"nüüd on kõik uus!"

... ütles isa msn'is kui ütlesin talle, et sain ülikooli sisse ja uus töökoht sadas ka sülle. Jah, ma suhtlen mõnikord oma isaga msn'is, sest kui ma seda ei teeks, siis kes teab, kas me üldse suhtleksime. Näen teda ka ainult tähtpäevadel.. võibolla kord kuus kui veab. Olen sellest juba üle saanud, aga isegi kui meievahelised suhted pole perfektsed-täpselt-nagu-filmis-isa-tütre-suhe, siis toetab ta mind igas asjas ja võib mu üle uhkust tunda. Lõpetasin ma ju gümnaasiumi ja uuest kooliaastast olen sisekujundustudeng.. probleeme minuga pole ja elan peaaegu iseseisvat elu. Ainult oma pesa on puudu (aga see juba valmib!) ning siis oleks kõik super. Ema näen ka täpselt niipalju kui mul on aega tema, õe ja poolvenna juurde sõita.. Jah. Ma ei ela selles neljalapselises igavesti õnnelikus perekonnas. Aga siiski me oleme kõik õnnelikud. Iseenda ja teineteise üle.

"signatuur puudub"

Heh. Nüüd olengi siis tudeng (s.t sisse sain!). Esimesed pool tundi on täitsa vahvad.

Hoidke alt!

tsivilisatsioonis tagasi.

Im back! Lõpupidu peetud ja Jaan ka ära saadetud.. Lõpupeost pole midagi eriti vahvat kirjutada, v.a see, et hommikul ärkasime ning terve aed oli hobuseid täis. Vabakasvatus. Aga kirjutaksin pikemalt Jaanipäevast..

Koht: Piirissaar (võta kaart kätte ja pane näpp Peipsi järve lõppu)
Aeg: 22-24.06

