Nojah. J tuleb 13. septembril tagasi. Umbes kolm nädalat veel. Olen päris.. pissed off. Nii ikka ei saa.

meil kõigil on saladusi.

Olen offline. Väsimus annab tunda ja tööstress hiilib ligi. Varsti istub ülikoolikoorem ka õlgadele.

Eile helistati töötelefonile. Võtsin vastu. Naine kuskilt hulgifirmast käratas mulle, et "me ei täida teie alkoholitellimust, kuna teil on 10 700 krooni eest võlga". Ajasin silmad punni ja jäin liikumatuks ja siis ütlesin vaiksel häälel, et "äkki ma annan telefoni mänedžerile.." No tere talv! Probleem probleemi otsa. Ja siis kuulen mina juhuslikult sellist asja. Pole ime miks mänedžer pärast silmad maas, kiirustades minema läks. Ära hakka tegelema asjaga, millest sa mitte midagi ei jaga!

Juba mitmendat korda käib töö juures üks noormees. Tegelikult on ta vist mänedžeri tuttav.. või oli ta endise koka tuttav.. ma ei teagi. Ma ei mäleta ta nime. Ja siis ta istub ja joob tassi kohvi leti ääres ning me oleme juba sina peal ja räägime maast ja ilmast. Ma ei mäleta ta nime. Ta on sõbralik ja tore.. loob hea tuju.. ja teeb silma. Sõbralikku silma - st et hoiab piisavat distantsi. Eile ta tuli jälle. Oli üks viimastest klientidest. Enne sulgemist hüppas sisse 6 hispaanlast ja "faiv mohiiiiitos änd uan biir". Ja siis ma tõmblesin viimasel minutil. Ma ei mäleta ta nime. Ja siis too tore noormees hõljus äkki leti taha ja aitas mind. Aitäh. Sain normaalsel ajal uksed kinni ja bussi peale. Saatis mind veel bussipeatusesse. Ise oli jalgrattaga. Ma ei mäleta ta nime. Okei. Tema minu nime teab, sest mul on töö juures ilus hõbedane, musta kirjaga nimesilt kleidi küljes, aga ikkagi.. ma ei mäleta tema nime. Äkki polegi vaja!?

Täna saan teada, millal J lõpuks tagasi tuleb. Oleks ka aeg. Lähen igatsemisest juba lõhki.

"ja järgmise nädala jackpot on...." blaaa blaa bla!

Jõudsin koju. Jällegi panin töö juures uksed varem kinni kui pidanuks. No.. jällegi.. kui saaks igavusse surra, siis ma tegin seda täna töö juures taaskord. Võimatu. Kui ma enne olin töömesilane, siis nüüd on minust saanud pinisev ja inisev ja aegaajalt nõelav niisamamesilane, keda enam täisväärtuslikuks töömesilaseks ei saa pidada. Kui ma ikka tööle lähen, siis ma tahan tööd teha, aga mitte niisama jokutada ja mõtteis paluda oh sina seal, palun tule söö midagi ja võta üks drink.

Mõtlesin tööalaselt uue sõna/mängu välja - jääkuubikubingo. Istud kasvõi leti taga, teed jäämasina luugi lahti ja hakkad arvama, millisest avast järgmine kuubik välja vupsab. Üks klient natuke aega tagasi oleks vast pool miljonit võitnud, kui jääkuubikubingo auhinnaline oleks.. why not.

Homme laen patareisid.

Ööd!

ehk me kujutame ette.

Sain just koduaiast välja kui asfalti peal jäi silma midagi ümmargust ja päikese käes läikivat. Klaaskuulike*. Sees selline sinise-kollase-oranži kirju triip. Vaatasin natuke ja korjasin ta siis üles. Mis ta - ilus asi - ikka vedeleb. Tegelikult ma ei korja maast asju. Päriselt ka.

Tööle minnes bussi oodates sõitis mööda mingi turismibuss. Giidi istme peal istus tõmmu vanem meesterahvas. Buss sõitis normaalse kiirusega. Ja kui see luulu polnud, siis toosama giid saatis minu poole õhusuudluse. Jessas nagu. Palun, et see oleks luul.

Kui igavusse saaks surra, siis ma tegin seda just täna tööl.

*pildi peal pole see klaaskuul, millest jutt käis

"siis kuulume ühte nagu kaks kannikat tagumiku peal.."

..sellised kuldsed sõnad olid Martina Paura raamatu "Kaksteist meest aastas" viimasel leheküljel. Liiga hea raamat oli. Kindlasti pealkirjast juba teada, millise raamatuga tegu. Täis igasuguseid hulle inimesi ja seiku, erinevaid armatsemissituatsioone, saladused ja hea terav huumor. Super. See on vist see raamat, mida oleksin nõus paari kuu pärast teist korda veel lugema.

***

Istun aias, selles suures nelja seinaga telgis, teate küll.. herilased ja mingid kahtlased wannabe-kärbsed lendavad ringi ja tahavad mu õunakoogitükki minema viia. Taevas on nii nii sinine ja rohi mõnusalt.. roheline ikka. Kuulen, kuidas buss peatub ja minema sõidab.. kuidas keegi uljaspea kiirendab või kuidas keegi vihaselt tuututab. Suure tee ääres elamise mõnud. Oo tahaks juba teisele poole raudteed kolida. Sest seal on hea ja vaikne.

Ühe raamatu võiks kirjutada. Aga ma pole leidnud head ideed. Aega on ju veel. Et mõelda.

Leidsin voodist Wifi eile. :D

Just siis kui tahaksin midagi joonistada/maalida ja mõte jookseb, on mul värvid ja korralikud lõuendid otsas. Ja siis kui on vaja asju juurde osta, vaatan kalendrisse ja uus palgapäev tundub nii kaugel olevat.

Vihm tundub praegu nii hea.

Aitab küll tänaseks. Peidan läppari padja alla, loodan, et ei unusta..

im bad?! yes, i am!

Eile panin resto tund aega varem kinni. Andke andeks aga ma ei viitsinud seal niisama passida.

Unes nägin, et läksin vanaemaga VÄGA tülli. Isegi käed läksid käiku. Täiesti hull.

Kaks vaba päeva.

tahaks..

.. võtta seljakoti ja minna ülelahe J juurde, sest igatsen.
.. minna kuskile kaugele eemale, et olla.
.. täiega klubis ennast segaseks tantsida, sest tuju on.. aga kes siis suvel klubis käib.
.. süüa väikse lusikaga koorest šokolaadijäätist, sest pole ammu jäätist söönud.

* * *
Ma tegin reedel pattu. Enne kui peole läksime, tuli jube suitsuisu peale. Jube lihtsalt. Jube juba sellepärast, et ma tegelikult ei suitseta ju! Ja ostsingi endale mingid 27 kroonised peenikesed ja kõige lahjemad suitsud, mis näppude vahel peaaegu pooleks läksid. Võh! Ja peo ajal tegingi 5 tükki. Okei, hakkas jah parem. Õnneks L (see kutt kellega vaidlesin), võttis suitsud mu käest ära. Aitäh. Ja nüüd mõtlesin, et miks ma ometi need suitsud ostsin. Mõtlesin välja, et 'isu tapab isu', seega.. khm.. tunnistan.. J on ülelahe.. ja iha nii suur.. seega valisin ohvriteks suitsud! Aga ma luban, ma enam nii ei tee.. päriselt ka!

küsimus suurele ringile..

Eile peol tekkis tuline vaidlus. Vaidlejateks mina ja üks tüüp. Tema arvas, et KÕIK naised on äraräägitavad (seksile, tantsule, joogile jne). Mina hakkasin kohe vastu vaidlema ja jäin lõpuni kindlaks, et KÕIKI naisi pole võimalik elusees ära rääkida, kuid OSA nendest küll.. mitte KÕIKI. Olen kindel, et kui mehele anda ette 50 naist, siis max pooled ütlevad talle ära, mis teema ka ei oleks. Tekkis isegi vahepeal selline olikord, kus vastaspoolel oli kolm meest, kõik kindlad, et absoluutselt kõik naised on ühe peal väljas ja äraräägitavad, isegi kui kodus mees ja kolm last. Minu seljataha tuli kaks sõbrannat juurde ja nii me vaidlesime seal. Selline väitlusklubi tunne tuli peale. Lõpuks too tüüp lasi rakmed lõdvaks ja leppisime kokku, et never say never on tulemuseks. Ja never say never pole 100% 100-st %. Niiet.. minu võit vist. Kõige rohkem ajas marru see, et tüüp oli surmkindel, et ka mina olen äraräägitav. Naersin talle natuke näkku ja ütlesin, et mul on hea suhe, mul on hea olla, peol olen jah üksi, aga sellegipoolest - käi kuradile! Kõik naised pole ühesugused. Ja loomulikult - ei tahtnud ta ka seda uskuda.

Tahaksin siis Teie arvamust kuulda:

KAS KÕIKI NAISI ON VÕIMALIK ÄRA RÄÄKIDA?

õed tihedad.

Ma olen ettekandja.

Õde on ettekandja.

Hakkan sellest kooliaastast õppima ülikoolis sisekujundust.

Õde hakkab sellest kooliaastast õppima kutsekoolis sisekujundus-assistendiks.

Ma elan Tallinnas.

Õde tuleb ka Tallinnasse.

Wtf??!

sulame nüüd kõik koos ära.

No kes nüüd pirnid põlema pani? Nii meeletult palav, et iga pisemgi liigutus võtab võhmale ja kleebib riided naha külge kinni. Oh õudust. Ja mulle tundub, et keelust hoolimata on pensionäre ühistranspordis isegi et rohkem kui enne. Ikka nad peavad põrgukuumusega korraks postkontorisse minema, lihtsalt PEAVAD. Siis nad trügivad elu eest, et kaks bussipeatust istuda ja ähkida.. Jube jube.

Eile oli töö juures rahulik. Bussi oodates vaatasin oma plätude seest paistvaid jalgu ja ennäe! Natuke paistes ja veresooned ka topeltturses. Jalalabad nagu vanainimesel, mis sest et ma 19. Mul on jah selline jalarikkumise töö. No see ettekandjatöö. Tüütab ikka ära küll vaikselt jah.

Ja need J saadetud sõnumid, mis nii armsad, et ajavad naerma ja tekitavad isegi et pisara silmanurka. Väike päike igas päevas.. või kuidas see oligi..

Ma vist lähen elan natuke aega külma dušši all, kuni nahk maha koorub. Siis maniküüri ja peopaika. Pidu panemaaa!

probleem.

Mul tuli sushi isu peale, aga ma pole seda kunagi söönud :P

back in business.

Tagasi Tallinnas. Vasak õlg on natuke valus ja paistes, kuna seljakott oli nii meeletult raske ja nii asju täis, et pidin ainult ühte sanga kasutama.. valus!

Võsul on väga hull. Suviti see pole enam paik, kuhu suurlinna tulede eest põgeneda. Meeletult palju inimesi, absoluutselt kõik parkimiskohad täis. Isegi tuttavaid ei näinud. Korraks põgenesin kaugemale randa, luidete vahele, aga kaua paigal ei püsinud, sest kopsud vajavad õhku ja keha vett. Läksin ära emakoju. Varju. Tegin süüa ning peale seda võtsin pambu selga ja bussi peale.

Vend on mul ikka sama lahe!!

the funny thing is that..

Tere hommikust! Olen omadega Rakveres - isa juures. Eile lõpetasime koos aialippide värvimise ja paigaldamise. Rääkisime juttu.. ja nagu alati, oli ta mulle külmikusse Gin'i varunud. Ma ei tea, miks ta seda teeb.. Aga paar klaasi jõin (p.s see oli ikka see plastpudeligin, mitte Gordon's). Õde tuli ka, läks täna koos isaga Tallinna. Püüab kooli sisse saada. Isaga tegime nalja, et õde on muulane, kuna tal pole isikut tõendavat dokumenti. Mitte ühtegi. Imelik. Ja siis püüab veel Tallinnase kooli sisse saada, endal pole dokumentigi.

Eilne kild:

Isa ja õde on arvuti taga.
Õde: "Kuule missu see parool on?"
Isa: "Proovi, äkki on TROPP.."
Õde: "Aga ei ole juuuu!"
Isa seisab õe selja taha ja uurib natuke.
Isa: "TROPP käib kahe põhhiga!"
Õde: "Ma tean.. ma käingi ju!"

