õõõ.

Täna on neljapäev. See tähendab, et mul oli koolis mõttetu päev.. Kehalise tunnis kõksisime natuke võrkpalli. Aga nagu meie koolil ikka, kasutatakse kõiki asju kuni asjast saab auk. Võrkpallid oleksid nagu 25 aastat vanad, niit siin, niit seal, vastikud kõvad ja valusad. Ja nüüd mul on parema käe esimene nukk valus, paistes natuke ja selline õrnalt sinakas. Suht mitte mõnna eks.

Mõtlesin oma blogile uue nö rubriigi. Kuna elan sellise vanaemaga koos, kes on nii mugav kui üldse olla saab ehk siis tema enda tehtud toitu saame vanaisaga võib-olla kord kuus, kui sedagi.. siis mõtlesin, et kui laual on järjekordselt mõni nonsenss söök, siis kirjutan sellised asjad oma blogisse "Mugava vanaema retseptiraamat" nime all. Ehk siis eesmärgiks on näidata, et kui mugav vanaema mul ikkagi on ja mida me siin vanaisaga sööma peame päevast päeva. Mõnikord on selline tunne, et vallutan köögi ja ehitan sinna vanaema jaoks barrikaadi ette. Või siis kolin lihtsalt ära. Millegi pärast arvan, et viimane juhtum on reaalsem ja see on ka suve poole teostatav, s.t plaanis.

Aga tänase "Mugava vanaema retseptiraamatu" alla läheb siis uhkest Kaubamaja toidumaailmast ostetud mingisugune ühepajatoit.. Alguses ma mõtlesin, et see on selline sooja salati moodi asi, mille kõrvale süüakse kartulit aga siis vanaema ütles, et jah, see ongi ühepajatoit, kui ma seda plastmasskarpi suurte silmadega ja krimpsus suuga vaatasin. Hull ühepajakas oli ka - pigem nagu pooleldi pudruks hakitud keedetud köögiviljad ja sõrmeküünesuurused kartulitükid. Jee. Panin siis vanaema rõõmuks seda maitsetut ja värvitut rooga oma taldrikule ühe keskmise kulbitäie.. Et siis täna minu vanaema oli tubli ja suutis Kaubamaja lettide vahel mõtiskledes tuua koju karbitäie ühepajatoitu, mida ei saa kohe mitte üldse selleks nimetada. Ootan huviga, mida vanaema homme välja mõtleb.

Homme lähen näitan oma uurimustööd esimest korda õpetajale. Natuke üle poole on valmis ning ma loodan, et kõik on okei. Hoidke pöialt!