkan mp3-playerit jälle täitma ning asju kokku panema vaikselt.

to france.

Check this out! (nüüd vaata pilti)

Ja terve see nädal on sigimist-sagimist täis. Reede varahommikul kell 4 on Pariisi poole sõit. Super. Saabki ära nädalaks siit. Ja ma ei imesta kui tegelikult teise päeva õhtul hotelli voodis istun ja igatsen. Heh, seda ma teen praegugi tegelikult..

Ma nüüd lähen sööma. Headisuaitäh! :)

mul on selline tunne, et kevad tuleb.

Sain oma desktopi probleemid lahendatud. Ja nagu alati, tuli isa ja tegi kõik ühe nupule vajutusega korda. Aga hetkel olen viirusetõrjeta.

Eile (laupäeval) peale ärkamist oli kõik enam-vähem okei. Lõikusin juustu ja tegin suupistevaagnaid, samal ajal jõin kohvi ning samalajal värisesid käed ka. Ma ei tea, kas eelmise õhtu bailamisest või lihtsalt põrutatud ja retsitud randmete pärast.. Õhtul tuli hull seltskond kokku. Mul oli paha. Sest tundsin, et olen üksi kõigi seas. Mul ei olnud kuskil hea olla, seega sulgesin ennast oma tuppa ja lugesin raamatut. Ja kõige nõmedam oli see, et isa ei jõudnud eile isegi tere öelda. Täna saime paremini jutu peale. See selleks..

Täna on ilus päev ning lähen oma kõige kallimaga välja päikest püüdma.

täna on Piia päev.

Minuga on kõik okei. Susserdasin teisipäeval arvutis midagi ära, nüüd on kõik nagu mingi vaegnägija oma - topeltsuur ja tagasi ei saa. Minu mõistus üle ei käi enam. Kõik asjad proovisin ära, aga ei. Lõpuks helistasin isale ja homme tuleb ning vaatab mis värk on. Muidu arvutiga kõik korras aga kõik asjad desktopil - ikoonid ja stardiriba - on topeltsuured. Ma olen Keenius eks! Sellepärast hoian senikaua oma näpud eemale.. No täna tegin aint erandi :)

Koolis on ka kõik okei.

Ja täna saab peoriided selga panna ja lõbutseda, sest kallil Piiakesel on ju sünnipäev! :*

aega oleks juurde vaja.

Nii nii nii. Eile sattusin üle pika aja uurimustöö tuhinasse. 36 lk on valmis. Millalgi hakkan Eesti restoranide interjööre uurima ehk chillin kaks päeva internetis restoranide kodulehekülgede peal.

Juba hakatakse tegema stendi "titepilt versus uuem pilt". Teate küll. Meil on igatahes selline traditsioon, et igal lõpuklassil on stend selliste "enne ja pärast" piltidega. Eelmistel aastatel on samuti selliseid stende tehtud ja siis käisime vaatamas ja uurimas ja naermas. Nüüd naerdakse meie üle. Heas mõttes loomulikult. Vist. : ) Panin juba pildid kapi peale valmis, homme kraban kaasa, kui meeles on.

Täna järjekordselt olin mina see, kes matemaatika õpetaja/klassijuhataja peale vihastas. Turtsusin üksi seal pingis ja lõpuks tõmbasin tervele vihiku lehele mingi sigrimigri peale. No ei saa midagi aru ju kui õpetaja põristab kogu ülesande lüümiku pealt nii kiiresti maha, et ma ei jõua isegi ülesande numbrit maha kirjutada. Ja loomulikult õpetaja kirjutab kõige väiksemas kirjas üldse. Pigistad silmad välja, et näha mis värvi tindiga ta üldse kirjutanud on. Jee.

Okei ma nüüd naudin päeva kuidagimoodi, sest homseks pole midagi õppida. Mõnna.

kolmviisseitse.

Käisin elus esimest korda valimas. Üllatavalt vähe rahvast oli. Kella 2-ks oli mul igatahes valitud ja mingeid järjekordi ei olnud. Aega võttis see mul vist mingi 45 sekundit, et number kirja panna ja tempel peale ning minek. Kõik. Nüüd on mul õigus viriseda ja möliseda järgnevad 4 aastat.

Jan Uuspõldu käisin ka kinos vaatamas. Ainult, et Ilvest ei näinud, sest põis ei pidanud sel hetkel enam vastu. Film oli muidu okei ja naerda sai ka. Lihtsuses peitub võlu. ;)

Randmekaitsme-sideme ostsin ka. P*rsse see valu ja vaev eks. Mulle aitab. Ja neljapäeval, kui õpetaja mind võrkpalli taguma paneb, siis näitan küll vist keskmist näppu. Mängigu ise!

Ja üks dilemma on ka. Et kas panna omale jälle geelküüned või ei. Sest kunagi kui olid, siis tagajärjeks olid peaaegu olematud küüned. Samas viga oli ka selles, et ma ei käinud proffide juures. Nüüd aga käiksin. Sest ma ei viitsi koguaeg nokkida oma küünte kallal, murduvad ära, lõikan ära, kogu see kasvatamine on siis jälle tulemusteta.. enda jaoks leiab alati aega ja see raha on mul ka olemas, siis miks mitte eks. Eks ma mõtlen ja vaatan, mis saab.

Nüüd aga hakkan füüsika spikrit tegema, sest homme on kontrolltöö. Kes meist poleks koolis spikerdanud eks?

spectacular failures.

Millegipärast on mul tunne, et suudan alati kõik hea p*rsse keerata. Jah. Tunne on küll selline. Ja selline tunne on ka, et suured murdlained löövad mu peakohal kokku ja ma lihtsalt upun oma mõtetesse.

Sinu hommikune kõige-näkku-ütlemine pani mind mõtlema.. miks ma üldse seda kõike teen..

olen tubli. olen jah.

Now it's my time to laugh. Ha ha haa. Sain proovikirjandi 4.

Lähen viin prügikoti välja, toon külmikust omale Camembert juustu ja sukeldun uurimustööd tegema.

Ayo - Down on my knees. Hea.

Homne päev tõotab tulla samasugune.

Ja nädalavahetusel olen esialgsete plaanide kohaselt "ära". ; )

Ciao.

"isa ongi võõraks jäänud."

