*<=)

No ja mis see selle aasta jõul siis olnud on? Lihtsalt tuledes kuusk, mille all viimaste rahade eest ostetud kingid, seapraad ja kapsad, muru mille peal pole lund. Esimest korda igatsen lund. Võiks ju olla selline krõbe lumine ilm. Ilus ilm. Et päike paistaks ja.. Mhh. Varsti võib välja muru niitma minna.

Minu 2007. aasta oli hea:
- Minu kõrvale tuli inimene, kellele olen tänulik. Tänulik emotsioonide, armastuse ja hoolivuse eest. Tänulik selle eest, et ta siiani mu kõrval on..
- Lõpetasin gümnaasiumi. Minu jaoks toimus see kõik nii kiiresti. Alles olin 6-ndas klassis ja unistasin abituriendi elust. Mmm.
- Astusin kindlameelselt ülikooli. Leidsin selle, mida tahan teha. Nüüd omistan suuri teadmisi ja teen kunagi võib-olla oma firma. Soovite sisekujundajat?
- Töötasin nagu hull. Ettekandja ameti peab ära proovima, et teada, millist tööd enam mitte kunagi teha.
- Ja kõik muud pisiasjad. Pisiasjad võivad suurtest asjadest tihti suuremad olla..

2008. aasta mõtlen nende asjade peale:
- Peaks trenni minema. Või kuidagimoodi liigutama end. Kuigi olen 95% kindel, et trenni ma ei lähe.
- Võiks juba J-ga asjad ühte kappi panna. Pool kodu on olemas. Võiks ju lõpuni järgmine aasta asja viia.
- Autokool. Ei kommentaari.
-Leida töökoht, mis on paindlik ja hästi tasustatud ning mis mulle meeldib.
- Minna Soome või Rootsi lapsele järgi. Kutsubeebile. Jack Russel. (kui J-ga oma kodu)
- I kursuse lõpetamine, II kursus.

Jah. Lubadusi on kerge anda, aga kas neid ka kõike täita suudame..

Näeme veel.

ooo you got same suit? me too!

Kas teile ei käi närvidele, et Reporteri meestel on juba mitu nädalat järjest sama pintsak/ülikond seljas???! See must ja õrnade triipudega. Vahetavad ainult lipse ja särke, kui sedagi. Väga.. naljakasimelik. Ja kui samal ajal TV3 uudiseid vaadata, on seal ka mõnikord sama ülikond seljas mehel. Täitsa haige ju!

Ja TV3 7uudiste krimimehel on pidevalt triibuline roheline särk seljas! Täna JÄLLLLLE!

Ma ei saa enam uudiseid vaadata. See ülikonnavärk lihtsalt häirib mind. See tädi, kes neid riidesse paneb, on vist dementne.

Aaaah :O

head pühkimist!

Kahju. Lihtsalt kahju. Meie siin sööme ennast pühade ajal ümmargusteks ja ei suuda hiljem liikuda, nemad aga kuivavad seal Aafrikas aina enam kokku. Nagu tara peale pandud loomanahad, mis päikese käes tõmbavad veidi kokku ja krõbedaks. Õhh. Aga meie pühade aegne söögiorgia pole kõige hullem. Mõelge nendele trullade seal ameerikamaal. Kui palju raha nad kulutavad oma mäkkidele ja muudele kiirtoidukohtadele. Kui palju raha nad sellega teenivad. Ja kui paljud ameeriklased on ülekaalulised. Kahe käega õgivad omale kilode viisi sisse kanatiibasid, friikaid, pirukaid ja rasvaseid pannkooke jm "toitu". Ja.. ja siis mõelge, ameeriklased söövad ennast surnuks ja aafriklased.. surevad nälga..

Mul on komme liiga palju toitu prügikasti visata. Sellepärast, et ma tean, et nagunii on kuskil keegi, kes selle ära sööb.

Häid pühi, pühi häid, head pühkimist!

psst!

Need, kes on plaadipoes silmanud üht salakavalat erksates toonides karunägu, on kindlasti mõelnud, et millega tegu. Ma siis räägin teile. Eskimo - Psst! "Pole sõnu sõnumiks tarvis!" Tegu on ühe suht värske tegelasega meie muusikamaailmas, just hip-hop/elektro/jazz valdkonnas. Too karunäoga vennike teeb super instrumentaalmuusikat, sellist, mis viib sind kaugele kosmosesse ja sunnib Maa peale vaatama. Kui vaja muusikalist vaheldust, siis minu meelest ongi just see plaat see vaheldus.. Mina leidsin igatahes mingi rahu kui neid lugusid kuulasin. 20 head lugu hea hinna eest. Must have plaat neile, kes hindavad head instrumentaalmuusikat. Tubli Martin! :)

Plaadiesitlus toimub sel laupäeval Von Krahli teatribaaris kell 22.00 koos üritusega Check 1, 2.

http://www.mindnote.ee/reliisid.php

ja kust te mu nr'i üldse saite??

Eile helistati mulle Seesami Elukindlustusest. Taheti mu elu kindlustada. Ütlesin, et pole aega. Täna hommikul kell kümme helises mobiiltelefon. Vaatasin, kurat, sama number. Jälle tahtis mulle elukindlustust sokutada. Küsis, et kas alaelalisi lapsi on, siis uuris pensioni ja muude asjade järgi jne. Ütlesin ei ei ei ei ja siis too vanem naisterahvas ütles aitäh ja lõpetasime kõne. Miks nad ometi ei mõista, et kui inimene ütleb viisakalt, et tal pole aega, siis need müügimehed tulevad ikka nina alla ja hakkavad oma joru ajama.

Ja siis tuli meelde see uus tarbijakaitseseadus. Aga nemad seda vist veel ei tea. Hõhõ.

vana maja.

Ma olin ühes linnas, tundmatus linnas. Tundus nagu oleksin välismaal, aga ei. Olin poes, mis nägi üprisgi sarnane välja Prismaga. Ootasin järjekorras. Enne ja pärast mind seisid mehed. Enne mind seisev mees meenutas Tanel Tatterit.. ma ei tea miks. Ma ostsin kaks väikest patarei (aku) laadijat. Müüja soovitas ühte suurt, et pidi odavam olema. Olin nõus. Tatteri moodi mees itsitas. Maksin ostu eest ja läksin kassast eemale, metallist pinkide juurde. Nende läheduses oli palju jalgrattaid, kõik pinkide küljes kinni ning nende vahel hästi palju seljakotte. Läksin enda seljakoti juurde, musta-punasega, selline mis mul tegelikult ongi. Avasin selle, kuid selle sisu ehmatas mind ära, sest sisu polnud see, mis enne oli. Nüüd oli seal kaks erinevat valget sandaali. Üks tume jalanõu ning mingi anum. Kõik. Rahakott ja kõik muud asjad, mis enne mulle kuulusid olid läinud. Kellegi teise kotisisu on minu kotissisuga vahetusse läinud. Ega's midagi. Võtsin koti selga ja sammusin poest välja. Paremale vaadates nägin väikest Selveri moodi poekest. Kaks konkureerivat poodi peaaegu ninapidi, mõtlesin ma. Väljas oli aga palav ja päike paistis. Inimesed sagisid ringi, kui kõik nad olid tumedate peadega ja tõmmud. Läksin tee äärde ja ootasin bussi. Panin oma seljakoti maha. Minu juurde tuli lühike, õlgadeni tumedate juustega naine ja küsis kas ma massaaži tahan. Samalajal näitas ta käega tänava ääres olevale majale, millel uks lahti ja kust paistis välja idamaine sisustus. Keeldusin viisakalt ja naine lahkus. Järgmine hetk olin ühe lagunenud maja ees. Välisseinad olid veidi sissepoole kaldu, kuid see-eest vundament oli meeletult tugev ja tavalisest kõrgem. Selles kohas, kus vundament majaks üle läheb, oli puitlaudadest terrassi moodi asi. See oli ka mädanenud ja katki. Kõndida sai vaid mööda üksikuid laudu. Kohast, kus suure tee juurest läks teerada maja juurde, oli kraav, mis oli sügav ja tume. See oli osaliselt kaetud vanade uste ja laudadega. Midagi oli seal all, mis mind häiris, kuid samas ka huvitas. Maja ümber oli hästi madal ja lagunenud kiviaed. Sellest oli alles ainult kõige alumine kiht ja see oli ka rohtu kasvanud. Maja oli seest samuti lagunenud ja vana. Ruumid olid enamasti tühjad. Esialgu ma ei leidnud kööki. Läksin välja suure tee äärde, kust aegaajalt sõitsid autod mööda. Tahtsin meeletult sealt kahtlasest kohast pääseda. Lehvitasin autodele ja püüdsin neile ette jääda, kuid mitte keegi ei teinud minust välja. Kõik sõitsid mööda. Absoluutselt kõik. Äkki keegi ei julgenud mind aidata, kuna ma selle vana ja salapärase majaga seotud olin? Järsku ilmus välja väike tüdruk, kes oli väga sõbralik ja abivalmis. Me läksime mööda laudu majani ja jäime seisma täpselt enne väikest treppi, mis terrassile viis. Kraavis oli näha midagi valget. Nagu oleks seal all katkine valge rist. Kivist valge rist. Seal oli ka mingi luuk ja muud sodi. Otsustasime uurima minna. Lükkasime risti eemale ja avasime luugi ning läksime kartmatult sisse. Tüdruk pani tule põlema ja ennäe! Köök. Köök sellises kohas, kus tegelikult peaks olema peidik või kelder. Köögi seinad olid kaetud kollase tapeediga. Seintel olid riiulid, millel vana vakstu ilutsemas. Köögi keskel oli nelinurkne valge laud, mis oli aja jooksul mustaks läinud. Riiulite ja kappide peal oli hästi palju kila-kola. Tegin sahtlid lahti ning seal oli igasuguseid kulpe, pudeliavajaid, lusikaid ja muud. Sahtel ei tahtnud enam kinni minna. Me otsisime midagi, aga ma ei tea mida. Ma jäingi sinna kööki selle väikese tüdrukuga, sest miski ajas mu üles, kuid ma ei suutnud sinna enam tagasi minna. Võibolla homme?

ehe, valgus, valu.

Sõrmus. Ainuke, mida hetkel kannan. Valge kuld. Üks suurem kivi, neli pisikest.. valged. Vasaku käe keskmises sõrmes. Ööseks peab ära võtma, muidu hommikuti on vastikult sõrme ümber. J kink mulle. Armas.

Kuidas tüütuks muutunud seinalampidest mõnusad öölambid teha? Mul on toas kaks seinalampi. Kasutasin ainult ühte, siis kui voodis raamatut lugesin. Muud kasutust neil polnud. Seoses pühapäevase romantilise õhkkonna loomisega tuli mõte. Võtsin punase värvilise paberi. Sellise paksema, mitte õhuke, kust peaaegu läbi näeb. Maalriteip. Võtsin paberi ja keerasin selle lambi ümber ja kinnitasin maalriteibiga. Teibiga poole keerasin seina poole. Ja voila, valmis ta oligi. Mõnus sume punane valgus. Piisav, et lugeda ja piisav, et romantikat teha. Jee.

Mis see tähendab, kui mul juba teist ööd ülakõht valutab?! Just öösel hakkab pihta. Selline tuim valu, mitte terav. Samas piisavalt segav, et häirida und ja anda põhjus valuvaigisti otsimiseks. Täna öösel juba mõlkusid kiirabi kutsumise mõtted peas. Kuid naised on tugevad! Mõtlesin, et mis see ikka olla saab, elan üle.. Läksin voodisse, tõmbasin looteasendisse, võtsin J sooja käe ja surusin selle omale kõhu peale. Ja lootsin. Lootsin, et saan natukenegi magada. Palun.. ma tahan öösiti magada ja kiiksuga und näha, mitte tundmatu valu käes oiata. Üks palve oleks veel.. palun, et see poleks mitte kuidagi moodi mu neerudega seotud. Äkki see oli siiski see imelik sushikaste? Või need mandariiniseemned, mida ma koguaeg ikka alla neelan.. või see üks näts, mis kogemata alla läks.. või sõin eile õhtul ikkagi liiga hilja.. või....

hea tuju.

Täna: 827.- eest Triumphi pesu (miks just sealt? vastus: kvaliteet!). Tõmbas küll hinge kinni korraks, aga mehele peab ju silmailu pakkuma.. eks!

Homme: Kaarli kirikusse kell 17.00. Kontsert üllal eesmärgil. Võtke käest kinni ja minge ka..

Ülehomme: J'ga aasta.

Muahhh!

nok nok.

Tänane terve päev läks paari joonise parandamise, ühe väikese mudeli tegemise ja plakati lõpetamise peale. Muudkui kuulad raadiost kui täistundide ajal kellaaeg öeldakse ning mõtled, et mitte midagi pole jõudnud teha ja juba on 5h möödas?! Jube. Samas ohverdades terve tänase päeva, sai nii mõnestki koormast lahti. Hea. Hiljem vähem teha, kui üldse midagi teha on.

kniks.

Pahad ilmad on väljas. Ja kui on pahad ilmad, siis on kohe halvem tuju.. Ükspäev päike peegeldas asfalti pealt silma, siis oli nii hea olla.

Õhtune plaan: rummikoola heas seltskonnas, taksosõit, tants, tants, tants, tants, kaks rummikoolat, tants, tants, veel üks rummikoola, tants, taksosõit, uni, uni, uni.

On teil oskus iga päev uuesti ja uuesti ja aina rohkem ühte samasse inimesse armuda? Mul küll on. :)

mu teine maailm.

