*<=)

No ja mis see selle aasta jõul siis olnud on? Lihtsalt tuledes kuusk, mille all viimaste rahade eest ostetud kingid, seapraad ja kapsad, muru mille peal pole lund. Esimest korda igatsen lund. Võiks ju olla selline krõbe lumine ilm. Ilus ilm. Et päike paistaks ja.. Mhh. Varsti võib välja muru niitma minna.

Minu 2007. aasta oli hea:
- Minu kõrvale tuli inimene, kellele olen tänulik. Tänulik emotsioonide, armastuse ja hoolivuse eest. Tänulik selle eest, et ta siiani mu kõrval on..
- Lõpetasin gümnaasiumi. Minu jaoks toimus see kõik nii kiiresti. Alles olin 6-ndas klassis ja unistasin abituriendi elust. Mmm.
- Astusin kindlameelselt ülikooli. Leidsin selle, mida tahan teha. Nüüd omistan suuri teadmisi ja teen kunagi võib-olla oma firma. Soovite sisekujundajat?
- Töötasin nagu hull. Ettekandja ameti peab ära proovima, et teada, millist tööd enam mitte kunagi teha.
- Ja kõik muud pisiasjad. Pisiasjad võivad suurtest asjadest tihti suuremad olla..

2008. aasta mõtlen nende asjade peale:
- Peaks trenni minema. Või kuidagimoodi liigutama end. Kuigi olen 95% kindel, et trenni ma ei lähe.
- Võiks juba J-ga asjad ühte kappi panna. Pool kodu on olemas. Võiks ju lõpuni järgmine aasta asja viia.
- Autokool. Ei kommentaari.
-Leida töökoht, mis on paindlik ja hästi tasustatud ning mis mulle meeldib.
- Minna Soome või Rootsi lapsele järgi. Kutsubeebile. Jack Russel. (kui J-ga oma kodu)
- I kursuse lõpetamine, II kursus.

Jah. Lubadusi on kerge anda, aga kas neid ka kõike täita suudame..

Näeme veel.

ooo you got same suit? me too!

Kas teile ei käi närvidele, et Reporteri meestel on juba mitu nädalat järjest sama pintsak/ülikond seljas???! See must ja õrnade triipudega. Vahetavad ainult lipse ja särke, kui sedagi. Väga.. naljakasimelik. Ja kui samal ajal TV3 uudiseid vaadata, on seal ka mõnikord sama ülikond seljas mehel. Täitsa haige ju!

Ja TV3 7uudiste krimimehel on pidevalt triibuline roheline särk seljas! Täna JÄLLLLLE!

Ma ei saa enam uudiseid vaadata. See ülikonnavärk lihtsalt häirib mind. See tädi, kes neid riidesse paneb, on vist dementne.

Aaaah :O

head pühkimist!

Kahju. Lihtsalt kahju. Meie siin sööme ennast pühade ajal ümmargusteks ja ei suuda hiljem liikuda, nemad aga kuivavad seal Aafrikas aina enam kokku. Nagu tara peale pandud loomanahad, mis päikese käes tõmbavad veidi kokku ja krõbedaks. Õhh. Aga meie pühade aegne söögiorgia pole kõige hullem. Mõelge nendele trullade seal ameerikamaal. Kui palju raha nad kulutavad oma mäkkidele ja muudele kiirtoidukohtadele. Kui palju raha nad sellega teenivad. Ja kui paljud ameeriklased on ülekaalulised. Kahe käega õgivad omale kilode viisi sisse kanatiibasid, friikaid, pirukaid ja rasvaseid pannkooke jm "toitu". Ja.. ja siis mõelge, ameeriklased söövad ennast surnuks ja aafriklased.. surevad nälga..

Mul on komme liiga palju toitu prügikasti visata. Sellepärast, et ma tean, et nagunii on kuskil keegi, kes selle ära sööb.

Häid pühi, pühi häid, head pühkimist!

psst!

