käisin pulmas.

Ma nägin sind unes, T. Oli su pulmapäev. Kuskil kõrgete lagedega majas. Meeletult palju laudu.. Su värske kaasa oli sinuga sama pikk, natuke tõmmu, siilisoengu ja helehelesiniste silmadega. Sellistega, kuhu sisse võiks ära uppuda. Tal oli seljas tume ülikond ja helesinine lips, nagu ta silmadki. Sul oli seljas õrnalt roosakas alt laienev seelik ja sama värvi pikkade varrukatega jakk. Natuke oli valget korsetti näha. Sa polnud tavaline pruut, vaid veidi eriline, nagu sa oledki meil.. Kimp käes. Juuksed üles pandud ja võrratu naeratus näol. Nii õnnelikud. Nii õnnelikud.. Polegi sind nii õnnelikuna näinud, kui mu unenäos..

Järgmine pilt tuli ette siis, kui kõik olid mingis jäähallis. Sina istusid kõrgel/kaugel pingi peal. Külalised olid pudenenud siia-sinna. Ja peigmees oli keset jääplatsi ja pidas mingit kõnet. Lõpuks avaldas sulle armastust.

See kõik tundus nii tõene. Nii tõene, et pidin selle lihtsalt siia üles kirjutama..

joobes puuviljakärbsed.

Kust tulevad puuviljakärbsed? Ma jõuan vaevalt kaks ploomi ära söödud, kui juba nad tiirlevad kausi ümber. Hiljem istuvad rõõmsalt ploomikivi peal ja naudivad oma söögielamust. Ja siis kui jäägid ära viskan, kaovad ka nemad. Äkki nad on suitsiidikalduvustega puuviljakärbsed?

Vanaisa on ikka spordihull. Tegi kulla puhul kohe šampuse lahti ja käitus nagu 5a poiss, kes uue ratta sai. Okei, võtsin ka pokaali ja põgenesin oma tuppa. Seesamune ploomikauss oli kõrval. Ja ennäe! Üks väike puuviljakärbes noolib mu šampust! No mida veel eks.. Mingi hetk oli neid seal juba natuke rohkem kui kaks. Neil oli vist mingi joomapidu. Mõtlesin, et las nad olla, nagunii päise päeva ajal šampust ei joo. Have fun boys! Nii mu päev läkski.. vaatasin kuidas puuviljakärbsed lulli löövad ja mu šampust joovad. Jee.

Issand, ma kirjutasin blogipostituse puuviljakärbestest. Mis järgmiseks?! :/

no more brainwash.

Puhkepäev. Homme ka. Ja juba hommikul suutis töökaaslane helistada ja paluda, et kas saaksin teda täna õhtul asendada. Oleksin võinud, aga peale nädal aega järjest jooksmist ja tõmblemist ütlesin talle ära. Lihtsalt jonni pärast ka - ülemus võtku töötajaid juurde, sest see on suht utoopiline, et ainult kaks ettekandjat peavad restorani koormat vedama. Aga varsti ma pääsen sellest jamast. Saatsin täna kaks cv-d laiali. Ma ei jaksa enam inimestega suhelda ja s*ta tujuga klientidele elurõõmsat nägu teha ja joosta ning endast kõik anda, et mingi suvaline mammi tänavalt oma punase veini ja kanafilee punase pipra kastmega saaks. Ei jaksa enam ja kõik! Kurat, selline tunne, et jalalabadel veresooned lõhkevad; rangluud valutavad (jah, rangluud) ning selg annab aina rohkem tunda. Ma tahan nüüd rahulikult kuskil laua taga istuda, piirduda vaikse "tere-kuidas läheb-kui kohvi lähed tooma-too mulle ka tassike" vestlusega ning ajada arvuti taga oma joru. Vaikselt, kuskil nurgas, laua taga, tagasihoidlikult. Jah..

Siit ka tõde, et kui tahad teada, millist tööd mitte kunagi enam teha, proovi ära ettekandja/klienditeenindaja töö.

>_<

Sõin just pool pakki krõpse ära. Ja nüüd on mul ees 500ml/250g šokolaadijäätist. Ei. Mul ei ole mingit söömishäiret. Mul on kõigest isu..