Jõudsin just lõpupeolt koju ning J helistas ja ütles, et nüüd minek. Sain pesus käidud ning asjad napilt kokku pakitud, isegi ühe porgandi jõudsin köögist kaasa haarata ja sõit algas. Kihutasime kõigepealt Tartusse, sest poes oli ju vaja käia. Läksime ühte Konsumisse ja seal loomulikult kassiirid jube aeglased. Ruttu tsuhh veel sularaha ka välja ning ruttu sadama poole minek (mitte Tartu sadam). Meil (mina, J ja M) oli u 40 min aega, et sadamasse jõuda. Kihutasime siis edasi, vahepeal loomulikult 30-ne ala (pinnatööd vms). Mina taga loen minuteid praami lahkumiseni, mehed säilitasid rahu. Lõpuks kui sadamasse jõudsime oli praam rahvast täis ja meetri jagu kaist eemal. Praamipoisid karjusid kordamööda: "Bõstra bõstra davai davai bõstra muidu jääte maha!" Meie ülejäänud seltskond utsitas meid taga, kõik paanikas. Loopisime suvalt asjad autost praami peale, mina astusin ka praamile. Ja siis üks tige praamipoiss ropendas midagi ja hakkas praami veel rohkem kaist eemale tõukama, umbes et tal pohhui, et kaks viimast selli napilt maha jäävad. M ütles, et tema jääb kaldale kui J ei jõua (J läks autot parklasse viima, mis nats eemal). Mul tuli nutt kurku, et mis ma nüüd siis teen, võimalus veel kaldale minna, aga samas kõik asjad praami peal. M ikka ootas ja lõpuks J sörkiski kai juurde aga peale ei saanud hüpata. Siis kõik ülejäänud reisijad karjusid natuke praamipoiste peale ning praamipoisid tagurdasid praami taguosa (vabandust ma ei jaga neid mere väljendeid) kuskile kõrkjatesse ning J ja M said ilusti peale. Ja siis ma läksin kallistasin oma J'd nagu filmis, mis õnneliku lõpuga, ainult et meie film läks veel edasi..
Jõudsime pärast ehmatavat sõitu Piirissaare sadamasse. Isegi mõned autod olid ootamas. Vot seda ma ei suutnud ette kujutada. Mõned kohalikult joodikud ja muidu uudishimulikud olid ka ennast valmis pannud. Kõige lahedam vaatepilt oli see, et sadam oli väga kõrkjatesse ja võssa kasvanud ning kuskil seal vahel oli mingi puust wannabe ootepaviljon tehtud, mille peal ilutses tumesinine silt valge kirjaga: "Piirissaare vald". Vaatepilt oli igatahes naljakas. Korjasime oma pambud kokku ja ootasime siis toda päälikku või giidi, kes meid juhatama pidi. Tuligi ligi selline suure kõhuga päikest saanud vanamees, nimeks tal Petróvitš ning tuli välja, et tema ongi meie nö giid. Palusime siis mingisugustki transporti, et oma tonnised kodinad telkimisplatsile viia.. natuke hiljem tuligi teine vanamees suurema autoga ning panime oma asjad sinna autosse. K läks igaksjuhuks kaasa, kes teab, kuhu pärapersesse me asjad muidu satuvad. Kergemad kotid võtsime selga-kätte-jalga ja asusime teele, Petróvitš ees. Jalutasime läbi saare mööda tolmavat kruusateed, Petróvitš podises midagi ees. Surnuaeda nägime, kirikut nägime (vanausuliste), elumaju ning meeletuid sibulapeenraid.. Jäime ühes kurvis seisma, selline pisike plats oli, poolde põlve rohi ja muud niidutaimed, kaev oli ka ning Petróvitš ütles, et see ongi meie telkimisplats. Me laiutasime käsi ja naersime vaikselt ning mõtlesime, et mis mõttes nagu. Lõpuks rääkisime asjad selgeks ja Petróvits viis meid ikka edasi. Edasi tuli ilus ära niidetud muruplats, vallahoone + postkontor, piirivalvetorn radariga jne. Me juba hõiskasime, et jee, ometigi ära niidetud koht, et siia me vist jäämegi, aga ei.. Petróvitš tatsas ikka edasi.. Aga edasi oli süütamisvalmis meeletult suur lõkkeplats ning vähemalt km pikk rohtu kasvanud lennurada. Petróvitš tatsaski võsa poole päris lõkke äärde ja ütles, et vot SEE. Mõtlesime siis veidi ja mõtlesime välja, et peaks ikka natuke eemale minema, muidu saab meist endist kõva jaanituli. Võtsime kõik kodinad kaasa ja läksime eemale. Panime oma linnaku üles ja hakkasime bailama. Üle 30 kilo šašlõkki, palju õlut ja hea seltskond. Hommikul sõime šašlõkki, lõunal sõime šašlõkki ja ooooo õhtul sõime ka šašlõkki! Kaks ööd telgis, kerge peavalu, liiga palju päikest (päike tegi mulle isegi piste).
Tagasi minemise päeval sai isegi ujumas käidud. Tol hommikul ma enam hommikusöögiks šašlõkki ei tahtnud. Juba see lõhn ajas mind iiveldama.. Poes käisime. Pood oli remondis, kuid funktsioneeris läbi nö laoruumi. Ukse ette oli pandud laud ja siis seal käis teenindamine. Põhiliselt alkohol ja mingi eriti magus vaniljejäätis. Mina sain seal isegi plätude parandamiseks liimi. Aga jah, pood oli nagu läbi ajamasina kolmekümne aasta tagusest ajast siia prantsatanud. See selleks. Praam pidi minema pool 4. Hakkasime vaikselt asju pakkima ja siis mõtlesime, et võiks jälle see vana oma autoga tulla raskemaid kodinaid transportima. Helistasime ja lubati, et tuleb tund enne praami väljumist. Ootasime juba, kõigil oma kodu silme ees, aga ei midagi. Autot netu. Helistasime siis jälle ning lubati, et kohe auto tuleb. Võtsime oma asjad ning liikusime siis tee äärde, et sealt kergem auto peale panna, aga ikka autot pole. Helistame siis uuesti, kuid giid oli siis juba vintis ja jauras midagi. Otsustasime siis omal jalal sadamasse minna (tegelikult vahemaad polnud suured, lihtsalt kodinad olid nii rasked ja õlad ära põlenud). Jõudsime õigeks ajaks praamile, istutasime end maha ja ootasime minekut. Lõpuks hakkas praam liikuma ja häälitsema ning tunne selline, et oh jess koju saab. Praam jõudis otsa õigeks pöörata, kuid siis sõitis ikka küljega kai juurde tagasi. Tuli välja, et praami põhjas pragu, hehee vot tak. Sibin sabin ja tuli praami kõrvale mingi väiksem laevuke, kuhu suuremosa praamilolijad kohe peale jooksid. Aga meie seltkond ära ei mahtunud. Öeldi, et väike laevuke teeb kaks sõitu, aga meie saame alles paari tunni pärast peale. No okei, nüüdseks oli juba kõigil suva. Tundub, et sellel saarel käibki kõik ehku peale. Petróvitš tuli veel juttu ajama ja pildus komplimente, et me ikka nii hea seltskond ning ajas veel ühe õlu ka meilt ära. Lõpuks tuli väike laevuke tagasi ja me saime ennast ümber istutada. Kõik pardal, võis sõit mandri poole alata. Mida rohkem mandri poole, seda rohkem tehti nalju, et nüüd võiks juba täitsa maha hüpata ja minna juba.. oh jah. Maha saime jumal tänatud rahulikult ning sõit kodu poole võis alata.

