NB

Ma nüüd kolisin. Palun tule minu soolaleivapeole: http://kkatsike.wordpress.com/ :)

näääh, liiga odav!

Vaatasin just TV3'st neid, kes tahavad Naabrist paremaks saada. Pidin pikali kukkuma. Kas tõesti on sisekujundajad (saates premeeriti neid hoopis DISAINERI nimega, ohmistenüüd!) nii õelad ja trendides kinni? Umbes, et kui sa kohe 6000.- itaalia päritolu lampi oma seinale ei osta, siis oled sa mingi mõtetu maitsetu inimene? Et kust see odav laineline lamp siia sai?! Urrrrrr! No mis mõttes! Liiga nipsakas ja uhke ei tasu nüüd ka olla. Jube jube.

Ma õpin ka sisekujundust. Ma poleks nii õel olnud. Kuigi jah, eks igal Naabrist Parema toakujundusel olid omad vead.. Aga arvestama peab ju ka seda, et nemad ehivad oma tube kolm korda kiiremini, selle tõttu on ka mõned möödalaskmised.. ning loomulikult kuklasse hingav tühjaks pitsitatud eelarve.

Et siis.. rohkem positiivsust pliis.

tule taevas appi.

Woooooooooow, täna nägin ühes ja samas bussis korraga sinise ja neoonrohelise peaga kahte tüdrukut! Ja peale selle veel kahte vene rahvusest inimlindu, kes sihvkasid väga häälekalt nagistasid. Rõve. Absoluutselt!

it's so dark, i can't see anything..

Miks CSI uurijad alati taskulampidega kapi taguseid uurivad, mitte ei pane tuld põlema? See käib nii närvidele.. Sick!

lost in dreams.

Mul on ikka mingi tugevam side unenägudega kui teistel inimestel vist. Mõnikord tekitab kõik külmavärinaid.. see kuidas ma kõike detailidena mäletan ning kehaliselt läbi elan.. Ma nagu elaks kahes maailmas paralleelselt.
Paar päeva tagasi nägin und, kus mul ja J'l oli väike poeg. Andsin pojale rinda, J tuli ligemale, poiss naeratas piimase suuga J'le ning see ajas omakorda J naerma. Kõik oleks nagu ideaalne. Ärgates mõtlesin, et oh kui armas unenägu, kuid sisimas hakkasin ootama. Ootama seda, millal haigus vaikselt vastu külge hiilib. Tähendab ju beebi nägemine unes üldjuhul haigust. Ja ennäe! Täna hommikul ärgates oli keel valge, silmad tuimad, nägu valge ja pea paks, nagu oleksin kolm päeva pidu pannud. Väike palavik lisaks. Seekord on külmetust lihtsam läbi elada, kuna teadmine, et ma teadsin, et millalgi nüüd peaksin haigeks jääma.. see on lihtsalt midagi.. midagi kummalist.
Täna öösel nägin unes, et astusin korteri uksest sisse. Seal toimus suur pidu, oli palju tundmatud inimesi, karvaseid ja sulelisi. Äkki nabiti mind kinni, hoiti kõvasti jäsemetest kinni. Mind hoiti põrandaga paralleelselt õhus. Kõik naersid. Ja siis ilmus välja J üks parimaid sõpru ning hakkas mind erinevate alkoholidega ja siirupitega üle valama. See oli niivõrd jälk ja vastik. Mu keha ligunes alkoholist, suu uputas kümnest erinevast siirupist, okserefleksid, äng, nutt.. Peale selle võtsid nad mult mu koti ja muud väärisasjad, väljaarvatud J kingitud sõrmuse. Selle nad jätsid alles. Peale seda intsidenti oli mul tunne, nagu mind oleks emotsionaalselt vägistatud. Istusin akna all nurgas ja otsisin oma asju. Juuksed tilkusid alkoholist. Vaatasin oma vasakut kätt ning tänasin jumalat, et J sõrmus oli alles. See oli ainuke asi, mis mulle jäänud oli. Mu keha ja hing olid alkoholist läbi imbunud, kuid väike valgest kullast rõngas mu sõrmes.. see andis lootust.

inter jöör.

No sai siis täna käidud messil. Interjöör 2008. Võrreldes ehitusmessiga oli interjöörimess väga lahja. Ootasin ikka rohkemat. Aga sellegipoolest tulin ära raske kotiga, mis täis brožüüre ja katalooge. Eriala, mis teha!