Ma näen unenägusid, mis on nagu päris. Inimesed on teistsugused.. nagu CocaCola reklaamist.. sellised vahvad ja liigagi õnnelikud.. vahel küll kohtan mõnda tuttavat, keda muidu poleks oodanud. Need kohad kuhu olen sattunud on mõnusad ja sellised vanakooli hõngulised. Ise tavaliselt olen missioonil - otsin kedagi või midagi - ja seda kas suure ängiga või rõõmuga.

Täna ma viibisin Rakveres. Vähemalt mu mõistus ütles nii, aga Rakvere moodi see linn loomulikult polnud. Kitsad tänavad. Vanad, mõnusad majad üksteise otsas. Lumi langes munakiviteele. Poekesed olid jõulukaunistusi täis. Inimesed kõndisid minust mööda. Mina aga otsisin korterit. Endale. Lõpuks olingi ühes kõrgete lagedega ja valgete suurte ustega korteris. Seal oli kaks tuba. Üks suur, ilma kardinata aken avanes kitsale vanalinna tänavale. Teine korrus vist oli. Esimene tuba oli sellist oranžikat-roosat värvi. Ümmargune laud ning riiulid seinas. Teine tuba oli vist magamistuba.. või köök. Sest suure voodi kõrval oli pliit. Selline vanem. Selles toas oli kaks akent, mis olid täpselt lae all. Ja suur riidekapp oli ka. Kõigepealt oli see, et ma läksin poodidesse süüa ostma ja muid nipsasjakesi. Millegipärast tulin tagasi tühjade kätega. Korterisse jõudes oli ukse ees palju rahvast. Ainuke inimene kelle ära tundsin oli mu kunagine paralleelklassiõde. Ta astus sisse ja leidis esimese toa riiulist purgisupi. Tema läks seda "magamistuppa" keetma ja mina läksin riidekappi tuhnima. Avasin selle ning seal olid mõned eelmise elaniku riided - kleidid põhiliselt. Kapi põhjas oli karp pildiraamidega. Olin nende üle õnnelik, kuigi endal polnud pilte, mida sinna panna. Endine paralleelklassiõde keetis suppi ja samalajal viitas ühele kleidile - selline 50-ndate stiilis ning roosa ja valge värviga. Proovisin selga. Selline hästi liibuv, põlvedeni. Millegipärast L ütles, et mu rinnad paistavad läbi. Ma ei tea, mida see tähendab. Järgmine hetk oli jälle mu ukse taga meeletult palju rahvast ning ka naabrinaine - selline ümmargune ja kepikesega. Kobises natuke ja ma ajasin rahva koridorist minema. Kõik. Rohkem eriti ei mäleta..

Kõige imelikum mu unenägudega on see, et ma kas mäletan neid väga detailselt või üldse mitte. Mõnikord kui uni millegipärast öösel äkki otsa lõpeb, suudan ma sinna samasse unne tagasi minna, kui tahan. Nö "lucid dreaming".

miski pole igavene.

"fear me!"

Alates laupäevast kuni eilseni sai veedetud meeletult palju aega arvuti taga. Silmad siiamaani valusad ja punakad. Laenasin sõbra käest neli filmi:

The 40 year-old virgin: mida kõike mehed välja ei mõtle eks.. aga hea oli naerda..
Bemari - teine film: esimest osa ma näinud pole. Võibolla sellepärast ma pool filmist maha magasingi ja kui film lõppes, siis tekkisid küsimused: mis? juba? miks? kuidas?
Kiired ja vihased - Tokio Drift: the best! Hea soundtrack ja kõik muu ka! Vin Diesel on nunnu.. aww.
Revolver: Guy Richie ei oska filme ikka teha. Natuke psaiko oli. Ja J.Stathamil oli kole habe ja vastik õlisoeng. Fuh. Ja loomulikult ma umbes kümme minutit filmi keskel magasin.

Poole kolmeks psühholoogiasse. 1,5h tasulist und.

?

Ma mäletan eilsest kõike! Jee. Sest ma ju jõin ainult ühe klaasi vaadisiidrit, ühe jubeda rummikoksi ja siis vist kolm väga head rummikoksi ( rummil ja rummil on vahe! ). Mõnusaid krõbedaid ja kuumi kanatiibasid näksisin ka.. Jõudsin isegi vara koju. Enne kella 1. Mõistus võttis isegi nii palju, et sain maja signaali maha ja uuesti peale. Riided seljast ja voodisse. Täna hommikul olin juba kell 9 üleval. Nagu poleks midagi toimunud. Ainult, et salapärasel kombel parema külje alumiste ribide juures valutab. Nagu oleks vopsu kuskile sinna saanud. Ja muide, ma mäletan eilsest KÕIKE! Niiet on ainult kaks võimalust.. 1) tõmbasin miski lihase sealt ära mingi imeliigutust tehes (pubis oli kitsas) 2) lõin ennast vastu tooli seljatuge ära, ilma et ise oleks suurt asja sellest teinud.. Või! Või siis röövisid mind tulnukad ära ja ma ei mäleta seda ning ma sain nende käest peksa!!

You cut me open and I keep bleeding love.

kalev.

Kommi isu.
Võtan paki.
Lahti ei saa.
Sahkerdan ja ropendan.
Pakki tekkis väike ava.
Panen kaks sõrme sisse.
Mul on komm.
Komm on omakorda pakendatud.
Keerulisemalt kui enne.
Ei saa kommi kätte.
Suht nõme.
Üheltpoolt ja teiseltpoolt.
No ei saagi kommi?
Naksan hammastega.
No ei saagi kommi!
Täitsa lõpp.
Viimane katse.
Oo.
Komm käes.
Jess.
Aga kommi isu üle läind!

:(

amy winehouse. back to black.

Praegusel infoajastul on plaadipoed minu arust unustusse jäetud ning muusikat tõmmatakse pigem internetist - sest see on tasuta ju, enamjaolt. Aga minu jaoks pole see põhjus. Täna ma olin valmis maksma peaaegu 300 krooni ja soetasin omale Amy Winehouse'i plaadi "Back to black". Järjekordne hea ost peaks mainima! Paned kettakese plaadimängijasse, volüümi mõnusalt põntsuma ja ise kaod sinna müstilisse maailma, mida Winehouse tekitab.. minus vähemalt. Minu meelest on kõik plaadil olevad lood head ja omapärased ning kindlasti jätab Amy oma mõnusalt käheda häälega ja kindla stiiliga muusikaajalukku jälje. Tema muusika on tõsiselt hea ning loodan, et ta suudab ikka oma elu ohjesse saada. Viiest viis!

innoirjasaageüle.

Inno ja Irja tekstide lugemine Ingridist ajab mul südame pahaks. Ja mitte Ingridi pärast, vaid just meie blogimaastiku "tegijate" pärast. Ma ei suuda aru saada, miks peavad kaks täiskasvanud inimest laimama kolmandat isikut. Elage oma elu edasi, aga tehke seda normaalselt. Te käitute nagu lapsed, kes näitavad näpuga ja karjuvad roppuseid ning kes sellest isu täis ei saa! Üks kord on jah okei, aga seda lõpmatuseni teha, näitab ainult Teie enda nõrki külgi. Andke andeks, aga ma ei mõista Teid, miks Te niimoodi teete..

:)

meeri kleer ja muu.

Ostsin täna oma suht viimase raha eest vastsündinud ajakirja - Marie Clarie. Et miks või? Uus asi - huvitav asi eks! Kuid võta näpust, mul tuli isegi uni peale, kui seda lugesin. Kahesaja lehekülje peale leidsin ainult ühe tõsiselt hea artikli ja see oli ka masendav, kuid hea artikkel! Rääkis see imikutest, kelle elu depressioonis või hullud vanemad on enneaegselt lõpetanud. Eelkõige mainiti ka Eesti juhtumeid, mis mul sõna otseses mõttes südame pahaks ajasid. Näide: ema lõi oma aastase tüdrukukese köögikapi külge risti! Õnneks laps elas selle hulluse üle.. Loomulikult nagu tavaks, oli ajakiri reklaami paksult täis. Eriti parfüümireklaami. Ma vist isegi hakkasin neid lõhnu tundma, kui lehti lappasin.

Aga jah.. miiiiks neid naistekaid nii meeletult palju peab olema? Meestel võiks hoopis olla mingi mõnus muhe ajakiri. Ma vist isegi loeks, sest nendest g-punktidest ja halamistest ning kadeduseussidest on kõrini.

Seoses oma õpitava erialaga olen avastanud enda jaoks sisustus- ja arhitektuuriajakirjad. Mul on vist isegi sõltuvus nendest. Oi.

oh seda terminaatorit.

Pidin ennast herneks naerma, kui natuke aega tagasi lugesin netist natuke kollast ajakirjandust. California kuberner herr Schwarzenegger väidab, et kanep pole uimasti. No tere talv!

"Ma ei pruukinud uimasteid," ütleb praegune California kuberner GQ usutluses. "See [marihuaana] pole ju uimasti. See on üks leht."

Alates uuest aastast leiavad California algkoolilapsed oma bioloogia õpikutest uue lehe: kanepilehe. See paikneks rõõmsalt mingi palmilehe ja näiteks california mägivahtra (jah, liigid on lambist välja mõeldud!) pildi vahel.. Ja siis lapsed uurivad rõõmsalt seda pilti ja ajavad suu rulli ja hüüavad: "Ooooo!". Ja siis antakse järgmise nädala kodutööks neile korjata võimalikult palju kanepilehti, millest nad hakkavad vanikuid valmistama. Jee.

What a happy life.

mida ei mäleta, seda pole olnud.

Ma vist hakkan vanaks jääma. Või hakkab mu hing kehast luba küsimata väljuma. Miks mulle nii tundub? Sest mul on tunne, et ma "kulgen". Või automatiseerun. Kindlasti olete poole päeva pealt mõelnud, et kas ikka panite ukse lukku või lülitasite arvuti välja.. mul on ka nii, aga teiste asjadega. Ma näiteks ei mäleta mõnikord bussile astumise ja bussist väljumise vahelist aega. Või siis mõnikord mõtlen, et kuidas ma küll nii kiiresti kodust kooli jõudsin. Ja see paneb mind ikka mõtlema, sest ma ei mäleta.. Ükskord rääkisin J'ga telefonis ja ma helistasin talle paar minutit peale kõne lõpetamist tagasi, et kas me ikka lõpetasime kõne "tsaudega" ära või ma panin toru ära. Jah. Ma ei mäletanud, kuidas me J'ga kõne lõpetasime. Õnneks J ütles, et ikka "tsautasime" jne. Täiesti müstika. Totaalsed blackout'id on mõnikord, et ajab naerma kohe.. Mul jääb üle ainult oodata seda hetke, kus avastan end kuskilt liivarannalt, varbad türkiissinises toasoojas vees, sinna jõudmist mäletamata. Sellega isegi lepiks!

piiks!

Ma siin vaatan ühte dok'i "Kui lapsed saavad lapsi". Selles mõttes et kui seal saates 12 aastased plikatirtsud, kellel just esimest kuud mens, ütlevad, et tahavad niiiii väga lapsi saada, siis OH MY GOD!!! Ma olen 19 ja käin ülikoolis, mul on olemas inimene, keda armastan, kuid siiski.. mitte mingil juhul ma pole valmis vähemalt 4 aasta jooksul emaks saama. Mitte mingil juhul. Ma tahan veel elada! Sõpradega olla.. teleka ees lösutada.. ja eelkõige.. ülikool ära lõpetada.

Ja esiteks, ma ei saa aru kuidas saab viimase vindi peal olev rase suitsetada???
Ja.. ja no kuidas saab mingi ilge lõustada veel last teha???

Oh lapsed lapsed!!

Arumaeimõista!

Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaah ma ikka ei saaaaa! 15 aastane plika ja mingi vinninäost isa! Appi apppppi!

Täiesti p*****s!

some things that..

Kuidas saab üks imearmas 11 kuune poisslaps naerda nagu vanamees, kuid ometi nii lahedalt ja kaasahaaravalt. Täitsa lõpp kui naljakas on seda vaadata, kuidas tädipoeg lõkerdab.

Lasin oma juuksed nüüd lühikeseks lõigata. Minu jaoks on lühikesed juuksed napilt õlgadeni. Nii just praegu ongi. Ja tukk on ka nüüd. Hea on. Väga hea.

Ja oi kuidas ma ei salli, kuidas üks mu grupiõde nätsu närib/matsutab. Küll suu kinni, aga ikka nii eputavalt ja demonstreerivalt, et see käib nii jubedalt närvidele. Ja üks teine grupiõde püüab olla keegi teine. Kindlasti kohe. Ta on omale võtnud sellise peaaegu beibe naha ja sinna sisse pugenud. Vahib ennast peeglist ja joob smuutisid ja teeb oma hirmsuure läppari laua peal lahti ja teeb seal mittemidagi. Jee. Maolenniiägejamaailmailusamjamasöönainultrohelistsalatitjajoonsmuutit. Eriti käib see närvidele, et ta jõuab hommikul kooli ja siis hakkab pasundama, et oimaeijõudnudhommikustsüüamaeijõudnudhommikustsüüa. No mida? Kellele seda teadmist veel vaja on? Pff.

Ei, ma pole kade. Ma lihtsalt leian alatihti inimeste juures asju, mis mind häirima jäävad..

dreaming my dreams away.

Mu meelest võiks kuskil olla selline pood, kus müüakse hea hinna eest aega. Seda oleks ju vist kõigil juurde vaja.

Täna nägin unes, et ostsimegi J'ga omale Jack Russel'i. Ja kuidas ma püüdsin talle normaalset kaelarihma osta, aga ei leidnud seda kuskilt. Ja siis koer kadus ära ja ma leidsin ta rõdu pealt. Seal samas oli ühe kunagise naabri must spanjel ja meie Russel oli ka musta värvi nüüd. Läksin nii paanikasse ja nii see uni lõppes. Uh.

