kuidas nüüd võtta...

Ja ongi viimane jaanuarikuu päev. Aeg läheb ikka nii kiiresti..

Eile rääkisin telefonis emaga pool tundi. Emaga jutuajmised on head või siis "head". Sain teada, et mu õde visati koolist välja. Noh, mis ma ikka oskan öelda.. Ega sealt muud polnudki loota ju. Vähemalt ta suutis ise oma paberid õhtukasse viia. Hull elumeluelukas on ta ikka. Ise on alles 16. Ja kui küsisin, et kuidas mu kullakallil väikevennal läheb, siis ema hääl hakkas värisema. Ütles, et nagamanil oli olnud vahepeal suur palavik ning ühel ööl oli isegi krampides olnud. Ema ütles, et ta pole kunagi midagi nii jubedat näinud ega tundnud. Näha oma väikest poega kõrge palaviku käes krampides.. Õõh. Mul võttis seest õõnsaks igatahes. Aga ema ütles, et nüüd on kõik stabiilne ja enamvähem okei. Kurat, kuidas ma tahaks nende juurde minna!

Kunstiõpetuse õpetaja pakib oma asju pappkastidesse. Klass on enamvähem lage ja koridoris olevad stendid on ka tühjaks tehtud. Põhjuseks lahkhelid õpetaja-õpilase vahel, mis lõppes Haridusameti kõnega koolile. Vot tak. Aga meie tegime avalduse, et õpetaja jääks, sest ta on tõsiselt hea pedagoog ja me austame teda ning päris mitu lehekülge allkirju saime.

Ja ma nägin juba teist unenägu, mida võin täitsa vabalt seostada oma Pariisi reisiga. Täitsa.. jube noh.

Ooo, varsti on reede! ;)

..ma palun vaikust!

"I am what I am
I'll do what I want
but I can't hide
I won't go
I won't sleep
I can't breathe
until you're resting here with me..."

Aina kasvab ja kasvab. Tunne. See hea tunne. Armastuse tunne..

Hea on.

..ma palun vaikust!

aga nii hea oli.

Kopsud on taas kibedat linnaõhku täis. Nädalavahetus möödus väga väga toredalt. Oleks vaid aega pea iga nädalavahetus kuskil "ära käia"..

Seinamaali sain ka valmis. Väikse suurte silmadega plikatirtsu asemel maalisin hoopis pläru tõmbavat smurffi. Jee! Ja valmis ta sai! Ja kõik on rahul.

Nüüd on aga selline tunne, et homme peab kooli minema. Üldse ei viitsi enam.

away.

Täna tsuhh tsuhh, rongiga Tartusse. Pühapäeva õhtul tagasi.. Saab natukeseks ära siit, linna, kus pole kohustusi, on ainult vabadus. Jah, seda ma tunnen, kui Tartus olen. Vähemalt viimati tundsin.

Nüüd pean veel koolipäeva üle elama.

Tibukesed, tantsige/võtke minu eest ka! ;)

unenägu.

