mis elu see selline on? - printsessielu!

Täditütar on taaskord meie maid vallutamas. Teadmiseks: ta saab veebruaris 6a, on omavanustest pikem, vaatab multikaid kasvõi 5 korda järjest, sööb ainult magusat, vahest kokutab, vanaemaga linna minnes on tal jälle mingi haldjabarbie või roosa poni näppus, ta jonnib palju, käskiv kõneviis on põhiline, ta lemmikvärv on roosa, ta on lasteaias kokku käinud vist ainult 3 päeva (kusjuures ainult lõunani) jne. Tundub, et laps, nagu iga teinegi eks.. aga ei!

Üks asi, millest ma laste puhul aru ei saa on see, et kuidas nad jaksavad ühte ja sama multikat või filmi 5 korda järjest vaadata. Hetkel täditütar vaatab vähemalt 4-ndat korda Pipi Pikksukka. Deja vu!

Vanaema tegi suppi (jah, see on ka nii tehtud, et selverist ostetud porgand ja kartul, mis juba varem ära kooritud [isegi seda ta ei viitsi teha??!] ja siis natuke vett ja makarone ja maitseaineid). Õõõ. Nüüd raudselt tahab, et me seda kolm päeva sööksime, sest ta teeb suppi alati umbes nädala jagu. Sellisest reeglist aga mina keeldun! Nii.. nagu ma enne mainisin, sööb täditütar ainult magusat.. paar käetäit komme.. mingi "special" šokolaad.. ja ongi kogu päeva söök.. natuke aega tagasi siis:

Vanaema: "Kas sa suppi tahad?"

Täditütar: "äporrpirube iruoierujfb ou ma vaatan ju prääga Pipit!"

Vanaema: "Mhh, no siis ma tulen ja söödan sind!"

Sellele järgnes minu reageering: wtf? :/ :O

Ja kusjuures ongi nii. Täditütar on nii ära hellitatud, et sööb ainult magusat, soolast ta oma sõrmedega ei puutu. Päev on siis korda läinud, kui keegi talle kuldlusikaga ise sööki keele peale paneb.. kasvõi ühe lusikatäie..

Alati kui täditütar siin on, vaatan ma pealt, kuidas laps ära rikutakse. Mõnikord olen öelnud ka, et ebanormaalne on see ja see, aga kui täditütar majas, siis on juba tema kisast kõigil kõrvad lukus ja keegi mind ei kuule.

P.S See, mis ma siin roosast printsessist kirjutan, on kõigest jäämäe tipp.

Üle/mõistuse! (on see sõna kokku või lahku?)

lovestoned.

Ma ei suutnud eile vastu panna ja ostsin oma viimase raha eest kõige uuema Justin Timberlake'i kauamängiva. No ja mis siis?! Mulle meeldib! Ja väga!

Ühe lille ja uue kaktuse istutasin ka ümber. Lihtsalt nii jube vaadata, kuidas nad pressitakse poodides 5cm läbimõõduga potsikutesse. Lillesurm ma ütlen.

Miks inimesed omale asju ette kujutavad? Juba esimesel kohtumisel.. Kõik mis suust välja tuleb, pole flirt ja kõik kehakeel pole ka flirt. /-/ "Nii hästi ei saa ka endast arvata!" ütles J eilse tohuvapohu peale.

Ja kes kraanid lahti jättis? :/

kaksteist meest aastas.

Mul jälle uus raamat öökapi peal. Martina Paura Kaksteist meest aastas. Varem luges selle vanaema läbi ja soovitas seda, nüüd eile võtsin kätte ja alustasin.. Raamat räägib sakslannast horoskoobikirjutajast, kes sõlmib vana-aasta õhtul parima sõbrannaga kihlveo, et magab aasta jooksul kaheteistkümne mehega erinevatest tähemärkidest ning paneb tunded/kogemused jm jutu kirja. Ta ülemus on sellega igati päri, sest kes viitsikski tavalisi horoskoope lugeda.. Samas teeb peategelane seda kõike ka oma ekskallimale kättemaksmiseks, kuna too öelnud talle, et ta pole võimeline üheöösuhteks jne.. Raamat ise on paeluvalt kirjutatud ja usun, et sellest saab nii mõnegi näpunäite. Kaljukitse peatüki juba lugesin läbi ja pean tõdema, et.. täpselt nii ongi.