Ma ei tea, kas asi on minus, töökohas või on teistel ka nii, aga:

*itaallastest kliendid on surmkindlad, et oskan itaalia keelt
*kliendid küsivad alati lolli näoga, et kus wc on, kuigi enne just vaatasid pikalt ust, millel on kirjas "WC"

*mõned rootsi pensionärid on ka surmkindlad, et oskan rootsi keelt

*kui pole kliente ja ma otsustan lõunat sööma hakata, tuleb eikuskilt 'täismaja'

*kassas ringlevad alati sendid, st annan kliendile mingi summa ja 50 senti näiteks, siis ta jätab sendid sinnapaika ja kuna mina neid ka ei taha, siis panen need kassase tagasi

*kui ma ütlen inimestele, et me EI müü suitsu, siis nad tõstavad ühe kulmu üles ja vaatavad lolli näoga otsa ning küsivad kolm korda veel, et kas tõesti ei müü või..

Nii. Veerand jäätist olen ära söönud. Aitab küll.

öös on asju.

Ma ei jaksa enam. Tõesti ei jaksa.

Töölt koju kõndides märkasin hetke, kus olin ainult mina, tume öö ja mu kontsaklõbin. Selline mõnus vaikus ja üksildlus ning seda veel kaunistamas kiire kipskõps.

Peaks vist töökohta vahetama. Ei taha lõputult taldrikuid ette kanda ja inimestele järgi joosta. Tahan midagi muud. J ütles kunagi midagi selle kohta, mis mind mõtlema pani.. Et ma olevat palju enamat väärt.

Nojah. J tuleb 13. septembril tagasi. Umbes kolm nädalat veel. Olen päris.. pissed off. Nii ikka ei saa.

meil kõigil on saladusi.

Olen offline. Väsimus annab tunda ja tööstress hiilib ligi. Varsti istub ülikoolikoorem ka õlgadele.

Eile helistati töötelefonile. Võtsin vastu. Naine kuskilt hulgifirmast käratas mulle, et "me ei täida teie alkoholitellimust, kuna teil on 10 700 krooni eest võlga". Ajasin silmad punni ja jäin liikumatuks ja siis ütlesin vaiksel häälel, et "äkki ma annan telefoni mänedžerile.." No tere talv! Probleem probleemi otsa. Ja siis kuulen mina juhuslikult sellist asja. Pole ime miks mänedžer pärast silmad maas, kiirustades minema läks. Ära hakka tegelema asjaga, millest sa mitte midagi ei jaga!

Juba mitmendat korda käib töö juures üks noormees. Tegelikult on ta vist mänedžeri tuttav.. või oli ta endise koka tuttav.. ma ei teagi. Ma ei mäleta ta nime. Ja siis ta istub ja joob tassi kohvi leti ääres ning me oleme juba sina peal ja räägime maast ja ilmast. Ma ei mäleta ta nime. Ta on sõbralik ja tore.. loob hea tuju.. ja teeb silma. Sõbralikku silma - st et hoiab piisavat distantsi. Eile ta tuli jälle. Oli üks viimastest klientidest. Enne sulgemist hüppas sisse 6 hispaanlast ja "faiv mohiiiiitos änd uan biir". Ja siis ma tõmblesin viimasel minutil. Ma ei mäleta ta nime. Ja siis too tore noormees hõljus äkki leti taha ja aitas mind. Aitäh. Sain normaalsel ajal uksed kinni ja bussi peale. Saatis mind veel bussipeatusesse. Ise oli jalgrattaga. Ma ei mäleta ta nime. Okei. Tema minu nime teab, sest mul on töö juures ilus hõbedane, musta kirjaga nimesilt kleidi küljes, aga ikkagi.. ma ei mäleta tema nime. Äkki polegi vaja!?

Täna saan teada, millal J lõpuks tagasi tuleb. Oleks ka aeg. Lähen igatsemisest juba lõhki.

"ja järgmise nädala jackpot on...." blaaa blaa bla!

