pitšid on lahti..

Väike volbrikas oli. Kostüümidega tulijaid oli seekord vähemuses, aga lõbus oli sellegipoolest.

Igalpool mujal tunnen end kodusemalt, kui praeguses elupaigas. Mida aeg edasi, seda enam hakkab see häirima. Ootan pikisilmi hetke, kui saan oma asjad pappkastidesse kokku pakkida ja üle ukseläve astuda.. uude koju.. oma koju.. elukoolist õpetusi kõrva taha hakata panema..

Ja vanaema on mul nii hull, et lajatas vanaisale pannilabidaga piki nägu. "Meeleheitel linnavanaema."

Ongi hetkeks kõik.