Helistasin natuke aega tagasi emale. Et jõuan lõuna paiku tema juurde. Ema ei saanud aru ja arvas vist, et see mingi tüngakõne. Veidi hiljem sai aru, et ma tulengi. "Oh kui lahe, siis tuled õhtul meiega Erna retkele! Erna retke vaatama!" Mmokei.

"mun pieni rakas perhonen.."

Täna oli töö juures totaalselt killer päev. Kuna hetkel kokka ka pole, siis püüa sa joosta laudade vahet, üksi kõiki teenindada ja siis veel köögis üksi söögitegemisega toimetada. Üksi üksi üksiiiii! Fakju. Üks hetk lihtsalt seisin keset kööki ja ütlesin ülemusele, et: "Fakk mina ei ole kokk ju.." Äärepealt oleks kõik asjad sinnapaika jätnud ja kõigile keskmist näppu näidanud. Aga usin ülemus ajas mu köögist minema ja ajas köögis seni ise asju, kuni mina kõikide klientide näod jälle naerule sain.. Kella neljaks oli "klienditornaado" möödas ja kuuest sain vahetuse lõpetatud.

Päeva parim hetk oli see, et J saatis sõnumi mulle. Ükski sõnum pole mind vist nii naerma ajanud kui see.. kõige parem lause sellest oli: "Ma rakastan ka sinua, mun pieni rakas perhonen!*" Nagu et.. ühesõnaga soome keel suudab kõik kõige ilusamad sõnad nii p*rsse keerata, et.. lihtsalt.. no ma ei tea.. :D

Koju sõites mõtlesin, et mis ma siis oma kolme vaba päevaga nüüd teen. Tahaks linnast ära.. Tuli meelde, et ükskord isa helistas ja kutsus külla. Seega helistasin isale ja pakkusin välja, et sõidan homme tema juurde Rakveresse. Pole ammu käinud/näinud. Ja vahelduseks oleks naljakas Tallinna-Rakvere bussiga sõita.. Siis mõtlesin veel, et teeks emale üllatuse ja sõidaks esmaspäeval tema juurest ka läbi. Et siis teisipäeva õhtul pealinna tagasi. Bussitripp. Aga mulle meeldib, kui on hea raamat ja muusika kaasas. Ajee.

*"Ma armastan sind ka, mu väike armas liblikas!"

tühi päev.

Uni on. Proovisin küll pooletunnist uinakut teha, aga Une-Mati jättis uneliiva maha. See on see eilne pealetöödsõpradegakokkusaamine. No mis seal ikka. Istusime paar tundi Popularis. Vahepeal oli selline tunne, et kõik klaasid olid meie laua peal. Teistele jagati juba plastiktopsides juua. Igast asju jõime. Mingi uus jook oli ka. Pole tuntud. Aga see tundmatu jook oli hea. Peavalu ma sellest ei saanud.

Täna ma pole mitte midagi teinud. Aus ülestunnistus. Mõtlesin küll korra linna minna, sest eile jäid ühel vaateaknal lahedad kingad silma.. aga.. ei viiiitsinud linna minna. Homme peale tööd lähen!

Imelik tunne on.. sellesmõttes, et J on juba peaaegu nädal aega üle lahe olnud. On vist veel max 3 nädalat. Päevad on nii tühjad ilma temata. Umbes nagu kasvataksin pool elu herneid, aga kõik hernekaunad on tühjad. Oh, palun tule juba tagasi!

õhtuses vahetuses.

Ma juba kujutan ette, kuidas kõnnin mööda vanalinna konarlikke munakiviteid ja jälgin turiste. Muudkui kõnnin ja kõnnin ja libistan ennast vasakule ja paremale. Lõpuks tundub mulle, et ainult minu trajektoor on sinkavonka ja siiasinna - kõikide teiste trajektoor läheb perfektselt sirgelt edasi. Ma ei saa ju lubada seda, et vahin üks hetk mingi turistiga tõtt, et kumb nüüd esimese sammu mööda laskmiseks teeb.. Ja ma kõnnin ja kõnnin. Ja kuhu ma lõpuks omadega jõuan? Töö juurde jõuan. Mulle meeldib kui midagi on teha. Kasvõi lapiga baariletti nühkida või iiveldama ajavaid Bloody Mary'sid teha. Kasvõi. Mulle on töökoht nagu salapaik, kuhu peidan end ja avan oma kesta. Kodus ma seda ei tee. Ei saa. Ebameeldiv on. Kujutate ette? Tunnen end töö juures palju paremini kui kodus. Varsti valmib uus kodu ja seal tunnen end vist veel paremini kui töö juures.. Hea.

Tahaks juba teel olla. Varsti.. kannata veel..

Kuue tunni pärast olen ma leti taga ja teen Mojito'sid, cappuchinot, Mai Tai'd, Café Latte't ja mida kõike veel..

taevas!, kuna sa appi ei tulnud, siis vähemalt kuku alla.

"Ma annan sulle suhkurt ja limonaadi, kui sa supi ära sööd!" Nii ostis vanaema täna täditütre ära. Ise sõin ka just ja hea, et mul toit üldse suhu jäi.

Ja kõige hullem on see, et kui vanavanem või lapsevanem lapse kasvatamisega toime ei tule, saadetakse ta lihtsalt orbiidilt minema: "Mine Kats'i juurde arvutisse!" Eriti haigelt tuleb see siis välja, kui laps vastab üllatunult: "Aga ma ju ei taha!"

Lihtsalt jube on vaadata, kuidas lapse hing ära rikutakse. See kõik ju süübib temasse ja kümne aasta pärast ta ainult näitab vanematele keskmist näppu ja trambib vanavanemate haua peal.

Kui ma ikka lapse teen, siis teen ja kasvatan ta enda ja mehe rõõmuks, aga mitte nuhtluseks. Ja kui nutmist ja halamist kuulda ei jaksa, ei viska ma last korviga vanavanemate ukse taha, vaid elan raskused üle.. Ja magus on ikkagi preemia või magustoit, mida tuleb mõõdukalt anda, mitte sellega last ära osta või pushida. Lapsega tuleb tegeleda, teda õpetada, temaga mängida, temaga koos naerda ja nutta ning rääkida.

Tädi oleks võinud enne koera võtta kui lapsetegemiseks läks.

mis elu see selline on? - printsessielu!

Täditütar on taaskord meie maid vallutamas. Teadmiseks: ta saab veebruaris 6a, on omavanustest pikem, vaatab multikaid kasvõi 5 korda järjest, sööb ainult magusat, vahest kokutab, vanaemaga linna minnes on tal jälle mingi haldjabarbie või roosa poni näppus, ta jonnib palju, käskiv kõneviis on põhiline, ta lemmikvärv on roosa, ta on lasteaias kokku käinud vist ainult 3 päeva (kusjuures ainult lõunani) jne. Tundub, et laps, nagu iga teinegi eks.. aga ei!

Üks asi, millest ma laste puhul aru ei saa on see, et kuidas nad jaksavad ühte ja sama multikat või filmi 5 korda järjest vaadata. Hetkel täditütar vaatab vähemalt 4-ndat korda Pipi Pikksukka. Deja vu!

Vanaema tegi suppi (jah, see on ka nii tehtud, et selverist ostetud porgand ja kartul, mis juba varem ära kooritud [isegi seda ta ei viitsi teha??!] ja siis natuke vett ja makarone ja maitseaineid). Õõõ. Nüüd raudselt tahab, et me seda kolm päeva sööksime, sest ta teeb suppi alati umbes nädala jagu. Sellisest reeglist aga mina keeldun! Nii.. nagu ma enne mainisin, sööb täditütar ainult magusat.. paar käetäit komme.. mingi "special" šokolaad.. ja ongi kogu päeva söök.. natuke aega tagasi siis:

Vanaema: "Kas sa suppi tahad?"

Täditütar: "äporrpirube iruoierujfb ou ma vaatan ju prääga Pipit!"

Vanaema: "Mhh, no siis ma tulen ja söödan sind!"

Sellele järgnes minu reageering: wtf? :/ :O

Ja kusjuures ongi nii. Täditütar on nii ära hellitatud, et sööb ainult magusat, soolast ta oma sõrmedega ei puutu. Päev on siis korda läinud, kui keegi talle kuldlusikaga ise sööki keele peale paneb.. kasvõi ühe lusikatäie..

Alati kui täditütar siin on, vaatan ma pealt, kuidas laps ära rikutakse. Mõnikord olen öelnud ka, et ebanormaalne on see ja see, aga kui täditütar majas, siis on juba tema kisast kõigil kõrvad lukus ja keegi mind ei kuule.

P.S See, mis ma siin roosast printsessist kirjutan, on kõigest jäämäe tipp.

Üle/mõistuse! (on see sõna kokku või lahku?)

lovestoned.

Ma ei suutnud eile vastu panna ja ostsin oma viimase raha eest kõige uuema Justin Timberlake'i kauamängiva. No ja mis siis?! Mulle meeldib! Ja väga!

Ühe lille ja uue kaktuse istutasin ka ümber. Lihtsalt nii jube vaadata, kuidas nad pressitakse poodides 5cm läbimõõduga potsikutesse. Lillesurm ma ütlen.

Miks inimesed omale asju ette kujutavad? Juba esimesel kohtumisel.. Kõik mis suust välja tuleb, pole flirt ja kõik kehakeel pole ka flirt. /-/ "Nii hästi ei saa ka endast arvata!" ütles J eilse tohuvapohu peale.

Ja kes kraanid lahti jättis? :/

kaksteist meest aastas.

Mul jälle uus raamat öökapi peal. Martina Paura Kaksteist meest aastas. Varem luges selle vanaema läbi ja soovitas seda, nüüd eile võtsin kätte ja alustasin.. Raamat räägib sakslannast horoskoobikirjutajast, kes sõlmib vana-aasta õhtul parima sõbrannaga kihlveo, et magab aasta jooksul kaheteistkümne mehega erinevatest tähemärkidest ning paneb tunded/kogemused jm jutu kirja. Ta ülemus on sellega igati päri, sest kes viitsikski tavalisi horoskoope lugeda.. Samas teeb peategelane seda kõike ka oma ekskallimale kättemaksmiseks, kuna too öelnud talle, et ta pole võimeline üheöösuhteks jne.. Raamat ise on paeluvalt kirjutatud ja usun, et sellest saab nii mõnegi näpunäite. Kaljukitse peatüki juba lugesin läbi ja pean tõdema, et.. täpselt nii ongi.

(Raamatuväline jutt) Rääkisin köögis võileibu tehes vanaemaga juttu ja millegipärast hakkasin noaga mängima. Üldse ei pannud tähele, et terav või midagi.. Sahh ja oligi nimetissõrmes haav olemas. Lihtsalt tõmbasin sõrmega julmalt üle tera. Mõnus sikksakiline oli. Kus mu mõtted küll olid?!

Pean töö juurest läbi minema. Kokk sõidab paariks nädalaks minema ja siis antakse meile kergemad kokaülesanded üle. Mis mõttes nagu?! No kurat küll. Äkki me siis juba teeks korstnapühkija töö ka ära!? Jõle vahva eks.

mis ma nüüd siis teen.

Ohh.. Ei teagi kohe, mida tunda. Eile käisin J'ga Pärnus. Ultima Thule oli ka. Nii mõnus oli. Samas kurb, sest see õhtu ja öö jäi meil viimaseks.. praeguseks.. sest J sõidab täna kuuks ajaks komandeeringusse. Nii imelik on olla. Ainult pool mind.

Aga me kogume J'ga kaelkirjakuid. Jah, mõni kogub elevante. Klaasist, puidust, pehmeid, savist, mida iganes.. Miks me võiks siis kaelkirjakuid koguda? :)

Mul on õhupall.

tuleb juba mulla haisu või ei.

17, hirm ja rõõm..

Aga mis 19-nega kaasneb?

Palju õnne mulle.

Tsäu tsäu siis.

ainult mina ja hääled.

