meeri kleer ja muu.

Ostsin täna oma suht viimase raha eest vastsündinud ajakirja - Marie Clarie. Et miks või? Uus asi - huvitav asi eks! Kuid võta näpust, mul tuli isegi uni peale, kui seda lugesin. Kahesaja lehekülje peale leidsin ainult ühe tõsiselt hea artikli ja see oli ka masendav, kuid hea artikkel! Rääkis see imikutest, kelle elu depressioonis või hullud vanemad on enneaegselt lõpetanud. Eelkõige mainiti ka Eesti juhtumeid, mis mul sõna otseses mõttes südame pahaks ajasid. Näide: ema lõi oma aastase tüdrukukese köögikapi külge risti! Õnneks laps elas selle hulluse üle.. Loomulikult nagu tavaks, oli ajakiri reklaami paksult täis. Eriti parfüümireklaami. Ma vist isegi hakkasin neid lõhnu tundma, kui lehti lappasin.

Aga jah.. miiiiks neid naistekaid nii meeletult palju peab olema? Meestel võiks hoopis olla mingi mõnus muhe ajakiri. Ma vist isegi loeks, sest nendest g-punktidest ja halamistest ning kadeduseussidest on kõrini.

Seoses oma õpitava erialaga olen avastanud enda jaoks sisustus- ja arhitektuuriajakirjad. Mul on vist isegi sõltuvus nendest. Oi.

oh seda terminaatorit.

Pidin ennast herneks naerma, kui natuke aega tagasi lugesin netist natuke kollast ajakirjandust. California kuberner herr Schwarzenegger väidab, et kanep pole uimasti. No tere talv!

"Ma ei pruukinud uimasteid," ütleb praegune California kuberner GQ usutluses. "See [marihuaana] pole ju uimasti. See on üks leht."

Alates uuest aastast leiavad California algkoolilapsed oma bioloogia õpikutest uue lehe: kanepilehe. See paikneks rõõmsalt mingi palmilehe ja näiteks california mägivahtra (jah, liigid on lambist välja mõeldud!) pildi vahel.. Ja siis lapsed uurivad rõõmsalt seda pilti ja ajavad suu rulli ja hüüavad: "Ooooo!". Ja siis antakse järgmise nädala kodutööks neile korjata võimalikult palju kanepilehti, millest nad hakkavad vanikuid valmistama. Jee.

What a happy life.

mida ei mäleta, seda pole olnud.

Ma vist hakkan vanaks jääma. Või hakkab mu hing kehast luba küsimata väljuma. Miks mulle nii tundub? Sest mul on tunne, et ma "kulgen". Või automatiseerun. Kindlasti olete poole päeva pealt mõelnud, et kas ikka panite ukse lukku või lülitasite arvuti välja.. mul on ka nii, aga teiste asjadega. Ma näiteks ei mäleta mõnikord bussile astumise ja bussist väljumise vahelist aega. Või siis mõnikord mõtlen, et kuidas ma küll nii kiiresti kodust kooli jõudsin. Ja see paneb mind ikka mõtlema, sest ma ei mäleta.. Ükskord rääkisin J'ga telefonis ja ma helistasin talle paar minutit peale kõne lõpetamist tagasi, et kas me ikka lõpetasime kõne "tsaudega" ära või ma panin toru ära. Jah. Ma ei mäletanud, kuidas me J'ga kõne lõpetasime. Õnneks J ütles, et ikka "tsautasime" jne. Täiesti müstika. Totaalsed blackout'id on mõnikord, et ajab naerma kohe.. Mul jääb üle ainult oodata seda hetke, kus avastan end kuskilt liivarannalt, varbad türkiissinises toasoojas vees, sinna jõudmist mäletamata. Sellega isegi lepiks!

piiks!

Ma siin vaatan ühte dok'i "Kui lapsed saavad lapsi". Selles mõttes et kui seal saates 12 aastased plikatirtsud, kellel just esimest kuud mens, ütlevad, et tahavad niiiii väga lapsi saada, siis OH MY GOD!!! Ma olen 19 ja käin ülikoolis, mul on olemas inimene, keda armastan, kuid siiski.. mitte mingil juhul ma pole valmis vähemalt 4 aasta jooksul emaks saama. Mitte mingil juhul. Ma tahan veel elada! Sõpradega olla.. teleka ees lösutada.. ja eelkõige.. ülikool ära lõpetada.

Ja esiteks, ma ei saa aru kuidas saab viimase vindi peal olev rase suitsetada???
Ja.. ja no kuidas saab mingi ilge lõustada veel last teha???