Ma ei tunne rõõmu sellest, mis meist jäänud
see mis oli, oli parem
polnud ammu sind näinud
jah, hea oli see, mis varem.
Olen nutnud, vihanud ja mõelnud
mis küll segab sind
kuid ise pole öelnudki
"Isa, ära jäta mind!"
Kaugus, aeg ja vaikimine
läinud kõik, mis juba kadunud
on ainult oma elu elamine
kõik mis juba läbi mõeldud.
Kuid vereinimesed jäävad
jäävad kauemaks kui
sõnad mis on öeldud
nagu võõrale silma vaatan sulle
möödume ja tulebki "Tere!"
mis tegelikult viskab kõik tulle
selle, mis kunagi oli pere...

Omalooming.

mmm.

Osta poest Camembert juustu ja rohelisi kivideta viinamarju. Lõika juust väikesteks tükkideks ja pane viinamari peale. Torka hambaorgiga vms tikuga läbi ja ongi maailmaparim suupiste valmis! Lihtsalt.. pole sõnu! Proovige ja luban, et te ei kahetse ;)

chillout.

Ma olin eile vist ainuke, kes kodune oli. Ja täna hommikul olin ainuke, kes kõige esimesena ärkas. Korralikult välja maganud. Heas tujus. Just sõin terve ports väikseid kivideta viinamarju ära. Ühe kohukese ka peale. Varsti peaks oma mehe kuskilt linna pealt üles otsima ja ta kinno vedama. Jan Uuspõld ootab.

Öösel nägin unes, kuidas ma kevade lõpupoole korteri otsimise tuhinas olin. Nii äge oli. Ja siis nägin nagu ettekuulutusena, et mis ma pean oma uurimustöö pildimaterjaliga tegema. Ehk siis sain oma unenäost ka kasuliku vihje. Sest mul oli nii palju pildimaterjali, mida ma ei osanud kuskile paigutada, aga tänu unenäole suutsin seda teha. Mure murud nagu naksti! Päris fun.

Üldse mul on hea tuju, sest kõik on hea ja süsteem töötab. Koolis on küll tegelt paar asja, mida peaks korda ajama, aga see ei häiri mind hetkel. Praegu on ju ikkagi kõige tähtsam eksamid ja nendeks valmistumine, mitte mingid jooksvad hinded muusikaõpetuses või venekeeles. Ma olen rahul.

Aga ülehomme (esmaspäeval) on mul PROOVIKIRJAND!!! Aga ma ei pabista. Sest kodukirjandid on mul kõik 4 või 4+ peale tehtud. Jälle saate pöialt hoida. Hehee.

: )

Hetkel on kõik okei. Õpetaja jäi mu uurimustööga rahule ja enne Pariisi minekut (16 märts sõidan ära) pean esitama paberil talle nii palju kui tehtud on, et ta saaks täpsemalt kontrollida. Sest täna õpetaja oli laisk ja ei viitsinud mälupulga pealt uurimustööd kontrollida. Vaatas ainult materjali üle, mis ma kaasa olin tassinud ning uurimustöö plaani ehk nö selgroo kontrollis üle. Ühtegi negatiivset arvamust ei tulnud. Oh, vot see oli kergendus. Seega võin täna kergemini hingata ja reedet nautida. Ainult et ma ei tea kuidas, kus ja kellega.

Täna on juba selline tunne, et kevad piilub kuskilt vaikselt. Sest päike on nii ere, hea ja soe. Kuidagi teistmoodi. Ja unustame selle, et tegelikult on alles veebruarikuu ning lund jätkub järgmisesse kahte kuusse. Eksju.

õõõ.

Täna on neljapäev. See tähendab, et mul oli koolis mõttetu päev.. Kehalise tunnis kõksisime natuke võrkpalli. Aga nagu meie koolil ikka, kasutatakse kõiki asju kuni asjast saab auk. Võrkpallid oleksid nagu 25 aastat vanad, niit siin, niit seal, vastikud kõvad ja valusad. Ja nüüd mul on parema käe esimene nukk valus, paistes natuke ja selline õrnalt sinakas. Suht mitte mõnna eks.

Mõtlesin oma blogile uue nö rubriigi. Kuna elan sellise vanaemaga koos, kes on nii mugav kui üldse olla saab ehk siis tema enda tehtud toitu saame vanaisaga võib-olla kord kuus, kui sedagi.. siis mõtlesin, et kui laual on järjekordselt mõni nonsenss söök, siis kirjutan sellised asjad oma blogisse "Mugava vanaema retseptiraamat" nime all. Ehk siis eesmärgiks on näidata, et kui mugav vanaema mul ikkagi on ja mida me siin vanaisaga sööma peame päevast päeva. Mõnikord on selline tunne, et vallutan köögi ja ehitan sinna vanaema jaoks barrikaadi ette. Või siis kolin lihtsalt ära. Millegi pärast arvan, et viimane juhtum on reaalsem ja see on ka suve poole teostatav, s.t plaanis.

Aga tänase "Mugava vanaema retseptiraamatu" alla läheb siis uhkest Kaubamaja toidumaailmast ostetud mingisugune ühepajatoit.. Alguses ma mõtlesin, et see on selline sooja salati moodi asi, mille kõrvale süüakse kartulit aga siis vanaema ütles, et jah, see ongi ühepajatoit, kui ma seda plastmasskarpi suurte silmadega ja krimpsus suuga vaatasin. Hull ühepajakas oli ka - pigem nagu pooleldi pudruks hakitud keedetud köögiviljad ja sõrmeküünesuurused kartulitükid. Jee. Panin siis vanaema rõõmuks seda maitsetut ja värvitut rooga oma taldrikule ühe keskmise kulbitäie.. Et siis täna minu vanaema oli tubli ja suutis Kaubamaja lettide vahel mõtiskledes tuua koju karbitäie ühepajatoitu, mida ei saa kohe mitte üldse selleks nimetada. Ootan huviga, mida vanaema homme välja mõtleb.

Homme lähen näitan oma uurimustööd esimest korda õpetajale. Natuke üle poole on valmis ning ma loodan, et kõik on okei. Hoidke pöialt!

"uinu mu kullake..."

Täna oli selline vops, et ma olin juba kell 4 üleval. Täitsa jube. Une-Mati oli mu maha jätnud. Olin niisama ja mõtlesin. Ja siis 15 minutit enne äratust otsustas Une-Mati jälle tulla. Vedasin ennast kuidagi kooli ja mul oli selline tunne, et otsaette oli kirjutatud: "Andke kohvi!". Aga ma ei saanud oma kohvi. Kuid nüüd on mu unepuudus üle läinud. Praeguseks. Vist.. Ja mul on miskipärast kõik nädalapäevad sassis.. Mis värk siis ikkagi on?

