jookse elu eest, kuid ole kaval.

Täna tuli meelde, et mul on arvutis mõned filmid. Võtsin ette Mel Gibsoni "Apocalyto".

"Sissetungijad hävitatavad noore sõdalase seni idüllilise elu. Ta satub maailma, mida valitsevad hirm ja rõhumine ning teda ähvardab piinarikas surm. Imekombel õnnestub tal siiski pääseda ja ees ootab ränkraske teekond, et jõuda tagasi koju ja päästa kõik, mis talle kallis."

Aru ma ei saa, miks see film nii maha tehti. Minu meelest ülihea film. Võõras keel, võõrad inimesed, võõras kultuur. Põnevust palju. Kohati ehk liiga vägivaldne ja verd täis, kuid siiski.. mul oli küll huvitav vaadata. Need ameerika kriitikud tahavad vist ainult ropendavad neegreid, rohkelt seksi ja hirmkalleid autosid näha.

Mina küll soovitan, leidke aega ja vaadake.

5/5

ei näe und? halvad unenäod?

Enne kui J komandeeringusse läks, andis ta mulle oma padja. Sellise mõnusa paksu ja pehme. Mul endal on kaks peenikest patja, mis J padja kõrval tundub nagu tühjus. Viimasel ajal oma patjadel magades pole ma und näinud (või vähemalt ma ei mäleta neid) või siis olen halbu unenägusid näinud. Nüüd aga olen vahelduva eduga öösiti J mõnusal padjal maganud. Ja unenäod missugused jälle! Lihtsalt super.

Seega selle loo point - kui öösel und ei tule või ei näe unenägusid vms - vaheta patja! :)

millal viimati lugesid rahulikult ja mõnuga?

Ma olen unustanud. Ma olen unustanud raamatud. Head raamatud. Tavaliselt ma käisin heade raamatute jahil. Seisin pool tundi Rahva Raamatu riiulite vahel ja otsisin "Seda Õiget". Võtsin riiulilt raamatu.. lehitsesin seda.. ei ei.. see pole õige.. Vaatasin kõrgemale.. jah.. võibolla see.. Raamatuga peab tekkima koheselt side. Peab olema see "miski", mis paneb sind raamatut haarama ja seda lehitsema.. Ja kui see side on tugev ja hea, siis loed raamatu minimaalselt kolme päevaga läbi. Üks selline raamat, mida olen kaks korda lugenud, plus veel lõpmatud filmi vaatamised, on Kaklusklubi (Fight Club). Vot see raamat (ja ka film) on kuld. Minu kuld. Sinna samasse patta võib panna ka Bukowski Tavalised ogarused. Kiiks. Kiiks. Kiiks. Kiiks peab ka olema!

Aga ma lähen! Ma lähen siis raamatujahile, kui J mulle järgmine nädal Kanaaridelt helistab ja ütleb, et ta on õnnelikult kohal.. siis kui ma saan ehitusjoonestamises maja joonistega ühele poole.. siis siis... siis kui aeg on õige ja on aega head kiiksuga raamatut lugeda.

ei.

Millalgi nüüd on munadepühad. Nädal tagasi ülikoolis, vene keele tunnis, oli see teemaks. Õpetaja muudkui päris, et mis me teeme ja mis lauale paneme jne. Kõik olid nii õhinas ja rääkisid mingist paašast ja et sinna pannakse rosinaid ja pähkleid ja mida kõike veel. Ja ma omatte mõtlesin, et mis k*rdi söök/kook/pirukas see selline on.. Ja siis sain teada, et kõik värvivad mune ja on lihtsalt häppid, sest "mingi püha on ju!" AGA.. mina ei pea munadepüha. Viimane munadevärvimine toimus vist aastal 1997 ja sellist pühadetoitu nagu paaša (kirjapilt on kindlasti mul vale!) pole ma näinudki ega maitsnudki. Tibusid ma omale koju ei osta. Mune ei hakka ka värvima. Võibolla kimbu nartsisse ostan vaasi, aga seda ka sellepärast, et kevad hakkas.. aga mitte et munadepüha.. mis? misasja? Mingit munadepüha pole. Tavaline pühapäev tuleb!

puudu.

Ma olen ebatäiuslik - mul pole väikest musta kleiti!

iga lõpp on millegi uue algus.