Kuskil välismaal. Ranna ääres, suure järsu luite peal (jah luite peal!) helesinine valgete aknaraamidega maja. Mingu suur pidu. Ranna ääres on palju jahte, mille peal omakorda mingid peod, nendes oli palju tumedat verd mehi (araablased?, mustades särkides ja heledates teksades). Kindlad näod: mina, L ja M ning P (kõik mu klassikaaslased). Majas ikka hull pidu. Kõik möllavad. Mina ja L läksime kuidagi järsust luitest alla. Ärkan peol üles, kõik magavad ja hull segadus on, varahommik. Kõik mu asjad on kadunud (digikas, mobla, rahakott, koos dokumentidega). P tuleb ja ütleb, et me peame nüüd kohe kõik ära minema, sest auto tuleb järgi ja aega pole (?). Mina otsin ikka oma kadunud asju ning M ja L ärkavad. Nende vahel tekib suur kisma, sest M käpib minu ja L'i nähes mingi blondi tšiki rindu, kes meie juurde tuleb ja M'ile midagi eelnevast hullust ööst räägib. L satub raevu ja läheb M'iga mölisema. P ütleb M'ile midagi ning mina ütlen L'ile, et: "Ja meie võime ju kahekesi ka ära minna!" Lähen otsin oma asju edasi. Leian tühja digika koti ning hiljem rahakoti, kus on tundmatud roheliste äärtega piletid. Küsin iseendalt: "Issand, kas ma müüsin midagi eile??" Natuke edasi otsides leian oma visiitkaardid, mis mul rahakotis olid ning natukene sassis ID kaardi. Jooksen auto juurde (nägi pigem velotakso moodi välja, see enamvähem jalgratas:D). Auto on hullult täis, kuid L ja M ning P on peal. Mina aga ei mahu ja P ütleb, et tuleksin kindlalt järgmisega järele. Lähevad ära ja mina lähen digikat ja mobiili otsima. Läksin majja tagasi... ja nüüd on see ärkamise koht!

Ja sellest, mis ma siia kiiruga kirja panin, järeldan seda et: mina ja L läksime luitest sellepärast alla, et minna jahi peale peole. P'st ma ei tea midagi ja ju M suurest vihast hullas mingi välismaise tšikiga siis. Ja hommikul teab P meist kõigist kõige rohkem ja midagi sellist, mida ta meile ei ütle. Kuradikurat.

Pull on see, et mul on see uni nii detailselt meeles ja kõik kindlad näod olid mu klassikaaslased ning märtsikuus lähme me kõik Pariisi. Loodan, et me ei joo ennast kuskil pärapõrgus pildituks ja ei kisu üksteisega ja ei kaota oma asju ära.

kkkurat kkkui kkkülm!

Täna oli see päev, kus ma mõtlesin, et jube hea oleks, kui mul oleks auto! Aga mul pole seda! Seega ootasin bussi 20 minutit (1 jäi vahele, kurat!), sõitsin kaks peatust jänest ja siis hüppasin takso peale. Ja just siis kui on kiire, peavad mingid lumekoristajadsaanid kolmes reas ummikut tekitama. "Höhöhöö sõidame kõik 30-nega ja ärme mööda lase!" Nii tore! Ja kui lõpuks sihtpunkti jõudsin, oli kell juba niipalju, et ma oleks pidanud seal ammu olema. Läksin valest uksest sisse ja sattusin kuskile hambapolikliinikusse. Läksin välja, tegin pool tiiru ümber maja ja jõudsin lõpuks sinna, kuhu tahtsin.. Hull sussermusser päev ikka, aga kõik läks hästi! Ja kui koju jõudsin, viskasin oma kõrge kontsaga saapad kappi ja musta mantli ka, sest nendega pole enam mitte midagi teha! Jubedus kui külm ikka on! Hommikul tuleb pool tundi varem ärgata, et saaks kõik kapis olevad riided omale selga panna ja siis on hea soe väljas olla vähemalt.. Tegelikult peaks mingid paksud lumesmüttamisepüksid ostma omale. Mm. Traksidega!

"upgrade u"

Whoa! Eile suutsin oma uurimustööd edasi teha. Võimas võimas! Ja täna tuli õpetaja vastu ja ütles kavalalt: "Sind ma tahan varsti näha..." Ehk siis minu uurimustööd. Aga ma ei vii talle seda veel. Püüan millalgi uuesti aega leida selle täiustamiseks. Otsustasin, et järgmisel nädalal näitan siis õpetajale, kui kaugele ma jõudnud olen - kuskile pole jõudnud! Täna võib-olla nokin veel natuke teha, sest nädalavahetusel sõidan üldse linnast ära.. teise suurde linna.