Tegelikult oli seiklust veel rohkem kui ma siin kirjutasin, aga põhilised kohad sai ära toodud..

Ja kui ma varem pruun ei olnud, siis nüüd paari päeva pärast olen kindlasti, sest õlad on valusad ning nina ega otsaesist krimpsutada ei saa.. Just enne telkimisplatsil ütlesin teistele, et ma enne pruuniks ei saa, kui täielikult ära ei põle. Ja nüüd siis..

Tervitaks Petróvitšit ja kohalikke pomsse. Tsau.

P.S Ma sain uue töökoha. Jee.

tsup tsup.

Kas on võimalik, et koos mehega poes käies väsib naine enne ära? Jah on! Täna 'ostlesin' rõõmsalt oma J'ga ja see lõppes sellega, et ma enamvähem rippusin ta õla küljes suurest väsimusest ja tüdimusest, kuid J tuhises ikka edasi :) Täitsa.. uskumatu.

Oh. Homme ongi kõik. Gümnaasium läbi ja direktor lihtsalt: 'Tsup tsup lennake nüüd minema!' Ülehomme lõpupidu ja siis sealt kohe Jaanile. Ära saarele. Sellisele, kus elu vähemalt sajandi võrra maas. Vähemalt räägitakse..

üks uks sulgus.. äkki kuskil ikka teine avaneb veel..

Mis kuradi nädala keskel tulemisest ma enne kirjutasin..

Seda, et kes on ülemused, tõstke käsi!

Nii, nüüd need, kes käe tõstsid, tõusku püsti, kes absoluutselt ei tea, mis nende asutuses/firmas toimub!

Ojaa, ja nüüd need ülemused, kellel pole mitte millestki aimu, minge kuu peale!

Asi selles, et ma ei suuda mõista, et on olemas lolle ülemusi, kes ei tea oma firma asjadest mitte kui midagi.. täiesti hämmastav. Ja nüüd olen ma sunnitud uut töökohta otsima, sest minu äraolekul 'tekkis' restosse nii palju ettekandjaid, et on suured probleemid töötundide täis istumisega ning millegipärast kliente ka pole. Ja ülemus ei teagi seda. Käib oma teetassiga ringi ja 'sööb kõiki naisi silmadega'. Vahetuse vanem pidi talle olukorra lõpuks puust ja punaselt ette tegema. Aga okei. Võibolla ongi mulle parem. Igatahes ütlesin neile siis tsau ja järgmine nädal võtan oma dokumendid välja. Nüüd siis puhkan edasi määramata ajani, kuigi üldse ei taha enam.

Ühesõnaga ma olen nüüd töötu ettekandja.. aga mitte kauaks.. vist.

pean omale hakkama paksemaid raamatuid ostma.

Eile lahkus mu öökapilt Graham Greene'i 'Vaikne ameeriklane'. Mulle meeldis. Ainuke asi, mis pead kratsima pani on see, et teatud allikate väitel on naistegelase nimi Phuong, aga uues trükis on ta nimeks hoopis Fuong. See selleks, tegelikult oli kobe raamat, aga kuna nii ruttu otsa sai, siis pean jälle pead vaevama, et milline raamat mu järgmiseks öökapiohvriks saab.. hõhõhõõ. Vaatab seda asja veel.

Ja kui raamatuvälist juttu ajada.. siis kuna kaktuseid on mul juba küllalt, noolin omale ahvileivapuud.

Ja kui taimevälist juttu ajada.. siis loodan, et alates kolmapäevast kuni kuu lõpuni on head ilmad. Peab olema!

Nädala keskel ehk tulen jälle, tsau.

I + I = II

Kas ma olen läbipaistev või olematu või milles asi on? Minu teada kui ühe kõrval on teine, siis on kokku kaks ning teisega peab ka arvestama.. Aga kui ikka käitutakse nagu üks.. siis teine on kurb.

lõpuks ometi.

