hetk.

Salaja, ma poetasin pisara ning püüdsin selle enne, kui see tema särgi peale oleks kukkunud..

liiga palju on liiga palju.

Olen viimasel ajal tähele pannud, et inimesed on vist unustanud teineteisega arvestamise.

*Esimene näide: lõpuaktuse päev. See tuleb pingeline ja jooksmist on palju. Start antakse aktusel, peale seda peaks olema pildistamine ning siis toimub pidulik õhtusöök õpetajatega kesklinnas. Poole viiest üheksani on tegevust küll. Aga.. geeniusest klassijuhataja otsustas teha veel kell kolm klassijuhatatunni ning kui tunni sisu kohta pärisin, siis minu jaoks oli ainuke tähtis asi allkirja andmine mingisse raamatusse. Püüdsin siis õpetajale selgeks teha, et mingi uinamuina pärast ma ei kavatse 1.30h varem tulla. Olen kohal pool tundi enne aktust, annan selle allkirja ära ja kohe aktusele. Ja kui õpetaja küsis, et miks ma siis ikkagi ei või tulla, vastasin talle, et inimestel on perekonnad ja sugulased ning on loogiline, et kui peale aktust pole võimalik nendega tähistada, siis toimub see enne aktust.

*Teine näide: täna hommikul (kolm eelnevat hommikut ka tegelikult). Meil on tädi lastega külas, niiet maja rahvast täis. Teadagi ju, et lapsed ärkavad vara ning nendega koos tiritakse ka vanemad üles. Nad teavad, et ka mina olen täitsa olemas, kuid ometigi käituvad nad nii, nagu mind poleks. Hommikuti lastakse lastel kõva häälega manguda ja karjuda; väike tita jonnib; trepist minnakse alla nagu elevant; vanaema keelab kõva häälega ära hellitatud nõbu; telekas mängib samal ajal multikas, mida keegi ei vaata.. Mul pole midagi hommikuste ärkamiste vastu, kuid uksed on ju olemas ning neid saab ka sulgeda. Kõige naljakam on see, et kui tädi või tema lapsed magavad, siis ei tohi alumisel korrusel kraanist vett ka lasta..

Kuid ma ei jõua ära oodata hetke, kui saan oma asjad pappkastidesse panna ja ära minna.. teisele poole raudteed oma J juurde, kus on rahu ja vaikus ning kus teineteisega arvestatakse. :)

peaaegu kõik.

Natukese aja pärast lähen kooli, istun ukse taga ja ootan oma korda, mil saan pileti valida ja suu puhtaks rääkida - kirjanduse suuline eksam. Mida rohkem aeg 10nda kuupäeva poole liigub, seda rohkem hakkan oma telefoni kartma, sest tean, et iga sms võib olla teade inglise keele eksami või kirjandi kohta.

Saatsin vestlusele registreerimise avalduse ülikooli ära.

Suusahüppetornis kõige kallima inimesega õhukese põhjaga pitsat süüa ja tunda, kuidas tuul põski paitab - ülim.

Lisa kell 15:18: sain väga hea pileti ja tagajärjeks priske 5. Ja muide, nägin paar päeva tagasi unes, et isa kingib mulle lõpetamiseks sülearvuti ning J'ga mõtlesime ka alguses, et ju siis kingib. Kui isale helistasin ja eksami kohta rääkisin, siis ütles: "Kuule, ma siin olen mõelnud, et kingiks sulle läppari.. on sul seda vaja?!" :D Looooooooomulikult!

oi näe raamatupood! oi.

Ma ostsin eile kaks raamatut oma viimase sularaha eest. Appi. Mulle ikka meeldivad raamatud nii väga, et ma ei suutnud lihtsalt vastu panna :) Inglise keelse 'Geisha memuaarid' saan ka kohe kohe läbi..

Eile tuli sõnum, et sain ühiskonnaõpetuse riigieksamil 62 punkti.

rohkem sallivust.