(Raamatuväline jutt) Rääkisin köögis võileibu tehes vanaemaga juttu ja millegipärast hakkasin noaga mängima. Üldse ei pannud tähele, et terav või midagi.. Sahh ja oligi nimetissõrmes haav olemas. Lihtsalt tõmbasin sõrmega julmalt üle tera. Mõnus sikksakiline oli. Kus mu mõtted küll olid?!

Pean töö juurest läbi minema. Kokk sõidab paariks nädalaks minema ja siis antakse meile kergemad kokaülesanded üle. Mis mõttes nagu?! No kurat küll. Äkki me siis juba teeks korstnapühkija töö ka ära!? Jõle vahva eks.

mis ma nüüd siis teen.

Ohh.. Ei teagi kohe, mida tunda. Eile käisin J'ga Pärnus. Ultima Thule oli ka. Nii mõnus oli. Samas kurb, sest see õhtu ja öö jäi meil viimaseks.. praeguseks.. sest J sõidab täna kuuks ajaks komandeeringusse. Nii imelik on olla. Ainult pool mind.

Aga me kogume J'ga kaelkirjakuid. Jah, mõni kogub elevante. Klaasist, puidust, pehmeid, savist, mida iganes.. Miks me võiks siis kaelkirjakuid koguda? :)

Mul on õhupall.

tuleb juba mulla haisu või ei.

17, hirm ja rõõm..

Aga mis 19-nega kaasneb?

Palju õnne mulle.

Tsäu tsäu siis.

ainult mina ja hääled.

Ma arvasin, et saan hakkama. Peaaegu saingi. Eile vist umbes südaöö paiku saatsin sünnipäevakülalised ära.. Panin muusika kõvemini mängima ning hakkasin koristama. Lihtsalt ei suutnud peolauda hommikuni puutumatta jätta. Olin üksi. Kõik sai koristatud, viisin prügi välja ja panin maja valvesse, ise läksin üles oma tuppa. Hambapesu ja muud õhtused rituaalid ning vaatasin natuke telekat, kuna koheselt und ei tulnud. Teadmiseks ka mitte kohalolnutele, et algselt pidi J minuga olema, nagu ta oli seda eelnevad päevad, kuid eile õhtul peo ajal oli tal ilge tahtmine linna minna.. seega ma olin suures majas ihuüksi, mis minu jaoks on.. paha noh. Kell kaks panin teleka kinni ja otsustasin magama jääda, teades, et raudselt ma seda ei suuda.. üksi õhtuti kodus olles tekib mul väike paranoia, et keegi kuskil raudselt on ja tahab majja sisse tulla, mis sest et uksed lukus ja valve peal, kuid ikkagi.. (see kõik kunagisest sissemurdmisest, kui kõik majarahvas k.a mina, magas) Iga väike kõrbin ja nö majahääl tundus mulle kellegi sammuna või mingi suurem nö majahääl tundus mulle nagu pakettakna lahtimuukimisena.. Süda puperdas sees ja olin kahevahel - kas helistada J'le või mitte. Enne just olin talle öelnud, et kui linna läheb, siis raudselt joob end seal täis ja seega siia teda enam ei taha selleks ööks. Telefon peos ja süda veel rohkem puperdamas murdusin ja helistasin J'le. Murdusin isegi nii, et hakkasin suures hirmus nutma. J lubas takso tellida ja minu juurde tulla, kuid ütles, et see võtab aega. Ootasin ja ootasin, ikka mitte midagi. Helistasin - tema ikka linnas.. Nüüd oli juba kartus ja viha segamini. Tegin teleka lahti ja panin tule põlema ja vaatasin mingit öösaadet ja kordusi. See rahustas maha, sest siis ei kuula tähelepanelikult hääli ja ei mõtle üle. Lõpuks väsisin nii ära, et jäin teleka ette tukkuma, ärkasin ja otsustasin teleka ja tuled kinni panna. Ja uinusin jälle. Magama sain suht hommikul, kuid ärkasin natuke enne 11 ja siis helistas J ka. Tormas kohe minu juurde ja loomulikult ta mu öisest palvest ja kartusest midagi eriti ei mäletanud. Aga kahetses. Vist.

