liiga palju on liiga palju.

Olen viimasel ajal tähele pannud, et inimesed on vist unustanud teineteisega arvestamise.

*Esimene näide: lõpuaktuse päev. See tuleb pingeline ja jooksmist on palju. Start antakse aktusel, peale seda peaks olema pildistamine ning siis toimub pidulik õhtusöök õpetajatega kesklinnas. Poole viiest üheksani on tegevust küll. Aga.. geeniusest klassijuhataja otsustas teha veel kell kolm klassijuhatatunni ning kui tunni sisu kohta pärisin, siis minu jaoks oli ainuke tähtis asi allkirja andmine mingisse raamatusse. Püüdsin siis õpetajale selgeks teha, et mingi uinamuina pärast ma ei kavatse 1.30h varem tulla. Olen kohal pool tundi enne aktust, annan selle allkirja ära ja kohe aktusele. Ja kui õpetaja küsis, et miks ma siis ikkagi ei või tulla, vastasin talle, et inimestel on perekonnad ja sugulased ning on loogiline, et kui peale aktust pole võimalik nendega tähistada, siis toimub see enne aktust.

*Teine näide: täna hommikul (kolm eelnevat hommikut ka tegelikult). Meil on tädi lastega külas, niiet maja rahvast täis. Teadagi ju, et lapsed ärkavad vara ning nendega koos tiritakse ka vanemad üles. Nad teavad, et ka mina olen täitsa olemas, kuid ometigi käituvad nad nii, nagu mind poleks. Hommikuti lastakse lastel kõva häälega manguda ja karjuda; väike tita jonnib; trepist minnakse alla nagu elevant; vanaema keelab kõva häälega ära hellitatud nõbu; telekas mängib samal ajal multikas, mida keegi ei vaata.. Mul pole midagi hommikuste ärkamiste vastu, kuid uksed on ju olemas ning neid saab ka sulgeda. Kõige naljakam on see, et kui tädi või tema lapsed magavad, siis ei tohi alumisel korrusel kraanist vett ka lasta..

Kuid ma ei jõua ära oodata hetke, kui saan oma asjad pappkastidesse panna ja ära minna.. teisele poole raudteed oma J juurde, kus on rahu ja vaikus ning kus teineteisega arvestatakse. :)