kõrvadest ja suust ja ninast ja silmadest voolab roosat mannavahtu välja.

Jah, just nimelt. Mu õde on täitsa ära pööranud. Elab maailmas, kus on maasikavahust mäed ja liköörist jõed ja kõik mehed kappavad valgel hobusel tema juurde. Aga tegelikult see pole nii... Mingi järjekordne kutt, kes õesse armunud on (koguaeg on keegi temasse armunud ja tema kellessegi, iga nädal uus suur armastus bla bla) lubas maa ja ilma kokku. Tuleb Hummer limusiiniga talle sinna pommiauku ukse ette ja toob pealinna ja siis teeb sõitu ja õhtul kammivad kõik klubid läbi, mis sest et õde alaealine. See kõik jutumärkides. Ja mida kõike veel ei lubatud. Täielik pubertieedik. Ja kui siis seletasin õele, et see on puhas muinasjutt ja ära looda seda kõike.. "Ära ela selles roosas mannas!" nagu ma talle ütlesin.. siis ta hakkas naerma ja andis tunda, et ma mingi imelik, et ei usu ja blabla. Ja ma ei usugi, et see roosamanna talle kuu lõpus ukse taha voolab! Ütlesin talle, et tulgu siis juba minu ukse ette ka selle piraka limuga ja võibolla siis hakkan uskuma, enne mitte. Sest mina elan maailmas, kus on pudrust mäed ja piimajõed, mitte maasikavahust mäed ja liköörist jõed. Elan elu, mitte und.