Jõudsin koju. Jällegi panin töö juures uksed varem kinni kui pidanuks. No.. jällegi.. kui saaks igavusse surra, siis ma tegin seda täna töö juures taaskord. Võimatu. Kui ma enne olin töömesilane, siis nüüd on minust saanud pinisev ja inisev ja aegaajalt nõelav niisamamesilane, keda enam täisväärtuslikuks töömesilaseks ei saa pidada. Kui ma ikka tööle lähen, siis ma tahan tööd teha, aga mitte niisama jokutada ja mõtteis paluda oh sina seal, palun tule söö midagi ja võta üks drink.
Mõtlesin tööalaselt uue sõna/mängu välja - jääkuubikubingo. Istud kasvõi leti taga, teed jäämasina luugi lahti ja hakkad arvama, millisest avast järgmine kuubik välja vupsab. Üks klient natuke aega tagasi oleks vast pool miljonit võitnud, kui jääkuubikubingo auhinnaline oleks.. why not.
Homme laen patareisid.
Ööd!
Life is a novel we write every day.
"ja järgmise nädala jackpot on...." blaaa blaa bla!
pühapäev, 19. august 2007
Kirjutas Kats. Kell 00:24
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 ütles midagi.:
selle töömesilase terminiga tuleb kohe meelde eilne kogemus restoranis, kus nägin yht ettekandjat (ypris vana, aga v2ike ja k2be). ta hoidis kaks tundi oma 6lgasid ylal, kordagi ei naeratanud, aina jooksis ja jooksis. jooksu ajal unustas, miks ta kuhugi jooksma pidi. ja l6puks tegi n6ud katki ja ajas k2ed lae poole...
ta oli stressis. aga mu meelest ilma p6hjuseta. selline m6tteke siis:)
jääkuubikubingo on hea leid!
Postita kommentaar