Väga lahe oli näha, et koopast olid välja tulnud ka Eesti firmad ja tegijad.

Ja kõige uhkem ja lahedam ja stiilsem oli Shishi. Oleks tahtnud terve boksi omale koju transportida.

Oeh.

cold digger.

Vuaaa. Ma ei taha esmaspäeva, sest siis on arvatavasti postkastis mu telefoniarve. Ja kuna iseteenindus mulle aprilli kuu arve summat ei tahtnud näidata ning J arvas, et see on vähemalt 2000.- siis... mmm.. noooooooooooooooooooooooooo!

Ja kõik sellepärast, et naised nii palju igatsevad, aga mehed millegipärast vist mitte. Seega on mu telefoniarve üüratult suur. Jeah baby! Pff.

puust ja punaselt EI.

Miks on mõnel inimesel raske aru saada, mida tähendab EI. EI on EI. Vähemalt minu EI on EI ja kõik, kes mind tunnevad, saavad sellest aru. Aga üks ei saa. Alati on kuskil see üks, kes ei saa aru. Siis on alati vaja küsida miks, kus, kas küsimusi ning asi võimalikult ebameeldivaks teha. Pean end tihti tagasi hoidma, et mitte inimesele halvasti öelda.. aga mida sa teed temaga, kui ta ei saa aru, et EI on EI.

esimene päikesevõtt sel aastal.

Täna julgesin juba aias päikest võtta. Lugesin Kenderi "Kes tahab saada isaks" ja lasin päikesel end paitada. Mõnus oli. Välja arvatud see, et üks paks porikärbes mind ahistas. Ajasin minema, tegi paar väikest ringi mu ümber ja maandus jälle mu parema jala sääre peale. Eriline tüütus. Lõpuks ta kadus kuskile ära, leidis vist teise ahistatava..
Kui homme ilma on, siis lasen jälle päikesel end paitada, sest suvel ma ei suuda päevitada. Siis on selline tunne nagu lamaks kilekott peas kuumade süte peal. Kevadpäike on ikka kevadpäike! :)

kodu. sulle või mulle?

Mis nõme komme on vanadel inimestel sekkuda noorte inimeste uue kodu rajamisse sellise tuhinaga, nagu hakkaksid nad ise seal elama?! Eriti nagu vanaemad! Või siis ainult minu vanaema.. Calm down, granny!!! Seda olen tähele pannud kolm korda. Siis kui isa nö vanast majast uue tegi, tahtis vanaema sinna samasse suurele krundile kõrvale elama minna. Tädi maja ehitamise juures oli ka loomulikult palju ütlemist ning nüüd olen mina ohver. Aga mitte lihtne ohver. Täna läksime näiteks alumise korruse põrandakütte pärast vaidlema. Vanaema ütles mõnusa lause: "No põrandakütet on ikka vaja, isegi siis kui seda ei kasuta!" Miks seda siis vaja on, kui seda ei kasuta. Ühesõnaga, mu jutu point on see, et vanemad ei peaks nii hasarti sattuma kui nooruk kodust välja lendab. Saan aru kui antakse häid nõuandeid, aga kui tullakse ütlema, et vot siia see ja sinna see, siis nii küll ei lähe.

va saeperv!

Ou teine Kats. Me oleme vist ühtekad natuke, aga mul vist vedas rohkem.

Nagu kõikidel ebanormaalsetel, oli mul täna tööpäev. Peale tööd käisin poest läbi. Ja peale poes käiku läksin bussipeatusesse bussi ootama. Oleks võinud ka jala minna, sest ainult 1 peatus oleks olnud vaja kõndida, aga oh mind laiska eks. Igatahes maksis kätte! Äkki ilmus eiteakust välja selline mitteväga pomss vanamehe nässakas, mütsilotu peas ja paar hammast suus. Käes oli tal kollane kilekott, milles vanad roostetanud käsisaed. Vahtis seal bussika ümber ja siis äkki tuleb minu poole.. Mõtlesin, et oh jumal mida nüüd, ma ei suitseta ja raha ka ei anna... Seisab mu ette ja ütleb: "Horiujcn ir 0piryu0p8c yn kas keppi ka teed või????!" Mis mõttes nagu?? Näen ma nagu prost välja või??? Kammoon! Üldsegi mitte selle poole. Sain nii vihaseks ja küsisin kõva häälega: "MISASJAAA!!!!??" Vanamees pomises veel ja siis ütles: "Mhhhhh me küll mutiga teeme!!" Ja siis irvitas rõvedalt. Mõtlesin, et panen talle oma suure käekotiga piki pead, aga selleasemel saatsin ta persse ja läksin teiselepoole bussipeatust peitu ja lootsin, sõrmed ristis, et ta minuga sama bussi peale ei tule. Fuh.

danger danger!

