"isa ongi võõraks jäänud."

Ma ei tunne rõõmu sellest, mis meist jäänud
see mis oli, oli parem
polnud ammu sind näinud
jah, hea oli see, mis varem.
Olen nutnud, vihanud ja mõelnud
mis küll segab sind
kuid ise pole öelnudki
"Isa, ära jäta mind!"
Kaugus, aeg ja vaikimine
läinud kõik, mis juba kadunud
on ainult oma elu elamine
kõik mis juba läbi mõeldud.
Kuid vereinimesed jäävad
jäävad kauemaks kui
sõnad mis on öeldud
nagu võõrale silma vaatan sulle
möödume ja tulebki "Tere!"
mis tegelikult viskab kõik tulle
selle, mis kunagi oli pere...

Omalooming.