Nüüd on mu telefon suurema ajumahuga, sest ostsin talle 1GB mälu juurde. Natuke suskasin muusikat sisse ja oikuihea on kuulata. Mulle tundub, et parem isegi, kui mõne mp3-playeriga kuulates. Koolis arvutasin ristkorrutisega välja, kui mitu lugu ma saan mobiili suskata - ligikaudu 178. Küll ma olen tubli!

Hommikul võtab rohkem aega kooli minekuks, sest lumi on küllalt suure takistusjõuga. Ja näitaks keskmise näpuga neile, kes ei suvatse oma aiaesiseid lumest puhtaks teha! Perkele!

Ja kirjanduse tunnis kogesin seda tunnet, kui parem käsi lihtsalt ei taha liikuda. Jube raske oli kirjutada, nagu jahukott oleks 3h käe peal olnud.. Aga kuidagi vedasin oma laused kokku sinna vihikusse! Ja siis kui pidime õpikust ise härra Runneli esseesid lugema, siis otsustas pinginaaber mind närvi ajada. Ja ajasgi. Nügis mind ja ütles koguaeg midagi, selle kõige kõrval püüdsin mina härra Runneli psaikoesseesse süveneda, millest ma mitte midagi aru ei saanud.. ja siis sosistasin vist liiga kõva häälega klassivennale: "T*ra, ma loen!" Liiga vihane oli see. Ja õpetaja kuulis ja mõmises seal omaette ning mina vajusin oma pinki veel sügavamale ja sügavamale ning klassivend itsitas niisama. Aga klass on vist juba ära harjunud, et ma olen suht terav. Mõnikord liigagi terav. Juhtub..

do it!

Täna olin üksi kodus. Peaaegu. J tuli külla, pugisime ennast melonist ja kõrsikutest täis ning logelesime teleka ees. Alguses vaatasime World Music Awards'i ning hiljem dvd pealt "Spioonimängu". Hea oli. Järjekordne niisamaolemine.

Andsin lubaduse ja selle ma ka täidan. Nüüd tegin valmis algse kavandi, mille kavatsen järgmisel nädalavahetusel seina peale maalida. Suurelt. Loomulikult lisandub sinna igasuguseid kohapeal välja mõeldud muudatusi ja blabla. (nüüd vaatame kõik seda pilti)

Aga oma uurimustööst olen suutnud ära teha ainult tiitellehe, sisukorra ja sissejuhatuse. Mulle ei jõua ikka kohale, et MA PEAN oma uurimustööd tegema.. 12a on koolis igasuguseid asju edasi lükatud stiilis: "ah ma homme teen!". Aga nüüd PEAN oma uurimustöö ära tegema, aga kurat ma koguaeg lükkan seda tegemist edasi. Ja isegi kui arvuti taha istun ja raamatud ning igasuguse paberipahna lahti võtan, kaon sealt sama kiirelt. Aga ma pean selle ära tegema! Vastasel juhul ma lihtsalt ei lõpeta. Ja see on küll viimane asi, mida ma soovin. Hiljemalt 14ndaks aprilliks pean ära esitama.. hmmm..

"kullake, kas sa kuuled..."

Eile oli hea. Ma sain oma rahuliku istumise õhtu koos super seltskonnaga. 3 on ju ka seltskond! Aitäh tibud!:*

Mõnikord mehed üllatavad. Ja väga! Minu mees eile näiteks tuli kesklinnast Mustamäele maja ette ainult selleks, et mind korra näha ja öelda kuldseid sõnu ning siis taas kesklinna tagasi minna. Kõik oli peaaegu nagu filmis. Nii lihtsad žestid ja nii suure tähendusega..

Kõik läheb aina paremaks..

heatujuapelsin.