Eesti poliitika ajab juba südame pahaks. Milleni kõik on viinud? Selleni, et maamaksud on meeletud, korralike teid võib tikutulega taga otsida, kõik võimalikud hinnad on tõusnud, kesklinnas pole õhku mida hingata, ehitatakse mõtetult kalleid sambaid, trahvitakse arstivisiidile minemata jätmise eest ja mida kõike utoopilist veel. Lubadusest viia Eesti 5 rikkaima riigi hulka pole haisugi. Minu meelest on olukord üsna katastroofiline. Jah, kulla poliitikud, sööge riigikogus präänikuid ja räime kalakesi, jooge shampanjat ning kindlasti - lüpske inimesed rahast tühjaks.. omaenda tegemata jätmiste arvelt.. senikaua, kuni pole enam kedagi lüpsta!

Suht kaka.

J = 26.

Eile istusin südaööni üleval. 0:01 helistasin J'le. Tal on täna sünnipäev. :) Mul tuli pisar silma, sest ta on seal kaugel ju tegelikult üksi, mind ei ole, parimaid sõpru ei ole.. kuid siiski.. samas oleme ka.. ta südames. Palju õnne kallis! Kingi saad siis kätte, kui tagasi tuled ;)

Nägin täna unes, et mul olid mingid villide taolised punnid peal. Sellised suured ja õhku täis. Läksin vanaema juurde - tema ütles, et leetrid. :D Panin end riidesse, siis olid mõned punnid juba nö tühjad, ainult punane laik naha peal. Läksin töö juurde ja ütlesin neile, et ma ei saa nädal aega tööle tulla - mul on leetrid. K ainult itsistas ja ütles okei. Ja siis uni lõppes. Sest ülemise korruse tavatelefonil on nii jube helin ja see äratas mind üles. Viuh.

hullumaja.

Mis tõmbab inimesi Hulludel päevadel, Osturallil, Laadapäevadel ostma vana laokaupa ja tundmatute firmade odavkosmeetikat?? No mina ei tea. Mina püüan hoiduda igasuguste rallide ajal kauplustesse minemast..

Eile õhtul olin tööl. Tõstsin just paksu paksu kausta laua peale, lõin selle lahti ja siis tuli telefonile sms: "Homme kella 12-st paiku Stocki ja Kaupsi?" Mõtlesin veidi.. ja vastasin automaatselt, et ei saa jne. Mul isegi ei tulnud meelde tol hetkel, et linnas on ju hullud inimesed lahti. Kodus alles tuli meelde. Jumal tänatud. Homme pean siiski linnamellu sukelduma. Igasugustele sünnipäevalistele vaja kinke osta.. Hoian hinge kinni, sukeldun ja loodan peatselt pinnale tulla.

Nägenš.

tere. ma hakkan nüüd jälle stressama.

Mu väikesel 2a 9k vennal diagnoositi epilepsia. No fakk nohhh! Elu on ikka mõnikord nii vastikult ebaõiglane..

half.

Tundun endale natuke poolik.

jookse elu eest, kuid ole kaval.

Täna tuli meelde, et mul on arvutis mõned filmid. Võtsin ette Mel Gibsoni "Apocalyto".

"Sissetungijad hävitatavad noore sõdalase seni idüllilise elu. Ta satub maailma, mida valitsevad hirm ja rõhumine ning teda ähvardab piinarikas surm. Imekombel õnnestub tal siiski pääseda ja ees ootab ränkraske teekond, et jõuda tagasi koju ja päästa kõik, mis talle kallis."

Aru ma ei saa, miks see film nii maha tehti. Minu meelest ülihea film. Võõras keel, võõrad inimesed, võõras kultuur. Põnevust palju. Kohati ehk liiga vägivaldne ja verd täis, kuid siiski.. mul oli küll huvitav vaadata. Need ameerika kriitikud tahavad vist ainult ropendavad neegreid, rohkelt seksi ja hirmkalleid autosid näha.

Mina küll soovitan, leidke aega ja vaadake.

5/5

ei näe und? halvad unenäod?