Jõudsin koju. Jällegi panin töö juures uksed varem kinni kui pidanuks. No.. jällegi.. kui saaks igavusse surra, siis ma tegin seda täna töö juures taaskord. Võimatu. Kui ma enne olin töömesilane, siis nüüd on minust saanud pinisev ja inisev ja aegaajalt nõelav niisamamesilane, keda enam täisväärtuslikuks töömesilaseks ei saa pidada. Kui ma ikka tööle lähen, siis ma tahan tööd teha, aga mitte niisama jokutada ja mõtteis paluda oh sina seal, palun tule söö midagi ja võta üks drink.

Mõtlesin tööalaselt uue sõna/mängu välja - jääkuubikubingo. Istud kasvõi leti taga, teed jäämasina luugi lahti ja hakkad arvama, millisest avast järgmine kuubik välja vupsab. Üks klient natuke aega tagasi oleks vast pool miljonit võitnud, kui jääkuubikubingo auhinnaline oleks.. why not.

Homme laen patareisid.

Ööd!

ehk me kujutame ette.

Sain just koduaiast välja kui asfalti peal jäi silma midagi ümmargust ja päikese käes läikivat. Klaaskuulike*. Sees selline sinise-kollase-oranži kirju triip. Vaatasin natuke ja korjasin ta siis üles. Mis ta - ilus asi - ikka vedeleb. Tegelikult ma ei korja maast asju. Päriselt ka.

Tööle minnes bussi oodates sõitis mööda mingi turismibuss. Giidi istme peal istus tõmmu vanem meesterahvas. Buss sõitis normaalse kiirusega. Ja kui see luulu polnud, siis toosama giid saatis minu poole õhusuudluse. Jessas nagu. Palun, et see oleks luul.

Kui igavusse saaks surra, siis ma tegin seda just täna tööl.

*pildi peal pole see klaaskuul, millest jutt käis

"siis kuulume ühte nagu kaks kannikat tagumiku peal.."

..sellised kuldsed sõnad olid Martina Paura raamatu "Kaksteist meest aastas" viimasel leheküljel. Liiga hea raamat oli. Kindlasti pealkirjast juba teada, millise raamatuga tegu. Täis igasuguseid hulle inimesi ja seiku, erinevaid armatsemissituatsioone, saladused ja hea terav huumor. Super. See on vist see raamat, mida oleksin nõus paari kuu pärast teist korda veel lugema.

***

Istun aias, selles suures nelja seinaga telgis, teate küll.. herilased ja mingid kahtlased wannabe-kärbsed lendavad ringi ja tahavad mu õunakoogitükki minema viia. Taevas on nii nii sinine ja rohi mõnusalt.. roheline ikka. Kuulen, kuidas buss peatub ja minema sõidab.. kuidas keegi uljaspea kiirendab või kuidas keegi vihaselt tuututab. Suure tee ääres elamise mõnud. Oo tahaks juba teisele poole raudteed kolida. Sest seal on hea ja vaikne.

Ühe raamatu võiks kirjutada. Aga ma pole leidnud head ideed. Aega on ju veel. Et mõelda.

Leidsin voodist Wifi eile. :D

Just siis kui tahaksin midagi joonistada/maalida ja mõte jookseb, on mul värvid ja korralikud lõuendid otsas. Ja siis kui on vaja asju juurde osta, vaatan kalendrisse ja uus palgapäev tundub nii kaugel olevat.

Vihm tundub praegu nii hea.

Aitab küll tänaseks. Peidan läppari padja alla, loodan, et ei unusta..

im bad?! yes, i am!

Eile panin resto tund aega varem kinni. Andke andeks aga ma ei viitsinud seal niisama passida.

Unes nägin, et läksin vanaemaga VÄGA tülli. Isegi käed läksid käiku. Täiesti hull.

Kaks vaba päeva.

tahaks..

.. võtta seljakoti ja minna ülelahe J juurde, sest igatsen.
.. minna kuskile kaugele eemale, et olla.
.. täiega klubis ennast segaseks tantsida, sest tuju on.. aga kes siis suvel klubis käib.
.. süüa väikse lusikaga koorest šokolaadijäätist, sest pole ammu jäätist söönud.