Ja varem olen mitu ööd järjest näinud unes, kuidas ma poes valin ripsmetushi. Hull. Tegelikult mul praegune hakkabki otsa saama. Unenäod on üldse nii psaiko teema, et.. samas kui neid poleks, siis uni pole enam uni.

Täna ma lähen juuksurisse. Jee.

niisama korraks.

Kauamagamise rõõm on just selle hetkeni suur, kuni heliseb vanaema magamistoas jubeda helinaga lauatelefon.

Siis kui J'ga oma ühise kodu valmis saame, võtame omale lapse. Jack Russeli terjeri. Arvatavasti Soomest. Olen uurinud sealseid pesakondi ja kutsikaid.. ja nii juba tahaks, et üks energiapall ringi jookseks.

Ja mul on tunne, et varsti tuleb esimene lumi..

no sweets.

Houli mouli. Mida teha, et lõpetada julm magusaisu? Olen viimase nädala jooksul söönud ära vist ühe normaalse algkooli lapse aasta magusavaru. Jube. Üks osa minust ütleb EI, kuid teine osa minust pistab ikka Tiina kommipaki üksi põske. Ja need värvilised M&M'sid ja šokolaad.. Prr.

Ei! Ma pole rase!

Magusaisu on naljakas asi. Ses mõttes, et ükshetk tuleb ja niidab su maha. Pugid oma mõõdu täis ja siis ei taha mitu kuud magusat suu sissegi. Mul võiks see teine periood olla juba.. pliis?

Oo. Äkki on see sellepärast, et ma kohvijoomise maha jätsin? Mu organism otsib teist sõltuvust?

Hmm.

vaba päev.

10 kuud J'ga. Lähme Simpsoneid vaatama ja peale seda kuskile sööma.

Muide need ilusad kollased lehed, mis märja asfalti peal on, on küllalt ohtlikud. Need on nagu banaanikoored, mille peal võib libastuda. Jaa, tegelikult ka!

Ja reede või laupäeva õhtul ma lähen ja tantsin ennast tühjaks ja kavatsen 100-ga fun'ida!

Vot.

Ma lähen nüüd hommikust sööma.

igalpool on ainult vanurid ja vanurid ja vanurid ja...

Nüüd on ühistranspordiga ajavahemikus 11-st 16-ni üsna võimatu normaalselt sõita, kuna vanurid on oma koobastest väljunud. Hordide viisi liigub neid nüüd. Täiesti jube. Mõni liigub vaevu vaevu edasi, aga ikka peab oma turul käigu ära tegema. Ja bussid on nad ka vallutanud. Kuna noored on kõik koolis ja ei ohusta enam vanureid, siis on viimased julgenud tihedamini liikuma hakata. Mulle tundub, et isegi gängides. Issver sussver. No täna näiteks kui kooli poole teel olin ja püüdsin väikeses bussis viimast värske õhu raasukest hingata, oli üks hetk terve buss pensionäre täis. Viuuuuuh ja kõik nad äkki jooksevad nagu vanad sportlased, et viimse vaba koha eest võidelda. Milline vaatepilt. Või siis teine variant on see, et ülbe näoga pensionärid istuvad just välimisel pingil, aga jumala eest ei lase akna alla kedagi istuma. Vanurite bussipoliitika. Ja miks peavad ilusate hallide juustega vanurid oma juuksed lillaks värvima?! Täna nägin kahte. Äkki on nad kunagised punkarid..?

ma igatsen.

Ema helistas just. Kolmteist minutit rääkisime. Elutempo on viimasel ajal nii kiireks läinud ja pole olnud aega helistada. Nüüd siis sai jutud räägitud. Hea oli. Emaga jutuajamised on alati head olnud. Me oleme nagu sõbrannad.. Praegu tahaks nii ema ja väikevenna juurde. Et väikevend mind ära ei unustaks. Aga ema ütles, et nad ikka räägivad minust.. Igatsen.

Pole ammu väljas käinud. Vaikselt istumas ega ka oimetuks tantsimas. Eriti igatsen sõpru, kellega neid hetki jagada.

Algaval nädalal on veel kaks viimast tööpäeva üle elada, peale seda hakkab kooli kõrvalt rohkem vaba aega olema.

uudised.

Hea uudis: loobusin kohvist. Lihtsalt niimoodi paugupealt. Ja hea on. Parem. Hommikuti joon teed ja muidu ka, kuid siiski luban endale väikse Latte mõnikord. Seda ju võib?!

Halb uudis: sain msni pealkirjadest teada, et Kaljo on lännu. Kurb.

still alive!!

No hellõu! Ei teagi, mida kirjutada kohe.. Koolis on ikka sama lahe. Kleebime värvilistest paberitest kompositsioone ja kujundeid. Nagu esimese klassi lapsed, aga see kõik on 4 aasta tee sisekujundajaks ning kõike seda väärt. Martrikli sain ka kätte.. või oli see matrikkel?!

Lähen nüüd Betty't vaatama :P

kasvab varjude siluett, ümber kõle sügistuule naer.

Sügisball nähtud. Ma ei mõista inimesi, kes ütlevad, et see film on 'mitte midagi'. Ma leidsin sellest filmist midagi, mis ta mulle meeldima pani. Ma otsisin.. ja leidsin. Minu arust väga hea film. Omapärane, kiiksuga, piisava huumori ja traagikaga. Ja loomulikult vapustavad näitlejad.

Virmaliste - Naer kummitab siiani. Telekast treilerit nähes/kuulates toob see laul külmavärinad ihule. Nii hea.

Midagi on.

tuleb tuleb.

Laman poolistukil voodis, soojaks läinud laptop süles, Coldplay oma võrratute meloodiatega taustaks ja kraadiklaas kaenla all. Kurat, ma ei vaadanud kella, mil kraadimist alustasin.

Lõunal lugesin Kaklusklubi (mis on mulle sama, mis osadele Piibel või algklassilastele aabits) ja peale lugemist tegin väikese uinaku. Peale ärkamist tuli mul idee. Ei, ma ei hakka inimrasvast seepi keetma.. ei, ma ei hakka kaklema ja ma ei lähe ka hulluks - mul lihtsalt tuli hea idee.

J kingitud õhupallist, mis lae all hõljub, hakkab heelium tasapisi kaduma. Aga ta siiski on seal.. hõljub.. lae all.. veel ümmargune ja nööriga. Ikka veel.

Trouble.

Kolmkümmendseitse koma üks. Jälle.

Jobu, mida sa siin teed?!

Täna tutvustati Terevisioonis uut jobude ajakirja Jobu, mis on vist mingi meesteajakiri, kui ma aru sain. Mingi imelik. Okei, kõigile on midagi lugemiseks vaja ju. Aga noh.. ma ei tea.. Postkasti tuli mulle isegi see Jobu. Koos Eesti Ekspressiga. Jobu!! Lehitsesin siis seda ajakirja ja midagi head ma sealt ei leidnud. Aaa.. võibolla sellepärast, et ma olen naine? Või, et mulle ei meeldi jobumehed? Aga FHM'i võin ma küll lugeda ja igast TM'sid jne. Aga Jobu mulle ei meeldinud. Vähemalt on jobumeestel midagi lugeda. Pilvre vist ütleski hommikusaates, et see ongi jobumeestele tehtud. Vist. Jobu!

Ja kes tuli ideele panna ajakirja nimeks Jobu?! Pakun välja järgmised uued ajakirjad: Imbetsill, Lollakas, Imelik, Loll ja veel lollim. Mida iganes eks. No mitte kohe ei lähe.

Maddie, mis nad küll sinuga tegid?

Nüüd võib juba lehtedest lugeda, et väikese tüdruku Madeleine McCann'i kadumises on 90% süüdi tema vanemad. Kõik leitud tõendid viitavad sellele. Ja minu meelest just nii ongi. Vanematel on juba selline nägu ees, et nad kaua ei jaksa asja varjata. Ühest väiksest asjast saab lõputu õudus. Ühest äkilisest vihahoost võib saada tahtmatu tapmine, varjamine ning suur meediamull ja põhjuseta kaastundelaviin. Inimeste lollitamine!

RpKIugHErw

ma olen mängust väljas.

Mulle tundub, et mu vanaema on imelik. Selline ärasõnuja kalduvustega. Vanaema oli tõbine - mingi külmetus. Ja enne Pärnu sõitu ütles, et mine jah ära, siis sa ei jää haigeks. Alati juhtub nii. Alati ta peab just nii ütlema. Ära sõnuma! Nüüd pikutan voodis, palavikus ja vastikus nohus ja hullus väsimuses. Ma ei suuda filmi isegi 10 min vaadata, kui äkki ärkan ja avastan, et film juba läbi. Just nüüd, kui koolis hakkab korralik õppetöö pihta ja asi põnevaks läheb...

siit me tuleme!

J jõudis eile koju. Lõpuks ometi. Ajan end varsti lõplikult üles ja hakkan end kasima. Pärnusse minek. Tuju on super. Tunnen juba praegusel kellaajal, uneliiv silmas, kuidas energia minusse tagasi tuleb. Ja see tunne on hea.

Olen meeletult palju raha igasuguse ülikoolistaffi peale kulutanud. Tegelikult ei saa seda kulutamiseks nimetada, sest kõiki neid tarvikuid läheb hädasti vaja - mõõtjoonlaud, kalka, seakarvadest pintsel, 0,5mm tintekas jne jne. Ei viitsi kõike asju siia kirjutada, aga nimekiri on umbes... lõputu!

Eile ma tegin omale hiilgama suure käevõru. Pärleid ma ei jõudnud ära lugeda, aga kõik on erinevad ja isemoodi. Natuke raske on, aga mis ei tapa, teeb tugevaks!

jou.

Ma pole ammu hommikuti kell 6 ärganud. Täna ma tegin seda. Bussiga on enne 7 hea sõita, sest veerand linlastest magavad, pooled pesevad alles hambaid ning teine veerand on juba tööl või juba tööle jõudmas. Ja mina veel suure ohooo-ga arvasin, et on ummikud ja kuna üks teelõik kooliteel on pooleldi remondis, siis läheb kaua aega, aga ei. Buss vuhises, mis hull. Nüüd olen targem. Järgmised kolmapäevad võtan vabalt. Sest isegi õppejõud hilinevad.

Seda ka, et ma ei viitsi enam nii tihti kirjutada. Viimasel ajal see blogivärk ei tõmba eriti. Seega, las mu blogi puhkab ja hingab veidi ja kogub mõtteid. Küll ma siis ajan oma joru edasi, kui tõesti millestki jorutada on.

Ülikool on lahe!

ahh??!

Ma hakkan nüüd tihti trahvi saama. J'le käib närvidele, et ma telefonis liiga palju "ahh"-itan. Ahh ja ahh. Ise ma seda eriti tähele ei pane ja põhjuseks pean mõningate J sõnade arusaamatust. Ei tea. Kunagi kasutasin kõnes väga palju "ja siis.."-i. Nüüd on selle asmele "ahh" tulnud.

Ahh??

Tunniplaani sain ka kätte. Väga rahul olen. Ja tööga on tadaaa. Natuke veel ja siis ongi tadaaa. Üldse pole kahju. Pff.

Ja me J'ga tegime reidisuitsiidi (meid pole enam seal!). See oli meil ammu juba plaanis.

Ahh??!

mul on valmis juba pliiatsid ja suled!

Täna on see õhtu, mis on ootusärevust täis. Mind valdab peaaegu, et sama tunne, mis esimesse klassi minnes. Mind ootab ees midagi täiesti uut ja veel lahedamat, uued inimesed ja uued katsumused ületamiseks. Põnev. Homme astun oma esimese tudengielu sammu. Juhei.

Mm ja siis see ka, et mul läks täitsa meelest ära, et soome kanalid pilti enam ei näita. Just siis kui Nelonen'i pealt ühe rõvelaheda sarja avastasin - Dexteri. Ja nüüd.. ma ei näe seda! Üldse pole tore. Filmi Dexter oli nii laheee juuu!!

üüheeksaa.

Mm. Töö. Mm. Ei. Siiski mitte. Eile olin õhtuses vahetuses ja jõudsin koju tänases kuupäevas, ehk kell 3 öösel või hommikul, kellele kuidas. Hommikul ärkasin kell 9 suure pealvaluga, mis mõnikord pole tingitud mul joomisest, vaid hoopis unepuudusest ja elurütmihäiretest. Täna hommikul oligi mõnikord. Kella 12-ks vedasin ennast ülikooli avaaktusele. Tund aega kõnet kuulata ja ennast veel elusana hoida.. no jah.. mu ainukesed mõtted olid magamaminekumõtted. Keskpäeval. Aktuselt jõudsin koju poole 14-ks ja siis jäin magama. Kella 16-ni magasin end välja ja kella 18-ks jälle tööle. Õnneks täna oli mingi sünnipäev ja tegelesin ainult selle lauaga ning ülejäänud pleiss oli kinni. Minu õnneks. Kella 23-ks oli resto tühi aga siis tuli mänedžer oma kambaga ja otsustasid pidu teha. Jee eks. Ütlesin mänedžerile, et ma koristan peolaua ära ja siis lähen koju - mulle aitab. Ja siin ma nüüd olengi. Minust jäid nad sinna kokteile edasi tegema ja lällama, aga mind ei huvita.. mul on hea olla. Olen oma voodis ja ei tea isegi, millal jälle minu vahetus tuleb. Mitte nii pea igatahes.

Ja töötuhinas oleks peaaegu ära unustanud.. õnneks J saatis sõnumi.. 2. kuupäev - mul ja J'l sai 9 kuud täis. Suhet siiski, mitte last. Not yet!

Selline natukerohkemdetailne päeva/öö kava blogipostitus oli siis täna.