Enne kui J komandeeringusse läks, andis ta mulle oma padja. Sellise mõnusa paksu ja pehme. Mul endal on kaks peenikest patja, mis J padja kõrval tundub nagu tühjus. Viimasel ajal oma patjadel magades pole ma und näinud (või vähemalt ma ei mäleta neid) või siis olen halbu unenägusid näinud. Nüüd aga olen vahelduva eduga öösiti J mõnusal padjal maganud. Ja unenäod missugused jälle! Lihtsalt super.

Seega selle loo point - kui öösel und ei tule või ei näe unenägusid vms - vaheta patja! :)

millal viimati lugesid rahulikult ja mõnuga?

Ma olen unustanud. Ma olen unustanud raamatud. Head raamatud. Tavaliselt ma käisin heade raamatute jahil. Seisin pool tundi Rahva Raamatu riiulite vahel ja otsisin "Seda Õiget". Võtsin riiulilt raamatu.. lehitsesin seda.. ei ei.. see pole õige.. Vaatasin kõrgemale.. jah.. võibolla see.. Raamatuga peab tekkima koheselt side. Peab olema see "miski", mis paneb sind raamatut haarama ja seda lehitsema.. Ja kui see side on tugev ja hea, siis loed raamatu minimaalselt kolme päevaga läbi. Üks selline raamat, mida olen kaks korda lugenud, plus veel lõpmatud filmi vaatamised, on Kaklusklubi (Fight Club). Vot see raamat (ja ka film) on kuld. Minu kuld. Sinna samasse patta võib panna ka Bukowski Tavalised ogarused. Kiiks. Kiiks. Kiiks. Kiiks peab ka olema!

Aga ma lähen! Ma lähen siis raamatujahile, kui J mulle järgmine nädal Kanaaridelt helistab ja ütleb, et ta on õnnelikult kohal.. siis kui ma saan ehitusjoonestamises maja joonistega ühele poole.. siis siis... siis kui aeg on õige ja on aega head kiiksuga raamatut lugeda.

ei.

Millalgi nüüd on munadepühad. Nädal tagasi ülikoolis, vene keele tunnis, oli see teemaks. Õpetaja muudkui päris, et mis me teeme ja mis lauale paneme jne. Kõik olid nii õhinas ja rääkisid mingist paašast ja et sinna pannakse rosinaid ja pähkleid ja mida kõike veel. Ja ma omatte mõtlesin, et mis k*rdi söök/kook/pirukas see selline on.. Ja siis sain teada, et kõik värvivad mune ja on lihtsalt häppid, sest "mingi püha on ju!" AGA.. mina ei pea munadepüha. Viimane munadevärvimine toimus vist aastal 1997 ja sellist pühadetoitu nagu paaša (kirjapilt on kindlasti mul vale!) pole ma näinudki ega maitsnudki. Tibusid ma omale koju ei osta. Mune ei hakka ka värvima. Võibolla kimbu nartsisse ostan vaasi, aga seda ka sellepärast, et kevad hakkas.. aga mitte et munadepüha.. mis? misasja? Mingit munadepüha pole. Tavaline pühapäev tuleb!

puudu.

Ma olen ebatäiuslik - mul pole väikest musta kleiti!

iga lõpp on millegi uue algus.

Lahkuminekud on alati valusad. Kas siis natukene või palju. Aga alati on. Kõik kes selle läbi elanud, teavad. Mina ka. Ja esimene armastus on ju see eriline ja ikka usud, et kõik kestab igavesti.. kuid paraku võid üks päev ärgata ja teada saada, et mees, kes su kõrval on olnud 2,5a, on su üksi jätnud. Mitte ühtegi konkreetset sõna ega põhjust.. Läinud.. ja kõik! Ja siis vaatan, kuidas kallis kursaõde kooli wc-s pisaraid kuivatab, ripsmedush silmade ümber laiali ning nägu punetamas. Ta vaatab peeglisse ja küsib endalt: "Mis ma küll valesti tegin?!" Ma ei julge midagi öelda.. mis sa ikka purunenud südamega inimesele ütled.. et "korja tükid üles, lapi kokku ja küll keegi veel parem su teele satub". Ei. Mina ei ütle nii. Aga teadmatus on kõige hullem. Tuleb, mis tuleb, aga rääkima peab. Rääkimine aitab. Vähemalt leevendab. Rääkige, ärge vaikige..

kiirus. viga. õnn. rõõm.