Nüüd hakkan uurimustööd tegema. Pool on valmis. Jee.

115 päeva lõpetamiseni.

blood diamond.

Tulin just kinost. Käisin Vereteemantit vaatamas. Ülihea film. Soovitan. See film muutis minu arvamust ja lähenemist nendele kallitele läbipaistvatele teemantitele, mida sõrmustel ja tiaaradel näeme. Milleks see kõik? Film näitabki, mida inimesed on suutelised teineteisega tegema.. Kõik see, mis seal Aafrikas tegelikult toimub.. kõike seda see film näitaski. Jube. Film lõpeb hästi, aga olukord riigis on ikka veel hull. 200 000 lapssõdurit, miljonitest inimestest koosnevad põgenikelaagrid. Ja kõik see selleks, et mingi tossike kuskil Londonis saaks oma poodi või kogusse kõige hinnalisemad teemantid. Jah, elu nõuab ohvreid, aga siiski.. kus on inimlikkus? Filmis oli üks mõtlema panev lause. Umbes selline: "Mida küll Jumal arvab sellest, mida inimesed teineteisega teevad?!"

Lihtsalt paneb mõtlema..

"vist kuulen Su samme..."

Sai sõidetud sinna ja tänna. Sai avastatud uus hea juust, mille nime ma ei oska siia kirjutada.. Sai nauditud mullivanni ja natuke lahjat sauna ning teineteist. Nüüd olen iseendaga ja kuulan Indigolaste plaati, mille täna endale soetasin. Enne seda keerutas Liisi Koikson ennast mu cd-mängijas.

Olen tüdinenud sellest, et mul pole piisavalt privaatsust. Mul ei ole "oma". Täna lihtsalt marsiti mu tuppa sisse ja pandi roosa-printsess-ehk-mu-ära-hellitatud-nõbu arvuti taha istuma ja öeldi: "Las ta olla natuke arvutis, siis rahuneb maha!" No p*rsse, sorri vaan, miks mina pean kannatama teie enda poolt tehtud lapse pärast, keda te ei suuda ohjeldada ega korralikult kasvatada!? Ja kes on käskinud temaga nii mängida, et too tõmbleb õhtul ringi nagu roosa kummipall mööda tuba ega püüagi maha rahuneda. Omad vitsad peksavad. Öeldakse, et enne lubade saamist tuleb sooritada eksamid ja minna üle kivide ja kändude, lõpuks jääb nii mõnigi lubadeta, kuid lapsevanemateks võivad saada kõik. Ka need, kes ei peaks... Loen päevi ja kuid, et saaks avada ilusa võtmega ilusa ukse ilusasse korterisse, milles elan mina ja mu kallis. Viskan võtmed kapi peale, panen hea plaadi mängijasse ja lähen kööki õhtuks midagi head tegema. Saaks ometi rahulikult teleka ees logeleda või tagataoas armatseda. Et siis hommikul koos ärgata ja tööle joosta ning nii iga päev.. iga järgnev päev. Nii lihtne see ongi! Unistada...

tuludkulud.

Eile oli üle pika aja parim sõbrapäev üldse. Lihtsuses peitub võlu! Kallis tegi meele heaks ning õhtul sõpradega vaikselt õllekas istuda oli mõnus. Aitäh!

Vaatasin internetipangas oma tulud ja kulud üle ning siis vupsas pähe, et peaks tuludeklaratsiooni ära tegema. Jee. Tehtud! Tehke teie ka ;)

Homme sõidan nädalavahetuseks ära. Nautima kvaliteetaega. Lülitan mobiili välja ja olen oma kõige kallimaga. Nii hea nii hea..

Et siis pühapäeval muljetan ;)

sa oled hea..

Indigolaste kontsert oli SUPER! Soovitan südamest. Nii hea, rahulik, soe, mõnus, mõnus, mõnus.. vajusin kohe nagu teisse maailma ja nautisin.. Super. Lähen varsti poodi ja ostan nende plaadi omale. Jah. Mul on plaanis osta Indigolaste, Liisi Koiksoni ning kõik Dagö plaadid. Kolm head eestimaist. Tõsiselt..

No ja ilusat sõbrapäeva siis ka :*

"priit, ära roni aknalaual!"

Täna oli koolis jälle hea olla. Mis värk on?

Homme on aga lebotame-diivanil-jalad-laual-käed-kukla-taga-risti päev. Kolmandaks tunniks. Siis kolm tundi üle elada ning sõbrapäeva puhul Indigolaste kontsert aulas. Super minumeelest.

Rohkem nagu polegi uudiseid.

Homme ma ei saada kaarte ega sõnumeid ega helista, et "jee head sõbrapäeva!". Ma olen lihtsalt olemas! ;)

rise and shine!

Peale nädalaajalist "patareide laadimist" oli super tuju hommikul tõustes ning kooli minna oli ka hea. Varem pole üldse nii olnud. Ju siis olingi magamata, tusane, väsinud, väike stress jne ning see palavikuga voodis lebotamine tuli ainult kasuks. Kokkuvõttes.

Koolist koju oli ka hea jalutada. Päike paistis täpselt silmaauku..

Ja ma sain omale õiged lumes-möllamise-püksid. Niiet.. lumme möllama! Jee.

Tahaks midagi head...

iris.

"And I'd give up forever to touch you
Cause I know that you feel me somehow
You're the closest thing to heaven that I'll ever be
And I don't want to go home right now

And all I can taste is this moment
And all I can breathe is your life
Cause sooner or later it's over
I just don't want to miss you tonight

And I don't want the world to see me
Cause I don't think that they'd understand
When everything's made to be broken
I just want you to know who I am

And you can't fight the tears that ain't coming
Or the moment of truth in your lies
When everything feels like the movies
Yeah you bleed just to know your alive..."


Goo Goo Dolls - Iris Vist et kõige parem laul minu meelest : )

mõnna. jutumärkides.