Need, kes on plaadipoes silmanud üht salakavalat erksates toonides karunägu, on kindlasti mõelnud, et millega tegu. Ma siis räägin teile. Eskimo - Psst! "Pole sõnu sõnumiks tarvis!" Tegu on ühe suht värske tegelasega meie muusikamaailmas, just hip-hop/elektro/jazz valdkonnas. Too karunäoga vennike teeb super instrumentaalmuusikat, sellist, mis viib sind kaugele kosmosesse ja sunnib Maa peale vaatama. Kui vaja muusikalist vaheldust, siis minu meelest ongi just see plaat see vaheldus.. Mina leidsin igatahes mingi rahu kui neid lugusid kuulasin. 20 head lugu hea hinna eest. Must have plaat neile, kes hindavad head instrumentaalmuusikat. Tubli Martin! :)

Plaadiesitlus toimub sel laupäeval Von Krahli teatribaaris kell 22.00 koos üritusega Check 1, 2.

http://www.mindnote.ee/reliisid.php

ja kust te mu nr'i üldse saite??

Eile helistati mulle Seesami Elukindlustusest. Taheti mu elu kindlustada. Ütlesin, et pole aega. Täna hommikul kell kümme helises mobiiltelefon. Vaatasin, kurat, sama number. Jälle tahtis mulle elukindlustust sokutada. Küsis, et kas alaelalisi lapsi on, siis uuris pensioni ja muude asjade järgi jne. Ütlesin ei ei ei ei ja siis too vanem naisterahvas ütles aitäh ja lõpetasime kõne. Miks nad ometi ei mõista, et kui inimene ütleb viisakalt, et tal pole aega, siis need müügimehed tulevad ikka nina alla ja hakkavad oma joru ajama.

Ja siis tuli meelde see uus tarbijakaitseseadus. Aga nemad seda vist veel ei tea. Hõhõ.

vana maja.

Ma olin ühes linnas, tundmatus linnas. Tundus nagu oleksin välismaal, aga ei. Olin poes, mis nägi üprisgi sarnane välja Prismaga. Ootasin järjekorras. Enne ja pärast mind seisid mehed. Enne mind seisev mees meenutas Tanel Tatterit.. ma ei tea miks. Ma ostsin kaks väikest patarei (aku) laadijat. Müüja soovitas ühte suurt, et pidi odavam olema. Olin nõus. Tatteri moodi mees itsitas. Maksin ostu eest ja läksin kassast eemale, metallist pinkide juurde. Nende läheduses oli palju jalgrattaid, kõik pinkide küljes kinni ning nende vahel hästi palju seljakotte. Läksin enda seljakoti juurde, musta-punasega, selline mis mul tegelikult ongi. Avasin selle, kuid selle sisu ehmatas mind ära, sest sisu polnud see, mis enne oli. Nüüd oli seal kaks erinevat valget sandaali. Üks tume jalanõu ning mingi anum. Kõik. Rahakott ja kõik muud asjad, mis enne mulle kuulusid olid läinud. Kellegi teise kotisisu on minu kotissisuga vahetusse läinud. Ega's midagi. Võtsin koti selga ja sammusin poest välja. Paremale vaadates nägin väikest Selveri moodi poekest. Kaks konkureerivat poodi peaaegu ninapidi, mõtlesin ma. Väljas oli aga palav ja päike paistis. Inimesed sagisid ringi, kui kõik nad olid tumedate peadega ja tõmmud. Läksin tee äärde ja ootasin bussi. Panin oma seljakoti maha. Minu juurde tuli lühike, õlgadeni tumedate juustega naine ja küsis kas ma massaaži tahan. Samalajal näitas ta käega tänava ääres olevale majale, millel uks lahti ja kust paistis välja idamaine sisustus. Keeldusin viisakalt ja naine lahkus. Järgmine hetk olin ühe lagunenud maja ees. Välisseinad olid veidi sissepoole kaldu, kuid see-eest vundament oli meeletult tugev ja tavalisest kõrgem. Selles kohas, kus vundament majaks üle läheb, oli puitlaudadest terrassi moodi asi. See oli ka mädanenud ja katki. Kõndida sai vaid mööda üksikuid laudu. Kohast, kus suure tee juurest läks teerada maja juurde, oli kraav, mis oli sügav ja tume. See oli osaliselt kaetud vanade uste ja laudadega. Midagi oli seal all, mis mind häiris, kuid samas ka huvitas. Maja ümber oli hästi madal ja lagunenud kiviaed. Sellest oli alles ainult kõige alumine kiht ja see oli ka rohtu kasvanud. Maja oli seest samuti lagunenud ja vana. Ruumid olid enamasti tühjad. Esialgu ma ei leidnud kööki. Läksin välja suure tee äärde, kust aegaajalt sõitsid autod mööda. Tahtsin meeletult sealt kahtlasest kohast pääseda. Lehvitasin autodele ja püüdsin neile ette jääda, kuid mitte keegi ei teinud minust välja. Kõik sõitsid mööda. Absoluutselt kõik. Äkki keegi ei julgenud mind aidata, kuna ma selle vana ja salapärase majaga seotud olin? Järsku ilmus välja väike tüdruk, kes oli väga sõbralik ja abivalmis. Me läksime mööda laudu majani ja jäime seisma täpselt enne väikest treppi, mis terrassile viis. Kraavis oli näha midagi valget. Nagu oleks seal all katkine valge rist. Kivist valge rist. Seal oli ka mingi luuk ja muud sodi. Otsustasime uurima minna. Lükkasime risti eemale ja avasime luugi ning läksime kartmatult sisse. Tüdruk pani tule põlema ja ennäe! Köök. Köök sellises kohas, kus tegelikult peaks olema peidik või kelder. Köögi seinad olid kaetud kollase tapeediga. Seintel olid riiulid, millel vana vakstu ilutsemas. Köögi keskel oli nelinurkne valge laud, mis oli aja jooksul mustaks läinud. Riiulite ja kappide peal oli hästi palju kila-kola. Tegin sahtlid lahti ning seal oli igasuguseid kulpe, pudeliavajaid, lusikaid ja muud. Sahtel ei tahtnud enam kinni minna. Me otsisime midagi, aga ma ei tea mida. Ma jäingi sinna kööki selle väikese tüdrukuga, sest miski ajas mu üles, kuid ma ei suutnud sinna enam tagasi minna. Võibolla homme?