Täna olin vist esimest korda kooliaasta jooksul maalitunnis lõpuni. 12.45-16.00. Kui muusika on kõrvades ja pehme pukk tagumiku all, siis pole hullu midagi :D Ja igakord kui õpetaja mööda läks, oli mul uus töö käsil. 1,5 maalist sai täna 4. 4 5st on olemas. Juba. Jee. Turbo!

Aga peale seda, töö juures, tegin hullu apsaka. Rääkida ma sellest ei saa, sest need on töösaladused :D Parandasin ära nii palju kui mõistus võttis, ülejäänu kirjutasin paberile ja sokutasin targemale töötajale hiiremati alla. Pss.

Ja just siis kui rahakott mu peale pahane oli ja oma tühjusega mind taga ajas, leidis mind üles palk ning päästis mu. Halleluuja!

Töö juurest sain naistepäevaks juba ette väikese tulbikimbu, mille loomulikult töö juurde unustasin. Ja kodus ootas mind laua peal punane roos - vanaisalt. Niiet ootan homset.. et mis siis veel küll tulla võib.

vrnn.

Mul on jube tahtmine autoga sõita. Igalepoole saaks kiiremini ja paremini. Aga mul pole seda roosat väikest plastmasskaarti rahakoti vahel. Suvel kavatsen asjaga igatahes algust teha, kuid täna lõi mul "kuppel selgeks" ja mind hakkas kummitama üks mõte. Et kui ma ükskord load kätte saan, siis ma ju olen kohe potensiaalne ohver või siis potensiaalne ratastel tapja.

kuidas vennale liiga tegin.

Alustasin laupäeval venna lutivõõrutamist. Vend saab juuni keskpaigas 3a, välja näeb nagu 4a ning lutiga ta juba pigem mängib, selle asemel, et seda mõistlikult kasutada. Kokku on tal lutte vist 5 tk, need tal pidevalt korteri peal laiali ja õhtul magama minnes korjab ta need kõik kokku ning siis vahetab neid suus. Magama minekud ongi tal vist ainult lutiga. Muul ajal koguvad need vaiba peal karvu.

Kõigepealt siis püüdsin vennale selgeks teha, et nii suured poisid enam lutti ei võta (minu arvates).. "Näe isegi issil ja J'l pole lutti ju!" ütlesin ma. Proovisin ka seda varianti, et ta korjab ise oma lutid kokku, paneb need mulle kotti ning mina siis "viin need Tallinnasse teistele lastele". Alguses vend oli käpp, pani lutid mulle pihku ja ütles: "Viii jahh talina!" Hetk hiljem, aga võttis oma sõnad tagasi.

Salamisi võtsin vennalt ühe luti ning lõikasin kummi osa, lihtsalt julmalt, kõige laiema osa juurest pooleks. Ilmselt liiga julmalt, sest väike venna nägi kõike pealt ja solvus natuke. Heitis mulle veel hiljem ette, et ma ta luti katki julgesin lõigata. Aga töötas! Seda lutti ta enam suhu ei pannud.

Ära minnes ütlesin emale, et lõigaku näiteks iga nädal üks lutt katki, kuid mitte poisi enda nähes. Ja kui ema süda seda ei suuda, siis järgmine kord vaatab vend mind jälle solvunud pilguga ja korrutab: "K tegi luti katkiii! :( ".

lihtsuses peitub võlu.

midagi silmadele?

Bussi oodates näeb ikka igasuguseid põnevaid asju. Täna näiteks nägin, kuidas mees, kes koeraga jalutas, koeral tagumikku pühkis, nagu kord ja kohus peale häda tegemist.

Ja eile koolis seisis keset stuudiot laua peal alasti vanem naine! (Kui tekib küsimus, et mis stuudio? Koht, kus toimuvad erialased joonistamise-maalimise tunnid.. selline stuudio siis.)Okeii.. las ta siis seisab.. AGA.. ta keha oli päevi näinud ja igaltpoolt rippus.. ülevalt ja alt.. uhhhhh kui kole see oli. Arvan, et kursavendadel, kes seda vaatepilti nägid, kadus naiseisu pikemaks ajaks ära. Ja ise sain mõnes mõttes shoki. Et kas mina näen sama jube 30 aasta pärast välja? Võin ju näha, aga isegi mitte raha eest ei suudaks ma ligi 40le inimesele aadama ülikonnas poseerida..

Pildimaterjal puudub. ÕNNEKS!

lase tunnetel voolata!