Oh lapsed lapsed!!

Arumaeimõista!

Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaah ma ikka ei saaaaa! 15 aastane plika ja mingi vinninäost isa! Appi apppppi!

Täiesti p*****s!

some things that..

Kuidas saab üks imearmas 11 kuune poisslaps naerda nagu vanamees, kuid ometi nii lahedalt ja kaasahaaravalt. Täitsa lõpp kui naljakas on seda vaadata, kuidas tädipoeg lõkerdab.

Lasin oma juuksed nüüd lühikeseks lõigata. Minu jaoks on lühikesed juuksed napilt õlgadeni. Nii just praegu ongi. Ja tukk on ka nüüd. Hea on. Väga hea.

Ja oi kuidas ma ei salli, kuidas üks mu grupiõde nätsu närib/matsutab. Küll suu kinni, aga ikka nii eputavalt ja demonstreerivalt, et see käib nii jubedalt närvidele. Ja üks teine grupiõde püüab olla keegi teine. Kindlasti kohe. Ta on omale võtnud sellise peaaegu beibe naha ja sinna sisse pugenud. Vahib ennast peeglist ja joob smuutisid ja teeb oma hirmsuure läppari laua peal lahti ja teeb seal mittemidagi. Jee. Maolenniiägejamaailmailusamjamasöönainultrohelistsalatitjajoonsmuutit. Eriti käib see närvidele, et ta jõuab hommikul kooli ja siis hakkab pasundama, et oimaeijõudnudhommikustsüüamaeijõudnudhommikustsüüa. No mida? Kellele seda teadmist veel vaja on? Pff.

Ei, ma pole kade. Ma lihtsalt leian alatihti inimeste juures asju, mis mind häirima jäävad..

dreaming my dreams away.

Mu meelest võiks kuskil olla selline pood, kus müüakse hea hinna eest aega. Seda oleks ju vist kõigil juurde vaja.

Täna nägin unes, et ostsimegi J'ga omale Jack Russel'i. Ja kuidas ma püüdsin talle normaalset kaelarihma osta, aga ei leidnud seda kuskilt. Ja siis koer kadus ära ja ma leidsin ta rõdu pealt. Seal samas oli ühe kunagise naabri must spanjel ja meie Russel oli ka musta värvi nüüd. Läksin nii paanikasse ja nii see uni lõppes. Uh.

Ja varem olen mitu ööd järjest näinud unes, kuidas ma poes valin ripsmetushi. Hull. Tegelikult mul praegune hakkabki otsa saama. Unenäod on üldse nii psaiko teema, et.. samas kui neid poleks, siis uni pole enam uni.

Täna ma lähen juuksurisse. Jee.

niisama korraks.

Kauamagamise rõõm on just selle hetkeni suur, kuni heliseb vanaema magamistoas jubeda helinaga lauatelefon.

Siis kui J'ga oma ühise kodu valmis saame, võtame omale lapse. Jack Russeli terjeri. Arvatavasti Soomest. Olen uurinud sealseid pesakondi ja kutsikaid.. ja nii juba tahaks, et üks energiapall ringi jookseks.

Ja mul on tunne, et varsti tuleb esimene lumi..

no sweets.

Houli mouli. Mida teha, et lõpetada julm magusaisu? Olen viimase nädala jooksul söönud ära vist ühe normaalse algkooli lapse aasta magusavaru. Jube. Üks osa minust ütleb EI, kuid teine osa minust pistab ikka Tiina kommipaki üksi põske. Ja need värvilised M&M'sid ja šokolaad.. Prr.

Ei! Ma pole rase!

Magusaisu on naljakas asi. Ses mõttes, et ükshetk tuleb ja niidab su maha. Pugid oma mõõdu täis ja siis ei taha mitu kuud magusat suu sissegi. Mul võiks see teine periood olla juba.. pliis?

Oo. Äkki on see sellepärast, et ma kohvijoomise maha jätsin? Mu organism otsib teist sõltuvust?

Hmm.

vaba päev.

10 kuud J'ga. Lähme Simpsoneid vaatama ja peale seda kuskile sööma.

Muide need ilusad kollased lehed, mis märja asfalti peal on, on küllalt ohtlikud. Need on nagu banaanikoored, mille peal võib libastuda. Jaa, tegelikult ka!

Ja reede või laupäeva õhtul ma lähen ja tantsin ennast tühjaks ja kavatsen 100-ga fun'ida!

Vot.

Ma lähen nüüd hommikust sööma.