Viimase nädala kuum teema on kindlasti olnud aktsiisimaksude tõstmine ning alkoholikeeld. Ma ei mõista, miks rahvas hullumas on selle pärast? Tubakas ja alkohol ei kao mitte kuskile.. Tuleb teha valik, kas maksta tervist kahjustavate mahvide eest kuus kokku meeletu summa või oma pahe maha jätta ning kui on alkoisu, siis palun, võtke jalad alla ja minge varem poodi! Ja enne seda oli suitsuruumide mürgel.. Kui üks inimene hakkab laua taga suitsu tegema, siis ülejäänud inimesed seltskonnast ahvmivad õhku ja riputavad kaela sildi: passiivne suitsetaja. Pole üldse tore ju.

isu.

Emaga oli väike konflikt. Telefoni teel, aga siiski - oli.

Homme tahaks tantsida ja Mojitot heas seltskonnas nautida. Mmm.

kõik on automaatne.

Ma ei mäleta, et mulle oleks öeldud, kui oma lahtikäiva diivani sain, et see end ise hommikuti ära teeks. Just nii mulle täna hommikul tundus. Tõusin, sõin köögis hommikust, hambapesu ja siis korra netti. Enne arvuti käivitamist silmasin voodit ja mõtlesin, et ei ma veel ei viitsi seda ära teha, las olla. Hakkasin siis ülikooli jaoks avaldust kirjutama ja muude saavutuste märkimiseks otsisin ühte diplomit, kui märkasin, et voodi on tehtud. Tekk ilusti peal ja vasak tekinurk täisnurksesse kolmnurka seatud, justkui ootamaks kedagi linade vahele magama. Lihtsalt seisin tummalt voodi ees ja mingi hetk ajas see mind naerma, sest võin oma pea anda, et mina voodit ära ei teinud. Ma ei tea.. rutiin hakkab nii pähe vist, et ei mäleta uste lukustamist ning nüüd juba voodi korda tegemist.

andestage mulle.

Käisin J ja M'iga Suurhallis Kalevi ja Rocki finaalmängu vaatamas. Ise olin Kalevi poolt, kuid õiget kaasaelamisfiilingut sisse ei tulnud ning lõpus ei tekkinud ka mingit emotsiooni kui Rocki mängijad oma 'võidutantsu' (ümbert kinni ja tatsavad rõõmsalt) tegid. Enne seda suutsin veel oma valged püksid sinepiga ära määrida - see on see hull Frankfurteri isu.. Ja kõige tipuks koju sõites suutsin veel J välja vihastada sellega, et ma liigselt 'näägnäägnääg'in tema sõidustiili - stiili, mitte oskust!

mm ma olen barbie.

Ma vist olen otsustanud. Lähen hoopis Euroülikooli. Ja juuksed on mul nüüd heledamad kui enne ning õlgadeni. Natuke tukka on ka. Vot.

Stseen: mina ja J istume söögikoha ees väljas ning alustame einet. Mööda läheb suure jalgrattaga tumeda peaga tundmatu noormees, kes kahjuks vaimselt ebaterve on.
-Tundmatu: "Head isu!"
-Mina: (lihtsalt ehmatusest vaikin)
-J: "Jah.. aitäh!!"
-Mina: (ikka vaikin)
-J:"Näh! Nii ebaviisakas oledki siis või?!"
Natuke aega läheb mööda, noormees tuleb söögikohast välja, istub ratta otsa ning hüüab: "Hehee.. Barbie ja Ken istuvad!!" Ja sõitis siis ära.

linnulaulu ja undava sireeni segune müra.

Ma siin ikka mõtlesin, et järgnevad nädalad võiksid kiiremini minna. See a4 suurune paber võiks käes olla juba, et saaksin uhkusega elukooli sisse astuda.. Kaksteist aastat olen oodanud seda hetke ning just nüüd on tunne, et aeg liigub nagu aegluubis. Samas peale seda tuleb väike tühjus ja ehmatav šokk. Inimesed lähevad laiali ning järgnevad kohtumised piirduvaid võibolla vaid piinlikult vaikse 'terega' või messengeris kahe naeratava smailiga ning üllatava 'oi tsau mis teed?' küsimusega.

Suvelt ootan uues kodus tuttuue madratsi peal magamist, häid tööpäevi, korda läinud ülikooli sisseastumiskatseid ning kahjuks või õnneks - õppelaenu ning häid hetki kallite inimestega.

Aitab küll.. kreemitan ennast sisse ja lähen päikest püüdma. J peaks ka varsti tulema.

Homseni.

jack russell.