Täna bussiga tööle sõites ja hiljem kõndides, kuulasin mp3-playeriga R2 "Silmad lahti" saadet. Täna olid saatejuhtideks Korraldajaonu ja Genka. Ja mingi hetk ma lihtsalt itsitasin vaikselt nende jutu peale. Paar inimest bussis puurisid mind oma pilguga. Ja tänaval itsitasin ka omaette.. aga mis ma teen kui Korraldajaonu ja Genka jutt nii lahe on :D

polegi trussikuid.

Kõik pläkutavad sellest, et "isssand Krista Lensin ei kandnud Kroonika seksikate peol püksikuid ää appi appi!"

Aga keegi ei räägi sellest, et Ajusaagim nägi Lensini paljast t*ssut! :D

eilne tõde.

Teine J istus eile T ja E sünnipäeval minu kõrvale, vaatas mind ja ütles umbes nii: "Kats, mis sinuga on?! Varem tulid ja kukkusid kallistama kõiki ja olid kuidagi teistsugune.. Nüüd istud siin vaikselt ja oled nagu koduperenaine, kes lapsi valvab..." Tol hetkel ei osanud sellest midagi erilist arvata.. Nüüd tagantjärgi mõeldes on tal õigus. Olen oma klubiskäigud ära käinud, kontsaplekke lõpmatuseni kulutanud, liitrite viisi rummikoolat joonud, tundide viisi inimestega rääkinud. Enam ei jaksa lihtsalt. Viimasel ajal olengi koosviibimistel ainult inimeste pärast käinud. Siiski on ju seltskond see, mis loeb. Punkt.

Head ööd.

ilusat valentinipäeva.

(pilt: http://www.domiknitrix.com/dkx_images/valentine04_lg.jpg)

im too small for my bag.

Mulle ei meeldi need tsikid, kes on täpsed koopiad kuskilt Cosmo'st ja hoiavad oma xxxxxxxxl kotti küünarnukiga "kinni". Öh.

(pilt enda tehtud)

aee.

Oeh. Ega me nagunii enam sealt eurovisiooni kõige madalamalt astmelt pääse.. Pole mõtet. Teeme hoopis pulli! Jah, mina olin üks, kes Leto Sveti poolt hääletas. Las nemad avastavad ka Euroopat ja naerutavad neid. Ja küll nad hakkama saavad! Mul ei ole häbi. Häbi oleks hoopis siis, kui Iiris meeletu rahvamassi ees piiksuva refrääni ajal murduks.. Ja üleüldse! Ines oleks võinud ennast hoopis Eurovisioonile keerelda-pöörelda (lauluga "Keerlen").

Mina aga avastasin jälle heegeldamise. Täielik heegelmutt olen nüüd.. Heegeldan salli. Selline pehme tuleb.. ja hingega.

Ja homme kooli. Lõpuks ometi! Kaua võib seda kevadsessi oodata.. Vahepeal kratsin kukalt, et mille eest ma aastas 26ooo maksan.. :/

Ma keeerleeeen... ciao!

beware!

Nonii, mul on andmeid, et ringi liigub üks uus tõbi, millesse naised võivad märkamatult nakatuda. Selle vältimiseks peaks kord kuus arsti juures käima ning end kontrollida laskma. Tunnuseid pole ja vastunäidistusi samuti mitte. Möödub see märkamatult 9 kuu jooksul. Tundmatu tõve tagajärjeks võib olla poeg või tütar.

väike drink.

Täna tegin omale kokteili:
1/2 tl valget suhkurt (suhkrut??..)
3/4 spl taruvaikku piiritusega
Ja siis kiiresti kiiresti sisse. Nagu naksti. Väike okserefleks ja kõik. Loodame, et homme olen siis terve.

ah niisama korraks tulin.

Täna vahetasin oma mp3-playeris muusika välja. Hetkel on seal "Grey's anatomy" soundtrackilt lugusid (mis on kõik super head), James Morrisoni, Alicia Keys'i ja Commonit. Üks Björki lugu on ka, mis mulle kõige enam hinge läheb - Oceania.

Koristada jõudsin ka juba.

suki desu*

Käisime täna J'ga sushit söömas. Järve Brezza's. Mina võtsin 8 philadelphia makit ja J alustuseks 4 california makit, kõrvale jõime teed. Üks asi, mis meile mõlemale ei istu, on see tumepunane sojakaste vms. Maitse on jube võõras ja minu meelest paremaks see sushit ei tee. Minul see tekitab nädalate pikkuseid ja meeletult valusaid kõhuprobleeme, seega tean juba hoiduda sojast. Aga makid oli head.. Ja täna suutsin pulkadega ka kuidagi toime tulla!

