linnulaulu ja undava sireeni segune müra.

Ma siin ikka mõtlesin, et järgnevad nädalad võiksid kiiremini minna. See a4 suurune paber võiks käes olla juba, et saaksin uhkusega elukooli sisse astuda.. Kaksteist aastat olen oodanud seda hetke ning just nüüd on tunne, et aeg liigub nagu aegluubis. Samas peale seda tuleb väike tühjus ja ehmatav šokk. Inimesed lähevad laiali ning järgnevad kohtumised piirduvaid võibolla vaid piinlikult vaikse 'terega' või messengeris kahe naeratava smailiga ning üllatava 'oi tsau mis teed?' küsimusega.

Suvelt ootan uues kodus tuttuue madratsi peal magamist, häid tööpäevi, korda läinud ülikooli sisseastumiskatseid ning kahjuks või õnneks - õppelaenu ning häid hetki kallite inimestega.

Aitab küll.. kreemitan ennast sisse ja lähen päikest püüdma. J peaks ka varsti tulema.

Homseni.