Inglise keel: 64p
Kirjand: 59p (esimene reaktsioon oli: mida?? aga siis rahunesin maha)
Ühiskonnaõpetus: 62p
Kunsti/kodunduse uurimistöö + kaitsmine: hinne 5
Kirjanduse suuline piletitega eksam: hinne 5

Normaalne ju. Pärast seinast-seina emotsioone olen tegelikult tulemustega rahul..

närvikõdi.

Olen märganud, et inimestel on vist rämpsu (kiirtoit ja kollased kuulujutte täis meediaväljaanded) vajadus. Kodus käib ja loen EE ja Päevalehte ning Postimeest. Kõike muid väljaandeid minu silm ei haara, kuid.. IKKAGI kiikan mõnikord SLÕhtulehe või 'geniaalse' Delfi koduleheküljele. Saan oma gossipiannuse kätte ja toimetan eluga edasi. Kunagi käis meil Kroonika ja SLÕhtuleht ka, kuid mingi hetk sai villand ning lõpetasin tellimuse AGA vanaema tassib vähemalt kord nädalas ikkagi SL'i või Kroonika koju. Paratamatus või vajadus? Sama on rämpstoiduga. Ükskõik, mis lubadusi ma ei annaks, lõpuks leian end ikka üht burgerit või hotdogi järamas. Peale seda mõttetut kõhutäit hoian jälle natukeseks eemale. Ja pean tunnistama, et täna sõin ühe Hesburgeri Tortilla. Vabandust.

Ja vabandan kõigi eelpool nimetatud ettevõttete/toimetuste ees, kui teie tundeid miskitmoodi riivasin.

: )

Nii. Leidsin lõpuks mõnusa outfit'i oma blogile, millega lõpuks rahul olen. Jei.

tere õhtust! (loe: appi!)

Olen paar korda sattunud vaatama uut jutusaadet Kanal 2-st - 'Tere õhtust!'. No andke andeks, aga see, et need tädikesed seal istuvad ja sädistavad juba ammu teada uudistest või söövad jäätist, siis see mind küll seda saadet vaatama ei pane. Täiesti mitte midagi ütlev saade. Uus asi neile loomulikult ja proovida on ju hea, aga asi oleks tulnud paremini läbi mõelda.. kuidagi lahjaks ja poolikuks jääb. Selline saade sobiks pigem raadiosse, vot siis võibolla ma isegi kuulaksin, kuid praegu ei kannata pikemalt vaadata. Lootsin ikka midagi paremat. Vot aastate tagune jutusaade 'Mamma mia!' oli midagi head. Tuuli Roosma - tule kaamera tagant ja produtsendi toolist ära ning tee ikka ise oma asja edasi!

leidsin lapse.

Ärkasin täna hilja, mingi enne 11-st. Vastikult vaikne oli ja mõtlesin, et ohh jess lõpuks on rahvas ära läinud ja olen üksi kodus. Läksin kööki, tegin tass kohvi ja kaks röstsaia, nagu alati. Siis kuulen hääli, mingi mõmin ja kilkamine segamini. Otsisin siis kohta, kust see hääl tuleb, läksin kabinetti ja oi! Laps. Nõbu. Tädipoeg. Üksi lahtikäiva diivani peal ja naerab mu pihta. Mõtlesin siis endamisi, et okei, vähemalt padjad olid barrikaadiks ette pandud, aga kus teiseid ikkagi on.. Võtsin lapse kaenlasse ja läksin oma kohvi edasi jooma. Laps ikka naeris näkku. Natukese aja pärast tuli vanaema ja: "Oioi juba üleval, issand jumal, ma täitsa unustasin ära, olin aias ja.." Bla bla bla. Laps juba roomab ning kui ma poleks üles ärganud, oleks väike põnn peapõrutusega kuskil haiglas. Ja ega's lapsed igavesti ei maga ning paigal nad ka ei püsi.. üldsegi mitte! Täna tädi ja väike põnn sõidavad oma koju tagasi, hea seegi, kuid roosa printsess jääb veel siia ning nagu alati, mul pole informatsiooni, et kui kauaks.. ma loodan, et mitte minu lõpetamiseni, kuigi see on täitsa reaalne.. õhh.

hetk.

Salaja, ma poetasin pisara ning püüdsin selle enne, kui see tema särgi peale oleks kukkunud..

liiga palju on liiga palju.