Vot just selline armas kutsikas saab meie esimene laps olema! :)

*

Ma nagu loll ootan.

ma näen oma tööst und. mis värk on?

Siis kui äikesepilv mu peakohal oli ja Vanapagan silku sõi, otsustasin oma blogi kujundust natuke põnevamaks teha, kuigi siit-sealt peaks mõningaid asju parandama..

Olen juba kaks ööd järjest näinud und oma töökohast, -kaaslastest ja endast. Näiteks, et riiulil seisab meeletult suur ja mitme liitrine veinipokaal, täis punast veini ning kokapoisid pidid meile appi tulema seda liigutama. Siis nägin veel, et saime uue kassalaua omale ning kaks uut kelneripoissi oli ka. Mõnus. Aga kas see tähendab seda, et ma igatsen tööle või hakkab mul töö juures paremini minema või lastakse mind hoopis lahti?! Seda pähklit ma lahti ei hammustanud.

Tahaks ära sõita kuskile metsa sisse.

music makes me happy.

Mõnus. Aga mul pole seda veel. Aga küll ma saan!

totaalne infosulg.

Mitte keegi ei tea mitte millestki mitte midagi.

võtsin päikse ära.

Olen kaks päeva järjest kella 11-st 13-ni päikest võtnud (jah tean, et kõige hullem aeg üldse, aga muul ajal pole mul kasu sellest istumisest) ja täna enam päikest polegi. Võtsin vist liiga agaralt. Aga õrn jume on peal ja palju parem on olla.

Kuna tundub, et täna erilist suveilma ei tule, siis teen oma kirjanduse pileteid edasi ja kui viitsin, siis hakkan ühise uue kodu sisekujundusega tegelema - alustades 2d variandis visandamisest. See oleks nagu sisekujundamises mul esimene projekt. Kui tuleb hea, siis saan ka Mainoris võibolla ette näidata.

Tänane unenägu oli ekstraimelik. Nägin, et olin topeltsuure raseda kõhuga ja valudes ning orgunnisin transporti haiglasse. Lõpuks sattusin väikse jahi peale, mis katki läks ja peale seda oli kõht ja valud kadunud. Ja ema nõudis, et ma talle midagi ostaksin ning sellest tekkis mingi tüli.

buy me!

Poole ühest kella kuueni käisin J'ga läbi kõik suured kaubanduskeskused Tallinnas v.a RoccalMare. Vahepeal olin lootust kaotamas, kuid viimasest poest leidsin omale LÕPUKLEIDI, mida alates 9nda lõpetamist olen tahtnud. Must, põlvedeni, must pitsiäär, ilma õlapaelteta, valge mustade mummudega vöö. Nagu 60-ndad. Juurde ostsin valge mummulise peavõru. Valged kingad on olemas.

Oh ma olen nii õnnelik.

:O

Käisin täna Rakveres. Sinna sõites kuulsin raadiost uudist Tivoli Tuuri kuuma atraktsiooni kohta. Jube tegelikult. Mul on koguaeg tivoli vastu mingi paha eelaimdus ja kartus olnud ja nüüd siis tean miks. Ma ei saa aru ainult sellest ninamehest seal, kes kekkas uudistes umbes, et ah kannatanute arv on nii väike, me laseme samamoodi edasi. No mida põrgut! Suur õnn, et need inimesed sinna sisse ei põlenud.. Igatahes.. ma ei käinud enne tivolis ja ei hakka seal käima ka. Mõttetu. (pilt pole juhtunuga seotud)

Sain omale mõnusa sooja punase jaki.

Ja reede õhtu oli hea.

tere tere tere tere hommikust!

Käisin hommikul umbrohtu peenardelt hävitamas. Väljas on nii soe ja mõnus, aga ma ei saa seda nautida, sest plaanisin tänase esimese poole päevast pileteid kirjutama hakata. Ja seda ma kohe tegema hakkangi! Ning õhtul juba tipsidega istumine.

Eile tegime J'ga kodu plaane. Panime kõik asjad paika ja vaidlesime sõbralikult.. nagu asjad ikka käivad. Mingisugune nägemus elamisest on paberile visandatud, nüüd tuleb ainult ehitama hakata! :D

Mõte: millalgi võiks mehed käe vangu võtta ning Sushihouse'i aja kinni panna.

ah, ma niisama..