Tšüüšš!

käisin pulmas.

Ma nägin sind unes, T. Oli su pulmapäev. Kuskil kõrgete lagedega majas. Meeletult palju laudu.. Su värske kaasa oli sinuga sama pikk, natuke tõmmu, siilisoengu ja helehelesiniste silmadega. Sellistega, kuhu sisse võiks ära uppuda. Tal oli seljas tume ülikond ja helesinine lips, nagu ta silmadki. Sul oli seljas õrnalt roosakas alt laienev seelik ja sama värvi pikkade varrukatega jakk. Natuke oli valget korsetti näha. Sa polnud tavaline pruut, vaid veidi eriline, nagu sa oledki meil.. Kimp käes. Juuksed üles pandud ja võrratu naeratus näol. Nii õnnelikud. Nii õnnelikud.. Polegi sind nii õnnelikuna näinud, kui mu unenäos..

Järgmine pilt tuli ette siis, kui kõik olid mingis jäähallis. Sina istusid kõrgel/kaugel pingi peal. Külalised olid pudenenud siia-sinna. Ja peigmees oli keset jääplatsi ja pidas mingit kõnet. Lõpuks avaldas sulle armastust.

See kõik tundus nii tõene. Nii tõene, et pidin selle lihtsalt siia üles kirjutama..

joobes puuviljakärbsed.

Kust tulevad puuviljakärbsed? Ma jõuan vaevalt kaks ploomi ära söödud, kui juba nad tiirlevad kausi ümber. Hiljem istuvad rõõmsalt ploomikivi peal ja naudivad oma söögielamust. Ja siis kui jäägid ära viskan, kaovad ka nemad. Äkki nad on suitsiidikalduvustega puuviljakärbsed?

Vanaisa on ikka spordihull. Tegi kulla puhul kohe šampuse lahti ja käitus nagu 5a poiss, kes uue ratta sai. Okei, võtsin ka pokaali ja põgenesin oma tuppa. Seesamune ploomikauss oli kõrval. Ja ennäe! Üks väike puuviljakärbes noolib mu šampust! No mida veel eks.. Mingi hetk oli neid seal juba natuke rohkem kui kaks. Neil oli vist mingi joomapidu. Mõtlesin, et las nad olla, nagunii päise päeva ajal šampust ei joo. Have fun boys! Nii mu päev läkski.. vaatasin kuidas puuviljakärbsed lulli löövad ja mu šampust joovad. Jee.

Issand, ma kirjutasin blogipostituse puuviljakärbestest. Mis järgmiseks?! :/

no more brainwash.

Puhkepäev. Homme ka. Ja juba hommikul suutis töökaaslane helistada ja paluda, et kas saaksin teda täna õhtul asendada. Oleksin võinud, aga peale nädal aega järjest jooksmist ja tõmblemist ütlesin talle ära. Lihtsalt jonni pärast ka - ülemus võtku töötajaid juurde, sest see on suht utoopiline, et ainult kaks ettekandjat peavad restorani koormat vedama. Aga varsti ma pääsen sellest jamast. Saatsin täna kaks cv-d laiali. Ma ei jaksa enam inimestega suhelda ja s*ta tujuga klientidele elurõõmsat nägu teha ja joosta ning endast kõik anda, et mingi suvaline mammi tänavalt oma punase veini ja kanafilee punase pipra kastmega saaks. Ei jaksa enam ja kõik! Kurat, selline tunne, et jalalabadel veresooned lõhkevad; rangluud valutavad (jah, rangluud) ning selg annab aina rohkem tunda. Ma tahan nüüd rahulikult kuskil laua taga istuda, piirduda vaikse "tere-kuidas läheb-kui kohvi lähed tooma-too mulle ka tassike" vestlusega ning ajada arvuti taga oma joru. Vaikselt, kuskil nurgas, laua taga, tagasihoidlikult. Jah..

Siit ka tõde, et kui tahad teada, millist tööd mitte kunagi enam teha, proovi ära ettekandja/klienditeenindaja töö.

>_<

Sõin just pool pakki krõpse ära. Ja nüüd on mul ees 500ml/250g šokolaadijäätist. Ei. Mul ei ole mingit söömishäiret. Mul on kõigest isu..

Ma ei tea, kas asi on minus, töökohas või on teistel ka nii, aga:

*itaallastest kliendid on surmkindlad, et oskan itaalia keelt
*kliendid küsivad alati lolli näoga, et kus wc on, kuigi enne just vaatasid pikalt ust, millel on kirjas "WC"

*mõned rootsi pensionärid on ka surmkindlad, et oskan rootsi keelt

*kui pole kliente ja ma otsustan lõunat sööma hakata, tuleb eikuskilt 'täismaja'

*kassas ringlevad alati sendid, st annan kliendile mingi summa ja 50 senti näiteks, siis ta jätab sendid sinnapaika ja kuna mina neid ka ei taha, siis panen need kassase tagasi

*kui ma ütlen inimestele, et me EI müü suitsu, siis nad tõstavad ühe kulmu üles ja vaatavad lolli näoga otsa ning küsivad kolm korda veel, et kas tõesti ei müü või..

Nii. Veerand jäätist olen ära söönud. Aitab küll.

öös on asju.

Ma ei jaksa enam. Tõesti ei jaksa.

Töölt koju kõndides märkasin hetke, kus olin ainult mina, tume öö ja mu kontsaklõbin. Selline mõnus vaikus ja üksildlus ning seda veel kaunistamas kiire kipskõps.

Peaks vist töökohta vahetama. Ei taha lõputult taldrikuid ette kanda ja inimestele järgi joosta. Tahan midagi muud. J ütles kunagi midagi selle kohta, mis mind mõtlema pani.. Et ma olevat palju enamat väärt.

Nojah. J tuleb 13. septembril tagasi. Umbes kolm nädalat veel. Olen päris.. pissed off. Nii ikka ei saa.

meil kõigil on saladusi.

Olen offline. Väsimus annab tunda ja tööstress hiilib ligi. Varsti istub ülikoolikoorem ka õlgadele.

Eile helistati töötelefonile. Võtsin vastu. Naine kuskilt hulgifirmast käratas mulle, et "me ei täida teie alkoholitellimust, kuna teil on 10 700 krooni eest võlga". Ajasin silmad punni ja jäin liikumatuks ja siis ütlesin vaiksel häälel, et "äkki ma annan telefoni mänedžerile.." No tere talv! Probleem probleemi otsa. Ja siis kuulen mina juhuslikult sellist asja. Pole ime miks mänedžer pärast silmad maas, kiirustades minema läks. Ära hakka tegelema asjaga, millest sa mitte midagi ei jaga!

Juba mitmendat korda käib töö juures üks noormees. Tegelikult on ta vist mänedžeri tuttav.. või oli ta endise koka tuttav.. ma ei teagi. Ma ei mäleta ta nime. Ja siis ta istub ja joob tassi kohvi leti ääres ning me oleme juba sina peal ja räägime maast ja ilmast. Ma ei mäleta ta nime. Ta on sõbralik ja tore.. loob hea tuju.. ja teeb silma. Sõbralikku silma - st et hoiab piisavat distantsi. Eile ta tuli jälle. Oli üks viimastest klientidest. Enne sulgemist hüppas sisse 6 hispaanlast ja "faiv mohiiiiitos änd uan biir". Ja siis ma tõmblesin viimasel minutil. Ma ei mäleta ta nime. Ja siis too tore noormees hõljus äkki leti taha ja aitas mind. Aitäh. Sain normaalsel ajal uksed kinni ja bussi peale. Saatis mind veel bussipeatusesse. Ise oli jalgrattaga. Ma ei mäleta ta nime. Okei. Tema minu nime teab, sest mul on töö juures ilus hõbedane, musta kirjaga nimesilt kleidi küljes, aga ikkagi.. ma ei mäleta tema nime. Äkki polegi vaja!?

Täna saan teada, millal J lõpuks tagasi tuleb. Oleks ka aeg. Lähen igatsemisest juba lõhki.

"ja järgmise nädala jackpot on...." blaaa blaa bla!

Jõudsin koju. Jällegi panin töö juures uksed varem kinni kui pidanuks. No.. jällegi.. kui saaks igavusse surra, siis ma tegin seda täna töö juures taaskord. Võimatu. Kui ma enne olin töömesilane, siis nüüd on minust saanud pinisev ja inisev ja aegaajalt nõelav niisamamesilane, keda enam täisväärtuslikuks töömesilaseks ei saa pidada. Kui ma ikka tööle lähen, siis ma tahan tööd teha, aga mitte niisama jokutada ja mõtteis paluda oh sina seal, palun tule söö midagi ja võta üks drink.

Mõtlesin tööalaselt uue sõna/mängu välja - jääkuubikubingo. Istud kasvõi leti taga, teed jäämasina luugi lahti ja hakkad arvama, millisest avast järgmine kuubik välja vupsab. Üks klient natuke aega tagasi oleks vast pool miljonit võitnud, kui jääkuubikubingo auhinnaline oleks.. why not.

Homme laen patareisid.

Ööd!

ehk me kujutame ette.

Sain just koduaiast välja kui asfalti peal jäi silma midagi ümmargust ja päikese käes läikivat. Klaaskuulike*. Sees selline sinise-kollase-oranži kirju triip. Vaatasin natuke ja korjasin ta siis üles. Mis ta - ilus asi - ikka vedeleb. Tegelikult ma ei korja maast asju. Päriselt ka.

Tööle minnes bussi oodates sõitis mööda mingi turismibuss. Giidi istme peal istus tõmmu vanem meesterahvas. Buss sõitis normaalse kiirusega. Ja kui see luulu polnud, siis toosama giid saatis minu poole õhusuudluse. Jessas nagu. Palun, et see oleks luul.

Kui igavusse saaks surra, siis ma tegin seda just täna tööl.

*pildi peal pole see klaaskuul, millest jutt käis

"siis kuulume ühte nagu kaks kannikat tagumiku peal.."

..sellised kuldsed sõnad olid Martina Paura raamatu "Kaksteist meest aastas" viimasel leheküljel. Liiga hea raamat oli. Kindlasti pealkirjast juba teada, millise raamatuga tegu. Täis igasuguseid hulle inimesi ja seiku, erinevaid armatsemissituatsioone, saladused ja hea terav huumor. Super. See on vist see raamat, mida oleksin nõus paari kuu pärast teist korda veel lugema.

***

Istun aias, selles suures nelja seinaga telgis, teate küll.. herilased ja mingid kahtlased wannabe-kärbsed lendavad ringi ja tahavad mu õunakoogitükki minema viia. Taevas on nii nii sinine ja rohi mõnusalt.. roheline ikka. Kuulen, kuidas buss peatub ja minema sõidab.. kuidas keegi uljaspea kiirendab või kuidas keegi vihaselt tuututab. Suure tee ääres elamise mõnud. Oo tahaks juba teisele poole raudteed kolida. Sest seal on hea ja vaikne.

Ühe raamatu võiks kirjutada. Aga ma pole leidnud head ideed. Aega on ju veel. Et mõelda.

Leidsin voodist Wifi eile. :D

Just siis kui tahaksin midagi joonistada/maalida ja mõte jookseb, on mul värvid ja korralikud lõuendid otsas. Ja siis kui on vaja asju juurde osta, vaatan kalendrisse ja uus palgapäev tundub nii kaugel olevat.

Vihm tundub praegu nii hea.

Aitab küll tänaseks. Peidan läppari padja alla, loodan, et ei unusta..

im bad?! yes, i am!

Eile panin resto tund aega varem kinni. Andke andeks aga ma ei viitsinud seal niisama passida.

Unes nägin, et läksin vanaemaga VÄGA tülli. Isegi käed läksid käiku. Täiesti hull.

Kaks vaba päeva.

tahaks..

.. võtta seljakoti ja minna ülelahe J juurde, sest igatsen.
.. minna kuskile kaugele eemale, et olla.
.. täiega klubis ennast segaseks tantsida, sest tuju on.. aga kes siis suvel klubis käib.
.. süüa väikse lusikaga koorest šokolaadijäätist, sest pole ammu jäätist söönud.

* * *
Ma tegin reedel pattu. Enne kui peole läksime, tuli jube suitsuisu peale. Jube lihtsalt. Jube juba sellepärast, et ma tegelikult ei suitseta ju! Ja ostsingi endale mingid 27 kroonised peenikesed ja kõige lahjemad suitsud, mis näppude vahel peaaegu pooleks läksid. Võh! Ja peo ajal tegingi 5 tükki. Okei, hakkas jah parem. Õnneks L (see kutt kellega vaidlesin), võttis suitsud mu käest ära. Aitäh. Ja nüüd mõtlesin, et miks ma ometi need suitsud ostsin. Mõtlesin välja, et 'isu tapab isu', seega.. khm.. tunnistan.. J on ülelahe.. ja iha nii suur.. seega valisin ohvriteks suitsud! Aga ma luban, ma enam nii ei tee.. päriselt ka!

küsimus suurele ringile..

Eile peol tekkis tuline vaidlus. Vaidlejateks mina ja üks tüüp. Tema arvas, et KÕIK naised on äraräägitavad (seksile, tantsule, joogile jne). Mina hakkasin kohe vastu vaidlema ja jäin lõpuni kindlaks, et KÕIKI naisi pole võimalik elusees ära rääkida, kuid OSA nendest küll.. mitte KÕIKI. Olen kindel, et kui mehele anda ette 50 naist, siis max pooled ütlevad talle ära, mis teema ka ei oleks. Tekkis isegi vahepeal selline olikord, kus vastaspoolel oli kolm meest, kõik kindlad, et absoluutselt kõik naised on ühe peal väljas ja äraräägitavad, isegi kui kodus mees ja kolm last. Minu seljataha tuli kaks sõbrannat juurde ja nii me vaidlesime seal. Selline väitlusklubi tunne tuli peale. Lõpuks too tüüp lasi rakmed lõdvaks ja leppisime kokku, et never say never on tulemuseks. Ja never say never pole 100% 100-st %. Niiet.. minu võit vist. Kõige rohkem ajas marru see, et tüüp oli surmkindel, et ka mina olen äraräägitav. Naersin talle natuke näkku ja ütlesin, et mul on hea suhe, mul on hea olla, peol olen jah üksi, aga sellegipoolest - käi kuradile! Kõik naised pole ühesugused. Ja loomulikult - ei tahtnud ta ka seda uskuda.