Mul on homme sünnipäev. Jee.

mis värk on?

Jah, mis siis ikkagi on.. eile helistas isa täitsa "lambist", kutsus külla isegi.. täna hommikul ärkasin tusaselt ema kõne peale: "Kuule me tuleme läbi korraks.." Mis juhtus? Millest selline huvi äkki? Aa selge. Nüüd ma olen piisavalt vana ja minuga saab normaalsetest asjadest rääkida? Või nad kardavad, et kaon elukooli ära? Njaa. See on see kui laps hakkab tiibu kasvatama/sirutama ning vanemad muretsevad ja küsivad: "Kas sul pesumasin ikka töötab?" või "Ega sul kohvimasinat pole vaja, tahad ma ostan sulle?" või "Ärge te meid siis unustage!".
Ma nüüd siis ootan ema.

mängin meeleheitel koduperenaist..

J ärkas täna minu kõrval. Nii on see nüüd kuni neljapäevani. Nii hea! Sõime koos hommikust ja.. ja siis ta läks ehitusjama kokku ostma.

Pesu peaks pesema. Õõõõ ma nii kardan pesumasinaid tegelikult. Ma ei tea ise ka miks. Kardan seda, mis riided sealt pärast välja tulevad ja mõnikord avastan, et pesupulbrit ma ei pannudki ja mida kõike veel.

Poodi peaks minema. Külmikusse midagi head süüa ostma. Ise tehtavat, mitte plastmassimaitselist valmistoitu!

Üü reedel on sünna. Üldse pole sellist tunnet. Et 19 saaks või miskit. Isa helistas eile. Kutsus külla (vau!) ja küsis, mis kingiks tahan (mulle ei meeldi see küsimus kohe mitte üks teps ka!). Ausaltöeldes pere käest ei soovi ma midagi enam, sest sain kõik vajaliku lõpetamise puhul kätte. Aga ikkagi isa sokutas mulle ID-kaardi lugejat. Ja siis vaidlesime, et kas seda ikka läheb nii palju vaja, et ta käepärast võiks olla.. Ma ju ka ei teaaa!

"hey, im the nice one!"

Eile oli selle kuu viimane tööpäev. Sain öösel kell pool 2 koju magama.. kuu lõpuni saab nüüd õnneks puhata.

Just siis kui lootsin töökoha kinni panna, tuli mitu lauda inimesi kokteile jooma. Muudkui tegin Mojitosid ja Cosmopolitane ja muid jooke.. Pohmellis inglise poissmehed on kõige ebameeldivamad kliendid. Seksistliku ja ebanormaalse kõnepruugiga, niiet südame ajab pahaks. Ja siis veel imestavad, miks ma ei naerata neile..

"Why don't you smile? You're not happy? /-/ Oo, what a name! Lovely name! /-/ He talks too much, tell her to fuck off.. /-/ Bring me another beer.. oooo smile please!! /-/ Oh you're soooo beautiful!"

Blabla.

kõrvadest ja suust ja ninast ja silmadest voolab roosat mannavahtu välja.