Viimasel ajal olen rohkem hakanud hindama lõunauinakuid. Mäletan, kuidas väiksena vihkasin seda lõunaaega, kui magama sunniti. Nüüd aga viskan vabatahtlikult voodisse pikali ja nii mõnus on tegelikult välja magada ja puhata.. rohkem energiat tuleb ju. Praegu ka selline tunne, et lähen tõmban ennast vist kerra.

Mul on 9 ja pool küünt. Täna käisin hoolduses ja 9 tk tehti ilusti korda ja seekord on küüned ilusad roosad. Mitte beiberoosad, vaid ilus roosa! Ja mustad lilled on peal. Nummi. 9 ja pool sellepärast, et eile juhtus äpardus ja plõks! küüs lendas minema, kahjuks niimoodi, et suutis mu oma küüne peaaegu sandiks teha. Aga küünetehnik kiitis mind, sest vastupidiselt minule, tahavad noored neiud ilmtingimata, et 10 küünt oleks korras jne jne ää ää. Aga mul on pisike näpp plaastris ja taeva poole üles uhkelt. Kes kannatab, see kaua elab! ;)

Oi kuidas ma tahaks sama suurt lõuendit, nagu on selles uues vedelkristallteleri reklaamis. Ja teate, üks hea nipp kuidas odavalt omale modernset pilti seinale saada on: ostad poest mingi laheda mustri või pildiga kinkepaberi, siis muretsed poest lõuendi (Tiimari oma käivad kah!) või otsid keldrist paraja suurusega paksu papi, pakid lõuendi või papi kinkepaberi sisse ja ongi valmis!

kaktusepede.

Mu päevad on suhteliselt sisutühjad. Samas on lebotamine hetkel vajalik, sest peale lõpetamist, kui kõik teised lebotama hakkavad, jooksen mina töö juures elueest ja igalpool mujal ka. Kuulan head muusikat, paar väikest uinakut.. natukene 'Geisha memuaare' (jah, ma ikka veel loen seda!) ja kirjanduse eksami piletid ka (täna tegin ära 7 24-st).

Järgmine raamat, millel on au omada kohta mu raamaturiiulil, saab olema Boccaccio 'Dekameron'. Maksab küll kolm Koidulat ja natukene peale ka, aga see-eest on see raamat seda väärt. Kes teab, see... teab!

Mu superkaktusel oli 32 poega küljes. Noppisin need nagu õunad küljest ära, suuremad istutasin ümber, 4 tükki panin kõrvale ja viin O'le reedel. Suur kaktus on nüüd nagu pikk vorst ja loodan, et elab selle ümberistutamise üle.. Minu kallikesed!

mehed on ufo'd.

Polegi vist üle pika aja kell 12 üles ärganud. Ja kui mina jõin hommikukohvi ja võileiba, siis vanavanemad sõid juba lõunat.

Kui nuga selga lüüakse, siis see pole tore. Mulle ei meeldinud üldse eile tühjas Panoraamis olla ainuke ilma kaaslaseta, nukrutsev neiu. Meie hea väike seltskond suutis küll mu suunurgad üles poole suunata, kuid sisimas olin ikka pettumust täis. Paar vihast kõnet ja sõnumit minu poolt ning läksin koju magama.

See on nii nõme tegelikult!

the big Idi failed.

Käisin täna kalli K'ga Kosmoses. "The Last King of Scotland'i" vaatamas. Järjekordne superhea film. Tehtud samanimelise novelli põhjal, mis on ühtlasi ka nagu dokumentaal. Mida rohkem selliseid tõsielulisi filme probleemsetest riikidest või probleemidest tehakse, seda enam sisendab see mulle kahjutunnet ja mõistan, kuidas elavad teised hoopis mujal. Inimesi sunnitakse tegema asju, mida nad elusees ei teeks ning kui ükskord sisenetakse sellesse põrguringi, siis enam väljapääsu ei ole. Mitmed tuhanded süütud ohvrid, ebakorrekste valitsemisviisi all kannatav riik - kõik jõhkra diktaatori Idi Amin'i kätetöö. Mõned filmid ja raamatud siiski suudavad mõtlema panna - vähemalt mind - asjade üle, millele tavaliselt tähelepanu ei pööra.. ja see on ainult hea.

bring Sally up, I bring Sally down.

