tsivilisatsioonis tagasi.

Im back! Lõpupidu peetud ja Jaan ka ära saadetud.. Lõpupeost pole midagi eriti vahvat kirjutada, v.a see, et hommikul ärkasime ning terve aed oli hobuseid täis. Vabakasvatus. Aga kirjutaksin pikemalt Jaanipäevast..

Koht: Piirissaar (võta kaart kätte ja pane näpp Peipsi järve lõppu)
Aeg: 22-24.06

Jõudsin just lõpupeolt koju ning J helistas ja ütles, et nüüd minek. Sain pesus käidud ning asjad napilt kokku pakitud, isegi ühe porgandi jõudsin köögist kaasa haarata ja sõit algas. Kihutasime kõigepealt Tartusse, sest poes oli ju vaja käia. Läksime ühte Konsumisse ja seal loomulikult kassiirid jube aeglased. Ruttu tsuhh veel sularaha ka välja ning ruttu sadama poole minek (mitte Tartu sadam). Meil (mina, J ja M) oli u 40 min aega, et sadamasse jõuda. Kihutasime siis edasi, vahepeal loomulikult 30-ne ala (pinnatööd vms). Mina taga loen minuteid praami lahkumiseni, mehed säilitasid rahu. Lõpuks kui sadamasse jõudsime oli praam rahvast täis ja meetri jagu kaist eemal. Praamipoisid karjusid kordamööda: "Bõstra bõstra davai davai bõstra muidu jääte maha!" Meie ülejäänud seltskond utsitas meid taga, kõik paanikas. Loopisime suvalt asjad autost praami peale, mina astusin ka praamile. Ja siis üks tige praamipoiss ropendas midagi ja hakkas praami veel rohkem kaist eemale tõukama, umbes et tal pohhui, et kaks viimast selli napilt maha jäävad. M ütles, et tema jääb kaldale kui J ei jõua (J läks autot parklasse viima, mis nats eemal). Mul tuli nutt kurku, et mis ma nüüd siis teen, võimalus veel kaldale minna, aga samas kõik asjad praami peal. M ikka ootas ja lõpuks J sörkiski kai juurde aga peale ei saanud hüpata. Siis kõik ülejäänud reisijad karjusid natuke praamipoiste peale ning praamipoisid tagurdasid praami taguosa (vabandust ma ei jaga neid mere väljendeid) kuskile kõrkjatesse ning J ja M said ilusti peale. Ja siis ma läksin kallistasin oma J'd nagu filmis, mis õnneliku lõpuga, ainult et meie film läks veel edasi..
Jõudsime pärast ehmatavat sõitu Piirissaare sadamasse. Isegi mõned autod olid ootamas. Vot seda ma ei suutnud ette kujutada. Mõned kohalikult joodikud ja muidu uudishimulikud olid ka ennast valmis pannud. Kõige lahedam vaatepilt oli see, et sadam oli väga kõrkjatesse ja võssa kasvanud ning kuskil seal vahel oli mingi puust wannabe ootepaviljon tehtud, mille peal ilutses tumesinine silt valge kirjaga: "Piirissaare vald". Vaatepilt oli igatahes naljakas. Korjasime oma pambud kokku ja ootasime siis toda päälikku või giidi, kes meid juhatama pidi. Tuligi ligi selline suure kõhuga päikest saanud vanamees, nimeks tal Petróvitš ning tuli välja, et tema ongi meie nö giid. Palusime siis mingisugustki transporti, et oma tonnised kodinad telkimisplatsile viia.. natuke hiljem tuligi teine vanamees suurema autoga ning panime oma asjad sinna autosse. K läks igaksjuhuks kaasa, kes teab, kuhu pärapersesse me asjad muidu satuvad. Kergemad kotid võtsime selga-kätte-jalga ja asusime teele, Petróvitš ees. Jalutasime läbi saare mööda tolmavat kruusateed, Petróvitš podises midagi ees. Surnuaeda nägime, kirikut nägime (vanausuliste), elumaju ning meeletuid sibulapeenraid.. Jäime ühes kurvis seisma, selline pisike plats oli, poolde põlve rohi ja muud niidutaimed, kaev oli ka ning Petróvitš ütles, et see ongi meie telkimisplats. Me laiutasime käsi ja naersime vaikselt ning mõtlesime, et mis mõttes nagu. Lõpuks rääkisime asjad selgeks ja Petróvits viis