Tahaksin siis Teie arvamust kuulda:

KAS KÕIKI NAISI ON VÕIMALIK ÄRA RÄÄKIDA?

õed tihedad.

Ma olen ettekandja.

Õde on ettekandja.

Hakkan sellest kooliaastast õppima ülikoolis sisekujundust.

Õde hakkab sellest kooliaastast õppima kutsekoolis sisekujundus-assistendiks.

Ma elan Tallinnas.

Õde tuleb ka Tallinnasse.

Wtf??!

sulame nüüd kõik koos ära.

No kes nüüd pirnid põlema pani? Nii meeletult palav, et iga pisemgi liigutus võtab võhmale ja kleebib riided naha külge kinni. Oh õudust. Ja mulle tundub, et keelust hoolimata on pensionäre ühistranspordis isegi et rohkem kui enne. Ikka nad peavad põrgukuumusega korraks postkontorisse minema, lihtsalt PEAVAD. Siis nad trügivad elu eest, et kaks bussipeatust istuda ja ähkida.. Jube jube.

Eile oli töö juures rahulik. Bussi oodates vaatasin oma plätude seest paistvaid jalgu ja ennäe! Natuke paistes ja veresooned ka topeltturses. Jalalabad nagu vanainimesel, mis sest et ma 19. Mul on jah selline jalarikkumise töö. No see ettekandjatöö. Tüütab ikka ära küll vaikselt jah.

Ja need J saadetud sõnumid, mis nii armsad, et ajavad naerma ja tekitavad isegi et pisara silmanurka. Väike päike igas päevas.. või kuidas see oligi..

Ma vist lähen elan natuke aega külma dušši all, kuni nahk maha koorub. Siis maniküüri ja peopaika. Pidu panemaaa!

probleem.

Mul tuli sushi isu peale, aga ma pole seda kunagi söönud :P

back in business.

Tagasi Tallinnas. Vasak õlg on natuke valus ja paistes, kuna seljakott oli nii meeletult raske ja nii asju täis, et pidin ainult ühte sanga kasutama.. valus!

Võsul on väga hull. Suviti see pole enam paik, kuhu suurlinna tulede eest põgeneda. Meeletult palju inimesi, absoluutselt kõik parkimiskohad täis. Isegi tuttavaid ei näinud. Korraks põgenesin kaugemale randa, luidete vahele, aga kaua paigal ei püsinud, sest kopsud vajavad õhku ja keha vett. Läksin ära emakoju. Varju. Tegin süüa ning peale seda võtsin pambu selga ja bussi peale.

Vend on mul ikka sama lahe!!

the funny thing is that..

Tere hommikust! Olen omadega Rakveres - isa juures. Eile lõpetasime koos aialippide värvimise ja paigaldamise. Rääkisime juttu.. ja nagu alati, oli ta mulle külmikusse Gin'i varunud. Ma ei tea, miks ta seda teeb.. Aga paar klaasi jõin (p.s see oli ikka see plastpudeligin, mitte Gordon's). Õde tuli ka, läks täna koos isaga Tallinna. Püüab kooli sisse saada. Isaga tegime nalja, et õde on muulane, kuna tal pole isikut tõendavat dokumenti. Mitte ühtegi. Imelik. Ja siis püüab veel Tallinnase kooli sisse saada, endal pole dokumentigi.

Eilne kild:

Isa ja õde on arvuti taga.
Õde: "Kuule missu see parool on?"
Isa: "Proovi, äkki on TROPP.."
Õde: "Aga ei ole juuuu!"
Isa seisab õe selja taha ja uurib natuke.
Isa: "TROPP käib kahe põhhiga!"
Õde: "Ma tean.. ma käingi ju!"

Helistasin natuke aega tagasi emale. Et jõuan lõuna paiku tema juurde. Ema ei saanud aru ja arvas vist, et see mingi tüngakõne. Veidi hiljem sai aru, et ma tulengi. "Oh kui lahe, siis tuled õhtul meiega Erna retkele! Erna retke vaatama!" Mmokei.

"mun pieni rakas perhonen.."

Täna oli töö juures totaalselt killer päev. Kuna hetkel kokka ka pole, siis püüa sa joosta laudade vahet, üksi kõiki teenindada ja siis veel köögis üksi söögitegemisega toimetada. Üksi üksi üksiiiii! Fakju. Üks hetk lihtsalt seisin keset kööki ja ütlesin ülemusele, et: "Fakk mina ei ole kokk ju.." Äärepealt oleks kõik asjad sinnapaika jätnud ja kõigile keskmist näppu näidanud. Aga usin ülemus ajas mu köögist minema ja ajas köögis seni ise asju, kuni mina kõikide klientide näod jälle naerule sain.. Kella neljaks oli "klienditornaado" möödas ja kuuest sain vahetuse lõpetatud.

Päeva parim hetk oli see, et J saatis sõnumi mulle. Ükski sõnum pole mind vist nii naerma ajanud kui see.. kõige parem lause sellest oli: "Ma rakastan ka sinua, mun pieni rakas perhonen!*" Nagu et.. ühesõnaga soome keel suudab kõik kõige ilusamad sõnad nii p*rsse keerata, et.. lihtsalt.. no ma ei tea.. :D

Koju sõites mõtlesin, et mis ma siis oma kolme vaba päevaga nüüd teen. Tahaks linnast ära.. Tuli meelde, et ükskord isa helistas ja kutsus külla. Seega helistasin isale ja pakkusin välja, et sõidan homme tema juurde Rakveresse. Pole ammu käinud/näinud. Ja vahelduseks oleks naljakas Tallinna-Rakvere bussiga sõita.. Siis mõtlesin veel, et teeks emale üllatuse ja sõidaks esmaspäeval tema juurest ka läbi. Et siis teisipäeva õhtul pealinna tagasi. Bussitripp. Aga mulle meeldib, kui on hea raamat ja muusika kaasas. Ajee.

*"Ma armastan sind ka, mu väike armas liblikas!"

tühi päev.

Uni on. Proovisin küll pooletunnist uinakut teha, aga Une-Mati jättis uneliiva maha. See on see eilne pealetöödsõpradegakokkusaamine. No mis seal ikka. Istusime paar tundi Popularis. Vahepeal oli selline tunne, et kõik klaasid olid meie laua peal. Teistele jagati juba plastiktopsides juua. Igast asju jõime. Mingi uus jook oli ka. Pole tuntud. Aga see tundmatu jook oli hea. Peavalu ma sellest ei saanud.

Täna ma pole mitte midagi teinud. Aus ülestunnistus. Mõtlesin küll korra linna minna, sest eile jäid ühel vaateaknal lahedad kingad silma.. aga.. ei viiiitsinud linna minna. Homme peale tööd lähen!

Imelik tunne on.. sellesmõttes, et J on juba peaaegu nädal aega üle lahe olnud. On vist veel max 3 nädalat. Päevad on nii tühjad ilma temata. Umbes nagu kasvataksin pool elu herneid, aga kõik hernekaunad on tühjad. Oh, palun tule juba tagasi!

õhtuses vahetuses.

Ma juba kujutan ette, kuidas kõnnin mööda vanalinna konarlikke munakiviteid ja jälgin turiste. Muudkui kõnnin ja kõnnin ja libistan ennast vasakule ja paremale. Lõpuks tundub mulle, et ainult minu trajektoor on sinkavonka ja siiasinna - kõikide teiste trajektoor läheb perfektselt sirgelt edasi. Ma ei saa ju lubada seda, et vahin üks hetk mingi turistiga tõtt, et kumb nüüd esimese sammu mööda laskmiseks teeb.. Ja ma kõnnin ja kõnnin. Ja kuhu ma lõpuks omadega jõuan? Töö juurde jõuan. Mulle meeldib kui midagi on teha. Kasvõi lapiga baariletti nühkida või iiveldama ajavaid Bloody Mary'sid teha. Kasvõi. Mulle on töökoht nagu salapaik, kuhu peidan end ja avan oma kesta. Kodus ma seda ei tee. Ei saa. Ebameeldiv on. Kujutate ette? Tunnen end töö juures palju paremini kui kodus. Varsti valmib uus kodu ja seal tunnen end vist veel paremini kui töö juures.. Hea.

Tahaks juba teel olla. Varsti.. kannata veel..

Kuue tunni pärast olen ma leti taga ja teen Mojito'sid, cappuchinot, Mai Tai'd, Café Latte't ja mida kõike veel..

taevas!, kuna sa appi ei tulnud, siis vähemalt kuku alla.

"Ma annan sulle suhkurt ja limonaadi, kui sa supi ära sööd!" Nii ostis vanaema täna täditütre ära. Ise sõin ka just ja hea, et mul toit üldse suhu jäi.

Ja kõige hullem on see, et kui vanavanem või lapsevanem lapse kasvatamisega toime ei tule, saadetakse ta lihtsalt orbiidilt minema: "Mine Kats'i juurde arvutisse!" Eriti haigelt tuleb see siis välja, kui laps vastab üllatunult: "Aga ma ju ei taha!"

Lihtsalt jube on vaadata, kuidas lapse hing ära rikutakse. See kõik ju süübib temasse ja kümne aasta pärast ta ainult näitab vanematele keskmist näppu ja trambib vanavanemate haua peal.

Kui ma ikka lapse teen, siis teen ja kasvatan ta enda ja mehe rõõmuks, aga mitte nuhtluseks. Ja kui nutmist ja halamist kuulda ei jaksa, ei viska ma last korviga vanavanemate ukse taha, vaid elan raskused üle.. Ja magus on ikkagi preemia või magustoit, mida tuleb mõõdukalt anda, mitte sellega last ära osta või pushida. Lapsega tuleb tegeleda, teda õpetada, temaga mängida, temaga koos naerda ja nutta ning rääkida.

Tädi oleks võinud enne koera võtta kui lapsetegemiseks läks.

mis elu see selline on? - printsessielu!

Täditütar on taaskord meie maid vallutamas. Teadmiseks: ta saab veebruaris 6a, on omavanustest pikem, vaatab multikaid kasvõi 5 korda järjest, sööb ainult magusat, vahest kokutab, vanaemaga linna minnes on tal jälle mingi haldjabarbie või roosa poni näppus, ta jonnib palju, käskiv kõneviis on põhiline, ta lemmikvärv on roosa, ta on lasteaias kokku käinud vist ainult 3 päeva (kusjuures ainult lõunani) jne. Tundub, et laps, nagu iga teinegi eks.. aga ei!

Üks asi, millest ma laste puhul aru ei saa on see, et kuidas nad jaksavad ühte ja sama multikat või filmi 5 korda järjest vaadata. Hetkel täditütar vaatab vähemalt 4-ndat korda Pipi Pikksukka. Deja vu!

Vanaema tegi suppi (jah, see on ka nii tehtud, et selverist ostetud porgand ja kartul, mis juba varem ära kooritud [isegi seda ta ei viitsi teha??!] ja siis natuke vett ja makarone ja maitseaineid). Õõõ. Nüüd raudselt tahab, et me seda kolm päeva sööksime, sest ta teeb suppi alati umbes nädala jagu. Sellisest reeglist aga mina keeldun! Nii.. nagu ma enne mainisin, sööb täditütar ainult magusat.. paar käetäit komme.. mingi "special" šokolaad.. ja ongi kogu päeva söök.. natuke aega tagasi siis:

Vanaema: "Kas sa suppi tahad?"

Täditütar: "äporrpirube iruoierujfb ou ma vaatan ju prääga Pipit!"

Vanaema: "Mhh, no siis ma tulen ja söödan sind!"

Sellele järgnes minu reageering: wtf? :/ :O

Ja kusjuures ongi nii. Täditütar on nii ära hellitatud, et sööb ainult magusat, soolast ta oma sõrmedega ei puutu. Päev on siis korda läinud, kui keegi talle kuldlusikaga ise sööki keele peale paneb.. kasvõi ühe lusikatäie..

Alati kui täditütar siin on, vaatan ma pealt, kuidas laps ära rikutakse. Mõnikord olen öelnud ka, et ebanormaalne on see ja see, aga kui täditütar majas, siis on juba tema kisast kõigil kõrvad lukus ja keegi mind ei kuule.

P.S See, mis ma siin roosast printsessist kirjutan, on kõigest jäämäe tipp.

Üle/mõistuse! (on see sõna kokku või lahku?)

lovestoned.

Ma ei suutnud eile vastu panna ja ostsin oma viimase raha eest kõige uuema Justin Timberlake'i kauamängiva. No ja mis siis?! Mulle meeldib! Ja väga!

Ühe lille ja uue kaktuse istutasin ka ümber. Lihtsalt nii jube vaadata, kuidas nad pressitakse poodides 5cm läbimõõduga potsikutesse. Lillesurm ma ütlen.

Miks inimesed omale asju ette kujutavad? Juba esimesel kohtumisel.. Kõik mis suust välja tuleb, pole flirt ja kõik kehakeel pole ka flirt. /-/ "Nii hästi ei saa ka endast arvata!" ütles J eilse tohuvapohu peale.

Ja kes kraanid lahti jättis? :/

kaksteist meest aastas.