Jah, just nimelt. Mu õde on täitsa ära pööranud. Elab maailmas, kus on maasikavahust mäed ja liköörist jõed ja kõik mehed kappavad valgel hobusel tema juurde. Aga tegelikult see pole nii... Mingi järjekordne kutt, kes õesse armunud on (koguaeg on keegi temasse armunud ja tema kellessegi, iga nädal uus suur armastus bla bla) lubas maa ja ilma kokku. Tuleb Hummer limusiiniga talle sinna pommiauku ukse ette ja toob pealinna ja siis teeb sõitu ja õhtul kammivad kõik klubid läbi, mis sest et õde alaealine. See kõik jutumärkides. Ja mida kõike veel ei lubatud. Täielik pubertieedik. Ja kui siis seletasin õele, et see on puhas muinasjutt ja ära looda seda kõike.. "Ära ela selles roosas mannas!" nagu ma talle ütlesin.. siis ta hakkas naerma ja andis tunda, et ma mingi imelik, et ei usu ja blabla. Ja ma ei usugi, et see roosamanna talle kuu lõpus ukse taha voolab! Ütlesin talle, et tulgu siis juba minu ukse ette ka selle piraka limuga ja võibolla siis hakkan uskuma, enne mitte. Sest mina elan maailmas, kus on pudrust mäed ja piimajõed, mitte maasikavahust mäed ja liköörist jõed. Elan elu, mitte und.

täitsa pealkirjatu.

Avastasin ju, et mul on läppar. Jaa, kingiks sain lõpetamise puhul, aga pole viitsinud sellega eriti tegeleda ja seda kuskile ekstra näitamiseks tassida, et a'la lähme kohvikusse tsättima eks.. Ei. Mulle pole seda vaja. Küll aga võtsin oma läppari täna riiulilt, panin juhtme taha ja tulin netti. Kodus. Nii mõnus. Täitsa oma territoorium.. ei tule siia vanaisa miinimängu mängima ega ka keegi muu..

Täna mul on vaba päev ja mind viiakse kuskile metsa suvilasse. Ma loodan, et ma ikka homme õhtul tööle jõuan.

Juhilube tahaks. Naljakas eks. Mõni tahab kommi või hoopis soolast, aga mina tahan seda krediitkaardi suurust roosat kaarti rahakoti vahele. Siis oleks kõik hea.

Tsäu seniks.

natuke naabritest.

Lendasin peaaegu tuule käes, täpselt nagu unes. Ainult, et täna ma pesin aknaid.. Uurisin ka, mis põnevat naabrimehe aias on. Muru on tal. Enne ei olnud. Pani seemne maha ja kahe päeva pärast ta tahtis juba niitma hakata. Vanaema ütles, et nägi teda kääridega muru kallal. Murufriik. Kuna täna on üsna ilus ilm, siis nad tõid oma kassi välja. Ainult, et kass on puuris, puur on kiige peal ja puuri peal on pisike värviline päikesevari. Kass peaaegu nagu suvitaks, aga valged trellid on ees.. Jalutavad ka temaga, nagu koeraga, nöör kaelas. Enne neil oli väike koer, äkki nad nüüd tahavad kassist koera teha. Jube.

lemondrama.

Nii palju kui ma oma tööd teinud olen, olen aru saanud, et rootslased oskavad üllatavalt hästi inglise keelt. Isegi kõige vanemad papid suudavad mingi jutu kokku aretada.. Eile tulid kaks vanemat rootsi naisterahvast, eesmärgiga Camparit juua. Ütlesin neile, et meil tuleb ainult üks Campari välja, Im really sorry. Tädi seletas teisele tädile midagi ja siis küsis Gin'i kohta (ikka päris Gin'i mitte seda purgis kuseergutit). Vastasin jaatavalt ja küsisin, et kas toonikuga. Tädid kindlalt, käed ristis, et mitte mingit toonikut ja vaatasid mind nagu mingit imelikku. Küsisin siis, et millega te siis seda joote. "Lemon!" Ajas koguaeg, et lemon ja lemon.. 2 Gin'i ja 1 Lemon. Okei, läksin baari poole peale, panin kaks Gini jääga valmis ja ühte sidrunit, viisin lauda ja tädid vaatavad mind, nagu mul oleks telliskivi näos kinni. "Lemon! Lemon!" Onju lemon sul siin, näe vaata! "No no Lemon Lemon!" Üks tädi seletab agaralt midagi teisele.. "LemonJUICE!! Ai drinkk Gin oonli with lemondsuus!" No selge, öelnud kohe, et SIDRUNIMAHL, aga mitte lemon, mis minu inglise keele õpetaja sõnade kohaselt ikkagi kollast ja haput sidrunit tähendab. Ja kui seletasin, et meil pole sidrunimahla, siis vaadati mind veel imelikumalt, umbes nagu, et mis koht see siis selline on. Parseldasin neile siis jõhvikamahla ja lõpuks jäid rahule. Võtsid veel kaks õlut ka peale ning siis liitusid nendega terve kamp rootsi vanapapisid, kes samuti õllesõbrad olid. Nii ma müüsingi kõik kõige parema õlle ära. Jee.

materdame jah.