Ma arvasin, et saan hakkama. Peaaegu saingi. Eile vist umbes südaöö paiku saatsin sünnipäevakülalised ära.. Panin muusika kõvemini mängima ning hakkasin koristama. Lihtsalt ei suutnud peolauda hommikuni puutumatta jätta. Olin üksi. Kõik sai koristatud, viisin prügi välja ja panin maja valvesse, ise läksin üles oma tuppa. Hambapesu ja muud õhtused rituaalid ning vaatasin natuke telekat, kuna koheselt und ei tulnud. Teadmiseks ka mitte kohalolnutele, et algselt pidi J minuga olema, nagu ta oli seda eelnevad päevad, kuid eile õhtul peo ajal oli tal ilge tahtmine linna minna.. seega ma olin suures majas ihuüksi, mis minu jaoks on.. paha noh. Kell kaks panin teleka kinni ja otsustasin magama jääda, teades, et raudselt ma seda ei suuda.. üksi õhtuti kodus olles tekib mul väike paranoia, et keegi kuskil raudselt on ja tahab majja sisse tulla, mis sest et uksed lukus ja valve peal, kuid ikkagi.. (see kõik kunagisest sissemurdmisest, kui kõik majarahvas k.a mina, magas) Iga väike kõrbin ja nö majahääl tundus mulle kellegi sammuna või mingi suurem nö majahääl tundus mulle nagu pakettakna lahtimuukimisena.. Süda puperdas sees ja olin kahevahel - kas helistada J'le või mitte. Enne just olin talle öelnud, et kui linna läheb, siis raudselt joob end seal täis ja seega siia teda enam ei taha selleks ööks. Telefon peos ja süda veel rohkem puperdamas murdusin ja helistasin J'le. Murdusin isegi nii, et hakkasin suures hirmus nutma. J lubas takso tellida ja minu juurde tulla, kuid ütles, et see võtab aega. Ootasin ja ootasin, ikka mitte midagi. Helistasin - tema ikka linnas.. Nüüd oli juba kartus ja viha segamini. Tegin teleka lahti ja panin tule põlema ja vaatasin mingit öösaadet ja kordusi. See rahustas maha, sest siis ei kuula tähelepanelikult hääli ja ei mõtle üle. Lõpuks väsisin nii ära, et jäin teleka ette tukkuma, ärkasin ja otsustasin teleka ja tuled kinni panna. Ja uinusin jälle. Magama sain suht hommikul, kuid ärkasin natuke enne 11 ja siis helistas J ka. Tormas kohe minu juurde ja loomulikult ta mu öisest palvest ja kartusest midagi eriti ei mäletanud. Aga kahetses. Vist.

Mul on homme sünnipäev. Jee.

mis värk on?

Jah, mis siis ikkagi on.. eile helistas isa täitsa "lambist", kutsus külla isegi.. täna hommikul ärkasin tusaselt ema kõne peale: "Kuule me tuleme läbi korraks.." Mis juhtus? Millest selline huvi äkki? Aa selge. Nüüd ma olen piisavalt vana ja minuga saab normaalsetest asjadest rääkida? Või nad kardavad, et kaon elukooli ära? Njaa. See on see kui laps hakkab tiibu kasvatama/sirutama ning vanemad muretsevad ja küsivad: "Kas sul pesumasin ikka töötab?" või "Ega sul kohvimasinat pole vaja, tahad ma ostan sulle?" või "Ärge te meid siis unustage!".
Ma nüüd siis ootan ema.

mängin meeleheitel koduperenaist..

J ärkas täna minu kõrval. Nii on see nüüd kuni neljapäevani. Nii hea! Sõime koos hommikust ja.. ja siis ta läks ehitusjama kokku ostma.

Pesu peaks pesema. Õõõõ ma nii kardan pesumasinaid tegelikult. Ma ei tea ise ka miks. Kardan seda, mis riided sealt pärast välja tulevad ja mõnikord avastan, et pesupulbrit ma ei pannudki ja mida kõike veel.

Poodi peaks minema. Külmikusse midagi head süüa ostma. Ise tehtavat, mitte plastmassimaitselist valmistoitu!

Üü reedel on sünna. Üldse pole sellist tunnet. Et 19 saaks või miskit. Isa helistas eile. Kutsus külla (vau!) ja küsis, mis kingiks tahan (mulle ei meeldi see küsimus kohe mitte üks teps ka!). Ausaltöeldes pere käest ei soovi ma midagi enam, sest sain kõik vajaliku lõpetamise puhul kätte. Aga ikkagi isa sokutas mulle ID-kaardi lugejat. Ja siis vaidlesime, et kas seda ikka läheb nii palju vaja, et ta käepärast võiks olla.. Ma ju ka ei teaaa!

"hey, im the nice one!"

Eile oli selle kuu viimane tööpäev. Sain öösel kell pool 2 koju magama.. kuu lõpuni saab nüüd õnneks puhata.

Just siis kui lootsin töökoha kinni panna, tuli mitu lauda inimesi kokteile jooma. Muudkui tegin Mojitosid ja Cosmopolitane ja muid jooke.. Pohmellis inglise poissmehed on kõige ebameeldivamad kliendid. Seksistliku ja ebanormaalse kõnepruugiga, niiet südame ajab pahaks. Ja siis veel imestavad, miks ma ei naerata neile..

"Why don't you smile? You're not happy? /-/ Oo, what a name! Lovely name! /-/ He talks too much, tell her to fuck off.. /-/ Bring me another beer.. oooo smile please!! /-/ Oh you're soooo beautiful!"

Blabla.

kõrvadest ja suust ja ninast ja silmadest voolab roosat mannavahtu välja.

Jah, just nimelt. Mu õde on täitsa ära pööranud. Elab maailmas, kus on maasikavahust mäed ja liköörist jõed ja kõik mehed kappavad valgel hobusel tema juurde. Aga tegelikult see pole nii... Mingi järjekordne kutt, kes õesse armunud on (koguaeg on keegi temasse armunud ja tema kellessegi, iga nädal uus suur armastus bla bla) lubas maa ja ilma kokku. Tuleb Hummer limusiiniga talle sinna pommiauku ukse ette ja toob pealinna ja siis teeb sõitu ja õhtul kammivad kõik klubid läbi, mis sest et õde alaealine. See kõik jutumärkides. Ja mida kõike veel ei lubatud. Täielik pubertieedik. Ja kui siis seletasin õele, et see on puhas muinasjutt ja ära looda seda kõike.. "Ära ela selles roosas mannas!" nagu ma talle ütlesin.. siis ta hakkas naerma ja andis tunda, et ma mingi imelik, et ei usu ja blabla. Ja ma ei usugi, et see roosamanna talle kuu lõpus ukse taha voolab! Ütlesin talle, et tulgu siis juba minu ukse ette ka selle piraka limuga ja võibolla siis hakkan uskuma, enne mitte. Sest mina elan maailmas, kus on pudrust mäed ja piimajõed, mitte maasikavahust mäed ja liköörist jõed. Elan elu, mitte und.

täitsa pealkirjatu.

Avastasin ju, et mul on läppar. Jaa, kingiks sain lõpetamise puhul, aga pole viitsinud sellega eriti tegeleda ja seda kuskile ekstra näitamiseks tassida, et a'la lähme kohvikusse tsättima eks.. Ei. Mulle pole seda vaja. Küll aga võtsin oma läppari täna riiulilt, panin juhtme taha ja tulin netti. Kodus. Nii mõnus. Täitsa oma territoorium.. ei tule siia vanaisa miinimängu mängima ega ka keegi muu..

Täna mul on vaba päev ja mind viiakse kuskile metsa suvilasse. Ma loodan, et ma ikka homme õhtul tööle jõuan.

Juhilube tahaks. Naljakas eks. Mõni tahab kommi või hoopis soolast, aga mina tahan seda krediitkaardi suurust roosat kaarti rahakoti vahele. Siis oleks kõik hea.

Tsäu seniks.

natuke naabritest.

Lendasin peaaegu tuule käes, täpselt nagu unes. Ainult, et täna ma pesin aknaid.. Uurisin ka, mis põnevat naabrimehe aias on. Muru on tal. Enne ei olnud. Pani seemne maha ja kahe päeva pärast ta tahtis juba niitma hakata. Vanaema ütles, et nägi teda kääridega muru kallal. Murufriik. Kuna täna on üsna ilus ilm, siis nad tõid oma kassi välja. Ainult, et kass on puuris, puur on kiige peal ja puuri peal on pisike värviline päikesevari. Kass peaaegu nagu suvitaks, aga valged trellid on ees.. Jalutavad ka temaga, nagu koeraga, nöör kaelas. Enne neil oli väike koer, äkki nad nüüd tahavad kassist koera teha. Jube.

lemondrama.

Nii palju kui ma oma tööd teinud olen, olen aru saanud, et rootslased oskavad üllatavalt hästi inglise keelt. Isegi kõige vanemad papid suudavad mingi jutu kokku aretada.. Eile tulid kaks vanemat rootsi naisterahvast, eesmärgiga Camparit juua. Ütlesin neile, et meil tuleb ainult üks Campari välja, Im really sorry. Tädi seletas teisele tädile midagi ja siis küsis Gin'i kohta (ikka päris Gin'i mitte seda purgis kuseergutit). Vastasin jaatavalt ja küsisin, et kas toonikuga. Tädid kindlalt, käed ristis, et mitte mingit toonikut ja vaatasid mind nagu mingit imelikku. Küsisin siis, et millega te siis seda joote. "Lemon!" Ajas koguaeg, et lemon ja lemon.. 2 Gin'i ja 1 Lemon. Okei, läksin baari poole peale, panin kaks Gini jääga valmis ja ühte sidrunit, viisin lauda ja tädid vaatavad mind, nagu mul oleks telliskivi näos kinni. "Lemon! Lemon!" Onju lemon sul siin, näe vaata! "No no Lemon Lemon!" Üks tädi seletab agaralt midagi teisele.. "LemonJUICE!! Ai drinkk Gin oonli with lemondsuus!" No selge, öelnud kohe, et SIDRUNIMAHL, aga mitte lemon, mis minu inglise keele õpetaja sõnade kohaselt ikkagi kollast ja haput sidrunit tähendab. Ja kui seletasin, et meil pole sidrunimahla, siis vaadati mind veel imelikumalt, umbes nagu, et mis koht see siis selline on. Parseldasin neile siis jõhvikamahla ja lõpuks jäid rahule. Võtsid veel kaks õlut ka peale ning siis liitusid nendega terve kamp rootsi vanapapisid, kes samuti õllesõbrad olid. Nii ma müüsingi kõik kõige parema õlle ära. Jee.

materdame jah.

Täna mind sõna otseses mõttes solvati. Ma ei näidanud seda välja, aga kui asi oleks jätkunud, siis oleksin kas kohvitassi või võileiva lendu lasknud. Tädi küsis, et mis sööke mu töökohas siis pakutakse. Seletasin ära ja siis hakkas vanaema ühte rooga hullult maha tegema. Ta defineeris absoluutselt kõike valesti. Pressitud oli tema jaoks lirtsutud ja mida kõike veel. Ja kuklist sai tema jaoks äkki küpsis. No wtf?! Kurat istu jah kodus ja söö oma valmistoitu iga päev, aga ära tule irisema ja maha tegema asja, millest ise mitte midagi ei jaga.

medikamendid.

Täna oli töö juures koosolek, mis oli üllatavalt tore tegelikult. Meie kollektiiv on üldse tore.. Kiita sain ka, sellepärast et saan hästi hakkama isegi siis, kui on täismaja ja sada muud asja teha. Mõnus.

Enne kui vihma hakkas kesklinnas sadama, jooksin mina teadatuntud hängimiskeskusesse - Virru. Ja kuidas seal siis niisama ikka saan olla.. tegin peaaegu 700 kroonise apteegiarve. Minuga on kõik korras! Olen ühes tükis, aga energiat ja vitamiine on ju kõigil vaja ja igasuguseid muid asju ka. Ühe raamatu ostsin ka. Daki oma. Ei suutnud lihtsalt vastu panna.

klubiteema.

Löön lehe lahti ja ennäe.. nutetakse liigsete alaealiste pärast klubides, KUIGI turvakontroll on range. Jah, peaaegu igas ööklubis kontrollitakse dokumente, aga viis, kuidas seda tehakse, ei pruugi ju alati korralik olla. Näita passi, okei, tukk on ühelepoole viltu ja nina ka umbes sama suur, oled sees! Loomulikult on tänapäeva häda ka selles, et mõned 15-aastased näevad välja nagu 20-aastased. Ja nii see ongi.. Aga kuna nüüd on avastatud, et ikkagi 'satub' klubidesse liiga palju alaealisi, siis mina arvan, et miks ei võiks klubisiseseid kontrolle teha? Mõte umbes sama nagu bussidega - püüame 'jäneseid'. Mingi hetk võiks turvamehed rahva sekka imbuda ning neilt, kes silma jäävad, dokumendid uuesti üle vaadata ja vähimagi kahtluse korral minema saata või otse sini-valge-bussi viia. Minu meelest oleks see suht okei. Sest kui pläkutatakse meedias, et oi vale või võõra dokumendi kasutamine toob nii ja nii suure karistuse kaela, ärge nüüd jumala eest enam klubidesse minge, siis kas tõesti arvate, et sellest piisab? Ei.