Paar päeva tagasi anti meile koolisööklas apelsin. Selline ilus ümmargune, paraja suurusega. Ma ei söönud seda ära, vaid panin kotti ja tõin koju. Panin laua peale ja ei tahtnud ikka seda ära süüa. Võtsin hoopis musta markeri ja tegin apelsinile kaks musta ümmargust silma ja tõmbasin pika kaardus joone - suu. Panin ta oma kirjutuslaua riiuli peale, täpselt arvuti koha peale. Ja seal on ta kaks päeva juba olnud. Ja ikka pole pehmeks läinud.

Täna mõtlesin, et sööks ta siis ära, mis ta ikka seisab seal. Võtsin ta kätte, kuid ei suutnud teda koorida.. sest tal oli nägu. Apelsinil on markeriga joonistatud nägu ja ma ei suuda teda süüa enam.. Panin ta rahulikult tagasi sinna kust võtsin..

Ja kui seda postitust loete, märkate, et alguses nimetasin apelsini selleks, kuid peale seda kui ütlesin, et joonistasin apelsinile näo, kirjutasin tema-vormis. Imelik.. Näoga oled keegi. Nöota mitte miski.

Mu tunne on sama, nagu Tom Hanks'il filmis "Kaldale uhutud", kus tal oli kaaslaseks võrkpall nimega Wilson. Ja tal oli ka nägu. Isegi juuksed olid.

Mina oma heatujuapelsinile nime ei hakka panema. :)

olen uhke oma venna üle!

Igatsen oma väikest venda. Vaatasin pilte, mis ma temast teinud olen.. Ta on ikka kõige parem ja lahedam vend üldse. Ta on tubli, kasvab, areneb, sööb hästi ja teeb lollusi ka. Aga ta on kõige intelligentsem laps üldse keda ma tean. Ja ta pole veel 2 aastanegi.. :) Peakski varsti talle ja emale külla sõitma..

sometimes it feels like..

Mõnikord tahaks kõik asjad nurka visata ja minema joosta, kuhugi kaugele ja heasse kohta, kus saaks lihtsalt olla.. ilma rutiini ja kohustusteta. Kus keegi mitte midagi ei nõua, keegi mitte midagi ei taha, keegi mitte midagi ei palu. Kõik elavad oma rahulikku elu ja tunnevad rõõmu pisiasjadest. Elavad endale, mitte tööle ja karjäärile, et hiljem saaks pensionipõlves hea raha eest kala rookida ja raadiot kuulata.. Aga sellist kohta ei ole... Me saame ennast ainult kodus vaikselt kerra tõmmata ja vaikuses iseendaga olla. Mõelda, mõelda, mõelda ja unistada.

* * *


Paul Eerik Rummo luuletustest tehtud kollaaž. Hinne 5. :

Üks kohmakas kromanjoonlane
ja parem põsk ilma sünnimärgita
siis läks ta sinna, kus ootas
suurte mõtete, valusalt puhaste tunnete luule
kord aga löödi uksed kinni ta taga ja ees
kõikide kirikute kellad kumisesid
kuid ta karje jäi kajatuks
tardunud olid kõikide Kristuste näod
meri tõmbus endasse, on mõõn
ja kohmakas kromanjoonlane
kes on täna nagu eile ja homme nagu täna
lamas kaljujalamil kummuli.

the art of love.

Lihtsalt meeldis. Aga pole minu tehtud :)

kirves.

Kas selline tunne, nagu klassijuhataja tunne on olemas? Ma mõtlen seda, et minu klassijuhatajal selline feeling täitsa puudub vist. Ma olen talle päris mitu korda meelde tuletanud, et ta paljundaks meile reisikirjeldused ära, aga ei. Ikka ta vabandab ette ja taha, kuigi ta vahetunnis muud ei tee, kui ainult sööb vaheruumis kommi. Hommikul ütlesin, et davai klassijuhataja tunniks tahaks lõpuks siis neid lehti kätte saada, et visata pilk peale reisile, kuhu klassiga läheme. Praktiliselt keegi ei tea ju, kuhu me tegelikult läheme ning mille eest raha maksnud oleme. "Ähh, Pariisi ju!" pööritab mu klassiõde silmi. Aga sellest ju ei piisa.. Ja siis kui klassijuhatajatund peal oli, siis läks loomulikult paljundusmasin katki ja tekkis suur järjekord ja blablabla mida kõike meie armas klassijuhataja kokku ei vahutanud eks. Kõrini! Täitsa.. perkele kohe ma ütlen!