*suki desu - mulle meeldib (jaapani k)

[pildi peal olevad makid pole asjaga kuidagi seotud:P]

pealkirjatu.

Kusjuures peale 7-ndat ehk peale hindamist, ei ole ma õudusunenägusid enam näinud. Siimaani on ainult tavalised rahulikud pildid silme eest läbi jooksnud. Küllap oli halbade unenägude põhjus hindamiseelne pinge ja väike stress..

Jaanuaritormid hakkavad vist meie poole liikuma, sest minu akna taga olevad pikad männid kõiguvad küll aknast varsti sisse.

gränni.

Olin eile oma toas ülakorrusel, uks lahti. Kuulsin, et tavatelefon helises. Vanaisa tõttas vastu võtma, kuid ta kas ei vajutanud vastuvõtunuppu korralikult või ei kuulnudki tegelikult sealt midagi. Vanaema läks vist vanaisa juurde ja hakkas õpetama või midagi.. Ja kuulsin kuidas vanaisa rahulikul häälel ütles: "Ei, las ma nüüd ise vaatan siis.." Vanaema podises midagi ja karjus siis vanaisale: "Ah mine persse!" Vanaisa jälle püüdis vaiksel ja rahulikult toonil seletada ja vanaema maha rahustada, aga vanaema läks nii pöördesse ja hakkas vanaisa sõimama. Lõpuks vanaema vist sai telefoni enda kätte ja helistas tädile (oma tütrele). Rääkis ja naeris seal, et jah kõik on korras ja.. Ja siis kui kõne lõpetas, hakkas vanaisa tänitama: "Sa ikka pole seda telefoni asja selgeks saanud.." Muudkui noris ja tänitas ning vanaisa rahulikult vastas talle. Ja siis äkki jälle kuulen vanaema ärritatud hääletooni. Sõimas natuke vanaisa ja siis jäi all korrusel vaikseks. Tavaliselt ta tuleb peale selliseid mõtetuid sõnelusi minu juurde vanaisa "maha tegema", aga eile õnneks või kahjuks ei tulnud. Ma ei saa aru, kuidas vanaisa mu psaikovanaema ära kannatab. Vanaema teeb alati sääsest elevandi ja ärritub nii, et hiljem teeb hoopis endast ohvri: "No kuidas sa küll minuga räägid!" jne.

Vanaemal on ka komme vanaisale dikteerida, mis too selga peab panema jne. Ükskord kui tädi külas oli, siis tädi ütles, et las mees ise ka otsustab, mis särgi ta selga paneb. "Ära oma nii suurt kontrolli vanaisa üle!" ütles tädi. Vanaema siis seletas, et ta ju paneb mustad särgid selga ja blabla. Tädi jälle vastu, et vanaema peaks hoopis enesekriitilisem olema ja iseennast jälgima. Kusjuures tädi rääkis rahulikult ja vaiksel toonil. Vanaema jälle vastu: "Kuidas sa küll minuga räägid!? Miks sa nii räägid? Mina ju terve päev koristan ja teen süüa ja pesen pesu ja.." Tädi jäi vait ning jällegi tegi vanaema ennast ohvriks. Ta lihtsalt ei taha või ei suuda end analüüsida. Või tunnistada, et jah, ärritusin tühise asja pärast, vabandust. Ja see jutt, et ta terve päev küürib ja süüa teeb on vale. Vanaema tavaline päev on selline: läheb päeval kell 11 linna peale, ajavahemikul 16-18 jõuab koju, kaasas kolm Kaubamaja pitsalõiku ning siis hüüab: "Tulge sööma!" Ja ma ei saa aru, mida ta terve päev linnas teeb. Aga samas, mis sa veel tahad inimesest, kes terve elu Tallinnas elanud ja lapsepõlves iga aasta kolinud, kelle vanematel olid abieluprobleemid ning kelle eksabikaasa oli alkoholilembene.

esimene hindamine läbi.

Kompositsiooni&vormiõpetuse õppejõud võttis mu plakati ja 5 väikest proovitööd omale, kuna need tema arvates väga head ja väärivad teistele näitamist. Minu arvates, olid need tööd mul kõige jubedamad. Kõige ebatäpsemalt tehtud.. ja see õppejõud tahtis neid omale. Appi. Vähemalt sain ülikooli kõige kartetuma õppejõu käest 5 kätte. Jee.