Mäletate, kunagi olid sellised maiustused nagu "lehmakommid" ja "koeranina"?! Neid kahte tahaks üle pika aja nosida.. meelde tuletada, kuidas väiksena sai külapoes "lehmakomme" ostmas käidud ja nii palju söödud, kuni süda pahaks läks.. ja kui ema "koeranina" tegi, siis imestasin ja ütlesin: "Emme, aga see pole ju üldse koera nina moodi!" Ja siis ühed head asjad olid veel Valio pulgajäätised. Vanilje omad olid beebisinise paberi sees, šokolaadi omad beebiroosas. Ja pingviin oli peal! Tänapäeval annavad Tom'i jäätised umbes sama mõõdu välja. Heh, vot selliste lihtsate ja heade asjade järgi on igatsus.

Eile lappasin kõik oma kirjanduse vihikud ja õpetaja antud õpikud läbi ning märkisin ära kohad, kust leian piletite vastused. Nüüd on ainult kirjutamise vaev. Pühapäeval võtan ennast kokku ja hakkan pileteid kirjutama.

Avastasin enda jaoks Moby.

olemas.

Mul on selline tunne, et oleksin trammi alla jäänud.. Käisin üle pika aja linnas ja olen vist unustanud, mis tunne on taga otsida asja, mida oma vaimusilmas ette kujutan. Ma kujutasin ilusaid musti pikki pükse, selliseid pidulikke. Kasvõi teksad. Aga eiiiii. Alati oli midagi viga! Kas suurus, pikkus või taskud jne. Ja siis! Lõpuks, kuskilt alt riiulilt leidsingi Täpselt Need Õiged! Väike sahkermahker proovikabiinis ja "palun pange kaart sisse..". Saingi, mis tahtsin! Aga selle-eest olen ropult väsinud ning jalad sülitavad tuld välja ja selg on ka valus..

Pärnu mnt alguses, alkoholipoe ees, sabisid mitukümmend sinistes tööriietes meest ringi - kahjuks või õnneks olid need Glaskek'i mehed. : )

Ja elus siiski saab tasuta asju. Ma sain täna näiteks tasuta augud kingarihma sisse! Ja tasuta kliendikaardi uuenduse ka!

done.

Ütleme siis nii, et inglise keele eksam on tehtud! Suulise osa eest sain 17 punkti 20st. Kirjaliku osa eest võiks veel 50 otsa tulla, siis oleks hea. Elame - näeme.

olen plussis.

Eile õhtul kloppisin padjad oma selja taga kohevaks ja võtsin voodis koha sisse, et vaadata filmi, otsast lõpuni. Olen mitmeid filme näinud mitu korda, kuid poole peale, sest Une-Mati on oma töö teinud. Eile suutsin talle vastu hakata ja nägingi lõpuks "Monster'i" lõpu ära. Hea on see, et Charlize Theron sai oma rolli eest Oscari, mida ta ka tõesti vääris, kuid film ise ei jätnud erilist muljet mulle. Midagi oli nagu puudu, aga samas tüdimust ka ei tekkinud..

Ja mis toimub?! Selles mõttes, et hommikust saadik on sireenid huilanud mööda Vabaduse pst.. Iga natukese aja tagant jälle.. viuuuuuuuuuuuuuuuuu viuuu.

Üle pika aja rõõmustan summa üle, mis mu mobiiliarvel tumedalt trükitud on.

teeme veel ühe (d)ringi.

Kõhutunne ütleb, et inglise keele eksam läks normaalselt. Nagu eelnevatel kordadel, polnud ka selle eksami ajal mingit närvikõdi ega tõmblemist. I feel good!

Eile oli emal sünnipäev ja peale eksamit sõitsin koos J'ga tema juurde. Väike üllatus oli või.. Andsime lille ja kingi üle, kuid kõige õnnelikum oli ema meie üle, et tulime üllatuslikult etteteatamata. Rahvast jätkus laua taha ning viina ja marineeritud seeni pakuti ka, kuid mina otsustasin viimastele truuks jääda. Mmm. Väiksed pruunid, kergelt "limased", õrnalt marineeritud seened.. yummie! :P

Noja siis loomulikult pommuudis, et Dan Põldroos on lännu. Lihtsalt.. ei ole sõnu.

sest et ma usun.