Muidu ülejäänud päev oli täitsa "okei". Inglise keele õpetaja õpetamismeetodis leidsime suuri vigu ning füüsika tunnis käsi lihtsalt ei kirjutanud ülesandeid paberile.. :( Juhuu.

Aga.. õhtul lähen klassivend-sõbrale kinki ostma. 19 sai. Vanamees! Ostan talle pudel absinthi, pakin selle fooliumisse, niiet pudelikuju on väga väga näha! Ja siis annan klassi ees üle. Täpselt nagu meie armas klassijuhataja meie sünnipäevadel kingib meile kruuse või VanillaNinja roosasid pliiatseid, mis on fooliumi sisse pakitud. Ja näeb välja nagu pliiats või kruus fooliumi sisse pakitult!

Kögenšmögenš seniks.

täna ma olen korralik.

Eile tuli Une-Mati peale südaööd alles. Unes nägin just selliseid asju, et kui üles ärkasin, siis jäin mõtlema, et kas asjad ongi nii või oli see ainult uni. See on see unenägude reaalsus. Ei saa enam ise ka asjast aru..

Täna ma olen korralik. Istun kodus, kirjutan kodukirjandi ära, mis mulle üldse ei meeldi, sest teemad on nii.. pahad? Ja uurimustööd hakkan ka tegema! I must! Muidu ma ei hakkagi seda kunagi tegema.. Mul on ju ometi raamatud virnas ja ootavad.. kõik mõtted on peas valmis.. pean ennast ainult tagant utsitama, et kurat tee ära see asi juba! Täna siis püüan natuke midagi teha.. Püüan.. püüan!

Ja ma olen vist imelik, sest mul on sahtlis karp, mille sees on kirjaklambrid. Sinised, punased, kollased, rohelised kirjaklambrid. Armsad värvilised. Ühtegi tavalist kirjaklambrit pole. Kõik on värvilised. Ja neid on palju. Ja mulle meeldib, kui nad olemas on. Täpselt seal, kus ma nad panin.
Ja tegelikult ma olen hull korrafriik. Kodus on kõik asjad omal kohal ja ma ei saa üldse rahu, kui miski pole nii nagu ma tahan. Sest see pilt peab just seal olema! Ja see raamat peab just selle raamatu kõrval olema! Ja mu kaktus peabki selline imelik olema! Ja ma ise pean ka selline olema, nagu ma olen.. sest mulle meeldib nii.

Issand, kas ma olen friik?

Linnud.

On keegi varese peale karjunud? Jah.. see jube lind. Hüüdnud talle, et: "Kurat, kao ära!" Mina tegin täna nii.. Ise olin segaduses ja veidi hirmunud. Ja nüüd on mu katuseaken sammalt täis, sest mingi vares mõtles, et trügib mu tuppa sisse läbi katuseakna. Ei. Tegelikult on mu katuseakna juures see lume.. hmm.. no see mis lund kinni hoiab. Ja ju siis sinna on lehti ja igast muud s*tta kinni jäänud ja torevaresemees vist otsis sealt midagi. Igatahes tegi ta põrgulärmi ja arvestades minu paranoiat igasuguste häälte peale.. eriti kui veel üksi kodus olen. Tegelikult võib jube naljakas küll tunduda, et 18 aastane "maadleb" mingi varesega?! Kurat.. praegu naeran ise ka. Jube.