Täna mind sõna otseses mõttes solvati. Ma ei näidanud seda välja, aga kui asi oleks jätkunud, siis oleksin kas kohvitassi või võileiva lendu lasknud. Tädi küsis, et mis sööke mu töökohas siis pakutakse. Seletasin ära ja siis hakkas vanaema ühte rooga hullult maha tegema. Ta defineeris absoluutselt kõike valesti. Pressitud oli tema jaoks lirtsutud ja mida kõike veel. Ja kuklist sai tema jaoks äkki küpsis. No wtf?! Kurat istu jah kodus ja söö oma valmistoitu iga päev, aga ära tule irisema ja maha tegema asja, millest ise mitte midagi ei jaga.

medikamendid.

Täna oli töö juures koosolek, mis oli üllatavalt tore tegelikult. Meie kollektiiv on üldse tore.. Kiita sain ka, sellepärast et saan hästi hakkama isegi siis, kui on täismaja ja sada muud asja teha. Mõnus.

Enne kui vihma hakkas kesklinnas sadama, jooksin mina teadatuntud hängimiskeskusesse - Virru. Ja kuidas seal siis niisama ikka saan olla.. tegin peaaegu 700 kroonise apteegiarve. Minuga on kõik korras! Olen ühes tükis, aga energiat ja vitamiine on ju kõigil vaja ja igasuguseid muid asju ka. Ühe raamatu ostsin ka. Daki oma. Ei suutnud lihtsalt vastu panna.

klubiteema.

Löön lehe lahti ja ennäe.. nutetakse liigsete alaealiste pärast klubides, KUIGI turvakontroll on range. Jah, peaaegu igas ööklubis kontrollitakse dokumente, aga viis, kuidas seda tehakse, ei pruugi ju alati korralik olla. Näita passi, okei, tukk on ühelepoole viltu ja nina ka umbes sama suur, oled sees! Loomulikult on tänapäeva häda ka selles, et mõned 15-aastased näevad välja nagu 20-aastased. Ja nii see ongi.. Aga kuna nüüd on avastatud, et ikkagi 'satub' klubidesse liiga palju alaealisi, siis mina arvan, et miks ei võiks klubisiseseid kontrolle teha? Mõte umbes sama nagu bussidega - püüame 'jäneseid'. Mingi hetk võiks turvamehed rahva sekka imbuda ning neilt, kes silma jäävad, dokumendid uuesti üle vaadata ja vähimagi kahtluse korral minema saata või otse sini-valge-bussi viia. Minu meelest oleks see suht okei. Sest kui pläkutatakse meedias, et oi vale või võõra dokumendi kasutamine toob nii ja nii suure karistuse kaela, ärge nüüd jumala eest enam klubidesse minge, siis kas tõesti arvate, et sellest piisab? Ei.

Ise käin peaaegu alati ühes klubis, juba sellepärast, et seal on topeltkontroll ja peale selle veel patrullivad turvamehed sees ka ringi. Tulemuseks ongi, et ma pole seal kordagi näinud ühtegi lapseohtu noort ning õhkkond ja pidu ise on selle võrra paremad.

äng.

Täna oli üle kolme päeva ainuke öö, kus lina jäi korralikult alla ja padjad samuti oma kohale. Olen mitu korda järjest juba näinud ängistavat und.. niiet ärkan õhupuuduses või on silmanurgas pisar ning padjad on maha kukkunud ja lina ühelpool voodit.. Unes näen rahvarohkes kohas mitte äratundmist. Näiteks nägin, kuidas otsisin oma ema ühest mäenõlval asuvast spa-st. Leidsin oma ema, kuid ei tundnud teda ära, sest ta iseloom oli hoopis õelam ja vastikum ning ta ei suhtunud minusse hästi. Ja kui hakkasin suurest spa-st väljapääsu otsima, siis ma ei leidnud seda. Ainult suured ruumid mullivannide, saunadega, palju tundmatut rahvast.. aga väljapääsu mitte kuskil.. ja see ängistav ja hingemattev tunne.. et sul pole kohta ja sa pole mittekeegi.. õnneks see oli ainult uni.

closing time.