Hetke seisuga ma kahetsen väga, et üldse sinna Pariisi klassiga lähen. Esmaspäeval käis reisikonsultant rääkimas klassile, et mis siis toimuma hakkab. Ja kui ma hiljem neid jutte kuulsin, siis hoidsin ainult peast kinni.. Kokkuvõttes tuleb 9 päeva bussis istuda ja kõik. Pariisis me käime vist kõik muuseumid läbi ja nii need päevad pidid minema, vaba aega pidi ka minimaalselt olema. Ehk siis: e b a n o r m a a l n e. 12ndas klassis pole vaja muuseumides elada, võiks selle asemel näha rohkem linna ja elu. Klassijuhatajale sai öeldud, et soovime võimalikult vähestes muuseumides käia ning ühekordset bussi, et oleksime ainult meie. Aga klassijuhataja organiseerimise tulemus on see, et kahekordne buss, kaaslasteks õpilased kuskilt vene koolist ning ohtralt muuseume. Juhhei juhhei juhhei! S*tt noh. Ja tegelikult kui aus olla, siis kogu kupatust reisist oleksime pidanud teadma enne raha maksmist ja nüüd, kui on palju selliseid, kes tahaksid ära öelda, ei saa enam taganeda, sest nimed on kirjas ja raha makstud. Jälle s*tt noh! Kaasaarvatud mina. Nüüd mõtlen, et kuna reis on vaheajal, ja kui oleks teadnud, mis meid ootab, poleks ma läinud, vaid oleksin vaheajal saanud uurimustööd teha või siis mingil muul moel seda aega kasutada.

Lähen nüüd pessu ja siis hakkan koristama. Kallis tuleb külla...

Aitähheadaega : )

hihi.

Uues kuues ;)

diagnoos: ei tea.

Proovid olid arsti sõnul kõik korras. Ei osanud öelda, miks see palavik ja uimasus ja väsimus.. Aga tähtis on see, et tunne on mul hea, palavikku pole täna olnud ja isegi uurimustööd tegin täna kella 12st kuni praeguseni. Ehk siis.. Im fine! Aga sellegipoolest olen see nädalavahetus kodune.

mul on juba parem. on ikka või?

Hommikul käisin arsti juures. Andsin proovid ning homme peale lõunat saan teada, mis minuga toimub.

Täna vedelesin voodis, magasin natuke edasi, ärkasin meeldetuletuse peale, et sõbrannal sünnipäev ning siis hakkas mu pea halastamatult valutama. Jube. Mu pea pole vist kunagi niimoodi valutanud. Võtsin paratsetamooli sisse, vedelesin jälle, sõin ja siis läks natukene paremaks. Rääkisin vanaemaga.. tema on surmkindel, et mul on lihtsalt koolist ja kõigest nii suur stress. Aga eks homme selgub tõde.

Et siis.. mis toimuuuuub?

ei jaksa enam.

Persse ma ei või! Mul on vist neerud jälle haiged. Eelmine kord olid nad siis haiged, kui emaga tülis olin ja stress jne. Nüüd aga kui kõik korras oli, unustasin oma tervise hoidmise ja hullasin pea iga nädalavahetus ringi, ise aga hullult väsinud ja magamata. Loomulikult tõmblen kooli pärast ka. Ja nüüd alates esmaspäevast on mul olnud väike palavik ja vasak külg on imelik. Muud midagi. Homme lähen proove andma. Kui nüüd arst ütleb, et neerud jälle sõna otseses mõttes persses, siis ei võta enam tilkagi alkoholi ja igasugused pralletamised jäävad ka ära.

Olen vihane ainult iseenda peale...

mu musta-valge kirjude kassidega oranž glasuuritud savikruus plõksib seest.

Juba teine päev kodus. Haige või siis ei, ma ise ka ei tea. Aga kodus ma igatahes vedelen. Magan või siis vaatan ETV pealt dokumentaale. Vaatan oma suurest kaaraknast välja, paksude lumemütsidega mände.. ja mõtlen, mida teised koolis teevad.

Traadi "Tants aurukatla ümber" sain lõpuks läbi, nüüd pikutab Jaan Kross mu öökapi peal. Lähengi, vaatan, mis ta seal teeb..

otsin kodu.

Käisime hea seltskonnaga uisutamas. Täitsa mõnus oli.

See nädal tuleb koolis eriti busy. Nii palju on teha, kuna olen ropult palju asju edasi lükanud ning mõtlesin, et peaks VOT NÜÜD kõik ära tegema. Raamat vaja läbi lugeda, paar järeltööd, kontrolltööd ja siis loomulikult - uurimustöö. Pean ikkagist seda ka tegema hakkama usinalt. Päriselt ka! Sest mul saab varsti raamatukogu raamatutel pikendus ka läbi ja vot siis on küll kööga. Lähengi viskan pikali ja hakkan raamatut lugema..
Vässu on ka.

Jah, ja siis seda ka, et ma otsin kodu omale.

you had your lesson.

Eilne päev oleks võinud olemata olla.

Vastusteta küsimused, arusaamatused, nutt, natuke verd, natuke viha, üksi klubist lahkumine.

See pidi tore õhtu olema! Fakk!

Long story..

1+1=2

Jah, kaks on paar. Igas mõttes.

Kaks inimest koos näiteks on paar.. Ja peale esimest kuud tuleb teine kuu.. Nagu meil. Kaks kuud..

Jejee!

***

"My tea's gone cold I'm wondering why I..
got out of bed at all
The morning rain clouds up my window..
and I can't see at all
And even if I could it'll all be gray,
but your picture on my wall
It reminds me, that it's not so bad,
it's not so bad.."

kuidas nüüd võtta...

Ja ongi viimane jaanuarikuu päev. Aeg läheb ikka nii kiiresti..

Eile rääkisin telefonis emaga pool tundi. Emaga jutuajmised on head või siis "head". Sain teada, et mu õde visati koolist välja. Noh, mis ma ikka oskan öelda.. Ega sealt muud polnudki loota ju. Vähemalt ta suutis ise oma paberid õhtukasse viia. Hull elumeluelukas on ta ikka. Ise on alles 16. Ja kui küsisin, et kuidas mu kullakallil väikevennal läheb, siis ema hääl hakkas värisema. Ütles, et nagamanil oli olnud vahepeal suur palavik ning ühel ööl oli isegi krampides olnud. Ema ütles, et ta pole kunagi midagi nii jubedat näinud ega tundnud. Näha oma väikest poega kõrge palaviku käes krampides.. Õõh. Mul võttis seest õõnsaks igatahes. Aga ema ütles, et nüüd on kõik stabiilne ja enamvähem okei. Kurat, kuidas ma tahaks nende juurde minna!