ehe, valgus, valu.

Sõrmus. Ainuke, mida hetkel kannan. Valge kuld. Üks suurem kivi, neli pisikest.. valged. Vasaku käe keskmises sõrmes. Ööseks peab ära võtma, muidu hommikuti on vastikult sõrme ümber. J kink mulle. Armas.

Kuidas tüütuks muutunud seinalampidest mõnusad öölambid teha? Mul on toas kaks seinalampi. Kasutasin ainult ühte, siis kui voodis raamatut lugesin. Muud kasutust neil polnud. Seoses pühapäevase romantilise õhkkonna loomisega tuli mõte. Võtsin punase värvilise paberi. Sellise paksema, mitte õhuke, kust peaaegu läbi näeb. Maalriteip. Võtsin paberi ja keerasin selle lambi ümber ja kinnitasin maalriteibiga. Teibiga poole keerasin seina poole. Ja voila, valmis ta oligi. Mõnus sume punane valgus. Piisav, et lugeda ja piisav, et romantikat teha. Jee.

Mis see tähendab, kui mul juba teist ööd ülakõht valutab?! Just öösel hakkab pihta. Selline tuim valu, mitte terav. Samas piisavalt segav, et häirida und ja anda põhjus valuvaigisti otsimiseks. Täna öösel juba mõlkusid kiirabi kutsumise mõtted peas. Kuid naised on tugevad! Mõtlesin, et mis see ikka olla saab, elan üle.. Läksin voodisse, tõmbasin looteasendisse, võtsin J sooja käe ja surusin selle omale kõhu peale. Ja lootsin. Lootsin, et saan natukenegi magada. Palun.. ma tahan öösiti magada ja kiiksuga und näha, mitte tundmatu valu käes oiata. Üks palve oleks veel.. palun, et see poleks mitte kuidagi moodi mu neerudega seotud. Äkki see oli siiski see imelik sushikaste? Või need mandariiniseemned, mida ma koguaeg ikka alla neelan.. või see üks näts, mis kogemata alla läks.. või sõin eile õhtul ikkagi liiga hilja.. või....