Ise käin peaaegu alati ühes klubis, juba sellepärast, et seal on topeltkontroll ja peale selle veel patrullivad turvamehed sees ka ringi. Tulemuseks ongi, et ma pole seal kordagi näinud ühtegi lapseohtu noort ning õhkkond ja pidu ise on selle võrra paremad.

äng.

Täna oli üle kolme päeva ainuke öö, kus lina jäi korralikult alla ja padjad samuti oma kohale. Olen mitu korda järjest juba näinud ängistavat und.. niiet ärkan õhupuuduses või on silmanurgas pisar ning padjad on maha kukkunud ja lina ühelpool voodit.. Unes näen rahvarohkes kohas mitte äratundmist. Näiteks nägin, kuidas otsisin oma ema ühest mäenõlval asuvast spa-st. Leidsin oma ema, kuid ei tundnud teda ära, sest ta iseloom oli hoopis õelam ja vastikum ning ta ei suhtunud minusse hästi. Ja kui hakkasin suurest spa-st väljapääsu otsima, siis ma ei leidnud seda. Ainult suured ruumid mullivannide, saunadega, palju tundmatut rahvast.. aga väljapääsu mitte kuskil.. ja see ängistav ja hingemattev tunne.. et sul pole kohta ja sa pole mittekeegi.. õnneks see oli ainult uni.

closing time.

Väsimus hakkab maha murdma. 1 jalamassaaž palun ja 1 tavaline ka. Lähengi viskan pikali ja võtan raamatu kaissu, "Rikas isa, vaene isa" (jah, ei suutnud raamatupoest täna eemal olla). Siis kui kõik teised homme nädalavahetusest viimast võtavad, olen mina homme hoopis tööl. See-eest kui teistel on töönädal, siis on minul graafikus mõnus auk..

Ja täiesti tavaline päev see seitsmes päev seitsmendal kuul ning seitsmendal aastal ju. Milleks kõik see suur mull meedias ja igalpool.. et kas siis ülejäänud päevad aastas on mõttetud?! I don't think so.. 'Same shit, different day' nagu öeldakse.

P.S Nägin täna vist et ainukest hõbedast autot, mis mulle tõsiselt meeldis ja silma jäi. Hõbedane, mõnus ja voolujooneline, lahedalt madal Lamborghini. Aiai. Tavaliselt ajavad suu vett jooksma punased autod ja.. Appi mida ma teen? Ajan autojuttu juba.. Aitab küll!!

summsumm.

Ma olen töömesilane! Jah, graafik on miskipärast selline, et see nädal vist testitakse mu vastupidavust (terve nädal peaaegu tööl) ja siis peaaegu terve järgmine nädal saab jalad laua peale visata.
Aga uue kohaga olen rahul.. siiamaani.

J ütles, et mu blogi on lahjaks jäänud :D Vabandust jah.. enam pole mahti iga päev kirjutada ning hetkel päeva sisuks ka ainult töö ja töö ja kes ikka tööst tahaks lugeda. Siiski mõned eredamad seiklused panen kirja, kui aega on. Ettekandjatel juhtub ju nii mõndagi..

Seniks aga tsau.

kahjuks ma pole sama kiire nagu gepard.

Oi see tööl jooksmine.. olin selle juba unustanud. Sain isegi kliendi käest sõimata! Mul oli täismaja ja sahkerdasin suht üksi nende laudade vahel seal. Tulid mees ja naine - soomlased - veidi joogised eelmisest kohast. Süüa ei tellinud, küll aga kaks pitsi viina. Okei. Viisin ära. Siis tegelesin teise lauaga. Kaks meest - moijto ja punane majavein. Hakkasin ruttu siis moijtot tegema. Purustasin jääd ja siis tuli see soome naine ja ütles, et soovib Coca Colat. Okei. Jätsin meelde. Tegin moijtot edasi. Plaanis oli jook lõpuni teha ja siis Coca samuti sommide lauda viia. Ei. Mingi hetk hüppas soome mees mulle näkku kinni ja sõimas nii, et tatti pritsis. Ajasin silmad suureks ja palusin lauda tagasi istuda ja püüdsin seletada talle, et näete, hetkel teise laua teenindamine pooleli ning mind on ka ainult üks! Ei. Ikka sõimas edasi. Lõpuks tuli kokapoiss vahele ja somm hõljus minema. Jätsin moijto tegemise pooleli, võtsin kaks Cocat ja kaks klaasi, läksin nende pomsside juurde, valasin tuimalt Cocad klaasi ja lahkusin. Ma saan aru kui mulle tullakse halvasti ütlema kui toitu oodatakse tund või rohkemgi, aga nähes, et ma üksi jooksen mitme laua vahel, käed-jalad tööd täis ja siis minna pühaviha täis mingi viina-kõrvale-Coca pärast.. No anteksii!! Kuratmaeivõi.

Ja jalad olid ka eile õhtul nagu pakud all. Mm see polnud üldse mõnus.

"nüüd on kõik uus!"

... ütles isa msn'is kui ütlesin talle, et sain ülikooli sisse ja uus töökoht sadas ka sülle. Jah, ma suhtlen mõnikord oma isaga msn'is, sest kui ma seda ei teeks, siis kes teab, kas me üldse suhtleksime. Näen teda ka ainult tähtpäevadel.. võibolla kord kuus kui veab. Olen sellest juba üle saanud, aga isegi kui meievahelised suhted pole perfektsed-täpselt-nagu-filmis-isa-tütre-suhe, siis toetab ta mind igas asjas ja võib mu üle uhkust tunda. Lõpetasin ma ju gümnaasiumi ja uuest kooliaastast olen sisekujundustudeng.. probleeme minuga pole ja elan peaaegu iseseisvat elu. Ainult oma pesa on puudu (aga see juba valmib!) ning siis oleks kõik super. Ema näen ka täpselt niipalju kui mul on aega tema, õe ja poolvenna juurde sõita.. Jah. Ma ei ela selles neljalapselises igavesti õnnelikus perekonnas. Aga siiski me oleme kõik õnnelikud. Iseenda ja teineteise üle.

"signatuur puudub"

Heh. Nüüd olengi siis tudeng (s.t sisse sain!). Esimesed pool tundi on täitsa vahvad.

Hoidke alt!

tsivilisatsioonis tagasi.

Im back! Lõpupidu peetud ja Jaan ka ära saadetud.. Lõpupeost pole midagi eriti vahvat kirjutada, v.a see, et hommikul ärkasime ning terve aed oli hobuseid täis. Vabakasvatus. Aga kirjutaksin pikemalt Jaanipäevast..

Koht: Piirissaar (võta kaart kätte ja pane näpp Peipsi järve lõppu)
Aeg: 22-24.06

Jõudsin just lõpupeolt koju ning J helistas ja ütles, et nüüd minek. Sain pesus käidud ning asjad napilt kokku pakitud, isegi ühe porgandi jõudsin köögist kaasa haarata ja sõit algas. Kihutasime kõigepealt Tartusse, sest poes oli ju vaja käia. Läksime ühte Konsumisse ja seal loomulikult kassiirid jube aeglased. Ruttu tsuhh veel sularaha ka välja ning ruttu sadama poole minek (mitte Tartu sadam). Meil (mina, J ja M) oli u 40 min aega, et sadamasse jõuda. Kihutasime siis edasi, vahepeal loomulikult 30-ne ala (pinnatööd vms). Mina taga loen minuteid praami lahkumiseni, mehed säilitasid rahu. Lõpuks kui sadamasse jõudsime oli praam rahvast täis ja meetri jagu kaist eemal. Praamipoisid karjusid kordamööda: "Bõstra bõstra davai davai bõstra muidu jääte maha!" Meie ülejäänud seltskond utsitas meid taga, kõik paanikas. Loopisime suvalt asjad autost praami peale, mina astusin ka praamile. Ja siis üks tige praamipoiss ropendas midagi ja hakkas praami veel rohkem kaist eemale tõukama, umbes et tal pohhui, et kaks viimast selli napilt maha jäävad. M ütles, et tema jääb kaldale kui J ei jõua (J läks autot parklasse viima, mis nats eemal). Mul tuli nutt kurku, et mis ma nüüd siis teen, võimalus veel kaldale minna, aga samas kõik asjad praami peal. M ikka ootas ja lõpuks J sörkiski kai juurde aga peale ei saanud hüpata. Siis kõik ülejäänud reisijad karjusid natuke praamipoiste peale ning praamipoisid tagurdasid praami taguosa (vabandust ma ei jaga neid mere väljendeid) kuskile kõrkjatesse ning J ja M said ilusti peale. Ja siis ma läksin kallistasin oma J'd nagu filmis, mis õnneliku lõpuga, ainult et meie film läks veel edasi..
Jõudsime pärast ehmatavat sõitu Piirissaare sadamasse. Isegi mõned autod olid ootamas. Vot seda ma ei suutnud ette kujutada. Mõned kohalikult joodikud ja muidu uudishimulikud olid ka ennast valmis pannud. Kõige lahedam vaatepilt oli see, et sadam oli väga kõrkjatesse ja võssa kasvanud ning kuskil seal vahel oli mingi puust wannabe ootepaviljon tehtud, mille peal ilutses tumesinine silt valge kirjaga: "Piirissaare vald". Vaatepilt oli igatahes naljakas. Korjasime oma pambud kokku ja ootasime siis toda päälikku või giidi, kes meid juhatama pidi. Tuligi ligi selline suure kõhuga päikest saanud vanamees, nimeks tal Petróvitš ning tuli välja, et tema ongi meie nö giid. Palusime siis mingisugustki transporti, et oma tonnised kodinad telkimisplatsile viia.. natuke hiljem tuligi teine vanamees suurema autoga ning panime oma asjad sinna autosse. K läks igaksjuhuks kaasa, kes teab, kuhu pärapersesse me asjad muidu satuvad. Kergemad kotid võtsime selga-kätte-jalga ja asusime teele, Petróvitš ees. Jalutasime läbi saare mööda tolmavat kruusateed, Petróvitš podises midagi ees. Surnuaeda nägime, kirikut nägime (vanausuliste), elumaju ning meeletuid sibulapeenraid.. Jäime ühes kurvis seisma, selline pisike plats oli, poolde põlve rohi ja muud niidutaimed, kaev oli ka ning Petróvitš ütles, et see ongi meie telkimisplats. Me laiutasime käsi ja naersime vaikselt ning mõtlesime, et mis mõttes nagu. Lõpuks rääkisime asjad selgeks ja Petróvits viis meid ikka edasi. Edasi tuli ilus ära niidetud muruplats, vallahoone + postkontor, piirivalvetorn radariga jne. Me juba hõiskasime, et jee, ometigi ära niidetud koht, et siia me vist jäämegi, aga ei.. Petróvitš tatsas ikka edasi.. Aga edasi oli süütamisvalmis meeletult suur lõkkeplats ning vähemalt km pikk rohtu kasvanud lennurada. Petróvitš tatsaski võsa poole päris lõkke äärde ja ütles, et vot SEE. Mõtlesime siis veidi ja mõtlesime välja, et peaks ikka natuke eemale minema, muidu saab meist endist kõva jaanituli. Võtsime kõik kodinad kaasa ja läksime eemale. Panime oma linnaku üles ja hakkasime bailama. Üle 30 kilo šašlõkki, palju õlut ja hea seltskond. Hommikul sõime šašlõkki, lõunal sõime šašlõkki ja ooooo õhtul sõime ka šašlõkki! Kaks ööd telgis, kerge peavalu, liiga palju päikest (päike tegi mulle isegi piste).
Tagasi minemise päeval sai isegi ujumas käidud. Tol hommikul ma enam hommikusöögiks šašlõkki ei tahtnud. Juba see lõhn ajas mind iiveldama.. Poes käisime. Pood oli remondis, kuid funktsioneeris läbi nö laoruumi. Ukse ette oli pandud laud ja siis seal käis teenindamine. Põhiliselt alkohol ja mingi eriti magus vaniljejäätis. Mina sain seal isegi plätude parandamiseks liimi. Aga jah, pood oli nagu läbi ajamasina kolmekümne aasta tagusest ajast siia prantsatanud. See selleks. Praam pidi minema pool 4. Hakkasime vaikselt asju pakkima ja siis mõtlesime, et võiks jälle see vana oma autoga tulla raskemaid kodinaid transportima. Helistasime ja lubati, et tuleb tund enne praami väljumist. Ootasime juba, kõigil oma kodu silme ees, aga ei midagi. Autot netu. Helistasime siis jälle ning lubati, et kohe auto tuleb. Võtsime oma asjad ning liikusime siis tee äärde, et sealt kergem auto peale panna, aga ikka autot pole. Helistame siis uuesti, kuid giid oli siis juba vintis ja jauras midagi. Otsustasime siis omal jalal sadamasse minna (tegelikult vahemaad polnud suured, lihtsalt kodinad olid nii rasked ja õlad ära põlenud). Jõudsime õigeks ajaks praamile, istutasime end maha ja ootasime minekut. Lõpuks hakkas praam liikuma ja häälitsema ning tunne selline, et oh jess koju saab. Praam jõudis otsa õigeks pöörata, kuid siis sõitis ikka küljega kai juurde tagasi. Tuli välja, et praami põhjas pragu, hehee vot tak. Sibin sabin ja tuli praami kõrvale mingi väiksem laevuke, kuhu suuremosa praamilolijad kohe peale jooksid. Aga meie seltkond ära ei mahtunud. Öeldi, et väike laevuke teeb kaks sõitu, aga meie saame alles paari tunni pärast peale. No okei, nüüdseks oli juba kõigil suva. Tundub, et sellel saarel käibki kõik ehku peale. Petróvitš tuli veel juttu ajama ja pildus komplimente, et me ikka nii hea seltskond ning ajas veel ühe õlu ka meilt ära. Lõpuks tuli väike laevuke tagasi ja me saime ennast ümber istutada. Kõik pardal, võis sõit mandri poole alata. Mida rohkem mandri poole, seda rohkem tehti nalju, et nüüd võiks juba täitsa maha hüpata ja minna juba.. oh jah. Maha saime jumal tänatud rahulikult ning sõit kodu poole võis alata.

