meil kõigil on saladusi.

Olen offline. Väsimus annab tunda ja tööstress hiilib ligi. Varsti istub ülikoolikoorem ka õlgadele.

Eile helistati töötelefonile. Võtsin vastu. Naine kuskilt hulgifirmast käratas mulle, et "me ei täida teie alkoholitellimust, kuna teil on 10 700 krooni eest võlga". Ajasin silmad punni ja jäin liikumatuks ja siis ütlesin vaiksel häälel, et "äkki ma annan telefoni mänedžerile.." No tere talv! Probleem probleemi otsa. Ja siis kuulen mina juhuslikult sellist asja. Pole ime miks mänedžer pärast silmad maas, kiirustades minema läks. Ära hakka tegelema asjaga, millest sa mitte midagi ei jaga!

Juba mitmendat korda käib töö juures üks noormees. Tegelikult on ta vist mänedžeri tuttav.. või oli ta endise koka tuttav.. ma ei teagi. Ma ei mäleta ta nime. Ja siis ta istub ja joob tassi kohvi leti ääres ning me oleme juba sina peal ja räägime maast ja ilmast. Ma ei mäleta ta nime. Ta on sõbralik ja tore.. loob hea tuju.. ja teeb silma. Sõbralikku silma - st et hoiab piisavat distantsi. Eile ta tuli jälle. Oli üks viimastest klientidest. Enne sulgemist hüppas sisse 6 hispaanlast ja "faiv mohiiiiitos änd uan biir". Ja siis ma tõmblesin viimasel minutil. Ma ei mäleta ta nime. Ja siis too tore noormees hõljus äkki leti taha ja aitas mind. Aitäh. Sain normaalsel ajal uksed kinni ja bussi peale. Saatis mind veel bussipeatusesse. Ise oli jalgrattaga. Ma ei mäleta ta nime. Okei. Tema minu nime teab, sest mul on töö juures ilus hõbedane, musta kirjaga nimesilt kleidi küljes, aga ikkagi.. ma ei mäleta tema nime. Äkki polegi vaja!?

Täna saan teada, millal J lõpuks tagasi tuleb. Oleks ka aeg. Lähen igatsemisest juba lõhki.