"siis kuulume ühte nagu kaks kannikat tagumiku peal.."

..sellised kuldsed sõnad olid Martina Paura raamatu "Kaksteist meest aastas" viimasel leheküljel. Liiga hea raamat oli. Kindlasti pealkirjast juba teada, millise raamatuga tegu. Täis igasuguseid hulle inimesi ja seiku, erinevaid armatsemissituatsioone, saladused ja hea terav huumor. Super. See on vist see raamat, mida oleksin nõus paari kuu pärast teist korda veel lugema.

***

Istun aias, selles suures nelja seinaga telgis, teate küll.. herilased ja mingid kahtlased wannabe-kärbsed lendavad ringi ja tahavad mu õunakoogitükki minema viia. Taevas on nii nii sinine ja rohi mõnusalt.. roheline ikka. Kuulen, kuidas buss peatub ja minema sõidab.. kuidas keegi uljaspea kiirendab või kuidas keegi vihaselt tuututab. Suure tee ääres elamise mõnud. Oo tahaks juba teisele poole raudteed kolida. Sest seal on hea ja vaikne.

Ühe raamatu võiks kirjutada. Aga ma pole leidnud head ideed. Aega on ju veel. Et mõelda.