Tegelikult oli seiklust veel rohkem kui ma siin kirjutasin, aga põhilised kohad sai ära toodud..

Ja kui ma varem pruun ei olnud, siis nüüd paari päeva pärast olen kindlasti, sest õlad on valusad ning nina ega otsaesist krimpsutada ei saa.. Just enne telkimisplatsil ütlesin teistele, et ma enne pruuniks ei saa, kui täielikult ära ei põle. Ja nüüd siis..

Tervitaks Petróvitšit ja kohalikke pomsse. Tsau.

P.S Ma sain uue töökoha. Jee.

tsup tsup.

Kas on võimalik, et koos mehega poes käies väsib naine enne ära? Jah on! Täna 'ostlesin' rõõmsalt oma J'ga ja see lõppes sellega, et ma enamvähem rippusin ta õla küljes suurest väsimusest ja tüdimusest, kuid J tuhises ikka edasi :) Täitsa.. uskumatu.

Oh. Homme ongi kõik. Gümnaasium läbi ja direktor lihtsalt: 'Tsup tsup lennake nüüd minema!' Ülehomme lõpupidu ja siis sealt kohe Jaanile. Ära saarele. Sellisele, kus elu vähemalt sajandi võrra maas. Vähemalt räägitakse..

üks uks sulgus.. äkki kuskil ikka teine avaneb veel..

Mis kuradi nädala keskel tulemisest ma enne kirjutasin..

Seda, et kes on ülemused, tõstke käsi!

Nii, nüüd need, kes käe tõstsid, tõusku püsti, kes absoluutselt ei tea, mis nende asutuses/firmas toimub!

Ojaa, ja nüüd need ülemused, kellel pole mitte millestki aimu, minge kuu peale!

Asi selles, et ma ei suuda mõista, et on olemas lolle ülemusi, kes ei tea oma firma asjadest mitte kui midagi.. täiesti hämmastav. Ja nüüd olen ma sunnitud uut töökohta otsima, sest minu äraolekul 'tekkis' restosse nii palju ettekandjaid, et on suured probleemid töötundide täis istumisega ning millegipärast kliente ka pole. Ja ülemus ei teagi seda. Käib oma teetassiga ringi ja 'sööb kõiki naisi silmadega'. Vahetuse vanem pidi talle olukorra lõpuks puust ja punaselt ette tegema. Aga okei. Võibolla ongi mulle parem. Igatahes ütlesin neile siis tsau ja järgmine nädal võtan oma dokumendid välja. Nüüd siis puhkan edasi määramata ajani, kuigi üldse ei taha enam.

Ühesõnaga ma olen nüüd töötu ettekandja.. aga mitte kauaks.. vist.

pean omale hakkama paksemaid raamatuid ostma.

Eile lahkus mu öökapilt Graham Greene'i 'Vaikne ameeriklane'. Mulle meeldis. Ainuke asi, mis pead kratsima pani on see, et teatud allikate väitel on naistegelase nimi Phuong, aga uues trükis on ta nimeks hoopis Fuong. See selleks, tegelikult oli kobe raamat, aga kuna nii ruttu otsa sai, siis pean jälle pead vaevama, et milline raamat mu järgmiseks öökapiohvriks saab.. hõhõhõõ. Vaatab seda asja veel.

Ja kui raamatuvälist juttu ajada.. siis kuna kaktuseid on mul juba küllalt, noolin omale ahvileivapuud.

Ja kui taimevälist juttu ajada.. siis loodan, et alates kolmapäevast kuni kuu lõpuni on head ilmad. Peab olema!

Nädala keskel ehk tulen jälle, tsau.

I + I = II

Kas ma olen läbipaistev või olematu või milles asi on? Minu teada kui ühe kõrval on teine, siis on kokku kaks ning teisega peab ka arvestama.. Aga kui ikka käitutakse nagu üks.. siis teine on kurb.

lõpuks ometi.

Inglise keel: 64p
Kirjand: 59p (esimene reaktsioon oli: mida?? aga siis rahunesin maha)
Ühiskonnaõpetus: 62p
Kunsti/kodunduse uurimistöö + kaitsmine: hinne 5
Kirjanduse suuline piletitega eksam: hinne 5

Normaalne ju. Pärast seinast-seina emotsioone olen tegelikult tulemustega rahul..

närvikõdi.

Olen märganud, et inimestel on vist rämpsu (kiirtoit ja kollased kuulujutte täis meediaväljaanded) vajadus. Kodus käib ja loen EE ja Päevalehte ning Postimeest. Kõike muid väljaandeid minu silm ei haara, kuid.. IKKAGI kiikan mõnikord SLÕhtulehe või 'geniaalse' Delfi koduleheküljele. Saan oma gossipiannuse kätte ja toimetan eluga edasi. Kunagi käis meil Kroonika ja SLÕhtuleht ka, kuid mingi hetk sai villand ning lõpetasin tellimuse AGA vanaema tassib vähemalt kord nädalas ikkagi SL'i või Kroonika koju. Paratamatus või vajadus? Sama on rämpstoiduga. Ükskõik, mis lubadusi ma ei annaks, lõpuks leian end ikka üht burgerit või hotdogi järamas. Peale seda mõttetut kõhutäit hoian jälle natukeseks eemale. Ja pean tunnistama, et täna sõin ühe Hesburgeri Tortilla. Vabandust.

Ja vabandan kõigi eelpool nimetatud ettevõttete/toimetuste ees, kui teie tundeid miskitmoodi riivasin.

: )

Nii. Leidsin lõpuks mõnusa outfit'i oma blogile, millega lõpuks rahul olen. Jei.

tere õhtust! (loe: appi!)

Olen paar korda sattunud vaatama uut jutusaadet Kanal 2-st - 'Tere õhtust!'. No andke andeks, aga see, et need tädikesed seal istuvad ja sädistavad juba ammu teada uudistest või söövad jäätist, siis see mind küll seda saadet vaatama ei pane. Täiesti mitte midagi ütlev saade. Uus asi neile loomulikult ja proovida on ju hea, aga asi oleks tulnud paremini läbi mõelda.. kuidagi lahjaks ja poolikuks jääb. Selline saade sobiks pigem raadiosse, vot siis võibolla ma isegi kuulaksin, kuid praegu ei kannata pikemalt vaadata. Lootsin ikka midagi paremat. Vot aastate tagune jutusaade 'Mamma mia!' oli midagi head. Tuuli Roosma - tule kaamera tagant ja produtsendi toolist ära ning tee ikka ise oma asja edasi!

leidsin lapse.

Ärkasin täna hilja, mingi enne 11-st. Vastikult vaikne oli ja mõtlesin, et ohh jess lõpuks on rahvas ära läinud ja olen üksi kodus. Läksin kööki, tegin tass kohvi ja kaks röstsaia, nagu alati. Siis kuulen hääli, mingi mõmin ja kilkamine segamini. Otsisin siis kohta, kust see hääl tuleb, läksin kabinetti ja oi! Laps. Nõbu. Tädipoeg. Üksi lahtikäiva diivani peal ja naerab mu pihta. Mõtlesin siis endamisi, et okei, vähemalt padjad olid barrikaadiks ette pandud, aga kus teiseid ikkagi on.. Võtsin lapse kaenlasse ja läksin oma kohvi edasi jooma. Laps ikka naeris näkku. Natukese aja pärast tuli vanaema ja: "Oioi juba üleval, issand jumal, ma täitsa unustasin ära, olin aias ja.." Bla bla bla. Laps juba roomab ning kui ma poleks üles ärganud, oleks väike põnn peapõrutusega kuskil haiglas. Ja ega's lapsed igavesti ei maga ning paigal nad ka ei püsi.. üldsegi mitte! Täna tädi ja väike põnn sõidavad oma koju tagasi, hea seegi, kuid roosa printsess jääb veel siia ning nagu alati, mul pole informatsiooni, et kui kauaks.. ma loodan, et mitte minu lõpetamiseni, kuigi see on täitsa reaalne.. õhh.

hetk.

Salaja, ma poetasin pisara ning püüdsin selle enne, kui see tema särgi peale oleks kukkunud..

liiga palju on liiga palju.

Olen viimasel ajal tähele pannud, et inimesed on vist unustanud teineteisega arvestamise.

*Esimene näide: lõpuaktuse päev. See tuleb pingeline ja jooksmist on palju. Start antakse aktusel, peale seda peaks olema pildistamine ning siis toimub pidulik õhtusöök õpetajatega kesklinnas. Poole viiest üheksani on tegevust küll. Aga.. geeniusest klassijuhataja otsustas teha veel kell kolm klassijuhatatunni ning kui tunni sisu kohta pärisin, siis minu jaoks oli ainuke tähtis asi allkirja andmine mingisse raamatusse. Püüdsin siis õpetajale selgeks teha, et mingi uinamuina pärast ma ei kavatse 1.30h varem tulla. Olen kohal pool tundi enne aktust, annan selle allkirja ära ja kohe aktusele. Ja kui õpetaja küsis, et miks ma siis ikkagi ei või tulla, vastasin talle, et inimestel on perekonnad ja sugulased ning on loogiline, et kui peale aktust pole võimalik nendega tähistada, siis toimub see enne aktust.

*Teine näide: täna hommikul (kolm eelnevat hommikut ka tegelikult). Meil on tädi lastega külas, niiet maja rahvast täis. Teadagi ju, et lapsed ärkavad vara ning nendega koos tiritakse ka vanemad üles. Nad teavad, et ka mina olen täitsa olemas, kuid ometigi käituvad nad nii, nagu mind poleks. Hommikuti lastakse lastel kõva häälega manguda ja karjuda; väike tita jonnib; trepist minnakse alla nagu elevant; vanaema keelab kõva häälega ära hellitatud nõbu; telekas mängib samal ajal multikas, mida keegi ei vaata.. Mul pole midagi hommikuste ärkamiste vastu, kuid uksed on ju olemas ning neid saab ka sulgeda. Kõige naljakam on see, et kui tädi või tema lapsed magavad, siis ei tohi alumisel korrusel kraanist vett ka lasta..

Kuid ma ei jõua ära oodata hetke, kui saan oma asjad pappkastidesse panna ja ära minna.. teisele poole raudteed oma J juurde, kus on rahu ja vaikus ning kus teineteisega arvestatakse. :)

peaaegu kõik.

Natukese aja pärast lähen kooli, istun ukse taga ja ootan oma korda, mil saan pileti valida ja suu puhtaks rääkida - kirjanduse suuline eksam. Mida rohkem aeg 10nda kuupäeva poole liigub, seda rohkem hakkan oma telefoni kartma, sest tean, et iga sms võib olla teade inglise keele eksami või kirjandi kohta.