Olen viimasel ajal tähele pannud, et inimesed on vist unustanud teineteisega arvestamise.

*Esimene näide: lõpuaktuse päev. See tuleb pingeline ja jooksmist on palju. Start antakse aktusel, peale seda peaks olema pildistamine ning siis toimub pidulik õhtusöök õpetajatega kesklinnas. Poole viiest üheksani on tegevust küll. Aga.. geeniusest klassijuhataja otsustas teha veel kell kolm klassijuhatatunni ning kui tunni sisu kohta pärisin, siis minu jaoks oli ainuke tähtis asi allkirja andmine mingisse raamatusse. Püüdsin siis õpetajale selgeks teha, et mingi uinamuina pärast ma ei kavatse 1.30h varem tulla. Olen kohal pool tundi enne aktust, annan selle allkirja ära ja kohe aktusele. Ja kui õpetaja küsis, et miks ma siis ikkagi ei või tulla, vastasin talle, et inimestel on perekonnad ja sugulased ning on loogiline, et kui peale aktust pole võimalik nendega tähistada, siis toimub see enne aktust.

*Teine näide: täna hommikul (kolm eelnevat hommikut ka tegelikult). Meil on tädi lastega külas, niiet maja rahvast täis. Teadagi ju, et lapsed ärkavad vara ning nendega koos tiritakse ka vanemad üles. Nad teavad, et ka mina olen täitsa olemas, kuid ometigi käituvad nad nii, nagu mind poleks. Hommikuti lastakse lastel kõva häälega manguda ja karjuda; väike tita jonnib; trepist minnakse alla nagu elevant; vanaema keelab kõva häälega ära hellitatud nõbu; telekas mängib samal ajal multikas, mida keegi ei vaata.. Mul pole midagi hommikuste ärkamiste vastu, kuid uksed on ju olemas ning neid saab ka sulgeda. Kõige naljakam on see, et kui tädi või tema lapsed magavad, siis ei tohi alumisel korrusel kraanist vett ka lasta..

Kuid ma ei jõua ära oodata hetke, kui saan oma asjad pappkastidesse panna ja ära minna.. teisele poole raudteed oma J juurde, kus on rahu ja vaikus ning kus teineteisega arvestatakse. :)

peaaegu kõik.

Natukese aja pärast lähen kooli, istun ukse taga ja ootan oma korda, mil saan pileti valida ja suu puhtaks rääkida - kirjanduse suuline eksam. Mida rohkem aeg 10nda kuupäeva poole liigub, seda rohkem hakkan oma telefoni kartma, sest tean, et iga sms võib olla teade inglise keele eksami või kirjandi kohta.

Saatsin vestlusele registreerimise avalduse ülikooli ära.

Suusahüppetornis kõige kallima inimesega õhukese põhjaga pitsat süüa ja tunda, kuidas tuul põski paitab - ülim.

Lisa kell 15:18: sain väga hea pileti ja tagajärjeks priske 5. Ja muide, nägin paar päeva tagasi unes, et isa kingib mulle lõpetamiseks sülearvuti ning J'ga mõtlesime ka alguses, et ju siis kingib. Kui isale helistasin ja eksami kohta rääkisin, siis ütles: "Kuule, ma siin olen mõelnud, et kingiks sulle läppari.. on sul seda vaja?!" :D Looooooooomulikult!

oi näe raamatupood! oi.

Ma ostsin eile kaks raamatut oma viimase sularaha eest. Appi. Mulle ikka meeldivad raamatud nii väga, et ma ei suutnud lihtsalt vastu panna :) Inglise keelse 'Geisha memuaarid' saan ka kohe kohe läbi..

Eile tuli sõnum, et sain ühiskonnaõpetuse riigieksamil 62 punkti.

rohkem sallivust.

Viimase nädala kuum teema on kindlasti olnud aktsiisimaksude tõstmine ning alkoholikeeld. Ma ei mõista, miks rahvas hullumas on selle pärast? Tubakas ja alkohol ei kao mitte kuskile.. Tuleb teha valik, kas maksta tervist kahjustavate mahvide eest kuus kokku meeletu summa või oma pahe maha jätta ning kui on alkoisu, siis palun, võtke jalad alla ja minge varem poodi! Ja enne seda oli suitsuruumide mürgel.. Kui üks inimene hakkab laua taga suitsu tegema, siis ülejäänud inimesed seltskonnast ahvmivad õhku ja riputavad kaela sildi: passiivne suitsetaja. Pole üldse tore ju.