Lahkuminekud on alati valusad. Kas siis natukene või palju. Aga alati on. Kõik kes selle läbi elanud, teavad. Mina ka. Ja esimene armastus on ju see eriline ja ikka usud, et kõik kestab igavesti.. kuid paraku võid üks päev ärgata ja teada saada, et mees, kes su kõrval on olnud 2,5a, on su üksi jätnud. Mitte ühtegi konkreetset sõna ega põhjust.. Läinud.. ja kõik! Ja siis vaatan, kuidas kallis kursaõde kooli wc-s pisaraid kuivatab, ripsmedush silmade ümber laiali ning nägu punetamas. Ta vaatab peeglisse ja küsib endalt: "Mis ma küll valesti tegin?!" Ma ei julge midagi öelda.. mis sa ikka purunenud südamega inimesele ütled.. et "korja tükid üles, lapi kokku ja küll keegi veel parem su teele satub". Ei. Mina ei ütle nii. Aga teadmatus on kõige hullem. Tuleb, mis tuleb, aga rääkima peab. Rääkimine aitab. Vähemalt leevendab. Rääkige, ärge vaikige..

kiirus. viga. õnn. rõõm.

Täna olin vist esimest korda kooliaasta jooksul maalitunnis lõpuni. 12.45-16.00. Kui muusika on kõrvades ja pehme pukk tagumiku all, siis pole hullu midagi :D Ja igakord kui õpetaja mööda läks, oli mul uus töö käsil. 1,5 maalist sai täna 4. 4 5st on olemas. Juba. Jee. Turbo!

Aga peale seda, töö juures, tegin hullu apsaka. Rääkida ma sellest ei saa, sest need on töösaladused :D Parandasin ära nii palju kui mõistus võttis, ülejäänu kirjutasin paberile ja sokutasin targemale töötajale hiiremati alla. Pss.

Ja just siis kui rahakott mu peale pahane oli ja oma tühjusega mind taga ajas, leidis mind üles palk ning päästis mu. Halleluuja!

Töö juurest sain naistepäevaks juba ette väikese tulbikimbu, mille loomulikult töö juurde unustasin. Ja kodus ootas mind laua peal punane roos - vanaisalt. Niiet ootan homset.. et mis siis veel küll tulla võib.

vrnn.

Mul on jube tahtmine autoga sõita. Igalepoole saaks kiiremini ja paremini. Aga mul pole seda roosat väikest plastmasskaarti rahakoti vahel. Suvel kavatsen asjaga igatahes algust teha, kuid täna lõi mul "kuppel selgeks" ja mind hakkas kummitama üks mõte. Et kui ma ükskord load kätte saan, siis ma ju olen kohe potensiaalne ohver või siis potensiaalne ratastel tapja.

kuidas vennale liiga tegin.

Alustasin laupäeval venna lutivõõrutamist. Vend saab juuni keskpaigas 3a, välja näeb nagu 4a ning lutiga ta juba pigem mängib, selle asemel, et seda mõistlikult kasutada. Kokku on tal lutte vist 5 tk, need tal pidevalt korteri peal laiali ja õhtul magama minnes korjab ta need kõik kokku ning siis vahetab neid suus. Magama minekud ongi tal vist ainult lutiga. Muul ajal koguvad need vaiba peal karvu.

Kõigepealt siis püüdsin vennale selgeks teha, et nii suured poisid enam lutti ei võta (minu arvates).. "Näe isegi issil ja J'l pole lutti ju!" ütlesin ma. Proovisin ka seda varianti, et ta korjab ise oma lutid kokku, paneb need mulle kotti ning mina siis "viin need Tallinnasse teistele lastele". Alguses vend oli käpp, pani lutid mulle pihku ja ütles: "Viii jahh talina!" Hetk hiljem, aga võttis oma sõnad tagasi.

Salamisi võtsin vennalt ühe luti ning lõikasin kummi osa, lihtsalt julmalt, kõige laiema osa juurest pooleks. Ilmselt liiga julmalt, sest väike venna nägi kõike pealt ja solvus natuke. Heitis mulle veel hiljem ette, et ma ta luti katki julgesin lõigata. Aga töötas! Seda lutti ta enam suhu ei pannud.

Ära minnes ütlesin emale, et lõigaku näiteks iga nädal üks lutt katki, kuid mitte poisi enda nähes. Ja kui ema süda seda ei suuda, siis järgmine kord vaatab vend mind jälle solvunud pilguga ja korrutab: "K tegi luti katkiii! :( ".