Käisingi ära. Nii hea oli.
Käisin J'ga oma lapsepõlvekodukohas. Merekohin, tuul, männid, kaupluse vana kolletunud silt, kulunud sinised postkastid, aken, mille tagune tuba kunagi mulle kuulus, vana kollane putka ning sillerdav meri ja sinitaevas. Mälestused.. üksikud pildid mälus.. igatsus selle süütu ja muretu aja järgi.. kui hommikul sai sõpradega välja mindud ning õhtuhämaruses koju mindud, vahepealne oligi meie tavaline elu. Siis kui elu oli mäng..
Ema juures olime ka. Vend on nii suureks ja tubliks kasvanud. Aga lollusi teeb ikka, nagu alati. Tema elu on veel mäng.
0 ütles midagi.:
Postita kommentaar