Maalimise sain aint 3. Aga ülikoolikeeles on see "hea". Sellega peab harjuma.

Ülejäänut ei viitsi kirjeldada/kirjutada.

Ainult seda, et Tallinnas võiks rohkem lumesahkasid olla liikvel.

dreaming my dreams away.

Olen hakanud alates 18-ndast novembrist oma unenägusid üles kirjutama. Selliseid, mis detailselt meeles. Täna lugesin neid ja jõudsin hämmastava järelduseni. Siiamaani pole olnud ühtegi lillelist ja roosa lõhnalist unenägu. Kõik on olnud ängistavad ja pooltraagilised, nagu stseenid kuskilt õudusfilmist või draamast. Võibolla just sellised hirmsad unenäod jäävadki detailselt meelde ning kõik head unenäod vajuvad unustuste hõlma. Ma ei tea.. kus siis minu ilusad ja head unenäod on?

Ma olen näinud oma isa mind kirvega taga ajamas. Olen pidanud mitmeid kordi millegi eest põgenema. Nägin J'd paaniliselt minu järel karjumas kui mind kuskile minema veeti (samal päeval kui und nägin tuli välja, et ta tegi avarii, jumal tänatud, ise jäi terveks, kuid auto mitte) jne.

Täna nägin unes, et mu vanaisa oli infarkti saanud ja teise ilma läinud. Järjekordne ängistav uni. Lasin tema mälestuseks teha sellise klaaskuulikese, kus tema naerusuine pilt taustaks ning kui seda raputada, siis hakkavad tumeroosad helkivad tükikesed lendlema. Vanaisale meeldib tumeroosa värv, eriti kui naisel on sama värvi huulepulk või mõni riideese. Sellepärast. Ja siis ma jändasin selle klaaskuulikesega ja muudkui nutsin. Maavanaema tuli mind veel lohutama. Oh jah..

Ja täna öösel nägin veel unes, et keerasin ühte oma särki pahupidi. Ärkasin sellepeale üles, et leidsin end tekki ümber keeramas. Kasutasin jalgu ka. Keerasin alumise poole ülespoole. Imelik..

J juba ütleb, et mul on mingi kahtlane värk nende unenägudega. Et olen nendega kuidagi tihedamini seotud kui mõni teine inimene vist... tema näiteks ei mäleta 99% juhtudest mitte ühtegi unenägu. Mina aga 99% juhtudest just mäletan.

Palun andke mulle mu ilusad ja head unenäod tagasi.

Aitäh.

aastavahetus.

Aastavahetuse võtsin vastu Pirital. Olime neljakesi ainult. Mõnus oli. Mehed tegid meile piduliku õhtusöögi. Küünlad, südamekestega kruusis veidi hapukas morss, singi-juustu vaagen väikeste piprakurkidega jne. Magustoiduks pidi olema mango-meloni jäätis küpsistega, aga seda me ei jõudnud süüa, kuna põrutasime linna. Aa, pearoaks oli Selveri hakklihapitsa. Armas. Päriselt oli armas.

Ootasime põnevusega Kreisiraadiot, kuid pidime veidi pettuma. Polnud ikka see, mis kunagi. Kui ikka nali tuleb pingutusega, siis pole mõtet üldse teha. Seega lähen ostan varsti omale Kreisiraadio dvd, et saaks korralikult naerda. Mängisime Aliast. Pooleli jäi.

Presidendi kõne ajaks ma olin juba korralikult svipsis ja selle tõttu oli härra Ilvese kõne ainult suur mulamulamulamulamula. Aga seda märkasin, et tal on pisike pea, suured käed ja veel suurem ülakeha.

Südaööl läksime välja. Lasime oma saluudi taevasse ja vaatasime teisi. Ikka super. Üks rakett, mis lasti ei tõusnud õhku ja nö lõhkes maapinna peal. Roosad pallikesed lendasid laiali, üks auto hakkas huilgama.. üks roosa sädemeke lendas aga minu poole ja ma kükitasin.. nagu filmis. Muidu oleks vist vastu pead saanud.

Kell 1, juba aastal 2008, läksime linna ja istutasime end Kuku klubisse. Lahe oli. Marju Kuut on lahe mutt, eriti siis kui ta dj puldi taga on. Kella 6-ks jõudsime Õismäele K juurde ja läksime magama. Kõik.

Väga mõnus aastavahetus oli. Aga jube uni on..