Kunstiõpetuse õpetaja pakib oma asju pappkastidesse. Klass on enamvähem lage ja koridoris olevad stendid on ka tühjaks tehtud. Põhjuseks lahkhelid õpetaja-õpilase vahel, mis lõppes Haridusameti kõnega koolile. Vot tak. Aga meie tegime avalduse, et õpetaja jääks, sest ta on tõsiselt hea pedagoog ja me austame teda ning päris mitu lehekülge allkirju saime.

Ja ma nägin juba teist unenägu, mida võin täitsa vabalt seostada oma Pariisi reisiga. Täitsa.. jube noh.

Ooo, varsti on reede! ;)

..ma palun vaikust!

"I am what I am
I'll do what I want
but I can't hide
I won't go
I won't sleep
I can't breathe
until you're resting here with me..."

Aina kasvab ja kasvab. Tunne. See hea tunne. Armastuse tunne..

Hea on.

..ma palun vaikust!

aga nii hea oli.

Kopsud on taas kibedat linnaõhku täis. Nädalavahetus möödus väga väga toredalt. Oleks vaid aega pea iga nädalavahetus kuskil "ära käia"..

Seinamaali sain ka valmis. Väikse suurte silmadega plikatirtsu asemel maalisin hoopis pläru tõmbavat smurffi. Jee! Ja valmis ta sai! Ja kõik on rahul.

Nüüd on aga selline tunne, et homme peab kooli minema. Üldse ei viitsi enam.

away.

Täna tsuhh tsuhh, rongiga Tartusse. Pühapäeva õhtul tagasi.. Saab natukeseks ära siit, linna, kus pole kohustusi, on ainult vabadus. Jah, seda ma tunnen, kui Tartus olen. Vähemalt viimati tundsin.

Nüüd pean veel koolipäeva üle elama.

Tibukesed, tantsige/võtke minu eest ka! ;)

unenägu.

Kuskil välismaal. Ranna ääres, suure järsu luite peal (jah luite peal!) helesinine valgete aknaraamidega maja. Mingu suur pidu. Ranna ääres on palju jahte, mille peal omakorda mingid peod, nendes oli palju tumedat verd mehi (araablased?, mustades särkides ja heledates teksades). Kindlad näod: mina, L ja M ning P (kõik mu klassikaaslased). Majas ikka hull pidu. Kõik möllavad. Mina ja L läksime kuidagi järsust luitest alla. Ärkan peol üles, kõik magavad ja hull segadus on, varahommik. Kõik mu asjad on kadunud (digikas, mobla, rahakott, koos dokumentidega). P tuleb ja ütleb, et me peame nüüd kohe kõik ära minema, sest auto tuleb järgi ja aega pole (?). Mina otsin ikka oma kadunud asju ning M ja L ärkavad. Nende vahel tekib suur kisma, sest M käpib minu ja L'i nähes mingi blondi tšiki rindu, kes meie juurde tuleb ja M'ile midagi eelnevast hullust ööst räägib. L satub raevu ja läheb M'iga mölisema. P ütleb M'ile midagi ning mina ütlen L'ile, et: "Ja meie võime ju kahekesi ka ära minna!" Lähen otsin oma asju edasi. Leian tühja digika koti ning hiljem rahakoti, kus on tundmatud roheliste äärtega piletid. Küsin iseendalt: "Issand, kas ma müüsin midagi eile??" Natuke edasi otsides leian oma visiitkaardid, mis mul rahakotis olid ning natukene sassis ID kaardi. Jooksen auto juurde (nägi pigem velotakso moodi välja, see enamvähem jalgratas:D). Auto on hullult täis, kuid L ja M ning P on peal. Mina aga ei mahu ja P ütleb, et tuleksin kindlalt järgmisega järele. Lähevad ära ja mina lähen digikat ja mobiili otsima. Läksin majja tagasi... ja nüüd on see ärkamise koht!

Ja sellest, mis ma siia kiiruga kirja panin, järeldan seda et: mina ja L läksime luitest sellepärast alla, et minna jahi peale peole. P'st ma ei tea midagi ja ju M suurest vihast hullas mingi välismaise tšikiga siis. Ja hommikul teab P meist kõigist kõige rohkem ja midagi sellist, mida ta meile ei ütle. Kuradikurat.

Pull on see, et mul on see uni nii detailselt meeles ja kõik kindlad näod olid mu klassikaaslased ning märtsikuus lähme me kõik Pariisi. Loodan, et me ei joo ennast kuskil pärapõrgus pildituks ja ei kisu üksteisega ja ei kaota oma asju ära.

kkkurat kkkui kkkülm!

Täna oli see päev, kus ma mõtlesin, et jube hea oleks, kui mul oleks auto! Aga mul pole seda! Seega ootasin bussi 20 minutit (1 jäi vahele, kurat!), sõitsin kaks peatust jänest ja siis hüppasin takso peale. Ja just siis kui on kiire, peavad mingid lumekoristajadsaanid kolmes reas ummikut tekitama. "Höhöhöö sõidame kõik 30-nega ja ärme mööda lase!" Nii tore! Ja kui lõpuks sihtpunkti jõudsin, oli kell juba niipalju, et ma oleks pidanud seal ammu olema. Läksin valest uksest sisse ja sattusin kuskile hambapolikliinikusse. Läksin välja, tegin pool tiiru ümber maja ja jõudsin lõpuks sinna, kuhu tahtsin.. Hull sussermusser päev ikka, aga kõik läks hästi! Ja kui koju jõudsin, viskasin oma kõrge kontsaga saapad kappi ja musta mantli ka, sest nendega pole enam mitte midagi teha! Jubedus kui külm ikka on! Hommikul tuleb pool tundi varem ärgata, et saaks kõik kapis olevad riided omale selga panna ja siis on hea soe väljas olla vähemalt.. Tegelikult peaks mingid paksud lumesmüttamisepüksid ostma omale. Mm. Traksidega!

"upgrade u"

Whoa! Eile suutsin oma uurimustööd edasi teha. Võimas võimas! Ja täna tuli õpetaja vastu ja ütles kavalalt: "Sind ma tahan varsti näha..." Ehk siis minu uurimustööd. Aga ma ei vii talle seda veel. Püüan millalgi uuesti aega leida selle täiustamiseks. Otsustasin, et järgmisel nädalal näitan siis õpetajale, kui kaugele ma jõudnud olen - kuskile pole jõudnud! Täna võib-olla nokin veel natuke teha, sest nädalavahetusel sõidan üldse linnast ära.. teise suurde linna.