Olen peaaegu lõpusirgel. Homme on eelviimane eksam - inglise keel. Mitte mingit värinat, surinat pole sees. Eksamid on isegi et lihtsamad kui mõni kooliajal tehtud kontrolltöö. Peale inglise keelt on juuni kuus veel ainult uurimistöö kaitsmine ning kirjanduse suuline eksam. Käkitegu!

Vanaema rääkis täna, et oli unes näinud, kuidas ta oma emaga (minu vanavanaemaga) telefoni teel rääkis.. Ainuke kiiks on see, et vanavanaema jättis meid sügisel. Aga vanaema ütles, et see oli nagu päris. Telefon kahises ja kuuldavus oli halb, aga vanavanaema oli öelnud, et kõik on hästi ning tal on hea olla. Ma usun sellistesse asjadesse.. Unenäos kohtumistesse, vaimudesse jne. Sest kui vanavanaema suri, olin ma tööl ning miskipärast oli mul päeva keskel imelik olla - halb. Ja just hiljuti, kodus tundsin, kuidas keegi mind nagu vaataks ja jälgiks kuskil eemal.. ma tean, et ta jälgib meid, sest ta alati rääkis ise ka, et usub sellistesse asjadesse.. vaimudesse, hingedesse, kivikestesse, unenägudesse.. täpselt nagu mina. Paljud on öelnud, et ma olen nagu vanavanaema. Meil on ühe päevase vahega sünnipäevad, tema on Lõvi, mina ka, iseloom sama, kunstikiiks küljes, ainult, et vanavanaema oli aktiivsem ja tegi näituseid ja pani oma luuletused kaante vahele, avaladas kaks luuleraamatut.. minagi jõuan seda kõike veel.

pitšid on lahti..

Väike volbrikas oli. Kostüümidega tulijaid oli seekord vähemuses, aga lõbus oli sellegipoolest.

Igalpool mujal tunnen end kodusemalt, kui praeguses elupaigas. Mida aeg edasi, seda enam hakkab see häirima. Ootan pikisilmi hetke, kui saan oma asjad pappkastidesse kokku pakkida ja üle ukseläve astuda.. uude koju.. oma koju.. elukoolist õpetusi kõrva taha hakata panema..

Ja vanaema on mul nii hull, et lajatas vanaisale pannilabidaga piki nägu. "Meeleheitel linnavanaema."

Ongi hetkeks kõik.

aeg ei tiksu.

Kuna ma pole mitu päeva koolis käinud ega õppetöid teinud, siis on nö ajataju täielikult kadunud. Rutiin on segamini. Selline tunne on nagu oleks igavene nädalavahetus. Eile küsisin J käest, et mis päev on, niiet ärge imestage, kui seda veelkord küsin. Imelik on lihtsalt.. Aga tööle ma ei lähe sellegipoolest, kuigi võiks. Tahan puhata ja juunis hakkan kolimise ideed teostama ning peale lõpetamist tahaks kõigest puhata ja eemal olla ning ülikooli sisse astuda ja alates juulist tööl hakata käima ja elu eest rabama hakata. Õu kui pikk lause tuli..

Lähen vist loomaaeda.

sead on lahti!

Ei kommentaari!

"you will NOT enjoy this!"

Käisin J'ga kinos. "300" oli film, mille välja valisime. Ja ei kahetse! Väga omapärane ja hästi tehtud. Näitlejad olid enam-vähem uued näod, mis tegi asja veel paremaks. Ühed-samad näod muutuvad muidu tüütuks ning teistel on ju ka aeg särada.. Eriti meeldisid filmi juures spartalaste kõhulihased (mis küll tundusid olevat arvutiga tehtud) ja slow-motion ning seepia värv. Ja Age of Empires tuli kohe meelde!

Homme on ühiskonnaeksam.

yeah baby.

Oligi ära lõpukell. Õpetajatega oli nii lahe šampust juua. :)

nii väga.

Eile vaatasin ETV pealt filmi. Juudi naistest oli vist. Millist elu nad ikka elavad!? Kohutav. Mul on heameel, et ma ei usu millessegi, mis mu elu pea peale pööraks ja igast küljest piiraks. Ma usun küll kivikestesse ja emakesse loodusesse, aga kõige selle juures ma ei ole selles nii kinni ega lase sellel oma elu piirata ega segada. Kõike tuleb siiski mõistusega võtta.