Saatsin vestlusele registreerimise avalduse ülikooli ära.

Suusahüppetornis kõige kallima inimesega õhukese põhjaga pitsat süüa ja tunda, kuidas tuul põski paitab - ülim.

Lisa kell 15:18: sain väga hea pileti ja tagajärjeks priske 5. Ja muide, nägin paar päeva tagasi unes, et isa kingib mulle lõpetamiseks sülearvuti ning J'ga mõtlesime ka alguses, et ju siis kingib. Kui isale helistasin ja eksami kohta rääkisin, siis ütles: "Kuule, ma siin olen mõelnud, et kingiks sulle läppari.. on sul seda vaja?!" :D Looooooooomulikult!

oi näe raamatupood! oi.

Ma ostsin eile kaks raamatut oma viimase sularaha eest. Appi. Mulle ikka meeldivad raamatud nii väga, et ma ei suutnud lihtsalt vastu panna :) Inglise keelse 'Geisha memuaarid' saan ka kohe kohe läbi..

Eile tuli sõnum, et sain ühiskonnaõpetuse riigieksamil 62 punkti.

rohkem sallivust.

Viimase nädala kuum teema on kindlasti olnud aktsiisimaksude tõstmine ning alkoholikeeld. Ma ei mõista, miks rahvas hullumas on selle pärast? Tubakas ja alkohol ei kao mitte kuskile.. Tuleb teha valik, kas maksta tervist kahjustavate mahvide eest kuus kokku meeletu summa või oma pahe maha jätta ning kui on alkoisu, siis palun, võtke jalad alla ja minge varem poodi! Ja enne seda oli suitsuruumide mürgel.. Kui üks inimene hakkab laua taga suitsu tegema, siis ülejäänud inimesed seltskonnast ahvmivad õhku ja riputavad kaela sildi: passiivne suitsetaja. Pole üldse tore ju.

isu.

Emaga oli väike konflikt. Telefoni teel, aga siiski - oli.

Homme tahaks tantsida ja Mojitot heas seltskonnas nautida. Mmm.

kõik on automaatne.

Ma ei mäleta, et mulle oleks öeldud, kui oma lahtikäiva diivani sain, et see end ise hommikuti ära teeks. Just nii mulle täna hommikul tundus. Tõusin, sõin köögis hommikust, hambapesu ja siis korra netti. Enne arvuti käivitamist silmasin voodit ja mõtlesin, et ei ma veel ei viitsi seda ära teha, las olla. Hakkasin siis ülikooli jaoks avaldust kirjutama ja muude saavutuste märkimiseks otsisin ühte diplomit, kui märkasin, et voodi on tehtud. Tekk ilusti peal ja vasak tekinurk täisnurksesse kolmnurka seatud, justkui ootamaks kedagi linade vahele magama. Lihtsalt seisin tummalt voodi ees ja mingi hetk ajas see mind naerma, sest võin oma pea anda, et mina voodit ära ei teinud. Ma ei tea.. rutiin hakkab nii pähe vist, et ei mäleta uste lukustamist ning nüüd juba voodi korda tegemist.

andestage mulle.

Käisin J ja M'iga Suurhallis Kalevi ja Rocki finaalmängu vaatamas. Ise olin Kalevi poolt, kuid õiget kaasaelamisfiilingut sisse ei tulnud ning lõpus ei tekkinud ka mingit emotsiooni kui Rocki mängijad oma 'võidutantsu' (ümbert kinni ja tatsavad rõõmsalt) tegid. Enne seda suutsin veel oma valged püksid sinepiga ära määrida - see on see hull Frankfurteri isu.. Ja kõige tipuks koju sõites suutsin veel J välja vihastada sellega, et ma liigselt 'näägnäägnääg'in tema sõidustiili - stiili, mitte oskust!

mm ma olen barbie.

Ma vist olen otsustanud. Lähen hoopis Euroülikooli. Ja juuksed on mul nüüd heledamad kui enne ning õlgadeni. Natuke tukka on ka. Vot.

Stseen: mina ja J istume söögikoha ees väljas ning alustame einet. Mööda läheb suure jalgrattaga tumeda peaga tundmatu noormees, kes kahjuks vaimselt ebaterve on.
-Tundmatu: "Head isu!"
-Mina: (lihtsalt ehmatusest vaikin)
-J: "Jah.. aitäh!!"
-Mina: (ikka vaikin)
-J:"Näh! Nii ebaviisakas oledki siis või?!"
Natuke aega läheb mööda, noormees tuleb söögikohast välja, istub ratta otsa ning hüüab: "Hehee.. Barbie ja Ken istuvad!!" Ja sõitis siis ära.

linnulaulu ja undava sireeni segune müra.

Ma siin ikka mõtlesin, et järgnevad nädalad võiksid kiiremini minna. See a4 suurune paber võiks käes olla juba, et saaksin uhkusega elukooli sisse astuda.. Kaksteist aastat olen oodanud seda hetke ning just nüüd on tunne, et aeg liigub nagu aegluubis. Samas peale seda tuleb väike tühjus ja ehmatav šokk. Inimesed lähevad laiali ning järgnevad kohtumised piirduvaid võibolla vaid piinlikult vaikse 'terega' või messengeris kahe naeratava smailiga ning üllatava 'oi tsau mis teed?' küsimusega.

Suvelt ootan uues kodus tuttuue madratsi peal magamist, häid tööpäevi, korda läinud ülikooli sisseastumiskatseid ning kahjuks või õnneks - õppelaenu ning häid hetki kallite inimestega.

Aitab küll.. kreemitan ennast sisse ja lähen päikest püüdma. J peaks ka varsti tulema.

Homseni.

jack russell.

Vot just selline armas kutsikas saab meie esimene laps olema! :)

*

Ma nagu loll ootan.

ma näen oma tööst und. mis värk on?

Siis kui äikesepilv mu peakohal oli ja Vanapagan silku sõi, otsustasin oma blogi kujundust natuke põnevamaks teha, kuigi siit-sealt peaks mõningaid asju parandama..

Olen juba kaks ööd järjest näinud und oma töökohast, -kaaslastest ja endast. Näiteks, et riiulil seisab meeletult suur ja mitme liitrine veinipokaal, täis punast veini ning kokapoisid pidid meile appi tulema seda liigutama. Siis nägin veel, et saime uue kassalaua omale ning kaks uut kelneripoissi oli ka. Mõnus. Aga kas see tähendab seda, et ma igatsen tööle või hakkab mul töö juures paremini minema või lastakse mind hoopis lahti?! Seda pähklit ma lahti ei hammustanud.

Tahaks ära sõita kuskile metsa sisse.

music makes me happy.

Mõnus. Aga mul pole seda veel. Aga küll ma saan!

totaalne infosulg.

Mitte keegi ei tea mitte millestki mitte midagi.

võtsin päikse ära.

Olen kaks päeva järjest kella 11-st 13-ni päikest võtnud (jah tean, et kõige hullem aeg üldse, aga muul ajal pole mul kasu sellest istumisest) ja täna enam päikest polegi. Võtsin vist liiga agaralt. Aga õrn jume on peal ja palju parem on olla.

Kuna tundub, et täna erilist suveilma ei tule, siis teen oma kirjanduse pileteid edasi ja kui viitsin, siis hakkan ühise uue kodu sisekujundusega tegelema - alustades 2d variandis visandamisest. See oleks nagu sisekujundamises mul esimene projekt. Kui tuleb hea, siis saan ka Mainoris võibolla ette näidata.

Tänane unenägu oli ekstraimelik. Nägin, et olin topeltsuure raseda kõhuga ja valudes ning orgunnisin transporti haiglasse. Lõpuks sattusin väikse jahi peale, mis katki läks ja peale seda oli kõht ja valud kadunud. Ja ema nõudis, et ma talle midagi ostaksin ning sellest tekkis mingi tüli.

buy me!

Poole ühest kella kuueni käisin J'ga läbi kõik suured kaubanduskeskused Tallinnas v.a RoccalMare. Vahepeal olin lootust kaotamas, kuid viimasest poest leidsin omale LÕPUKLEIDI, mida alates 9nda lõpetamist olen tahtnud. Must, põlvedeni, must pitsiäär, ilma õlapaelteta, valge mustade mummudega vöö. Nagu 60-ndad. Juurde ostsin valge mummulise peavõru. Valged kingad on olemas.

Oh ma olen nii õnnelik.

:O

Käisin täna Rakveres. Sinna sõites kuulsin raadiost uudist Tivoli Tuuri kuuma atraktsiooni kohta. Jube tegelikult. Mul on koguaeg tivoli vastu mingi paha eelaimdus ja kartus olnud ja nüüd siis tean miks. Ma ei saa aru ainult sellest ninamehest seal, kes kekkas uudistes umbes, et ah kannatanute arv on nii väike, me laseme samamoodi edasi. No mida põrgut! Suur õnn, et need inimesed sinna sisse ei põlenud.. Igatahes.. ma ei käinud enne tivolis ja ei hakka seal käima ka. Mõttetu. (pilt pole juhtunuga seotud)

Sain omale mõnusa sooja punase jaki.

Ja reede õhtu oli hea.

tere tere tere tere hommikust!

Käisin hommikul umbrohtu peenardelt hävitamas. Väljas on nii soe ja mõnus, aga ma ei saa seda nautida, sest plaanisin tänase esimese poole päevast pileteid kirjutama hakata. Ja seda ma kohe tegema hakkangi! Ning õhtul juba tipsidega istumine.

Eile tegime J'ga kodu plaane. Panime kõik asjad paika ja vaidlesime sõbralikult.. nagu asjad ikka käivad. Mingisugune nägemus elamisest on paberile visandatud, nüüd tuleb ainult ehitama hakata! :D

Mõte: millalgi võiks mehed käe vangu võtta ning Sushihouse'i aja kinni panna.

ah, ma niisama..

Viimasel ajal olen rohkem hakanud hindama lõunauinakuid. Mäletan, kuidas väiksena vihkasin seda lõunaaega, kui magama sunniti. Nüüd aga viskan vabatahtlikult voodisse pikali ja nii mõnus on tegelikult välja magada ja puhata.. rohkem energiat tuleb ju. Praegu ka selline tunne, et lähen tõmban ennast vist kerra.

Mul on 9 ja pool küünt. Täna käisin hoolduses ja 9 tk tehti ilusti korda ja seekord on küüned ilusad roosad. Mitte beiberoosad, vaid ilus roosa! Ja mustad lilled on peal. Nummi. 9 ja pool sellepärast, et eile juhtus äpardus ja plõks! küüs lendas minema, kahjuks niimoodi, et suutis mu oma küüne peaaegu sandiks teha. Aga küünetehnik kiitis mind, sest vastupidiselt minule, tahavad noored neiud ilmtingimata, et 10 küünt oleks korras jne jne ää ää. Aga mul on pisike näpp plaastris ja taeva poole üles uhkelt. Kes kannatab, see kaua elab! ;)

Oi kuidas ma tahaks sama suurt lõuendit, nagu on selles uues vedelkristallteleri reklaamis. Ja teate, üks hea nipp kuidas odavalt omale modernset pilti seinale saada on: ostad poest mingi laheda mustri või pildiga kinkepaberi, siis muretsed poest lõuendi (Tiimari oma käivad kah!) või otsid keldrist paraja suurusega paksu papi, pakid lõuendi või papi kinkepaberi sisse ja ongi valmis!

kaktusepede.

Mu päevad on suhteliselt sisutühjad. Samas on lebotamine hetkel vajalik, sest peale lõpetamist, kui kõik teised lebotama hakkavad, jooksen mina töö juures elueest ja igalpool mujal ka. Kuulan head muusikat, paar väikest uinakut.. natukene 'Geisha memuaare' (jah, ma ikka veel loen seda!) ja kirjanduse eksami piletid ka (täna tegin ära 7 24-st).

Järgmine raamat, millel on au omada kohta mu raamaturiiulil, saab olema Boccaccio 'Dekameron'. Maksab küll kolm Koidulat ja natukene peale ka, aga see-eest on see raamat seda väärt. Kes teab, see... teab!

Mu superkaktusel oli 32 poega küljes. Noppisin need nagu õunad küljest ära, suuremad istutasin ümber, 4 tükki panin kõrvale ja viin O'le reedel. Suur kaktus on nüüd nagu pikk vorst ja loodan, et elab selle ümberistutamise üle.. Minu kallikesed!

mehed on ufo'd.