Mul jälle uus raamat öökapi peal. Martina Paura Kaksteist meest aastas. Varem luges selle vanaema läbi ja soovitas seda, nüüd eile võtsin kätte ja alustasin.. Raamat räägib sakslannast horoskoobikirjutajast, kes sõlmib vana-aasta õhtul parima sõbrannaga kihlveo, et magab aasta jooksul kaheteistkümne mehega erinevatest tähemärkidest ning paneb tunded/kogemused jm jutu kirja. Ta ülemus on sellega igati päri, sest kes viitsikski tavalisi horoskoope lugeda.. Samas teeb peategelane seda kõike ka oma ekskallimale kättemaksmiseks, kuna too öelnud talle, et ta pole võimeline üheöösuhteks jne.. Raamat ise on paeluvalt kirjutatud ja usun, et sellest saab nii mõnegi näpunäite. Kaljukitse peatüki juba lugesin läbi ja pean tõdema, et.. täpselt nii ongi.

(Raamatuväline jutt) Rääkisin köögis võileibu tehes vanaemaga juttu ja millegipärast hakkasin noaga mängima. Üldse ei pannud tähele, et terav või midagi.. Sahh ja oligi nimetissõrmes haav olemas. Lihtsalt tõmbasin sõrmega julmalt üle tera. Mõnus sikksakiline oli. Kus mu mõtted küll olid?!

Pean töö juurest läbi minema. Kokk sõidab paariks nädalaks minema ja siis antakse meile kergemad kokaülesanded üle. Mis mõttes nagu?! No kurat küll. Äkki me siis juba teeks korstnapühkija töö ka ära!? Jõle vahva eks.

mis ma nüüd siis teen.

Ohh.. Ei teagi kohe, mida tunda. Eile käisin J'ga Pärnus. Ultima Thule oli ka. Nii mõnus oli. Samas kurb, sest see õhtu ja öö jäi meil viimaseks.. praeguseks.. sest J sõidab täna kuuks ajaks komandeeringusse. Nii imelik on olla. Ainult pool mind.

Aga me kogume J'ga kaelkirjakuid. Jah, mõni kogub elevante. Klaasist, puidust, pehmeid, savist, mida iganes.. Miks me võiks siis kaelkirjakuid koguda? :)

Mul on õhupall.

tuleb juba mulla haisu või ei.

17, hirm ja rõõm..

Aga mis 19-nega kaasneb?

Palju õnne mulle.

Tsäu tsäu siis.

ainult mina ja hääled.

Ma arvasin, et saan hakkama. Peaaegu saingi. Eile vist umbes südaöö paiku saatsin sünnipäevakülalised ära.. Panin muusika kõvemini mängima ning hakkasin koristama. Lihtsalt ei suutnud peolauda hommikuni puutumatta jätta. Olin üksi. Kõik sai koristatud, viisin prügi välja ja panin maja valvesse, ise läksin üles oma tuppa. Hambapesu ja muud õhtused rituaalid ning vaatasin natuke telekat, kuna koheselt und ei tulnud. Teadmiseks ka mitte kohalolnutele, et algselt pidi J minuga olema, nagu ta oli seda eelnevad päevad, kuid eile õhtul peo ajal oli tal ilge tahtmine linna minna.. seega ma olin suures majas ihuüksi, mis minu jaoks on.. paha noh. Kell kaks panin teleka kinni ja otsustasin magama jääda, teades, et raudselt ma seda ei suuda.. üksi õhtuti kodus olles tekib mul väike paranoia, et keegi kuskil raudselt on ja tahab majja sisse tulla, mis sest et uksed lukus ja valve peal, kuid ikkagi.. (see kõik kunagisest sissemurdmisest, kui kõik majarahvas k.a mina, magas) Iga väike kõrbin ja nö majahääl tundus mulle kellegi sammuna või mingi suurem nö majahääl tundus mulle nagu pakettakna lahtimuukimisena.. Süda puperdas sees ja olin kahevahel - kas helistada J'le või mitte. Enne just olin talle öelnud, et kui linna läheb, siis raudselt joob end seal täis ja seega siia teda enam ei taha selleks ööks. Telefon peos ja süda veel rohkem puperdamas murdusin ja helistasin J'le. Murdusin isegi nii, et hakkasin suures hirmus nutma. J lubas takso tellida ja minu juurde tulla, kuid ütles, et see võtab aega. Ootasin ja ootasin, ikka mitte midagi. Helistasin - tema ikka linnas.. Nüüd oli juba kartus ja viha segamini. Tegin teleka lahti ja panin tule põlema ja vaatasin mingit öösaadet ja kordusi. See rahustas maha, sest siis ei kuula tähelepanelikult hääli ja ei mõtle üle. Lõpuks väsisin nii ära, et jäin teleka ette tukkuma, ärkasin ja otsustasin teleka ja tuled kinni panna. Ja uinusin jälle. Magama sain suht hommikul, kuid ärkasin natuke enne 11 ja siis helistas J ka. Tormas kohe minu juurde ja loomulikult ta mu öisest palvest ja kartusest midagi eriti ei mäletanud. Aga kahetses. Vist.

Mul on homme sünnipäev. Jee.

mis värk on?

Jah, mis siis ikkagi on.. eile helistas isa täitsa "lambist", kutsus külla isegi.. täna hommikul ärkasin tusaselt ema kõne peale: "Kuule me tuleme läbi korraks.." Mis juhtus? Millest selline huvi äkki? Aa selge. Nüüd ma olen piisavalt vana ja minuga saab normaalsetest asjadest rääkida? Või nad kardavad, et kaon elukooli ära? Njaa. See on see kui laps hakkab tiibu kasvatama/sirutama ning vanemad muretsevad ja küsivad: "Kas sul pesumasin ikka töötab?" või "Ega sul kohvimasinat pole vaja, tahad ma ostan sulle?" või "Ärge te meid siis unustage!".
Ma nüüd siis ootan ema.

mängin meeleheitel koduperenaist..

J ärkas täna minu kõrval. Nii on see nüüd kuni neljapäevani. Nii hea! Sõime koos hommikust ja.. ja siis ta läks ehitusjama kokku ostma.

Pesu peaks pesema. Õõõõ ma nii kardan pesumasinaid tegelikult. Ma ei tea ise ka miks. Kardan seda, mis riided sealt pärast välja tulevad ja mõnikord avastan, et pesupulbrit ma ei pannudki ja mida kõike veel.

Poodi peaks minema. Külmikusse midagi head süüa ostma. Ise tehtavat, mitte plastmassimaitselist valmistoitu!

Üü reedel on sünna. Üldse pole sellist tunnet. Et 19 saaks või miskit. Isa helistas eile. Kutsus külla (vau!) ja küsis, mis kingiks tahan (mulle ei meeldi see küsimus kohe mitte üks teps ka!). Ausaltöeldes pere käest ei soovi ma midagi enam, sest sain kõik vajaliku lõpetamise puhul kätte. Aga ikkagi isa sokutas mulle ID-kaardi lugejat. Ja siis vaidlesime, et kas seda ikka läheb nii palju vaja, et ta käepärast võiks olla.. Ma ju ka ei teaaa!

"hey, im the nice one!"

Eile oli selle kuu viimane tööpäev. Sain öösel kell pool 2 koju magama.. kuu lõpuni saab nüüd õnneks puhata.

Just siis kui lootsin töökoha kinni panna, tuli mitu lauda inimesi kokteile jooma. Muudkui tegin Mojitosid ja Cosmopolitane ja muid jooke.. Pohmellis inglise poissmehed on kõige ebameeldivamad kliendid. Seksistliku ja ebanormaalse kõnepruugiga, niiet südame ajab pahaks. Ja siis veel imestavad, miks ma ei naerata neile..

"Why don't you smile? You're not happy? /-/ Oo, what a name! Lovely name! /-/ He talks too much, tell her to fuck off.. /-/ Bring me another beer.. oooo smile please!! /-/ Oh you're soooo beautiful!"

Blabla.

kõrvadest ja suust ja ninast ja silmadest voolab roosat mannavahtu välja.

Jah, just nimelt. Mu õde on täitsa ära pööranud. Elab maailmas, kus on maasikavahust mäed ja liköörist jõed ja kõik mehed kappavad valgel hobusel tema juurde. Aga tegelikult see pole nii... Mingi järjekordne kutt, kes õesse armunud on (koguaeg on keegi temasse armunud ja tema kellessegi, iga nädal uus suur armastus bla bla) lubas maa ja ilma kokku. Tuleb Hummer limusiiniga talle sinna pommiauku ukse ette ja toob pealinna ja siis teeb sõitu ja õhtul kammivad kõik klubid läbi, mis sest et õde alaealine. See kõik jutumärkides. Ja mida kõike veel ei lubatud. Täielik pubertieedik. Ja kui siis seletasin õele, et see on puhas muinasjutt ja ära looda seda kõike.. "Ära ela selles roosas mannas!" nagu ma talle ütlesin.. siis ta hakkas naerma ja andis tunda, et ma mingi imelik, et ei usu ja blabla. Ja ma ei usugi, et see roosamanna talle kuu lõpus ukse taha voolab! Ütlesin talle, et tulgu siis juba minu ukse ette ka selle piraka limuga ja võibolla siis hakkan uskuma, enne mitte. Sest mina elan maailmas, kus on pudrust mäed ja piimajõed, mitte maasikavahust mäed ja liköörist jõed. Elan elu, mitte und.

täitsa pealkirjatu.

Avastasin ju, et mul on läppar. Jaa, kingiks sain lõpetamise puhul, aga pole viitsinud sellega eriti tegeleda ja seda kuskile ekstra näitamiseks tassida, et a'la lähme kohvikusse tsättima eks.. Ei. Mulle pole seda vaja. Küll aga võtsin oma läppari täna riiulilt, panin juhtme taha ja tulin netti. Kodus. Nii mõnus. Täitsa oma territoorium.. ei tule siia vanaisa miinimängu mängima ega ka keegi muu..

Täna mul on vaba päev ja mind viiakse kuskile metsa suvilasse. Ma loodan, et ma ikka homme õhtul tööle jõuan.

Juhilube tahaks. Naljakas eks. Mõni tahab kommi või hoopis soolast, aga mina tahan seda krediitkaardi suurust roosat kaarti rahakoti vahele. Siis oleks kõik hea.

Tsäu seniks.

natuke naabritest.

Lendasin peaaegu tuule käes, täpselt nagu unes. Ainult, et täna ma pesin aknaid.. Uurisin ka, mis põnevat naabrimehe aias on. Muru on tal. Enne ei olnud. Pani seemne maha ja kahe päeva pärast ta tahtis juba niitma hakata. Vanaema ütles, et nägi teda kääridega muru kallal. Murufriik. Kuna täna on üsna ilus ilm, siis nad tõid oma kassi välja. Ainult, et kass on puuris, puur on kiige peal ja puuri peal on pisike värviline päikesevari. Kass peaaegu nagu suvitaks, aga valged trellid on ees.. Jalutavad ka temaga, nagu koeraga, nöör kaelas. Enne neil oli väike koer, äkki nad nüüd tahavad kassist koera teha. Jube.

lemondrama.

Nii palju kui ma oma tööd teinud olen, olen aru saanud, et rootslased oskavad üllatavalt hästi inglise keelt. Isegi kõige vanemad papid suudavad mingi jutu kokku aretada.. Eile tulid kaks vanemat rootsi naisterahvast, eesmärgiga Camparit juua. Ütlesin neile, et meil tuleb ainult üks Campari välja, Im really sorry. Tädi seletas teisele tädile midagi ja siis küsis Gin'i kohta (ikka päris Gin'i mitte seda purgis kuseergutit). Vastasin jaatavalt ja küsisin, et kas toonikuga. Tädid kindlalt, käed ristis, et mitte mingit toonikut ja vaatasid mind nagu mingit imelikku. Küsisin siis, et millega te siis seda joote. "Lemon!" Ajas koguaeg, et lemon ja lemon.. 2 Gin'i ja 1 Lemon. Okei, läksin baari poole peale, panin kaks Gini jääga valmis ja ühte sidrunit, viisin lauda ja tädid vaatavad mind, nagu mul oleks telliskivi näos kinni. "Lemon! Lemon!" Onju lemon sul siin, näe vaata! "No no Lemon Lemon!" Üks tädi seletab agaralt midagi teisele.. "LemonJUICE!! Ai drinkk Gin oonli with lemondsuus!" No selge, öelnud kohe, et SIDRUNIMAHL, aga mitte lemon, mis minu inglise keele õpetaja sõnade kohaselt ikkagi kollast ja haput sidrunit tähendab. Ja kui seletasin, et meil pole sidrunimahla, siis vaadati mind veel imelikumalt, umbes nagu, et mis koht see siis selline on. Parseldasin neile siis jõhvikamahla ja lõpuks jäid rahule. Võtsid veel kaks õlut ka peale ning siis liitusid nendega terve kamp rootsi vanapapisid, kes samuti õllesõbrad olid. Nii ma müüsingi kõik kõige parema õlle ära. Jee.

materdame jah.

Täna mind sõna otseses mõttes solvati. Ma ei näidanud seda välja, aga kui asi oleks jätkunud, siis oleksin kas kohvitassi või võileiva lendu lasknud. Tädi küsis, et mis sööke mu töökohas siis pakutakse. Seletasin ära ja siis hakkas vanaema ühte rooga hullult maha tegema. Ta defineeris absoluutselt kõike valesti. Pressitud oli tema jaoks lirtsutud ja mida kõike veel. Ja kuklist sai tema jaoks äkki küpsis. No wtf?! Kurat istu jah kodus ja söö oma valmistoitu iga päev, aga ära tule irisema ja maha tegema asja, millest ise mitte midagi ei jaga.

medikamendid.