meid ikka edasi. Edasi tuli ilus ära niidetud muruplats, vallahoone + postkontor, piirivalvetorn radariga jne. Me juba hõiskasime, et jee, ometigi ära niidetud koht, et siia me vist jäämegi, aga ei.. Petróvitš tatsas ikka edasi.. Aga edasi oli süütamisvalmis meeletult suur lõkkeplats ning vähemalt km pikk rohtu kasvanud lennurada. Petróvitš tatsaski võsa poole päris lõkke äärde ja ütles, et vot SEE. Mõtlesime siis veidi ja mõtlesime välja, et peaks ikka natuke eemale minema, muidu saab meist endist kõva jaanituli. Võtsime kõik kodinad kaasa ja läksime eemale. Panime oma linnaku üles ja hakkasime bailama. Üle 30 kilo šašlõkki, palju õlut ja hea seltskond. Hommikul sõime šašlõkki, lõunal sõime šašlõkki ja ooooo õhtul sõime ka šašlõkki! Kaks ööd telgis, kerge peavalu, liiga palju päikest (päike tegi mulle isegi piste).
Tagasi minemise päeval sai isegi ujumas käidud. Tol hommikul ma enam hommikusöögiks šašlõkki ei tahtnud. Juba see lõhn ajas mind iiveldama.. Poes käisime. Pood oli remondis, kuid funktsioneeris läbi nö laoruumi. Ukse ette oli pandud laud ja siis seal käis teenindamine. Põhiliselt alkohol ja mingi eriti magus vaniljejäätis. Mina sain seal isegi plätude parandamiseks liimi. Aga jah, pood oli nagu läbi ajamasina kolmekümne aasta tagusest ajast siia prantsatanud. See selleks. Praam pidi minema pool 4. Hakkasime vaikselt asju pakkima ja siis mõtlesime, et võiks jälle see vana oma autoga tulla raskemaid kodinaid transportima. Helistasime ja lubati, et tuleb tund enne praami väljumist. Ootasime juba, kõigil oma kodu silme ees, aga ei midagi. Autot netu. Helistasime siis jälle ning lubati, et kohe auto tuleb. Võtsime oma asjad ning liikusime siis tee äärde, et sealt kergem auto peale panna, aga ikka autot pole. Helistame siis uuesti, kuid giid oli siis juba vintis ja jauras midagi. Otsustasime siis omal jalal sadamasse minna (tegelikult vahemaad polnud suured, lihtsalt kodinad olid nii rasked ja õlad ära põlenud). Jõudsime õigeks ajaks praamile, istutasime end maha ja ootasime minekut. Lõpuks hakkas praam liikuma ja häälitsema ning tunne selline, et oh jess koju saab. Praam jõudis otsa õigeks pöörata, kuid siis sõitis ikka küljega kai juurde tagasi. Tuli välja, et praami põhjas pragu, hehee vot tak. Sibin sabin ja tuli praami kõrvale mingi väiksem laevuke, kuhu suuremosa praamilolijad kohe peale jooksid. Aga meie seltkond ära ei mahtunud. Öeldi, et väike laevuke teeb kaks sõitu, aga meie saame alles paari tunni pärast peale. No okei, nüüdseks oli juba kõigil suva. Tundub, et sellel saarel käibki kõik ehku peale. Petróvitš tuli veel juttu ajama ja pildus komplimente, et me ikka nii hea seltskond ning ajas veel ühe õlu ka meilt ära. Lõpuks tuli väike laevuke tagasi ja me saime ennast ümber istutada. Kõik pardal, võis sõit mandri poole alata. Mida rohkem mandri poole, seda rohkem tehti nalju, et nüüd võiks juba täitsa maha hüpata ja minna juba.. oh jah. Maha saime jumal tänatud rahulikult ning sõit kodu poole võis alata.

Tegelikult oli seiklust veel rohkem kui ma siin kirjutasin, aga põhilised kohad sai ära toodud..

Ja kui ma varem pruun ei olnud, siis nüüd paari päeva pärast olen kindlasti, sest õlad on valusad ning nina ega otsaesist krimpsutada ei saa.. Just enne telkimisplatsil ütlesin teistele, et ma enne pruuniks ei saa, kui täielikult ära ei põle. Ja nüüd siis..

Tervitaks Petróvitšit ja kohalikke pomsse. Tsau.

P.S Ma sain uue töökoha. Jee.