Polegi vist üle pika aja kell 12 üles ärganud. Ja kui mina jõin hommikukohvi ja võileiba, siis vanavanemad sõid juba lõunat.

Kui nuga selga lüüakse, siis see pole tore. Mulle ei meeldinud üldse eile tühjas Panoraamis olla ainuke ilma kaaslaseta, nukrutsev neiu. Meie hea väike seltskond suutis küll mu suunurgad üles poole suunata, kuid sisimas olin ikka pettumust täis. Paar vihast kõnet ja sõnumit minu poolt ning läksin koju magama.

See on nii nõme tegelikult!

the big Idi failed.

Käisin täna kalli K'ga Kosmoses. "The Last King of Scotland'i" vaatamas. Järjekordne superhea film. Tehtud samanimelise novelli põhjal, mis on ühtlasi ka nagu dokumentaal. Mida rohkem selliseid tõsielulisi filme probleemsetest riikidest või probleemidest tehakse, seda enam sisendab see mulle kahjutunnet ja mõistan, kuidas elavad teised hoopis mujal. Inimesi sunnitakse tegema asju, mida nad elusees ei teeks ning kui ükskord sisenetakse sellesse põrguringi, siis enam väljapääsu ei ole. Mitmed tuhanded süütud ohvrid, ebakorrekste valitsemisviisi all kannatav riik - kõik jõhkra diktaatori Idi Amin'i kätetöö. Mõned filmid ja raamatud siiski suudavad mõtlema panna - vähemalt mind - asjade üle, millele tavaliselt tähelepanu ei pööra.. ja see on ainult hea.

bring Sally up, I bring Sally down.

Mäletate, kunagi olid sellised maiustused nagu "lehmakommid" ja "koeranina"?! Neid kahte tahaks üle pika aja nosida.. meelde tuletada, kuidas väiksena sai külapoes "lehmakomme" ostmas käidud ja nii palju söödud, kuni süda pahaks läks.. ja kui ema "koeranina" tegi, siis imestasin ja ütlesin: "Emme, aga see pole ju üldse koera nina moodi!" Ja siis ühed head asjad olid veel Valio pulgajäätised. Vanilje omad olid beebisinise paberi sees, šokolaadi omad beebiroosas. Ja pingviin oli peal! Tänapäeval annavad Tom'i jäätised umbes sama mõõdu välja. Heh, vot selliste lihtsate ja heade asjade järgi on igatsus.

Eile lappasin kõik oma kirjanduse vihikud ja õpetaja antud õpikud läbi ning märkisin ära kohad, kust leian piletite vastused. Nüüd on ainult kirjutamise vaev. Pühapäeval võtan ennast kokku ja hakkan pileteid kirjutama.

Avastasin enda jaoks Moby.

olemas.

Mul on selline tunne, et oleksin trammi alla jäänud.. Käisin üle pika aja linnas ja olen vist unustanud, mis tunne on taga otsida asja, mida oma vaimusilmas ette kujutan. Ma kujutasin ilusaid musti pikki pükse, selliseid pidulikke. Kasvõi teksad. Aga eiiiii. Alati oli midagi viga! Kas suurus, pikkus või taskud jne. Ja siis! Lõpuks, kuskilt alt riiulilt leidsingi Täpselt Need Õiged! Väike sahkermahker proovikabiinis ja "palun pange kaart sisse..". Saingi, mis tahtsin! Aga selle-eest olen ropult väsinud ning jalad sülitavad tuld välja ja selg on ka valus..

Pärnu mnt alguses, alkoholipoe ees, sabisid mitukümmend sinistes tööriietes meest ringi - kahjuks või õnneks olid need Glaskek'i mehed. : )

Ja elus siiski saab tasuta asju. Ma sain täna näiteks tasuta augud kingarihma sisse! Ja tasuta kliendikaardi uuenduse ka!

done.

Ütleme siis nii, et inglise keele eksam on tehtud! Suulise osa eest sain 17 punkti 20st. Kirjaliku osa eest võiks veel 50 otsa tulla, siis oleks hea. Elame - näeme.

olen plussis.

Eile õhtul kloppisin padjad oma selja taga kohevaks ja võtsin voodis koha sisse, et vaadata filmi, otsast lõpuni. Olen mitmeid filme näinud mitu korda, kuid poole peale, sest Une-Mati on oma töö teinud. Eile suutsin talle vastu hakata ja nägingi lõpuks "Monster'i" lõpu ära. Hea on see, et Charlize Theron sai oma rolli eest Oscari, mida ta ka tõesti vääris, kuid film ise ei jätnud erilist muljet mulle. Midagi oli nagu puudu, aga samas tüdimust ka ei tekkinud..

Ja mis toimub?! Selles mõttes, et hommikust saadik on sireenid huilanud mööda Vabaduse pst.. Iga natukese aja tagant jälle.. viuuuuuuuuuuuuuuuuu viuuu.

Üle pika aja rõõmustan summa üle, mis mu mobiiliarvel tumedalt trükitud on.

teeme veel ühe (d)ringi.

Kõhutunne ütleb, et inglise keele eksam läks normaalselt. Nagu eelnevatel kordadel, polnud ka selle eksami ajal mingit närvikõdi ega tõmblemist. I feel good!

Eile oli emal sünnipäev ja peale eksamit sõitsin koos J'ga tema juurde. Väike üllatus oli või.. Andsime lille ja kingi üle, kuid kõige õnnelikum oli ema meie üle, et tulime üllatuslikult etteteatamata. Rahvast jätkus laua taha ning viina ja marineeritud seeni pakuti ka, kuid mina otsustasin viimastele truuks jääda. Mmm. Väiksed pruunid, kergelt "limased", õrnalt marineeritud seened.. yummie! :P

Noja siis loomulikult pommuudis, et Dan Põldroos on lännu. Lihtsalt.. ei ole sõnu.

sest et ma usun.

Olen peaaegu lõpusirgel. Homme on eelviimane eksam - inglise keel. Mitte mingit värinat, surinat pole sees. Eksamid on isegi et lihtsamad kui mõni kooliajal tehtud kontrolltöö. Peale inglise keelt on juuni kuus veel ainult uurimistöö kaitsmine ning kirjanduse suuline eksam. Käkitegu!

Vanaema rääkis täna, et oli unes näinud, kuidas ta oma emaga (minu vanavanaemaga) telefoni teel rääkis.. Ainuke kiiks on see, et vanavanaema jättis meid sügisel. Aga vanaema ütles, et see oli nagu päris. Telefon kahises ja kuuldavus oli halb, aga vanavanaema oli öelnud, et kõik on hästi ning tal on hea olla. Ma usun sellistesse asjadesse.. Unenäos kohtumistesse, vaimudesse jne. Sest kui vanavanaema suri, olin ma tööl ning miskipärast oli mul päeva keskel imelik olla - halb. Ja just hiljuti, kodus tundsin, kuidas keegi mind nagu vaataks ja jälgiks kuskil eemal.. ma tean, et ta jälgib meid, sest ta alati rääkis ise ka, et usub sellistesse asjadesse.. vaimudesse, hingedesse, kivikestesse, unenägudesse.. täpselt nagu mina. Paljud on öelnud, et ma olen nagu vanavanaema. Meil on ühe päevase vahega sünnipäevad, tema on Lõvi, mina ka, iseloom sama, kunstikiiks küljes, ainult, et vanavanaema oli aktiivsem ja tegi näituseid ja pani oma luuletused kaante vahele, avaladas kaks luuleraamatut.. minagi jõuan seda kõike veel.

pitšid on lahti..

Väike volbrikas oli. Kostüümidega tulijaid oli seekord vähemuses, aga lõbus oli sellegipoolest.

Igalpool mujal tunnen end kodusemalt, kui praeguses elupaigas. Mida aeg edasi, seda enam hakkab see häirima. Ootan pikisilmi hetke, kui saan oma asjad pappkastidesse kokku pakkida ja üle ukseläve astuda.. uude koju.. oma koju.. elukoolist õpetusi kõrva taha hakata panema..

Ja vanaema on mul nii hull, et lajatas vanaisale pannilabidaga piki nägu. "Meeleheitel linnavanaema."

Ongi hetkeks kõik.

aeg ei tiksu.

Kuna ma pole mitu päeva koolis käinud ega õppetöid teinud, siis on nö ajataju täielikult kadunud. Rutiin on segamini. Selline tunne on nagu oleks igavene nädalavahetus. Eile küsisin J käest, et mis päev on, niiet ärge imestage, kui seda veelkord küsin. Imelik on lihtsalt.. Aga tööle ma ei lähe sellegipoolest, kuigi võiks. Tahan puhata ja juunis hakkan kolimise ideed teostama ning peale lõpetamist tahaks kõigest puhata ja eemal olla ning ülikooli sisse astuda ja alates juulist tööl hakata käima ja elu eest rabama hakata. Õu kui pikk lause tuli..

Lähen vist loomaaeda.

sead on lahti!

Ei kommentaari!

"you will NOT enjoy this!"

Käisin J'ga kinos. "300" oli film, mille välja valisime. Ja ei kahetse! Väga omapärane ja hästi tehtud. Näitlejad olid enam-vähem uued näod, mis tegi asja veel paremaks. Ühed-samad näod muutuvad muidu tüütuks ning teistel on ju ka aeg särada.. Eriti meeldisid filmi juures spartalaste kõhulihased (mis küll tundusid olevat arvutiga tehtud) ja slow-motion ning seepia värv. Ja Age of Empires tuli kohe meelde!

Homme on ühiskonnaeksam.

yeah baby.

Oligi ära lõpukell. Õpetajatega oli nii lahe šampust juua. :)

nii väga.

Eile vaatasin ETV pealt filmi. Juudi naistest oli vist. Millist elu nad ikka elavad!? Kohutav. Mul on heameel, et ma ei usu millessegi, mis mu elu pea peale pööraks ja igast küljest piiraks. Ma usun küll kivikestesse ja emakesse loodusesse, aga kõige selle juures ma ei ole selles nii kinni ega lase sellel oma elu piirata ega segada. Kõike tuleb siiski mõistusega võtta.

Panin tähele, et kui Internetis ringi vaatan, siis uurin paaniliselt kinnisvaraportaalidest üürikortereid. Nii väga tahaks ära. Varsti varsti..

Ja Norah Jones on hea!

dizzy..

Mingid terviserikked on mul esinema hakanud.. Eile õhtul magama minnes hakkas südames nii raske, et ei oskagi seletada.. Kahtlane tunne oli.. Ja täna kui diivanil istusin, hakkas pea niimoodi ringi käima, et see oleks peaaegu kuklasse vajunud. Pea läks raskeks ja.. hmm.. nagu karusell noh! Teate, jube raske on seletada, aga ma arvan, et kui oleksin seisnud, siis enam mitte kaua. Ja ma ei tea ka milles asi on. Võib-olla hakkab mulle kopp ette kasvama nendest eksamitest?!

Mul on nüüd Eesti Vabariigi Põhiseadus olemas. Ja täna tippisin arvutisse 9nda ja 12nda klassi ühiskonnaõpikutest mõisteid. Kõigest 10 a4 vaja pähe õppida..

Eksamid ruulivad..... not!

it all begins with end.

Kole ilm on.

Ja nüüd siis ongi kõik peaaegu. Täna oli tutipidu. Viimasel koolipäeval kandsin musta seelikut, valget särki, valgeid põlvikuid ja kahte punupatsi. Esimeses klassis ma seda ei teinud. Siis oli mul ainukesena mõnus teksakostüüm, veinipunased lakk-kingad ja pikk hobusesaba :) Vett saime ka täna. Klassivennad tegid koridori veeliuvälja ning üks klassivend libistas ennast külg maas vastu koridori lõpus olevat ust.. matsaki!

Neljapäeval on lõpukelltilltoll. Reedel on ühiskonna eksam. Ja sinnamaani saan kodus rahulikult logeleda ja õppida.

Vot.

midagi ilusat.

"I can fly

But I want his wings

I can shine even in the darkness

But I crave the light that he brings

Revel in the songs that he sings

My angel Gabriel

I can love

But I need his heart

I am strong even on my own

But from him I never want to part

He's been there since the very start

My angel Gabriel

My angel Gabriel

Bless the day he came to be

Angel's wings carried him to me

Heavenly

I can fly

But I want his wings

I can shine even in the darkness

But I crave the light that he brings

Revel in the songs that he sings

My angel Gabriel

My angel Gabriel

My angel Gabriel"

*Lamb - Gabriel



http://www.youtube.com/watch?v=R1Cy78pCn9Y

it's friday!

