"vist kuulen Su samme..."

Sai sõidetud sinna ja tänna. Sai avastatud uus hea juust, mille nime ma ei oska siia kirjutada.. Sai nauditud mullivanni ja natuke lahjat sauna ning teineteist. Nüüd olen iseendaga ja kuulan Indigolaste plaati, mille täna endale soetasin. Enne seda keerutas Liisi Koikson ennast mu cd-mängijas.

Olen tüdinenud sellest, et mul pole piisavalt privaatsust. Mul ei ole "oma". Täna lihtsalt marsiti mu tuppa sisse ja pandi roosa-printsess-ehk-mu-ära-hellitatud-nõbu arvuti taha istuma ja öeldi: "Las ta olla natuke arvutis, siis rahuneb maha!" No p*rsse, sorri vaan, miks mina pean kannatama teie enda poolt tehtud lapse pärast, keda te ei suuda ohjeldada ega korralikult kasvatada!? Ja kes on käskinud temaga nii mängida, et too tõmbleb õhtul ringi nagu roosa kummipall mööda tuba ega püüagi maha rahuneda. Omad vitsad peksavad. Öeldakse, et enne lubade saamist tuleb sooritada eksamid ja minna üle kivide ja kändude, lõpuks jääb nii mõnigi lubadeta, kuid lapsevanemateks võivad saada kõik. Ka need, kes ei peaks... Loen päevi ja kuid, et saaks avada ilusa võtmega ilusa ukse ilusasse korterisse, milles elan mina ja mu kallis. Viskan võtmed kapi peale, panen hea plaadi mängijasse ja lähen kööki õhtuks midagi head tegema. Saaks ometi rahulikult teleka ees logeleda või tagataoas armatseda. Et siis hommikul koos ärgata ja tööle joosta ning nii iga päev.. iga järgnev päev. Nii lihtne see ongi! Unistada...