Väsimus hakkab maha murdma. 1 jalamassaaž palun ja 1 tavaline ka. Lähengi viskan pikali ja võtan raamatu kaissu, "Rikas isa, vaene isa" (jah, ei suutnud raamatupoest täna eemal olla). Siis kui kõik teised homme nädalavahetusest viimast võtavad, olen mina homme hoopis tööl. See-eest kui teistel on töönädal, siis on minul graafikus mõnus auk..

Ja täiesti tavaline päev see seitsmes päev seitsmendal kuul ning seitsmendal aastal ju. Milleks kõik see suur mull meedias ja igalpool.. et kas siis ülejäänud päevad aastas on mõttetud?! I don't think so.. 'Same shit, different day' nagu öeldakse.

P.S Nägin täna vist et ainukest hõbedast autot, mis mulle tõsiselt meeldis ja silma jäi. Hõbedane, mõnus ja voolujooneline, lahedalt madal Lamborghini. Aiai. Tavaliselt ajavad suu vett jooksma punased autod ja.. Appi mida ma teen? Ajan autojuttu juba.. Aitab küll!!

summsumm.

Ma olen töömesilane! Jah, graafik on miskipärast selline, et see nädal vist testitakse mu vastupidavust (terve nädal peaaegu tööl) ja siis peaaegu terve järgmine nädal saab jalad laua peale visata.
Aga uue kohaga olen rahul.. siiamaani.

J ütles, et mu blogi on lahjaks jäänud :D Vabandust jah.. enam pole mahti iga päev kirjutada ning hetkel päeva sisuks ka ainult töö ja töö ja kes ikka tööst tahaks lugeda. Siiski mõned eredamad seiklused panen kirja, kui aega on. Ettekandjatel juhtub ju nii mõndagi..

Seniks aga tsau.

kahjuks ma pole sama kiire nagu gepard.

Oi see tööl jooksmine.. olin selle juba unustanud. Sain isegi kliendi käest sõimata! Mul oli täismaja ja sahkerdasin suht üksi nende laudade vahel seal. Tulid mees ja naine - soomlased - veidi joogised eelmisest kohast. Süüa ei tellinud, küll aga kaks pitsi viina. Okei. Viisin ära. Siis tegelesin teise lauaga. Kaks meest - moijto ja punane majavein. Hakkasin ruttu siis moijtot tegema. Purustasin jääd ja siis tuli see soome naine ja ütles, et soovib Coca Colat. Okei. Jätsin meelde. Tegin moijtot edasi. Plaanis oli jook lõpuni teha ja siis Coca samuti sommide lauda viia. Ei. Mingi hetk hüppas soome mees mulle näkku kinni ja sõimas nii, et tatti pritsis. Ajasin silmad suureks ja palusin lauda tagasi istuda ja püüdsin seletada talle, et näete, hetkel teise laua teenindamine pooleli ning mind on ka ainult üks! Ei. Ikka sõimas edasi. Lõpuks tuli kokapoiss vahele ja somm hõljus minema. Jätsin moijto tegemise pooleli, võtsin kaks Cocat ja kaks klaasi, läksin nende pomsside juurde, valasin tuimalt Cocad klaasi ja lahkusin. Ma saan aru kui mulle tullakse halvasti ütlema kui toitu oodatakse tund või rohkemgi, aga nähes, et ma üksi jooksen mitme laua vahel, käed-jalad tööd täis ja siis minna pühaviha täis mingi viina-kõrvale-Coca pärast.. No anteksii!! Kuratmaeivõi.

Ja jalad olid ka eile õhtul nagu pakud all. Mm see polnud üldse mõnus.