unenägu.

Kuskil välismaal. Ranna ääres, suure järsu luite peal (jah luite peal!) helesinine valgete aknaraamidega maja. Mingu suur pidu. Ranna ääres on palju jahte, mille peal omakorda mingid peod, nendes oli palju tumedat verd mehi (araablased?, mustades särkides ja heledates teksades). Kindlad näod: mina, L ja M ning P (kõik mu klassikaaslased). Majas ikka hull pidu. Kõik möllavad. Mina ja L läksime kuidagi järsust luitest alla. Ärkan peol üles, kõik magavad ja hull segadus on, varahommik. Kõik mu asjad on kadunud (digikas, mobla, rahakott, koos dokumentidega). P tuleb ja ütleb, et me peame nüüd kohe kõik ära minema, sest auto tuleb järgi ja aega pole (?). Mina otsin ikka oma kadunud asju ning M ja L ärkavad. Nende vahel tekib suur kisma, sest M käpib minu ja L'i nähes mingi blondi tšiki rindu, kes meie juurde tuleb ja M'ile midagi eelnevast hullust ööst räägib. L satub raevu ja läheb M'iga mölisema. P ütleb M'ile midagi ning mina ütlen L'ile, et: "Ja meie võime ju kahekesi ka ära minna!" Lähen otsin oma asju edasi. Leian tühja digika koti ning hiljem rahakoti, kus on tundmatud roheliste äärtega piletid. Küsin iseendalt: "Issand, kas ma müüsin midagi eile??" Natuke edasi otsides leian oma visiitkaardid, mis mul rahakotis olid ning natukene sassis ID kaardi. Jooksen auto juurde (nägi pigem velotakso moodi välja, see enamvähem jalgratas:D). Auto on hullult täis, kuid L ja M ning P on peal. Mina aga ei mahu ja P ütleb, et tuleksin kindlalt järgmisega järele. Lähevad ära ja mina lähen digikat ja mobiili otsima. Läksin majja tagasi... ja nüüd on see ärkamise koht!

Ja sellest, mis ma siia kiiruga kirja panin, järeldan seda et: mina ja L läksime luitest sellepärast alla, et minna jahi peale peole. P'st ma ei tea midagi ja ju M suurest vihast hullas mingi välismaise tšikiga siis. Ja hommikul teab P meist kõigist kõige rohkem ja midagi sellist, mida ta meile ei ütle. Kuradikurat.

Pull on see, et mul on see uni nii detailselt meeles ja kõik kindlad näod olid mu klassikaaslased ning märtsikuus lähme me kõik Pariisi. Loodan, et me ei joo ennast kuskil pärapõrgus pildituks ja ei kisu üksteisega ja ei kaota oma asju ära.