L.L.P

Eile õhtul olin kodune. Ostsin (jälle) uue raamatu. Seekord inglise keelse Geisha memuaarid - Memoirs of a Geisha. Inglise keelset raamatut on hea lugeda, sest pool lehekülge inglise keelseid sõnu ütleb palju rohkem kui viis lehekülge eesti keelset teksti. 428 lehekülge inglise keelset peenikest teksti. Mõnus...

Täna hakkan kunstnikuks! Hakkan suurt maali tegema. Kingiks.

Ah ja seda ka veel, et vanaema sai teada meie plaanist J'ga kokku kolida. Nüüd ajab igast juttu, et ikka normaalse korteri siis otsiksime ja blablabla. Räägib mulle sama asja, mis meil J'ga ammu räägitud ja plaanis. Ainult, et vanaema soovitas aasta veel oodata. Ootame me jee. Selle aja jooksul võib meie suhe p*rsse minna tänu vähesele koosolemise ajale jne. Ja on ikka ebanormaalne kui peaksin veel aasta aega vanaema lõunaks välja viskama, selleks, et J'ga kahekesi olla. Ja kolimine pole üldse mitte minu ja J'gu kahekesi olemise jaoks, vaid pigem selleks, et me mõlemad soovime oma elu juba elama hakata.

my (sexy)back hurts.

Kuskilt olen kuulnud, et kui ülaselg kahtlaselt valutab, siis pidi see tulenema stressist. Hmm. Suvel oli küll juhuseid, kus ülaselg või siis kukla alune jubedalt valutas ning vanaema ütles, et see stressist.. Ja eile õhtul tundsin teravat nö närvivalu sarnast tuiget ülaseljas, mõtlesin, et läheb üle, kuid täna on eriti kehv. Vahepeal ennast liigutades on teravam valu, kuid muidu niisama olles on selline tunne nagu kannaksin pidevalt u 10kg kasti seljas. Raske tunne, mingi lihasevärk vist. Fastumgel'i ka pole.. Niiet.. kes mulle massaaži teeb ah? :)

Koolis on nii mõttetu. Ja alati siis kui ma otsustan kehalisest kasvatusest plehku panna jääb tund ära. Kuid täna oleksin koju oma seljavalu pärast läinud..

M printis mu uurimustöö välja. Kus ma siis silitasin seda värskelt prinditud mitmete nädalate tööd. Hakkasin siis pikemalt vaatama ka ja poole uurimise pealt pahvatasin naerma. Olin tekstis midagi muutnud ja read olid edasi läinud ning pooled lk nr-id olid ülesse lükkunud. Jee. Parandasin vea ära ja siis avastasin, et sisukorras oli üks pealkiri ka muutmata. Aga M ütles, et prindib uuesti. Külla ta on hea. :)

bonjour madmoiselle.

<-- Moblaga tehtud pilt Pere Lachaise'i kalmistu väravas (sinna maetakse kuulsuseid ja muud intelligentsi).

Olen tagasi! Väga hea oli vahelduseks kaugel eemal olla. Päevade kaupa ma ei viitsi oma reisi detailselt kirjeldada, sest ma ei mäleta misasi mingil päeval oli.. aga siin on siis mu Pariisi reisi lahedamad ja hullemad killud:

* Poola on totaalselt hull riik! Kõik on ligadilogadi ja nii mõnelgi tekkis Poolas söömisest kõhulahtisus ja iiveldus, selle tõttu otsustasin seal mitte süüa ning isegi poest ostetud kauba viskasin minema. Parem karta kui kahetseda. Minu kõhuga on siiamaani kõik korras ;)
* Esimene öömaja Poolas oli õudne. Ainult prussakad olid puudu. Šokk oli nii suur, et helistasin nutt kurgus J-le, et ta mulle järgi tuleks.. Magasime riietega ja pidevalt olime valves. Olete Hostelit näinud?
* Busside konditsioneerid. Meil tekkis väike tüli sellepärast isegi. Aga elus oleme.
* Kindlasti teate väikest Brüsseli pissivat poissi. Käisime ja vaatasime ka tema ära. Hiljem Pariisis nägime pissivat meest. Üks tüüp otsustas keset tänavat püksiluku lahti teha ja vastu puud kusta. Samal ajal rahvas kõnnib rahulikult mööda. Ja meie buss peatus ka samal ajal, nii et me saime piinlikult itsitada. Ja ta raputas isegi tilga ära!!
* Olles teel Eiffeli torni juurde, jooksis kaks väikest poissi meie rühma keskelt läbi. Samal ajal lonkis üks habemega vanapapi neile järele. Paar minutit hiljem jõudis mulle kohale, et tollelt mehelt varastati peaaegu meie silme all midagi ära. Hiljem nägin neid nolke Eiffeli torni piletijärjekordade juures. Oma kotti hakkasin üha tugevamini enda vastas hoidma.. Paranoia.
* Poolas oli söögipeatus kuskil täielikus rekkaparadiisis. Vasakult, paremal, otse ja selja tagant tulid suured veoautod. Tahtsime tualetti minna ja hiilisime ühe rekka tagant välja, hakkasin just seisva rekka eest teed ületama, kui äkki tuli vaiksel kiirusel ja hääletult üks rekka nagu eikuskilt välja. Jäin seisma, võpatasin, ehmatasin ja hakkasin siis naerma. Isegi rekkamees sai mu üle naerda. Heas mõttes. Nüüd mul on rekkaparanoia ka!
* Üks mu klassiõde on ikka totaalne beib. Kulutas kogu oma raha ära kahe Lacoste t-särgi ja mingist imelikust firmakast ostetud teksade peale. Sama tsikk ütles koridoris kõndivale klassivennale: "Kuule, mine koridorist ära, ma tahan pesema minna!" Asi selles, et tualetid ja pesemine on koridoris. Ja tsikk oli ilma meigita. Pean veel midagi täpsustama? :D

Neid juhtumisi oli kindlasti veel aga hetkel ei tule meelde kõik. Istun oma mõnusas toakeses ja joon liiga kaua tõmmata lastud Earl Grey'd. Ühesõnaga.. olles ära suht tundmatutes kohtades omapäi, kaugel oma kodust ja armastest inimestest, hakkasin mõtlema, et tegelikult on meil siin Eestis hea olla.

Ja ise ma pilte ei teinud. Sest teised tegid topelt minu eest. Tegelikult moblaga sain Eiffelist paar päris head klõpsu.. Kuid kui kõik fotograafid on oma pildikesed üles loadinud, siis annan kuskil mingit moodi teada ;)

Okei siis. Suht chill. Patareid on vist laetud ja homme sukeldun siis koolitrallimöllu edasi.

ajastus on kõige tähtsam.

Eile oli hea olla lõpuks, sest sain oma uurimustöö tehtud. Ootasin tund aega printimist ja siis kloppisin kõik kokku ja panin kilede vahele ning täna viisin õpetajale. "Oi kui paks!" oli õpetaja esimene reageering mu punaste kaantega mitme nädala tööd vaadates. Algus tundus vähemalt hea olevat. Ootame ülejärgmist nädalat siis.

Varsti hakkan oma asju pakkima. Kohver juba ootab täitmist. Täna vist jääb Une-Mati visiit ära, sest pean kell 4 varahommikul ujula juures bussipeatuses virk ja kraps olema. Aga ootusärevus on suur ka! Mõelge.. mitu nädalat punnisin oma uurimustööd teha ja nüüd saan lõpuks puhata.. Prantsusmaal. Mmm. Ja hea seltskond on ka. Mõnus.

Ja nii palju ka, et ma ei võta mingit fotografeerimismasinat kaasa, sest nii paljud võtavad ja klõpsivad. Seega panen kunagi mingi lingi siis, kust pilte näeb..

Aga nüüd hakkan mp3-playerit jälle täitma ning asju kokku panema vaikselt.

to france.

Check this out! (nüüd vaata pilti)

Ja terve see nädal on sigimist-sagimist täis. Reede varahommikul kell 4 on Pariisi poole sõit. Super. Saabki ära nädalaks siit. Ja ma ei imesta kui tegelikult teise päeva õhtul hotelli voodis istun ja igatsen. Heh, seda ma teen praegugi tegelikult..

Ma nüüd lähen sööma. Headisuaitäh! :)

mul on selline tunne, et kevad tuleb.

Sain oma desktopi probleemid lahendatud. Ja nagu alati, tuli isa ja tegi kõik ühe nupule vajutusega korda. Aga hetkel olen viirusetõrjeta.

Eile (laupäeval) peale ärkamist oli kõik enam-vähem okei. Lõikusin juustu ja tegin suupistevaagnaid, samal ajal jõin kohvi ning samalajal värisesid käed ka. Ma ei tea, kas eelmise õhtu bailamisest või lihtsalt põrutatud ja retsitud randmete pärast.. Õhtul tuli hull seltskond kokku. Mul oli paha. Sest tundsin, et olen üksi kõigi seas. Mul ei olnud kuskil hea olla, seega sulgesin ennast oma tuppa ja lugesin raamatut. Ja kõige nõmedam oli see, et isa ei jõudnud eile isegi tere öelda. Täna saime paremini jutu peale. See selleks..