Nüüd on mu telefon suurema ajumahuga, sest ostsin talle 1GB mälu juurde. Natuke suskasin muusikat sisse ja oikuihea on kuulata. Mulle tundub, et parem isegi, kui mõne mp3-playeriga kuulates. Koolis arvutasin ristkorrutisega välja, kui mitu lugu ma saan mobiili suskata - ligikaudu 178. Küll ma olen tubli!

Hommikul võtab rohkem aega kooli minekuks, sest lumi on küllalt suure takistusjõuga. Ja näitaks keskmise näpuga neile, kes ei suvatse oma aiaesiseid lumest puhtaks teha! Perkele!

Ja kirjanduse tunnis kogesin seda tunnet, kui parem käsi lihtsalt ei taha liikuda. Jube raske oli kirjutada, nagu jahukott oleks 3h käe peal olnud.. Aga kuidagi vedasin oma laused kokku sinna vihikusse! Ja siis kui pidime õpikust ise härra Runneli esseesid lugema, siis otsustas pinginaaber mind närvi ajada. Ja ajasgi. Nügis mind ja ütles koguaeg midagi, selle kõige kõrval püüdsin mina härra Runneli psaikoesseesse süveneda, millest ma mitte midagi aru ei saanud.. ja siis sosistasin vist liiga kõva häälega klassivennale: "T*ra, ma loen!" Liiga vihane oli see. Ja õpetaja kuulis ja mõmises seal omaette ning mina vajusin oma pinki veel sügavamale ja sügavamale ning klassivend itsitas niisama. Aga klass on vist juba ära harjunud, et ma olen suht terav. Mõnikord liigagi terav. Juhtub..

do it!

Täna olin üksi kodus. Peaaegu. J tuli külla, pugisime ennast melonist ja kõrsikutest täis ning logelesime teleka ees. Alguses vaatasime World Music Awards'i ning hiljem dvd pealt "Spioonimängu". Hea oli. Järjekordne niisamaolemine.

Andsin lubaduse ja selle ma ka täidan. Nüüd tegin valmis algse kavandi, mille kavatsen järgmisel nädalavahetusel seina peale maalida. Suurelt. Loomulikult lisandub sinna igasuguseid kohapeal välja mõeldud muudatusi ja blabla. (nüüd vaatame kõik seda pilti)

Aga oma uurimustööst olen suutnud ära teha ainult tiitellehe, sisukorra ja sissejuhatuse. Mulle ei jõua ikka kohale, et MA PEAN oma uurimustööd tegema.. 12a on koolis igasuguseid asju edasi lükatud stiilis: "ah ma homme teen!". Aga nüüd PEAN oma uurimustöö ära tegema, aga kurat ma koguaeg lükkan seda tegemist edasi. Ja isegi kui arvuti taha istun ja raamatud ning igasuguse paberipahna lahti võtan, kaon sealt sama kiirelt. Aga ma pean selle ära tegema! Vastasel juhul ma lihtsalt ei lõpeta. Ja see on küll viimane asi, mida ma soovin. Hiljemalt 14ndaks aprilliks pean ära esitama.. hmmm..

"kullake, kas sa kuuled..."

Eile oli hea. Ma sain oma rahuliku istumise õhtu koos super seltskonnaga. 3 on ju ka seltskond! Aitäh tibud!:*

Mõnikord mehed üllatavad. Ja väga! Minu mees eile näiteks tuli kesklinnast Mustamäele maja ette ainult selleks, et mind korra näha ja öelda kuldseid sõnu ning siis taas kesklinna tagasi minna. Kõik oli peaaegu nagu filmis. Nii lihtsad žestid ja nii suure tähendusega..

Kõik läheb aina paremaks..

heatujuapelsin.

Paar päeva tagasi anti meile koolisööklas apelsin. Selline ilus ümmargune, paraja suurusega. Ma ei söönud seda ära, vaid panin kotti ja tõin koju. Panin laua peale ja ei tahtnud ikka seda ära süüa. Võtsin hoopis musta markeri ja tegin apelsinile kaks musta ümmargust silma ja tõmbasin pika kaardus joone - suu. Panin ta oma kirjutuslaua riiuli peale, täpselt arvuti koha peale. Ja seal on ta kaks päeva juba olnud. Ja ikka pole pehmeks läinud.

Täna mõtlesin, et sööks ta siis ära, mis ta ikka seisab seal. Võtsin ta kätte, kuid ei suutnud teda koorida.. sest tal oli nägu. Apelsinil on markeriga joonistatud nägu ja ma ei suuda teda süüa enam.. Panin ta rahulikult tagasi sinna kust võtsin..

Ja kui seda postitust loete, märkate, et alguses nimetasin apelsini selleks, kuid peale seda kui ütlesin, et joonistasin apelsinile näo, kirjutasin tema-vormis. Imelik.. Näoga oled keegi. Nöota mitte miski.

Mu tunne on sama, nagu Tom Hanks'il filmis "Kaldale uhutud", kus tal oli kaaslaseks võrkpall nimega Wilson. Ja tal oli ka nägu. Isegi juuksed olid.

Mina oma heatujuapelsinile nime ei hakka panema. :)

olen uhke oma venna üle!

Igatsen oma väikest venda. Vaatasin pilte, mis ma temast teinud olen.. Ta on ikka kõige parem ja lahedam vend üldse. Ta on tubli, kasvab, areneb, sööb hästi ja teeb lollusi ka. Aga ta on kõige intelligentsem laps üldse keda ma tean. Ja ta pole veel 2 aastanegi.. :) Peakski varsti talle ja emale külla sõitma..

sometimes it feels like..

Mõnikord tahaks kõik asjad nurka visata ja minema joosta, kuhugi kaugele ja heasse kohta, kus saaks lihtsalt olla.. ilma rutiini ja kohustusteta. Kus keegi mitte midagi ei nõua, keegi mitte midagi ei taha, keegi mitte midagi ei palu. Kõik elavad oma rahulikku elu ja tunnevad rõõmu pisiasjadest. Elavad endale, mitte tööle ja karjäärile, et hiljem saaks pensionipõlves hea raha eest kala rookida ja raadiot kuulata.. Aga sellist kohta ei ole... Me saame ennast ainult kodus vaikselt kerra tõmmata ja vaikuses iseendaga olla. Mõelda, mõelda, mõelda ja unistada.

