kirves.

Kas selline tunne, nagu klassijuhataja tunne on olemas? Ma mõtlen seda, et minu klassijuhatajal selline feeling täitsa puudub vist. Ma olen talle päris mitu korda meelde tuletanud, et ta paljundaks meile reisikirjeldused ära, aga ei. Ikka ta vabandab ette ja taha, kuigi ta vahetunnis muud ei tee, kui ainult sööb vaheruumis kommi. Hommikul ütlesin, et davai klassijuhataja tunniks tahaks lõpuks siis neid lehti kätte saada, et visata pilk peale reisile, kuhu klassiga läheme. Praktiliselt keegi ei tea ju, kuhu me tegelikult läheme ning mille eest raha maksnud oleme. "Ähh, Pariisi ju!" pööritab mu klassiõde silmi. Aga sellest ju ei piisa.. Ja siis kui klassijuhatajatund peal oli, siis läks loomulikult paljundusmasin katki ja tekkis suur järjekord ja blablabla mida kõike meie armas klassijuhataja kokku ei vahutanud eks. Kõrini! Täitsa.. perkele kohe ma ütlen!

Muidu ülejäänud päev oli täitsa "okei". Inglise keele õpetaja õpetamismeetodis leidsime suuri vigu ning füüsika tunnis käsi lihtsalt ei kirjutanud ülesandeid paberile.. :( Juhuu.

Aga.. õhtul lähen klassivend-sõbrale kinki ostma. 19 sai. Vanamees! Ostan talle pudel absinthi, pakin selle fooliumisse, niiet pudelikuju on väga väga näha! Ja siis annan klassi ees üle. Täpselt nagu meie armas klassijuhataja meie sünnipäevadel kingib meile kruuse või VanillaNinja roosasid pliiatseid, mis on fooliumi sisse pakitud. Ja näeb välja nagu pliiats või kruus fooliumi sisse pakitult!

Kögenšmögenš seniks.