* * *
Ma tegin reedel pattu. Enne kui peole läksime, tuli jube suitsuisu peale. Jube lihtsalt. Jube juba sellepärast, et ma tegelikult ei suitseta ju! Ja ostsingi endale mingid 27 kroonised peenikesed ja kõige lahjemad suitsud, mis näppude vahel peaaegu pooleks läksid. Võh! Ja peo ajal tegingi 5 tükki. Okei, hakkas jah parem. Õnneks L (see kutt kellega vaidlesin), võttis suitsud mu käest ära. Aitäh. Ja nüüd mõtlesin, et miks ma ometi need suitsud ostsin. Mõtlesin välja, et 'isu tapab isu', seega.. khm.. tunnistan.. J on ülelahe.. ja iha nii suur.. seega valisin ohvriteks suitsud! Aga ma luban, ma enam nii ei tee.. päriselt ka!

küsimus suurele ringile..

Eile peol tekkis tuline vaidlus. Vaidlejateks mina ja üks tüüp. Tema arvas, et KÕIK naised on äraräägitavad (seksile, tantsule, joogile jne). Mina hakkasin kohe vastu vaidlema ja jäin lõpuni kindlaks, et KÕIKI naisi pole võimalik elusees ära rääkida, kuid OSA nendest küll.. mitte KÕIKI. Olen kindel, et kui mehele anda ette 50 naist, siis max pooled ütlevad talle ära, mis teema ka ei oleks. Tekkis isegi vahepeal selline olikord, kus vastaspoolel oli kolm meest, kõik kindlad, et absoluutselt kõik naised on ühe peal väljas ja äraräägitavad, isegi kui kodus mees ja kolm last. Minu seljataha tuli kaks sõbrannat juurde ja nii me vaidlesime seal. Selline väitlusklubi tunne tuli peale. Lõpuks too tüüp lasi rakmed lõdvaks ja leppisime kokku, et never say never on tulemuseks. Ja never say never pole 100% 100-st %. Niiet.. minu võit vist. Kõige rohkem ajas marru see, et tüüp oli surmkindel, et ka mina olen äraräägitav. Naersin talle natuke näkku ja ütlesin, et mul on hea suhe, mul on hea olla, peol olen jah üksi, aga sellegipoolest - käi kuradile! Kõik naised pole ühesugused. Ja loomulikult - ei tahtnud ta ka seda uskuda.

Tahaksin siis Teie arvamust kuulda:

KAS KÕIKI NAISI ON VÕIMALIK ÄRA RÄÄKIDA?

õed tihedad.

Ma olen ettekandja.

Õde on ettekandja.

Hakkan sellest kooliaastast õppima ülikoolis sisekujundust.

Õde hakkab sellest kooliaastast õppima kutsekoolis sisekujundus-assistendiks.

Ma elan Tallinnas.

Õde tuleb ka Tallinnasse.

Wtf??!

sulame nüüd kõik koos ära.

No kes nüüd pirnid põlema pani? Nii meeletult palav, et iga pisemgi liigutus võtab võhmale ja kleebib riided naha külge kinni. Oh õudust. Ja mulle tundub, et keelust hoolimata on pensionäre ühistranspordis isegi et rohkem kui enne. Ikka nad peavad põrgukuumusega korraks postkontorisse minema, lihtsalt PEAVAD. Siis nad trügivad elu eest, et kaks bussipeatust istuda ja ähkida.. Jube jube.

Eile oli töö juures rahulik. Bussi oodates vaatasin oma plätude seest paistvaid jalgu ja ennäe! Natuke paistes ja veresooned ka topeltturses. Jalalabad nagu vanainimesel, mis sest et ma 19. Mul on jah selline jalarikkumise töö. No see ettekandjatöö. Tüütab ikka ära küll vaikselt jah.

Ja need J saadetud sõnumid, mis nii armsad, et ajavad naerma ja tekitavad isegi et pisara silmanurka. Väike päike igas päevas.. või kuidas see oligi..

Ma vist lähen elan natuke aega külma dušši all, kuni nahk maha koorub. Siis maniküüri ja peopaika. Pidu panemaaa!

probleem.