* * *


Paul Eerik Rummo luuletustest tehtud kollaaž. Hinne 5. :

Üks kohmakas kromanjoonlane
ja parem põsk ilma sünnimärgita
siis läks ta sinna, kus ootas
suurte mõtete, valusalt puhaste tunnete luule
kord aga löödi uksed kinni ta taga ja ees
kõikide kirikute kellad kumisesid
kuid ta karje jäi kajatuks
tardunud olid kõikide Kristuste näod
meri tõmbus endasse, on mõõn
ja kohmakas kromanjoonlane
kes on täna nagu eile ja homme nagu täna
lamas kaljujalamil kummuli.

the art of love.

Lihtsalt meeldis. Aga pole minu tehtud :)

kirves.

Kas selline tunne, nagu klassijuhataja tunne on olemas? Ma mõtlen seda, et minu klassijuhatajal selline feeling täitsa puudub vist. Ma olen talle päris mitu korda meelde tuletanud, et ta paljundaks meile reisikirjeldused ära, aga ei. Ikka ta vabandab ette ja taha, kuigi ta vahetunnis muud ei tee, kui ainult sööb vaheruumis kommi. Hommikul ütlesin, et davai klassijuhataja tunniks tahaks lõpuks siis neid lehti kätte saada, et visata pilk peale reisile, kuhu klassiga läheme. Praktiliselt keegi ei tea ju, kuhu me tegelikult läheme ning mille eest raha maksnud oleme. "Ähh, Pariisi ju!" pööritab mu klassiõde silmi. Aga sellest ju ei piisa.. Ja siis kui klassijuhatajatund peal oli, siis läks loomulikult paljundusmasin katki ja tekkis suur järjekord ja blablabla mida kõike meie armas klassijuhataja kokku ei vahutanud eks. Kõrini! Täitsa.. perkele kohe ma ütlen!

Muidu ülejäänud päev oli täitsa "okei". Inglise keele õpetaja õpetamismeetodis leidsime suuri vigu ning füüsika tunnis käsi lihtsalt ei kirjutanud ülesandeid paberile.. :( Juhuu.

Aga.. õhtul lähen klassivend-sõbrale kinki ostma. 19 sai. Vanamees! Ostan talle pudel absinthi, pakin selle fooliumisse, niiet pudelikuju on väga väga näha! Ja siis annan klassi ees üle. Täpselt nagu meie armas klassijuhataja meie sünnipäevadel kingib meile kruuse või VanillaNinja roosasid pliiatseid, mis on fooliumi sisse pakitud. Ja näeb välja nagu pliiats või kruus fooliumi sisse pakitult!

Kögenšmögenš seniks.

täna ma olen korralik.

Eile tuli Une-Mati peale südaööd alles. Unes nägin just selliseid asju, et kui üles ärkasin, siis jäin mõtlema, et kas asjad ongi nii või oli see ainult uni. See on see unenägude reaalsus. Ei saa enam ise ka asjast aru..

Täna ma olen korralik. Istun kodus, kirjutan kodukirjandi ära, mis mulle üldse ei meeldi, sest teemad on nii.. pahad? Ja uurimustööd hakkan ka tegema! I must! Muidu ma ei hakkagi seda kunagi tegema.. Mul on ju ometi raamatud virnas ja ootavad.. kõik mõtted on peas valmis.. pean ennast ainult tagant utsitama, et kurat tee ära see asi juba! Täna siis püüan natuke midagi teha.. Püüan.. püüan!

Ja ma olen vist imelik, sest mul on sahtlis karp, mille sees on kirjaklambrid. Sinised, punased, kollased, rohelised kirjaklambrid. Armsad värvilised. Ühtegi tavalist kirjaklambrit pole. Kõik on värvilised. Ja neid on palju. Ja mulle meeldib, kui nad olemas on. Täpselt seal, kus ma nad panin.
Ja tegelikult ma olen hull korrafriik. Kodus on kõik asjad omal kohal ja ma ei saa üldse rahu, kui miski pole nii nagu ma tahan. Sest see pilt peab just seal olema! Ja see raamat peab just selle raamatu kõrval olema! Ja mu kaktus peabki selline imelik olema! Ja ma ise pean ka selline olema, nagu ma olen.. sest mulle meeldib nii.

Issand, kas ma olen friik?

Linnud.

On keegi varese peale karjunud? Jah.. see jube lind. Hüüdnud talle, et: "Kurat, kao ära!" Mina tegin täna nii.. Ise olin segaduses ja veidi hirmunud. Ja nüüd on mu katuseaken sammalt täis, sest mingi vares mõtles, et trügib mu tuppa sisse läbi katuseakna. Ei. Tegelikult on mu katuseakna juures see lume.. hmm.. no see mis lund kinni hoiab. Ja ju siis sinna on lehti ja igast muud s*tta kinni jäänud ja torevaresemees vist otsis sealt midagi. Igatahes tegi ta põrgulärmi ja arvestades minu paranoiat igasuguste häälte peale.. eriti kui veel üksi kodus olen. Tegelikult võib jube naljakas küll tunduda, et 18 aastane "maadleb" mingi varesega?! Kurat.. praegu naeran ise ka. Jube.

Muidu ülejäänud päev oli taaskord mittemidagitegemisepäev. Kui kallis oli ära läinud, mõtlesin küll uurimustööd teha, kuid nii kui arvuti taha sain, oli mu suur tahe kadunud. Uni võttis ka võimust ja jäingi 19-ne paiku magama. Kell 21 ärkasin üles ja siin ma nüüd siis olen. Totaalses vaikuses ja ega see Une-Mati ka enam niipea tule.. Ootame?

sleepy sleepy? sleeeeepy!

Väsimus. Suur väsimus.

Täna käisin siis Tallinna Ülikooli avatud uste päeval. Täiesti mõttetu ettevõtmine oli minu arvates. Kõik info, mis seal oli, oli kõik see, mida ma juba tean. Natuke aega seisin seal niisama tühja ja siis lahkusin klassiõega. Panin lõpuks oma passitaotluse posti ja siis tegime väikse Virus käigu. Jube ikka küll. Sigin-sagin siin ja seal. Jõudsin koju ja siis jäin magama. Ja tund aega tagasi ärkasin paanikas üles, sest nii pime oli ja arvasin, et vot nüüd on öö ja kõik on pees! Aga õnneks oli kell alles 6.

