"nüüd on kõik uus!"

... ütles isa msn'is kui ütlesin talle, et sain ülikooli sisse ja uus töökoht sadas ka sülle. Jah, ma suhtlen mõnikord oma isaga msn'is, sest kui ma seda ei teeks, siis kes teab, kas me üldse suhtleksime. Näen teda ka ainult tähtpäevadel.. võibolla kord kuus kui veab. Olen sellest juba üle saanud, aga isegi kui meievahelised suhted pole perfektsed-täpselt-nagu-filmis-isa-tütre-suhe, siis toetab ta mind igas asjas ja võib mu üle uhkust tunda. Lõpetasin ma ju gümnaasiumi ja uuest kooliaastast olen sisekujundustudeng.. probleeme minuga pole ja elan peaaegu iseseisvat elu. Ainult oma pesa on puudu (aga see juba valmib!) ning siis oleks kõik super. Ema näen ka täpselt niipalju kui mul on aega tema, õe ja poolvenna juurde sõita.. Jah. Ma ei ela selles neljalapselises igavesti õnnelikus perekonnas. Aga siiski me oleme kõik õnnelikud. Iseenda ja teineteise üle.