Mul tuli sushi isu peale, aga ma pole seda kunagi söönud :P

back in business.

Tagasi Tallinnas. Vasak õlg on natuke valus ja paistes, kuna seljakott oli nii meeletult raske ja nii asju täis, et pidin ainult ühte sanga kasutama.. valus!

Võsul on väga hull. Suviti see pole enam paik, kuhu suurlinna tulede eest põgeneda. Meeletult palju inimesi, absoluutselt kõik parkimiskohad täis. Isegi tuttavaid ei näinud. Korraks põgenesin kaugemale randa, luidete vahele, aga kaua paigal ei püsinud, sest kopsud vajavad õhku ja keha vett. Läksin ära emakoju. Varju. Tegin süüa ning peale seda võtsin pambu selga ja bussi peale.

Vend on mul ikka sama lahe!!

the funny thing is that..

Tere hommikust! Olen omadega Rakveres - isa juures. Eile lõpetasime koos aialippide värvimise ja paigaldamise. Rääkisime juttu.. ja nagu alati, oli ta mulle külmikusse Gin'i varunud. Ma ei tea, miks ta seda teeb.. Aga paar klaasi jõin (p.s see oli ikka see plastpudeligin, mitte Gordon's). Õde tuli ka, läks täna koos isaga Tallinna. Püüab kooli sisse saada. Isaga tegime nalja, et õde on muulane, kuna tal pole isikut tõendavat dokumenti. Mitte ühtegi. Imelik. Ja siis püüab veel Tallinnase kooli sisse saada, endal pole dokumentigi.

Eilne kild:

Isa ja õde on arvuti taga.
Õde: "Kuule missu see parool on?"
Isa: "Proovi, äkki on TROPP.."
Õde: "Aga ei ole juuuu!"
Isa seisab õe selja taha ja uurib natuke.
Isa: "TROPP käib kahe põhhiga!"
Õde: "Ma tean.. ma käingi ju!"

Helistasin natuke aega tagasi emale. Et jõuan lõuna paiku tema juurde. Ema ei saanud aru ja arvas vist, et see mingi tüngakõne. Veidi hiljem sai aru, et ma tulengi. "Oh kui lahe, siis tuled õhtul meiega Erna retkele! Erna retke vaatama!" Mmokei.

"mun pieni rakas perhonen.."

Täna oli töö juures totaalselt killer päev. Kuna hetkel kokka ka pole, siis püüa sa joosta laudade vahet, üksi kõiki teenindada ja siis veel köögis üksi söögitegemisega toimetada. Üksi üksi üksiiiii! Fakju. Üks hetk lihtsalt seisin keset kööki ja ütlesin ülemusele, et: "Fakk mina ei ole kokk ju.." Äärepealt oleks kõik asjad sinnapaika jätnud ja kõigile keskmist näppu näidanud. Aga usin ülemus ajas mu köögist minema ja ajas köögis seni ise asju, kuni mina kõikide klientide näod jälle naerule sain.. Kella neljaks oli "klienditornaado" möödas ja kuuest sain vahetuse lõpetatud.

Päeva parim hetk oli see, et J saatis sõnumi mulle. Ükski sõnum pole mind vist nii naerma ajanud kui see.. kõige parem lause sellest oli: "Ma rakastan ka sinua, mun pieni rakas perhonen!*" Nagu et.. ühesõnaga soome keel suudab kõik kõige ilusamad sõnad nii p*rsse keerata, et.. lihtsalt.. no ma ei tea.. :D

Koju sõites mõtlesin, et mis ma siis oma kolme vaba päevaga nüüd teen. Tahaks linnast ära.. Tuli meelde, et ükskord isa helistas ja kutsus külla. Seega helistasin isale ja pakkusin välja, et sõidan homme tema juurde Rakveresse. Pole ammu käinud/näinud. Ja vahelduseks oleks naljakas Tallinna-Rakvere bussiga sõita.. Siis mõtlesin veel, et teeks emale üllatuse ja sõidaks esmaspäeval tema juurest ka läbi. Et siis teisipäeva õhtul pealinna tagasi. Bussitripp. Aga mulle meeldib, kui on hea raamat ja muusika kaasas. Ajee.