Täna on ilus päev ning lähen oma kõige kallimaga välja päikest püüdma.

täna on Piia päev.

Minuga on kõik okei. Susserdasin teisipäeval arvutis midagi ära, nüüd on kõik nagu mingi vaegnägija oma - topeltsuur ja tagasi ei saa. Minu mõistus üle ei käi enam. Kõik asjad proovisin ära, aga ei. Lõpuks helistasin isale ja homme tuleb ning vaatab mis värk on. Muidu arvutiga kõik korras aga kõik asjad desktopil - ikoonid ja stardiriba - on topeltsuured. Ma olen Keenius eks! Sellepärast hoian senikaua oma näpud eemale.. No täna tegin aint erandi :)

Koolis on ka kõik okei.

Ja täna saab peoriided selga panna ja lõbutseda, sest kallil Piiakesel on ju sünnipäev! :*

aega oleks juurde vaja.

Nii nii nii. Eile sattusin üle pika aja uurimustöö tuhinasse. 36 lk on valmis. Millalgi hakkan Eesti restoranide interjööre uurima ehk chillin kaks päeva internetis restoranide kodulehekülgede peal.

Juba hakatakse tegema stendi "titepilt versus uuem pilt". Teate küll. Meil on igatahes selline traditsioon, et igal lõpuklassil on stend selliste "enne ja pärast" piltidega. Eelmistel aastatel on samuti selliseid stende tehtud ja siis käisime vaatamas ja uurimas ja naermas. Nüüd naerdakse meie üle. Heas mõttes loomulikult. Vist. : ) Panin juba pildid kapi peale valmis, homme kraban kaasa, kui meeles on.

Täna järjekordselt olin mina see, kes matemaatika õpetaja/klassijuhataja peale vihastas. Turtsusin üksi seal pingis ja lõpuks tõmbasin tervele vihiku lehele mingi sigrimigri peale. No ei saa midagi aru ju kui õpetaja põristab kogu ülesande lüümiku pealt nii kiiresti maha, et ma ei jõua isegi ülesande numbrit maha kirjutada. Ja loomulikult õpetaja kirjutab kõige väiksemas kirjas üldse. Pigistad silmad välja, et näha mis värvi tindiga ta üldse kirjutanud on. Jee.

Okei ma nüüd naudin päeva kuidagimoodi, sest homseks pole midagi õppida. Mõnna.

kolmviisseitse.

Käisin elus esimest korda valimas. Üllatavalt vähe rahvast oli. Kella 2-ks oli mul igatahes valitud ja mingeid järjekordi ei olnud. Aega võttis see mul vist mingi 45 sekundit, et number kirja panna ja tempel peale ning minek. Kõik. Nüüd on mul õigus viriseda ja möliseda järgnevad 4 aastat.

Jan Uuspõldu käisin ka kinos vaatamas. Ainult, et Ilvest ei näinud, sest põis ei pidanud sel hetkel enam vastu. Film oli muidu okei ja naerda sai ka. Lihtsuses peitub võlu. ;)

Randmekaitsme-sideme ostsin ka. P*rsse see valu ja vaev eks. Mulle aitab. Ja neljapäeval, kui õpetaja mind võrkpalli taguma paneb, siis näitan küll vist keskmist näppu. Mängigu ise!

Ja üks dilemma on ka. Et kas panna omale jälle geelküüned või ei. Sest kunagi kui olid, siis tagajärjeks olid peaaegu olematud küüned. Samas viga oli ka selles, et ma ei käinud proffide juures. Nüüd aga käiksin. Sest ma ei viitsi koguaeg nokkida oma küünte kallal, murduvad ära, lõikan ära, kogu see kasvatamine on siis jälle tulemusteta.. enda jaoks leiab alati aega ja see raha on mul ka olemas, siis miks mitte eks. Eks ma mõtlen ja vaatan, mis saab.

Nüüd aga hakkan füüsika spikrit tegema, sest homme on kontrolltöö. Kes meist poleks koolis spikerdanud eks?

spectacular failures.

Millegipärast on mul tunne, et suudan alati kõik hea p*rsse keerata. Jah. Tunne on küll selline. Ja selline tunne on ka, et suured murdlained löövad mu peakohal kokku ja ma lihtsalt upun oma mõtetesse.

Sinu hommikune kõige-näkku-ütlemine pani mind mõtlema.. miks ma üldse seda kõike teen..