Muidu ülejäänud päev oli taaskord mittemidagitegemisepäev. Kui kallis oli ära läinud, mõtlesin küll uurimustööd teha, kuid nii kui arvuti taha sain, oli mu suur tahe kadunud. Uni võttis ka võimust ja jäingi 19-ne paiku magama. Kell 21 ärkasin üles ja siin ma nüüd siis olen. Totaalses vaikuses ja ega see Une-Mati ka enam niipea tule.. Ootame?

sleepy sleepy? sleeeeepy!

Väsimus. Suur väsimus.

Täna käisin siis Tallinna Ülikooli avatud uste päeval. Täiesti mõttetu ettevõtmine oli minu arvates. Kõik info, mis seal oli, oli kõik see, mida ma juba tean. Natuke aega seisin seal niisama tühja ja siis lahkusin klassiõega. Panin lõpuks oma passitaotluse posti ja siis tegime väikse Virus käigu. Jube ikka küll. Sigin-sagin siin ja seal. Jõudsin koju ja siis jäin magama. Ja tund aega tagasi ärkasin paanikas üles, sest nii pime oli ja arvasin, et vot nüüd on öö ja kõik on pees! Aga õnneks oli kell alles 6.

Täna ei lähe kuskile bailama. Mul on klubidest, pidudest ja alkoholist vot kõriauguniiii! Täna võib-olla kuskil mingi vaikne istumine ja rääkimine ning võib-olla väike kaardimäng ka. Eks näis, mis õhtu toob..

mis kõige tähtsam: pea püsti!

Jah. Elu ongi faking selline.. tõusud ja mõõnad, head ja halvad päevad, peavalu ja naeratus.. neid näiteid võibki kirjutama jääda..

Kui miski otsa saab, leiad, et elus on tegelikult nii palju pisiasju, millest rõõmu tunda. Enda avastamine, sõbrad.. ning nii tulebki rõõm ja naer, mis päästavad su oma kokkuvarisenud maailma rusude alt.

Ma tean, sest mina olen oma rusude alt pääsenud.

Ja nüüd ma olen õnnelik. Ja ma tean, et sina saad ka õnnelikuks. Kohe kohe. ;)

Kris'ile.

siit ma tulen!

Nii palju olen jõudnud teha, et käisin lõpuks passipilte tegemas. Üllatavalt kiiresti tulid need.

Mina: "Kaua ma ootama pean?"

Mees leti taga: "Mhh, kohe saate kätte!"

Mina: "Oo, lahe..."

Ja siis vaatasin sellist filmi nagu "Fear and loathing in Las Vegas". Täitsa hea oli. Narko värk. Retronarko värk! Hihi.

Ja uues raamatukogus käisin ka! Võtsin sealt lõpuks omale uurimustöö jaoks raamatuid ja hakkan alates uuest nädalast sellega pingsalt tegelema. Tegelikult ka!

And your soft lips..

we're gonna reborn.

Hommikul tekkis väike segadus. Mobiiltelefon äratas kell 7 nagu viimased 4 kuud ikka.. Miskipärast ajas see mu nii sassi, et ei suutnud maad ega ilma jagada. Vaatasin tükk aega unise peaga ringi, enne kui suutsin end alla korrusele kööki vedada. Mu kohvi oli ka otsas, seega pidin uue maššinaga kohvi tegema. Alguses kui see osteti, siis mulle hullult meeldis. Hea mugav.. aga nüüd valasin kõik kraanikausist alla. Olen oma lahustuvast pakikohvist ikka nii sõltuvuses, et miski teist sorti kofeiin alla ei lähe..

Kooli kõndisin siis tibutas natukene vihma. Ma ei soovita mitte kellelgi vihmaga Vabaka ääres kõndida. Eriti kui autojuhtidel on hommikuti komme gaasipedaal põhja vajutada mittevajalikes kohtades. Tagajärjeks olid näiteks mu märjad teksad, mis õnneks päeva jooksul ära kuivasid.