*"Ma armastan sind ka, mu väike armas liblikas!"

tühi päev.

Uni on. Proovisin küll pooletunnist uinakut teha, aga Une-Mati jättis uneliiva maha. See on see eilne pealetöödsõpradegakokkusaamine. No mis seal ikka. Istusime paar tundi Popularis. Vahepeal oli selline tunne, et kõik klaasid olid meie laua peal. Teistele jagati juba plastiktopsides juua. Igast asju jõime. Mingi uus jook oli ka. Pole tuntud. Aga see tundmatu jook oli hea. Peavalu ma sellest ei saanud.

Täna ma pole mitte midagi teinud. Aus ülestunnistus. Mõtlesin küll korra linna minna, sest eile jäid ühel vaateaknal lahedad kingad silma.. aga.. ei viiiitsinud linna minna. Homme peale tööd lähen!

Imelik tunne on.. sellesmõttes, et J on juba peaaegu nädal aega üle lahe olnud. On vist veel max 3 nädalat. Päevad on nii tühjad ilma temata. Umbes nagu kasvataksin pool elu herneid, aga kõik hernekaunad on tühjad. Oh, palun tule juba tagasi!

õhtuses vahetuses.

Ma juba kujutan ette, kuidas kõnnin mööda vanalinna konarlikke munakiviteid ja jälgin turiste. Muudkui kõnnin ja kõnnin ja libistan ennast vasakule ja paremale. Lõpuks tundub mulle, et ainult minu trajektoor on sinkavonka ja siiasinna - kõikide teiste trajektoor läheb perfektselt sirgelt edasi. Ma ei saa ju lubada seda, et vahin üks hetk mingi turistiga tõtt, et kumb nüüd esimese sammu mööda laskmiseks teeb.. Ja ma kõnnin ja kõnnin. Ja kuhu ma lõpuks omadega jõuan? Töö juurde jõuan. Mulle meeldib kui midagi on teha. Kasvõi lapiga baariletti nühkida või iiveldama ajavaid Bloody Mary'sid teha. Kasvõi. Mulle on töökoht nagu salapaik, kuhu peidan end ja avan oma kesta. Kodus ma seda ei tee. Ei saa. Ebameeldiv on. Kujutate ette? Tunnen end töö juures palju paremini kui kodus. Varsti valmib uus kodu ja seal tunnen end vist veel paremini kui töö juures.. Hea.

Tahaks juba teel olla. Varsti.. kannata veel..

Kuue tunni pärast olen ma leti taga ja teen Mojito'sid, cappuchinot, Mai Tai'd, Café Latte't ja mida kõike veel..

taevas!, kuna sa appi ei tulnud, siis vähemalt kuku alla.

"Ma annan sulle suhkurt ja limonaadi, kui sa supi ära sööd!" Nii ostis vanaema täna täditütre ära. Ise sõin ka just ja hea, et mul toit üldse suhu jäi.

Ja kõige hullem on see, et kui vanavanem või lapsevanem lapse kasvatamisega toime ei tule, saadetakse ta lihtsalt orbiidilt minema: "Mine Kats'i juurde arvutisse!" Eriti haigelt tuleb see siis välja, kui laps vastab üllatunult: "Aga ma ju ei taha!"

Lihtsalt jube on vaadata, kuidas lapse hing ära rikutakse. See kõik ju süübib temasse ja kümne aasta pärast ta ainult näitab vanematele keskmist näppu ja trambib vanavanemate haua peal.

Kui ma ikka lapse teen, siis teen ja kasvatan ta enda ja mehe rõõmuks, aga mitte nuhtluseks. Ja kui nutmist ja halamist kuulda ei jaksa, ei viska ma last korviga vanavanemate ukse taha, vaid elan raskused üle.. Ja magus on ikkagi preemia või magustoit, mida tuleb mõõdukalt anda, mitte sellega last ära osta või pushida. Lapsega tuleb tegeleda, teda õpetada, temaga mängida, temaga koos naerda ja nutta ning rääkida.

Tädi oleks võinud enne koera võtta kui lapsetegemiseks läks.