leidsin lapse.

Ärkasin täna hilja, mingi enne 11-st. Vastikult vaikne oli ja mõtlesin, et ohh jess lõpuks on rahvas ära läinud ja olen üksi kodus. Läksin kööki, tegin tass kohvi ja kaks röstsaia, nagu alati. Siis kuulen hääli, mingi mõmin ja kilkamine segamini. Otsisin siis kohta, kust see hääl tuleb, läksin kabinetti ja oi! Laps. Nõbu. Tädipoeg. Üksi lahtikäiva diivani peal ja naerab mu pihta. Mõtlesin siis endamisi, et okei, vähemalt padjad olid barrikaadiks ette pandud, aga kus teiseid ikkagi on.. Võtsin lapse kaenlasse ja läksin oma kohvi edasi jooma. Laps ikka naeris näkku. Natukese aja pärast tuli vanaema ja: "Oioi juba üleval, issand jumal, ma täitsa unustasin ära, olin aias ja.." Bla bla bla. Laps juba roomab ning kui ma poleks üles ärganud, oleks väike põnn peapõrutusega kuskil haiglas. Ja ega's lapsed igavesti ei maga ning paigal nad ka ei püsi.. üldsegi mitte! Täna tädi ja väike põnn sõidavad oma koju tagasi, hea seegi, kuid roosa printsess jääb veel siia ning nagu alati, mul pole informatsiooni, et kui kauaks.. ma loodan, et mitte minu lõpetamiseni, kuigi see on täitsa reaalne.. õhh.