Täna ei lähe kuskile bailama. Mul on klubidest, pidudest ja alkoholist vot kõriauguniiii! Täna võib-olla kuskil mingi vaikne istumine ja rääkimine ning võib-olla väike kaardimäng ka. Eks näis, mis õhtu toob..

mis kõige tähtsam: pea püsti!

Jah. Elu ongi faking selline.. tõusud ja mõõnad, head ja halvad päevad, peavalu ja naeratus.. neid näiteid võibki kirjutama jääda..

Kui miski otsa saab, leiad, et elus on tegelikult nii palju pisiasju, millest rõõmu tunda. Enda avastamine, sõbrad.. ning nii tulebki rõõm ja naer, mis päästavad su oma kokkuvarisenud maailma rusude alt.

Ma tean, sest mina olen oma rusude alt pääsenud.

Ja nüüd ma olen õnnelik. Ja ma tean, et sina saad ka õnnelikuks. Kohe kohe. ;)

Kris'ile.

siit ma tulen!

Nii palju olen jõudnud teha, et käisin lõpuks passipilte tegemas. Üllatavalt kiiresti tulid need.

Mina: "Kaua ma ootama pean?"

Mees leti taga: "Mhh, kohe saate kätte!"

Mina: "Oo, lahe..."

Ja siis vaatasin sellist filmi nagu "Fear and loathing in Las Vegas". Täitsa hea oli. Narko värk. Retronarko värk! Hihi.

Ja uues raamatukogus käisin ka! Võtsin sealt lõpuks omale uurimustöö jaoks raamatuid ja hakkan alates uuest nädalast sellega pingsalt tegelema. Tegelikult ka!

And your soft lips..

we're gonna reborn.

Hommikul tekkis väike segadus. Mobiiltelefon äratas kell 7 nagu viimased 4 kuud ikka.. Miskipärast ajas see mu nii sassi, et ei suutnud maad ega ilma jagada. Vaatasin tükk aega unise peaga ringi, enne kui suutsin end alla korrusele kööki vedada. Mu kohvi oli ka otsas, seega pidin uue maššinaga kohvi tegema. Alguses kui see osteti, siis mulle hullult meeldis. Hea mugav.. aga nüüd valasin kõik kraanikausist alla. Olen oma lahustuvast pakikohvist ikka nii sõltuvuses, et miski teist sorti kofeiin alla ei lähe..

Kooli kõndisin siis tibutas natukene vihma. Ma ei soovita mitte kellelgi vihmaga Vabaka ääres kõndida. Eriti kui autojuhtidel on hommikuti komme gaasipedaal põhja vajutada mittevajalikes kohtades. Tagajärjeks olid näiteks mu märjad teksad, mis õnneks päeva jooksul ära kuivasid.

Klassikaaslasi oli hea näha, veidi muljetasime oma vaheajast. Kõikidel oli suur chill lihtsalt. Ja lubadused, et vaheajal õpime eksamiteks ja teeme uurimustöid, unustati ka ära, just like me! Inglise keele õpetaja rikkus tuju ära nagu tavaliselt. Ta vist muudmoodi ei oskagi olla, kui ainult vingus näoga ja sõimata, et me kõik kukume inglise keele eksamil läbi. Jube nõid. Prr. Kirjanduse tund oli huvitav. Õpetaja andis meile äkkülesande kirjutada ühe tsitaadi põhjal sissejuhatus, kuid minu mõistus kiilus nii kinni, et suutsin ainult sota-pota teha. Pool tundi istusin niisama ja mõlgutasin omi mõtteid. Tunni lõppedes olid vihiku serval väikesed sinise pastakaga tehtud südamekesed.. Mmm..

Ja nüüd kui vaheaeg on läbi ja tähtajad kukuvad ning õpetajad seda veel eriti rõhutavad, jõuab pähe reaalsus: peale seda eksamite jama lähme me kõik elukooli. Meid lükatakse pesast välja, nagu pääsukesed, kes peavad nüüd ise omale süüa otsima ning ennast kõikide ohtude eest peitma ja kaitsma. Igatahes minu selle aasta suvi tuleb raske.. ma ei tea miks ma just nii ütlen, kuid mittemillestki oma iseseisvat elu üles ehitada on ju raske. Paljud sõbrad on küsinud mu käest, et miks ma tahan omaette elama minna.. aga miks mitte? Ma tunnen, et on aeg minna.. ja tahaks lõpuks oma täisväärtuslikku elu korralikult elama hakata.

*Gümnaasiumi lõpetamine

*Oma pesa

*Ülikool

*Uus töökoht

*Juhiload

*Ja kõik muu veel igalepoole vahele..

Küll ma hakkama saan! Olen siiamaani saanud ning saan ka edaspidi! See on ju Kats;)

I really do.. love you.

Imelik, mida kõike armastus teha võib. Istud oma armsama kõrval sõnagi lausumata, teineteisele otsa vaadates ja naeratades ning kõigest sellest kiirgab välja just see, mis inimestel päid segi ajab ja südameid kiiremini lööma sunnib. Hea on olla, teades, et kõrval istub inimene, kes mu kõige õnnelikumaks teha võib. See kõik on nii teistsugune. Kõik need märgid.. kõik sarnasused, mis avastatud ja veel avastamata.. See on nii kummaline. Sõnadega ei saagi tegelikult väljendada seda, mida tunnen.. Saab ainult näha, kui õnnelik ma olen.

"resist"

Nii. Tagasi siis siin sombuses ja hallis Tallinnas. Õähh. Tahaks ära siit.

Aastavahetus möödus uskumatult meeldivalt ja üllatusrohkelt. Tõestasin endale seda, et ma ei joo ainult unenäos šampust, vaid ka reaalselt ja seda ka mitte üks pokaal, vaid pudelite kaupa lausa. Kunagi lubasin endale, et ei ületa oma joomispiiri, kuid selle lubaduse murdsin kiirelt. Järgmist lubadust igaksjuhuks ei julge anda.. Muidu oli kõik normaalne ja hea, aga lumi tuli ja digimuutus sama kiirelt mingiks märjaks lörtsiks. See oli ainuke negatiivne asi aastavahetuse juures, et korraliku lund polnud.

Sain oma teise vanaema ka ära nähtud ja nüüd on süda rahul. Üldse mu süda on praegu rahul. Vägagi rahul omadega ja tuksub mõnusalt edasi.. Tumdi-dum. Tumdi-dum.

Ühesõnaga - everything is OK.

Jah. Ja Kosheen on hea. Väga hea. Repeat'i väärt.