Klassikaaslasi oli hea näha, veidi muljetasime oma vaheajast. Kõikidel oli suur chill lihtsalt. Ja lubadused, et vaheajal õpime eksamiteks ja teeme uurimustöid, unustati ka ära, just like me! Inglise keele õpetaja rikkus tuju ära nagu tavaliselt. Ta vist muudmoodi ei oskagi olla, kui ainult vingus näoga ja sõimata, et me kõik kukume inglise keele eksamil läbi. Jube nõid. Prr. Kirjanduse tund oli huvitav. Õpetaja andis meile äkkülesande kirjutada ühe tsitaadi põhjal sissejuhatus, kuid minu mõistus kiilus nii kinni, et suutsin ainult sota-pota teha. Pool tundi istusin niisama ja mõlgutasin omi mõtteid. Tunni lõppedes olid vihiku serval väikesed sinise pastakaga tehtud südamekesed.. Mmm..

Ja nüüd kui vaheaeg on läbi ja tähtajad kukuvad ning õpetajad seda veel eriti rõhutavad, jõuab pähe reaalsus: peale seda eksamite jama lähme me kõik elukooli. Meid lükatakse pesast välja, nagu pääsukesed, kes peavad nüüd ise omale süüa otsima ning ennast kõikide ohtude eest peitma ja kaitsma. Igatahes minu selle aasta suvi tuleb raske.. ma ei tea miks ma just nii ütlen, kuid mittemillestki oma iseseisvat elu üles ehitada on ju raske. Paljud sõbrad on küsinud mu käest, et miks ma tahan omaette elama minna.. aga miks mitte? Ma tunnen, et on aeg minna.. ja tahaks lõpuks oma täisväärtuslikku elu korralikult elama hakata.

*Gümnaasiumi lõpetamine

*Oma pesa

*Ülikool

*Uus töökoht

*Juhiload

*Ja kõik muu veel igalepoole vahele..

Küll ma hakkama saan! Olen siiamaani saanud ning saan ka edaspidi! See on ju Kats;)

I really do.. love you.

Imelik, mida kõike armastus teha võib. Istud oma armsama kõrval sõnagi lausumata, teineteisele otsa vaadates ja naeratades ning kõigest sellest kiirgab välja just see, mis inimestel päid segi ajab ja südameid kiiremini lööma sunnib. Hea on olla, teades, et kõrval istub inimene, kes mu kõige õnnelikumaks teha võib. See kõik on nii teistsugune. Kõik need märgid.. kõik sarnasused, mis avastatud ja veel avastamata.. See on nii kummaline. Sõnadega ei saagi tegelikult väljendada seda, mida tunnen.. Saab ainult näha, kui õnnelik ma olen.

"resist"

Nii. Tagasi siis siin sombuses ja hallis Tallinnas. Õähh. Tahaks ära siit.

Aastavahetus möödus uskumatult meeldivalt ja üllatusrohkelt. Tõestasin endale seda, et ma ei joo ainult unenäos šampust, vaid ka reaalselt ja seda ka mitte üks pokaal, vaid pudelite kaupa lausa. Kunagi lubasin endale, et ei ületa oma joomispiiri, kuid selle lubaduse murdsin kiirelt. Järgmist lubadust igaksjuhuks ei julge anda.. Muidu oli kõik normaalne ja hea, aga lumi tuli ja digimuutus sama kiirelt mingiks märjaks lörtsiks. See oli ainuke negatiivne asi aastavahetuse juures, et korraliku lund polnud.

Sain oma teise vanaema ka ära nähtud ja nüüd on süda rahul. Üldse mu süda on praegu rahul. Vägagi rahul omadega ja tuksub mõnusalt edasi.. Tumdi-dum. Tumdi-dum.

Ühesõnaga - everything is OK.

Jah. Ja Kosheen on hea. Väga hea. Repeat'i väärt.