lost in dreams.

Mul on ikka mingi tugevam side unenägudega kui teistel inimestel vist. Mõnikord tekitab kõik külmavärinaid.. see kuidas ma kõike detailidena mäletan ning kehaliselt läbi elan.. Ma nagu elaks kahes maailmas paralleelselt.
Paar päeva tagasi nägin und, kus mul ja J'l oli väike poeg. Andsin pojale rinda, J tuli ligemale, poiss naeratas piimase suuga J'le ning see ajas omakorda J naerma. Kõik oleks nagu ideaalne. Ärgates mõtlesin, et oh kui armas unenägu, kuid sisimas hakkasin ootama. Ootama seda, millal haigus vaikselt vastu külge hiilib. Tähendab ju beebi nägemine unes üldjuhul haigust. Ja ennäe! Täna hommikul ärgates oli keel valge, silmad tuimad, nägu valge ja pea paks, nagu oleksin kolm päeva pidu pannud. Väike palavik lisaks. Seekord on külmetust lihtsam läbi elada, kuna teadmine, et ma teadsin, et millalgi nüüd peaksin haigeks jääma.. see on lihtsalt midagi.. midagi kummalist.
Täna öösel nägin unes, et astusin korteri uksest sisse. Seal toimus suur pidu, oli palju tundmatud inimesi, karvaseid ja sulelisi. Äkki nabiti mind kinni, hoiti kõvasti jäsemetest kinni. Mind hoiti põrandaga paralleelselt õhus. Kõik naersid. Ja siis ilmus välja J üks parimaid sõpru ning hakkas mind erinevate alkoholidega ja siirupitega üle valama. See oli niivõrd jälk ja vastik. Mu keha ligunes alkoholist, suu uputas kümnest erinevast siirupist, okserefleksid, äng, nutt.. Peale selle võtsid nad mult mu koti ja muud väärisasjad, väljaarvatud J kingitud sõrmuse. Selle nad jätsid alles. Peale seda intsidenti oli mul tunne, nagu mind oleks emotsionaalselt vägistatud. Istusin akna all nurgas ja otsisin oma asju. Juuksed tilkusid alkoholist. Vaatasin oma vasakut kätt ning tänasin jumalat, et J sõrmus oli alles. See oli ainuke asi, mis mulle jäänud oli. Mu keha ja hing olid alkoholist läbi imbunud, kuid väike valgest kullast rõngas mu sõrmes.. see andis lootust.