Täna oli töö juures koosolek, mis oli üllatavalt tore tegelikult. Meie kollektiiv on üldse tore.. Kiita sain ka, sellepärast et saan hästi hakkama isegi siis, kui on täismaja ja sada muud asja teha. Mõnus.

Enne kui vihma hakkas kesklinnas sadama, jooksin mina teadatuntud hängimiskeskusesse - Virru. Ja kuidas seal siis niisama ikka saan olla.. tegin peaaegu 700 kroonise apteegiarve. Minuga on kõik korras! Olen ühes tükis, aga energiat ja vitamiine on ju kõigil vaja ja igasuguseid muid asju ka. Ühe raamatu ostsin ka. Daki oma. Ei suutnud lihtsalt vastu panna.

klubiteema.

Löön lehe lahti ja ennäe.. nutetakse liigsete alaealiste pärast klubides, KUIGI turvakontroll on range. Jah, peaaegu igas ööklubis kontrollitakse dokumente, aga viis, kuidas seda tehakse, ei pruugi ju alati korralik olla. Näita passi, okei, tukk on ühelepoole viltu ja nina ka umbes sama suur, oled sees! Loomulikult on tänapäeva häda ka selles, et mõned 15-aastased näevad välja nagu 20-aastased. Ja nii see ongi.. Aga kuna nüüd on avastatud, et ikkagi 'satub' klubidesse liiga palju alaealisi, siis mina arvan, et miks ei võiks klubisiseseid kontrolle teha? Mõte umbes sama nagu bussidega - püüame 'jäneseid'. Mingi hetk võiks turvamehed rahva sekka imbuda ning neilt, kes silma jäävad, dokumendid uuesti üle vaadata ja vähimagi kahtluse korral minema saata või otse sini-valge-bussi viia. Minu meelest oleks see suht okei. Sest kui pläkutatakse meedias, et oi vale või võõra dokumendi kasutamine toob nii ja nii suure karistuse kaela, ärge nüüd jumala eest enam klubidesse minge, siis kas tõesti arvate, et sellest piisab? Ei.

Ise käin peaaegu alati ühes klubis, juba sellepärast, et seal on topeltkontroll ja peale selle veel patrullivad turvamehed sees ka ringi. Tulemuseks ongi, et ma pole seal kordagi näinud ühtegi lapseohtu noort ning õhkkond ja pidu ise on selle võrra paremad.

äng.

Täna oli üle kolme päeva ainuke öö, kus lina jäi korralikult alla ja padjad samuti oma kohale. Olen mitu korda järjest juba näinud ängistavat und.. niiet ärkan õhupuuduses või on silmanurgas pisar ning padjad on maha kukkunud ja lina ühelpool voodit.. Unes näen rahvarohkes kohas mitte äratundmist. Näiteks nägin, kuidas otsisin oma ema ühest mäenõlval asuvast spa-st. Leidsin oma ema, kuid ei tundnud teda ära, sest ta iseloom oli hoopis õelam ja vastikum ning ta ei suhtunud minusse hästi. Ja kui hakkasin suurest spa-st väljapääsu otsima, siis ma ei leidnud seda. Ainult suured ruumid mullivannide, saunadega, palju tundmatut rahvast.. aga väljapääsu mitte kuskil.. ja see ängistav ja hingemattev tunne.. et sul pole kohta ja sa pole mittekeegi.. õnneks see oli ainult uni.

closing time.

Väsimus hakkab maha murdma. 1 jalamassaaž palun ja 1 tavaline ka. Lähengi viskan pikali ja võtan raamatu kaissu, "Rikas isa, vaene isa" (jah, ei suutnud raamatupoest täna eemal olla). Siis kui kõik teised homme nädalavahetusest viimast võtavad, olen mina homme hoopis tööl. See-eest kui teistel on töönädal, siis on minul graafikus mõnus auk..

Ja täiesti tavaline päev see seitsmes päev seitsmendal kuul ning seitsmendal aastal ju. Milleks kõik see suur mull meedias ja igalpool.. et kas siis ülejäänud päevad aastas on mõttetud?! I don't think so.. 'Same shit, different day' nagu öeldakse.

P.S Nägin täna vist et ainukest hõbedast autot, mis mulle tõsiselt meeldis ja silma jäi. Hõbedane, mõnus ja voolujooneline, lahedalt madal Lamborghini. Aiai. Tavaliselt ajavad suu vett jooksma punased autod ja.. Appi mida ma teen? Ajan autojuttu juba.. Aitab küll!!

summsumm.

Ma olen töömesilane! Jah, graafik on miskipärast selline, et see nädal vist testitakse mu vastupidavust (terve nädal peaaegu tööl) ja siis peaaegu terve järgmine nädal saab jalad laua peale visata.
Aga uue kohaga olen rahul.. siiamaani.

J ütles, et mu blogi on lahjaks jäänud :D Vabandust jah.. enam pole mahti iga päev kirjutada ning hetkel päeva sisuks ka ainult töö ja töö ja kes ikka tööst tahaks lugeda. Siiski mõned eredamad seiklused panen kirja, kui aega on. Ettekandjatel juhtub ju nii mõndagi..

Seniks aga tsau.

kahjuks ma pole sama kiire nagu gepard.

Oi see tööl jooksmine.. olin selle juba unustanud. Sain isegi kliendi käest sõimata! Mul oli täismaja ja sahkerdasin suht üksi nende laudade vahel seal. Tulid mees ja naine - soomlased - veidi joogised eelmisest kohast. Süüa ei tellinud, küll aga kaks pitsi viina. Okei. Viisin ära. Siis tegelesin teise lauaga. Kaks meest - moijto ja punane majavein. Hakkasin ruttu siis moijtot tegema. Purustasin jääd ja siis tuli see soome naine ja ütles, et soovib Coca Colat. Okei. Jätsin meelde. Tegin moijtot edasi. Plaanis oli jook lõpuni teha ja siis Coca samuti sommide lauda viia. Ei. Mingi hetk hüppas soome mees mulle näkku kinni ja sõimas nii, et tatti pritsis. Ajasin silmad suureks ja palusin lauda tagasi istuda ja püüdsin seletada talle, et näete, hetkel teise laua teenindamine pooleli ning mind on ka ainult üks! Ei. Ikka sõimas edasi. Lõpuks tuli kokapoiss vahele ja somm hõljus minema. Jätsin moijto tegemise pooleli, võtsin kaks Cocat ja kaks klaasi, läksin nende pomsside juurde, valasin tuimalt Cocad klaasi ja lahkusin. Ma saan aru kui mulle tullakse halvasti ütlema kui toitu oodatakse tund või rohkemgi, aga nähes, et ma üksi jooksen mitme laua vahel, käed-jalad tööd täis ja siis minna pühaviha täis mingi viina-kõrvale-Coca pärast.. No anteksii!! Kuratmaeivõi.

Ja jalad olid ka eile õhtul nagu pakud all. Mm see polnud üldse mõnus.

"nüüd on kõik uus!"

... ütles isa msn'is kui ütlesin talle, et sain ülikooli sisse ja uus töökoht sadas ka sülle. Jah, ma suhtlen mõnikord oma isaga msn'is, sest kui ma seda ei teeks, siis kes teab, kas me üldse suhtleksime. Näen teda ka ainult tähtpäevadel.. võibolla kord kuus kui veab. Olen sellest juba üle saanud, aga isegi kui meievahelised suhted pole perfektsed-täpselt-nagu-filmis-isa-tütre-suhe, siis toetab ta mind igas asjas ja võib mu üle uhkust tunda. Lõpetasin ma ju gümnaasiumi ja uuest kooliaastast olen sisekujundustudeng.. probleeme minuga pole ja elan peaaegu iseseisvat elu. Ainult oma pesa on puudu (aga see juba valmib!) ning siis oleks kõik super. Ema näen ka täpselt niipalju kui mul on aega tema, õe ja poolvenna juurde sõita.. Jah. Ma ei ela selles neljalapselises igavesti õnnelikus perekonnas. Aga siiski me oleme kõik õnnelikud. Iseenda ja teineteise üle.

"signatuur puudub"

Heh. Nüüd olengi siis tudeng (s.t sisse sain!). Esimesed pool tundi on täitsa vahvad.

Hoidke alt!

tsivilisatsioonis tagasi.

Im back! Lõpupidu peetud ja Jaan ka ära saadetud.. Lõpupeost pole midagi eriti vahvat kirjutada, v.a see, et hommikul ärkasime ning terve aed oli hobuseid täis. Vabakasvatus. Aga kirjutaksin pikemalt Jaanipäevast..

Koht: Piirissaar (võta kaart kätte ja pane näpp Peipsi järve lõppu)
Aeg: 22-24.06

Jõudsin just lõpupeolt koju ning J helistas ja ütles, et nüüd minek. Sain pesus käidud ning asjad napilt kokku pakitud, isegi ühe porgandi jõudsin köögist kaasa haarata ja sõit algas. Kihutasime kõigepealt Tartusse, sest poes oli ju vaja käia. Läksime ühte Konsumisse ja seal loomulikult kassiirid jube aeglased. Ruttu tsuhh veel sularaha ka välja ning ruttu sadama poole minek (mitte Tartu sadam). Meil (mina, J ja M) oli u 40 min aega, et sadamasse jõuda. Kihutasime siis edasi, vahepeal loomulikult 30-ne ala (pinnatööd vms). Mina taga loen minuteid praami lahkumiseni, mehed säilitasid rahu. Lõpuks kui sadamasse jõudsime oli praam rahvast täis ja meetri jagu kaist eemal. Praamipoisid karjusid kordamööda: "Bõstra bõstra davai davai bõstra muidu jääte maha!" Meie ülejäänud seltskond utsitas meid taga, kõik paanikas. Loopisime suvalt asjad autost praami peale, mina astusin ka praamile. Ja siis üks tige praamipoiss ropendas midagi ja hakkas praami veel rohkem kaist eemale tõukama, umbes et tal pohhui, et kaks viimast selli napilt maha jäävad. M ütles, et tema jääb kaldale kui J ei jõua (J läks autot parklasse viima, mis nats eemal). Mul tuli nutt kurku, et mis ma nüüd siis teen, võimalus veel kaldale minna, aga samas kõik asjad praami peal. M ikka ootas ja lõpuks J sörkiski kai juurde aga peale ei saanud hüpata. Siis kõik ülejäänud reisijad karjusid natuke praamipoiste peale ning praamipoisid tagurdasid praami taguosa (vabandust ma ei jaga neid mere väljendeid) kuskile kõrkjatesse ning J ja M said ilusti peale. Ja siis ma läksin kallistasin oma J'd nagu filmis, mis õnneliku lõpuga, ainult et meie film läks veel edasi..
Jõudsime pärast ehmatavat sõitu Piirissaare sadamasse. Isegi mõned autod olid ootamas. Vot seda ma ei suutnud ette kujutada. Mõned kohalikult joodikud ja muidu uudishimulikud olid ka ennast valmis pannud. Kõige lahedam vaatepilt oli see, et sadam oli väga kõrkjatesse ja võssa kasvanud ning kuskil seal vahel oli mingi puust wannabe ootepaviljon tehtud, mille peal ilutses tumesinine silt valge kirjaga: "Piirissaare vald". Vaatepilt oli igatahes naljakas. Korjasime oma pambud kokku ja ootasime siis toda päälikku või giidi, kes meid juhatama pidi. Tuligi ligi selline suure kõhuga päikest saanud vanamees, nimeks tal Petróvitš ning tuli välja, et tema ongi meie nö giid. Palusime siis mingisugustki transporti, et oma tonnised kodinad telkimisplatsile viia.. natuke hiljem tuligi teine vanamees suurema autoga ning panime oma asjad sinna autosse. K läks igaksjuhuks kaasa, kes teab, kuhu pärapersesse me asjad muidu satuvad. Kergemad kotid võtsime selga-kätte-jalga ja asusime teele, Petróvitš ees. Jalutasime läbi saare mööda tolmavat kruusateed, Petróvitš podises midagi ees. Surnuaeda nägime, kirikut nägime (vanausuliste), elumaju ning meeletuid sibulapeenraid.. Jäime ühes kurvis seisma, selline pisike plats oli, poolde põlve rohi ja muud niidutaimed, kaev oli ka ning Petróvitš ütles, et see ongi meie telkimisplats. Me laiutasime käsi ja naersime vaikselt ning mõtlesime, et mis mõttes nagu. Lõpuks rääkisime asjad selgeks ja Petróvits viis meid ikka edasi. Edasi tuli ilus ära niidetud muruplats, vallahoone + postkontor, piirivalvetorn radariga jne. Me juba hõiskasime, et jee, ometigi ära niidetud koht, et siia me vist jäämegi, aga ei.. Petróvitš tatsas ikka edasi.. Aga edasi oli süütamisvalmis meeletult suur lõkkeplats ning vähemalt km pikk rohtu kasvanud lennurada. Petróvitš tatsaski võsa poole päris lõkke äärde ja ütles, et vot SEE. Mõtlesime siis veidi ja mõtlesime välja, et peaks ikka natuke eemale minema, muidu saab meist endist kõva jaanituli. Võtsime kõik kodinad kaasa ja läksime eemale. Panime oma linnaku üles ja hakkasime bailama. Üle 30 kilo šašlõkki, palju õlut ja hea seltskond. Hommikul sõime šašlõkki, lõunal sõime šašlõkki ja ooooo õhtul sõime ka šašlõkki! Kaks ööd telgis, kerge peavalu, liiga palju päikest (päike tegi mulle isegi piste).
Tagasi minemise päeval sai isegi ujumas käidud. Tol hommikul ma enam hommikusöögiks šašlõkki ei tahtnud. Juba see lõhn ajas mind iiveldama.. Poes käisime. Pood oli remondis, kuid funktsioneeris läbi nö laoruumi. Ukse ette oli pandud laud ja siis seal käis teenindamine. Põhiliselt alkohol ja mingi eriti magus vaniljejäätis. Mina sain seal isegi plätude parandamiseks liimi. Aga jah, pood oli nagu läbi ajamasina kolmekümne aasta tagusest ajast siia prantsatanud. See selleks. Praam pidi minema pool 4. Hakkasime vaikselt asju pakkima ja siis mõtlesime, et võiks jälle see vana oma autoga tulla raskemaid kodinaid transportima. Helistasime ja lubati, et tuleb tund enne praami väljumist. Ootasime juba, kõigil oma kodu silme ees, aga ei midagi. Autot netu. Helistasime siis jälle ning lubati, et kohe auto tuleb. Võtsime oma asjad ning liikusime siis tee äärde, et sealt kergem auto peale panna, aga ikka autot pole. Helistame siis uuesti, kuid giid oli siis juba vintis ja jauras midagi. Otsustasime siis omal jalal sadamasse minna (tegelikult vahemaad polnud suured, lihtsalt kodinad olid nii rasked ja õlad ära põlenud). Jõudsime õigeks ajaks praamile, istutasime end maha ja ootasime minekut. Lõpuks hakkas praam liikuma ja häälitsema ning tunne selline, et oh jess koju saab. Praam jõudis otsa õigeks pöörata, kuid siis sõitis ikka küljega kai juurde tagasi. Tuli välja, et praami põhjas pragu, hehee vot tak. Sibin sabin ja tuli praami kõrvale mingi väiksem laevuke, kuhu suuremosa praamilolijad kohe peale jooksid. Aga meie seltkond ära ei mahtunud. Öeldi, et väike laevuke teeb kaks sõitu, aga meie saame alles paari tunni pärast peale. No okei, nüüdseks oli juba kõigil suva. Tundub, et sellel saarel käibki kõik ehku peale. Petróvitš tuli veel juttu ajama ja pildus komplimente, et me ikka nii hea seltskond ning ajas veel ühe õlu ka meilt ära. Lõpuks tuli väike laevuke tagasi ja me saime ennast ümber istutada. Kõik pardal, võis sõit mandri poole alata. Mida rohkem mandri poole, seda rohkem tehti nalju, et nüüd võiks juba täitsa maha hüpata ja minna juba.. oh jah. Maha saime jumal tänatud rahulikult ning sõit kodu poole võis alata.