Nii. Täna on reede. Lähen varsti maniküüri ja siis ei teagi mis päevaga peale hakata.. Tahaks hullult kuskile välja minna, aga rahakott karjub hetkel nii jubedalt, et endal ka pea valutab. Peaks raamatut lugema või kunsti tegema. Jah.. joonistada võiks küll..

Suutsin ennast vene keele tunnis kokku võtta, paar asja ära vastata ja perioodi ning aasta 4 saada. Ohh milline pingelangus. Praktiliselt on kooliga kõik. Ainult, et esmaspäeval teen kiire füüsika järeltöö ja no matemaatikas tuleb ka kirves kontrolltöö. Prr. Ja siis on tõesti kõik! 26ndal on lõpukell. Ja peale seda ainult eksamid. Imelik on mõelda, et kohe varsti lähevadki kõik teed meie klassikaaslaste vahel lahku - kes, kuhu, kellega, mida.. Nukraks teeb tegelikult.

ruby, ruby, ruby, ruby..

Nüüd olen tark, sest lugesin Loitsukelleri koduleheküljelt absoluutselt kõikide kivikeste iseloomustused läbi. Tegin seda selleks, et mul on plaanis seda lahedat poodi külastada ja paari-kolme kivi võrra raskem olla. Üks amulett jäi ka silma ja siis kui veel rikkamaks saan, ostan tarokaardid ka lõpuks ära, mida juba ammu tahtnud olen. :) Ühesõnaga ma lähen varsti Loitsukellerisse shoppama..

Täna oli mõnus kooli minna. Vihmapiisad põsel.. Veidike jahe.. Enam ei ole silmad paksult tänavatolmu täis.. ja rohi muutub roheliseks ning pungad puudel saavad jõudu juurde..

Tahaks juba oma sooja väikest pesa. Pikkade oranžide kardinatega akent. Pehmet voodit. Pisikest kappi, kus on kõige tähtsamad asjad. Mõnusat kööginurka, kus saab hommikukohvi juua.. Tahaks vannituba, kus on mu oma mustapesukorv. Oma postkasti, kust igal hommikul leian kvaliteetajalehe. Oma kohvimasinat ja väikest külmikut. Seinu, mis on minu tehtud kunsti täis. Värvilist kaltsuvaipa. Jalamatti ukse taga, millel on naerma ajav tekst. Kuskil nurgas võiks vesipiip ka olla. Ja siis läpptopp, mille kunagi soetada kavatsen. Ja siis nagu kirss koogi tipus, keset korterit võiks seista minu J.

Mm.

big life.

Koolis on juba imelik käia, sest pooled õpetajad on ammu omadega suves ning ainult mata õpetaja ajab oma joru räigelt edasi. Ja siis me ei saa kokku lepitud, millal lõpukell on, sest pooltel päevadel pole õpetajaid ega õpilasi, siis tulevad juba eksamid peale ja blabla. Aga miks mitte siis juba ära jätta, see oleks palju originaalsem!?

Oma suure telefoniarve sain õnneks ära makstud, kuid ikkagi on rahadega jokk. Praegu on selline tunne, et tahaks 24h töö juures rabada.. alates juulist hakkangi.. aga ikkkkkaaagiiiii! Oh boy that sucks!!

Ja kurat varsti ütlen vanaemale "tsau" ja lähen elan oma elu kuskil ühetoalises koos J'ga. Mulle aitab! Täielik nonsenss, mida see muti korraldab siin..

Kas ma vingun liiga palju? :O

Sooje juustupalle ja lattet tahaks.. Mm.

I need you like a heart needs a beat.

ootusärevus.

Homme siis loodan, et leian sellise teema, mille alla saaksin sobitada prostitutsiooni, HIV ja perevägivalla. Proovikirjandis sidusin need kolm väga andekalt ja nüüd loodab õpetaja, et teen homse kirjandi 80-ne punkti peale. Õõõõõõ. Söögipoolis on mul juba ära ostetud ja ootab homset laua peal. Täitsa nõme, et nüüd pole enam kirjandi kirjutamise ajal mingit vaheaega söömiseks. Laome lihtsalt oma toidupaki mustandi lehe kõrvale laiali ning näksime siis, kui heaks arvame..

Ja mul on mingid südamerütmihäired vms asi. Vahel on selline tunne, et süda hüppab kohe kohe kurgust välja.. eile oli jälle nii. Ja enne üle ei läinud, kui pidin rahusti sisse võtma. Hakkan vist vanaks jääma..

...

Teine eksamieelne päev.

Eile ei uurinud ma kordagi kirjandi asju, täna pole seda ka jõudnud teha.. Lihtsalt logelen ja puhkan ja püüan ennast välja magada. Targem on ju puhata ja patareisid laadida kui fakte tuupida ning ennast siniseks muretseda. Kuid täna õhtul siiski võtan ennast kätte ja vaatan paar asja üle.. parem karta kui kahetseda eks!

what?!

*mul on pangakaardil väga väike summa
*laua peal on väga suur mobiiltelefoniarve
*ma ei viitsi oma viimaseks vene keele järeltööks õppida
*ülemus helistas ja tundis huvi.. tööalast huvi
*vanaema tahab reisidelt ostetud taldrikud wc-sse seinale panna
*raamatupoe isu on
*jõupaber jäi vanaisa kingi jaoks väikeseks
*ma sõin jälle banaani
*mulle endale oleks vaja üht-teist
*laupäeval kell 10 on lõpukirjand
*laupäeval saab piduuuuu!
*hmm.. tahaks midagi heaaad

minu lapsepõlve mängumaa.

Käisingi ära. Nii hea oli.

Käisin J'ga oma lapsepõlvekodukohas. Merekohin, tuul, männid, kaupluse vana kolletunud silt, kulunud sinised postkastid, aken, mille tagune tuba kunagi mulle kuulus, vana kollane putka ning sillerdav meri ja sinitaevas. Mälestused.. üksikud pildid mälus.. igatsus selle süütu ja muretu aja järgi.. kui hommikul sai sõpradega välja mindud ning õhtuhämaruses koju mindud, vahepealne oligi meie tavaline elu. Siis kui elu oli mäng..

Ema juures olime ka. Vend on nii suureks ja tubliks kasvanud. Aga lollusi teeb ikka, nagu alati. Tema elu on veel mäng.

kolm päeva puhkust.

Tänane koolipäev (nagu iga neljapäev) sisaldas 2x40min Counter-Strike'i mängimist klassivendadega. Tagaajamine, hiilimine, põmm ja pauhh! Suht norm.

Ja täna oli ka meie lennu viimane kehalisekasvatuse tund. Alguses jooksime niisama metsas ringi, hiljem mängisime pallimänge saalis. Viimane rivistus oli hea. Õpetaja surus igalühel pisarsilmil kätt, tegime talle aplausi ning kõik võisid viimast korda garderoobi riideid vahetama minna. Sellised hetked on nii imelikud, samas teevad seest soojaks, sest see tunne on kurb, kui tead, et siia sa enam niipea ei tule.. keegi teine hakkab minu eest jooksma ja palli mängima.. and thats the way it goes.

Homme sõidan ema juurde. Ema küll ei ole kodus aga õde ja vend on. Ma lähen hoian õel silma peal. Mitte vennal, vaid just õel.. Ja perekonda läheme ka J'ga mängima. Sest tahan oma mõlemad mehed, venna ja J, metsa ja randa jalutama viia..

Seniks kena nädalavahetust teile ;)

aadam ja eeva. aadam ja aadam? eeva ja eeva?

Homoabielude poolt ja vastu.

Läbi aegade on ühiskond suuresti muutunud. Oleme jõudnud selleni, et armastus ei ole enam ainult mehe ja naise vaheline, vaid ka kahe mehe ning kahe naise vaheline. Selliseid kooslusi aga taunitakse, kuid vähesed mõtlevad sellele, et me kõik peame kuidagi elama, elama nii, nagu soovime ja igal asjal on paratamatult kaks külge..

Meie elu on kirgastama hakanud gay-klubid ja homoparaadid. Tänavatele kogunevad sajad, kui mitte tuhanded oma soo ihalejad, vikerkaare värvilised lipud pannakse lehvima ning kolonnis kõndijad on õnnelikud. Mida aga arvavad sellest tavalised inimesed? Meedias on tekkinud palju kära homoparaadide korraldamise suhtes. Kas tõesti peavad gay'd ning lesbid oma armastust tänavatel eksponeerima? Enamus arvavad, et nad võiksid jääda koju nelja seina vahele ning seal oma armastust näidata.. Samas arvan ma, et oma soo armastajatel on õigus ennast näidata, sest ka meie ju eksponeerime ennast tänaval, käest kinni jalutades või kallimaga tänavanurgal suudeldes..

Järgmiseks julgeks etapiks oma soo ihalejatel on abiellumine. Nagu heterodel, on loomulik, et ka homodel tekib soov oma armastust tõestada - abielluda. Mitmes riigis on homoabielud aksepteeritud, paljud on võimalust kasutanud. Kuid samas on palju riike, kes keelduvad kindlasõnaliselt, sest see on usuvastane vms. On ka juhtumeid, kus homod pakivad oma kohvrid ning kolivad riiki, kus homoabielud lubatud on. Samuti on ilmsiks tulnud kuulsusi, kes on kasutanud võimalust ning abiellunud - oma soolisega. Heaks näiteks võib tuua sir Elton Johni, kes on oma kaaslasega juba üle paari aasta abielus olnud ning nad on selle üle uhked ning õnnelikud. Samas taunivad riikide suured kirikupead homoabielusid ning löövad risti ette, kui teema vestlusesse tuleb. Kuid miks keelata inimesele võimalust olla oma kaaslasega seotud ning õnnelik? Kui enamus ühiskonnast vaatab homodele viltu, siis mind paneb näiteks mõtlema see, et nemad võivad meist samamoodi mõelda: "Kuidas nad küll saavad abielluda ja koos olla - mees ja naine?!"

Lõpetuseks ütleksin, et inimesed peaksid olema sallivamad ning on paratamatus, et igal asjal on positiivsed ja negatiivsed küljed. Samamoodi on ka heterode abielul halbu külgi, kuid siiski on see juba sajandeid lubatud. Arvan, et kunagi tuleb aeg, kus riigid lihtsalt peavad homoabielud aksepteerima, sest on paratamatus, et oma soo ihalejaid tuleb aina juurde.

*Ühiskonnaõpetuse essee. 20st punktist 18st. Hinne: 5. Klassi parim punktisumma.

hey you! f*ck off!

Kes ütles, et Nõmmel on turvaline? Juba mitmendat korda kõnnivad mingid tundmatud kollid meie aiast läbi. Mitte midagi ei ütle, küsimustele ei vasta. Täna samamoodi. Vanaema nägi aknanurgast, et keegi kõnnib aias. Alguses arvas, et see on vanaisa või isa, kes külla pidi tulema. Aga ei. Läks siis vaatama ja misasja? Tundmatu mees. Mitte midagi ei ütle, lihtsalt kõnnib tuimalt meie aiast läbi, naabri aia poole. Vanaema pistis karjuma ja küsis, et misasja sa tahad? Ja siis naabri aiast läbi saades võttis mees puulati ja oli valmis vanaemale äigama, kui kõrvalt graažist tuli üks tädi välja. Mees pistis lati omale kaenlasse ja läks minema. Pakkusin välja, et võtame koera! Aitab küll eks.

Kirjanduse essee sain 5. Klassi parim. Jee. Kodaniku essee teemal: "Homoabielude poolt ja vastu" sain ka 5. Vau! Sügisballi sisukontrolli sain ka 5. Juhei! Klassivennal aitasin sama sisukontrolli teha, ta sai ka 5. Tänutäheks sain mõnusa kalli. Hea. Aga halvad hinded? Neist ärme räägi.... köh köh. Vanaemale ütlen, et kõik on kontrolli all. Tegelikult ongi. Päriselt ka! Näe ufo, tsau!

värv.

Selle aasta esimene aednikupäev on möödas. Riisusin oma pöidla villi. Aga hea on näha, kuidas leherisu alt tärkab välja puhanud muru ning elupuud tänavad sind, kui oled nende alt mitu sentimeetrit sügislehti ära riisunud.. Kõik hakkab elama. Kevad, kevad, kevad!

Ja ma soovitan väga Memoirs of a Geisha't raamatupoodidesse otsima minna. Olen kõigest 20 lk läbi lugenud ja juba sellel hetkel on raamat super..

M'i kink tuli kuradima hea välja!