Tegelikult oli seiklust veel rohkem kui ma siin kirjutasin, aga põhilised kohad sai ära toodud..

Ja kui ma varem pruun ei olnud, siis nüüd paari päeva pärast olen kindlasti, sest õlad on valusad ning nina ega otsaesist krimpsutada ei saa.. Just enne telkimisplatsil ütlesin teistele, et ma enne pruuniks ei saa, kui täielikult ära ei põle. Ja nüüd siis..

Tervitaks Petróvitšit ja kohalikke pomsse. Tsau.

P.S Ma sain uue töökoha. Jee.

tsup tsup.

Kas on võimalik, et koos mehega poes käies väsib naine enne ära? Jah on! Täna 'ostlesin' rõõmsalt oma J'ga ja see lõppes sellega, et ma enamvähem rippusin ta õla küljes suurest väsimusest ja tüdimusest, kuid J tuhises ikka edasi :) Täitsa.. uskumatu.

Oh. Homme ongi kõik. Gümnaasium läbi ja direktor lihtsalt: 'Tsup tsup lennake nüüd minema!' Ülehomme lõpupidu ja siis sealt kohe Jaanile. Ära saarele. Sellisele, kus elu vähemalt sajandi võrra maas. Vähemalt räägitakse..

üks uks sulgus.. äkki kuskil ikka teine avaneb veel..

Mis kuradi nädala keskel tulemisest ma enne kirjutasin..

Seda, et kes on ülemused, tõstke käsi!

Nii, nüüd need, kes käe tõstsid, tõusku püsti, kes absoluutselt ei tea, mis nende asutuses/firmas toimub!

Ojaa, ja nüüd need ülemused, kellel pole mitte millestki aimu, minge kuu peale!

Asi selles, et ma ei suuda mõista, et on olemas lolle ülemusi, kes ei tea oma firma asjadest mitte kui midagi.. täiesti hämmastav. Ja nüüd olen ma sunnitud uut töökohta otsima, sest minu äraolekul 'tekkis' restosse nii palju ettekandjaid, et on suured probleemid töötundide täis istumisega ning millegipärast kliente ka pole. Ja ülemus ei teagi seda. Käib oma teetassiga ringi ja 'sööb kõiki naisi silmadega'. Vahetuse vanem pidi talle olukorra lõpuks puust ja punaselt ette tegema. Aga okei. Võibolla ongi mulle parem. Igatahes ütlesin neile siis tsau ja järgmine nädal võtan oma dokumendid välja. Nüüd siis puhkan edasi määramata ajani, kuigi üldse ei taha enam.

Ühesõnaga ma olen nüüd töötu ettekandja.. aga mitte kauaks.. vist.

pean omale hakkama paksemaid raamatuid ostma.

Eile lahkus mu öökapilt Graham Greene'i 'Vaikne ameeriklane'. Mulle meeldis. Ainuke asi, mis pead kratsima pani on see, et teatud allikate väitel on naistegelase nimi Phuong, aga uues trükis on ta nimeks hoopis Fuong. See selleks, tegelikult oli kobe raamat, aga kuna nii ruttu otsa sai, siis pean jälle pead vaevama, et milline raamat mu järgmiseks öökapiohvriks saab.. hõhõhõõ. Vaatab seda asja veel.

Ja kui raamatuvälist juttu ajada.. siis kuna kaktuseid on mul juba küllalt, noolin omale ahvileivapuud.

Ja kui taimevälist juttu ajada.. siis loodan, et alates kolmapäevast kuni kuu lõpuni on head ilmad. Peab olema!

Nädala keskel ehk tulen jälle, tsau.

I + I = II

Kas ma olen läbipaistev või olematu või milles asi on? Minu teada kui ühe kõrval on teine, siis on kokku kaks ning teisega peab ka arvestama.. Aga kui ikka käitutakse nagu üks.. siis teine on kurb.

lõpuks ometi.

Inglise keel: 64p
Kirjand: 59p (esimene reaktsioon oli: mida?? aga siis rahunesin maha)
Ühiskonnaõpetus: 62p
Kunsti/kodunduse uurimistöö + kaitsmine: hinne 5
Kirjanduse suuline piletitega eksam: hinne 5

Normaalne ju. Pärast seinast-seina emotsioone olen tegelikult tulemustega rahul..

närvikõdi.

Olen märganud, et inimestel on vist rämpsu (kiirtoit ja kollased kuulujutte täis meediaväljaanded) vajadus. Kodus käib ja loen EE ja Päevalehte ning Postimeest. Kõike muid väljaandeid minu silm ei haara, kuid.. IKKAGI kiikan mõnikord SLÕhtulehe või 'geniaalse' Delfi koduleheküljele. Saan oma gossipiannuse kätte ja toimetan eluga edasi. Kunagi käis meil Kroonika ja SLÕhtuleht ka, kuid mingi hetk sai villand ning lõpetasin tellimuse AGA vanaema tassib vähemalt kord nädalas ikkagi SL'i või Kroonika koju. Paratamatus või vajadus? Sama on rämpstoiduga. Ükskõik, mis lubadusi ma ei annaks, lõpuks leian end ikka üht burgerit või hotdogi järamas. Peale seda mõttetut kõhutäit hoian jälle natukeseks eemale. Ja pean tunnistama, et täna sõin ühe Hesburgeri Tortilla. Vabandust.

Ja vabandan kõigi eelpool nimetatud ettevõttete/toimetuste ees, kui teie tundeid miskitmoodi riivasin.

: )

Nii. Leidsin lõpuks mõnusa outfit'i oma blogile, millega lõpuks rahul olen. Jei.

tere õhtust! (loe: appi!)

Olen paar korda sattunud vaatama uut jutusaadet Kanal 2-st - 'Tere õhtust!'. No andke andeks, aga see, et need tädikesed seal istuvad ja sädistavad juba ammu teada uudistest või söövad jäätist, siis see mind küll seda saadet vaatama ei pane. Täiesti mitte midagi ütlev saade. Uus asi neile loomulikult ja proovida on ju hea, aga asi oleks tulnud paremini läbi mõelda.. kuidagi lahjaks ja poolikuks jääb. Selline saade sobiks pigem raadiosse, vot siis võibolla ma isegi kuulaksin, kuid praegu ei kannata pikemalt vaadata. Lootsin ikka midagi paremat. Vot aastate tagune jutusaade 'Mamma mia!' oli midagi head. Tuuli Roosma - tule kaamera tagant ja produtsendi toolist ära ning tee ikka ise oma asja edasi!

leidsin lapse.

Ärkasin täna hilja, mingi enne 11-st. Vastikult vaikne oli ja mõtlesin, et ohh jess lõpuks on rahvas ära läinud ja olen üksi kodus. Läksin kööki, tegin tass kohvi ja kaks röstsaia, nagu alati. Siis kuulen hääli, mingi mõmin ja kilkamine segamini. Otsisin siis kohta, kust see hääl tuleb, läksin kabinetti ja oi! Laps. Nõbu. Tädipoeg. Üksi lahtikäiva diivani peal ja naerab mu pihta. Mõtlesin siis endamisi, et okei, vähemalt padjad olid barrikaadiks ette pandud, aga kus teiseid ikkagi on.. Võtsin lapse kaenlasse ja läksin oma kohvi edasi jooma. Laps ikka naeris näkku. Natukese aja pärast tuli vanaema ja: "Oioi juba üleval, issand jumal, ma täitsa unustasin ära, olin aias ja.." Bla bla bla. Laps juba roomab ning kui ma poleks üles ärganud, oleks väike põnn peapõrutusega kuskil haiglas. Ja ega's lapsed igavesti ei maga ning paigal nad ka ei püsi.. üldsegi mitte! Täna tädi ja väike põnn sõidavad oma koju tagasi, hea seegi, kuid roosa printsess jääb veel siia ning nagu alati, mul pole informatsiooni, et kui kauaks.. ma loodan, et mitte minu lõpetamiseni, kuigi see on täitsa reaalne.. õhh.

hetk.

Salaja, ma poetasin pisara ning püüdsin selle enne, kui see tema särgi peale oleks kukkunud..

liiga palju on liiga palju.

Olen viimasel ajal tähele pannud, et inimesed on vist unustanud teineteisega arvestamise.

*Esimene näide: lõpuaktuse päev. See tuleb pingeline ja jooksmist on palju. Start antakse aktusel, peale seda peaks olema pildistamine ning siis toimub pidulik õhtusöök õpetajatega kesklinnas. Poole viiest üheksani on tegevust küll. Aga.. geeniusest klassijuhataja otsustas teha veel kell kolm klassijuhatatunni ning kui tunni sisu kohta pärisin, siis minu jaoks oli ainuke tähtis asi allkirja andmine mingisse raamatusse. Püüdsin siis õpetajale selgeks teha, et mingi uinamuina pärast ma ei kavatse 1.30h varem tulla. Olen kohal pool tundi enne aktust, annan selle allkirja ära ja kohe aktusele. Ja kui õpetaja küsis, et miks ma siis ikkagi ei või tulla, vastasin talle, et inimestel on perekonnad ja sugulased ning on loogiline, et kui peale aktust pole võimalik nendega tähistada, siis toimub see enne aktust.

*Teine näide: täna hommikul (kolm eelnevat hommikut ka tegelikult). Meil on tädi lastega külas, niiet maja rahvast täis. Teadagi ju, et lapsed ärkavad vara ning nendega koos tiritakse ka vanemad üles. Nad teavad, et ka mina olen täitsa olemas, kuid ometigi käituvad nad nii, nagu mind poleks. Hommikuti lastakse lastel kõva häälega manguda ja karjuda; väike tita jonnib; trepist minnakse alla nagu elevant; vanaema keelab kõva häälega ära hellitatud nõbu; telekas mängib samal ajal multikas, mida keegi ei vaata.. Mul pole midagi hommikuste ärkamiste vastu, kuid uksed on ju olemas ning neid saab ka sulgeda. Kõige naljakam on see, et kui tädi või tema lapsed magavad, siis ei tohi alumisel korrusel kraanist vett ka lasta..

Kuid ma ei jõua ära oodata hetke, kui saan oma asjad pappkastidesse panna ja ära minna.. teisele poole raudteed oma J juurde, kus on rahu ja vaikus ning kus teineteisega arvestatakse. :)

peaaegu kõik.

Natukese aja pärast lähen kooli, istun ukse taga ja ootan oma korda, mil saan pileti valida ja suu puhtaks rääkida - kirjanduse suuline eksam. Mida rohkem aeg 10nda kuupäeva poole liigub, seda rohkem hakkan oma telefoni kartma, sest tean, et iga sms võib olla teade inglise keele eksami või kirjandi kohta.

Saatsin vestlusele registreerimise avalduse ülikooli ära.

Suusahüppetornis kõige kallima inimesega õhukese põhjaga pitsat süüa ja tunda, kuidas tuul põski paitab - ülim.

Lisa kell 15:18: sain väga hea pileti ja tagajärjeks priske 5. Ja muide, nägin paar päeva tagasi unes, et isa kingib mulle lõpetamiseks sülearvuti ning J'ga mõtlesime ka alguses, et ju siis kingib. Kui isale helistasin ja eksami kohta rääkisin, siis ütles: "Kuule, ma siin olen mõelnud, et kingiks sulle läppari.. on sul seda vaja?!" :D Looooooooomulikult!