Panin tähele, et kui Internetis ringi vaatan, siis uurin paaniliselt kinnisvaraportaalidest üürikortereid. Nii väga tahaks ära. Varsti varsti..

Ja Norah Jones on hea!

dizzy..

Mingid terviserikked on mul esinema hakanud.. Eile õhtul magama minnes hakkas südames nii raske, et ei oskagi seletada.. Kahtlane tunne oli.. Ja täna kui diivanil istusin, hakkas pea niimoodi ringi käima, et see oleks peaaegu kuklasse vajunud. Pea läks raskeks ja.. hmm.. nagu karusell noh! Teate, jube raske on seletada, aga ma arvan, et kui oleksin seisnud, siis enam mitte kaua. Ja ma ei tea ka milles asi on. Võib-olla hakkab mulle kopp ette kasvama nendest eksamitest?!

Mul on nüüd Eesti Vabariigi Põhiseadus olemas. Ja täna tippisin arvutisse 9nda ja 12nda klassi ühiskonnaõpikutest mõisteid. Kõigest 10 a4 vaja pähe õppida..

Eksamid ruulivad..... not!

it all begins with end.

Kole ilm on.

Ja nüüd siis ongi kõik peaaegu. Täna oli tutipidu. Viimasel koolipäeval kandsin musta seelikut, valget särki, valgeid põlvikuid ja kahte punupatsi. Esimeses klassis ma seda ei teinud. Siis oli mul ainukesena mõnus teksakostüüm, veinipunased lakk-kingad ja pikk hobusesaba :) Vett saime ka täna. Klassivennad tegid koridori veeliuvälja ning üks klassivend libistas ennast külg maas vastu koridori lõpus olevat ust.. matsaki!

Neljapäeval on lõpukelltilltoll. Reedel on ühiskonna eksam. Ja sinnamaani saan kodus rahulikult logeleda ja õppida.

Vot.

midagi ilusat.

"I can fly

But I want his wings

I can shine even in the darkness

But I crave the light that he brings

Revel in the songs that he sings

My angel Gabriel

I can love

But I need his heart

I am strong even on my own

But from him I never want to part

He's been there since the very start

My angel Gabriel

My angel Gabriel

Bless the day he came to be

Angel's wings carried him to me

Heavenly

I can fly

But I want his wings

I can shine even in the darkness

But I crave the light that he brings

Revel in the songs that he sings

My angel Gabriel

My angel Gabriel

My angel Gabriel"

*Lamb - Gabriel



http://www.youtube.com/watch?v=R1Cy78pCn9Y

it's friday!

Nii. Täna on reede. Lähen varsti maniküüri ja siis ei teagi mis päevaga peale hakata.. Tahaks hullult kuskile välja minna, aga rahakott karjub hetkel nii jubedalt, et endal ka pea valutab. Peaks raamatut lugema või kunsti tegema. Jah.. joonistada võiks küll..

Suutsin ennast vene keele tunnis kokku võtta, paar asja ära vastata ja perioodi ning aasta 4 saada. Ohh milline pingelangus. Praktiliselt on kooliga kõik. Ainult, et esmaspäeval teen kiire füüsika järeltöö ja no matemaatikas tuleb ka kirves kontrolltöö. Prr. Ja siis on tõesti kõik! 26ndal on lõpukell. Ja peale seda ainult eksamid. Imelik on mõelda, et kohe varsti lähevadki kõik teed meie klassikaaslaste vahel lahku - kes, kuhu, kellega, mida.. Nukraks teeb tegelikult.

ruby, ruby, ruby, ruby..

Nüüd olen tark, sest lugesin Loitsukelleri koduleheküljelt absoluutselt kõikide kivikeste iseloomustused läbi. Tegin seda selleks, et mul on plaanis seda lahedat poodi külastada ja paari-kolme kivi võrra raskem olla. Üks amulett jäi ka silma ja siis kui veel rikkamaks saan, ostan tarokaardid ka lõpuks ära, mida juba ammu tahtnud olen. :) Ühesõnaga ma lähen varsti Loitsukellerisse shoppama..

Täna oli mõnus kooli minna. Vihmapiisad põsel.. Veidike jahe.. Enam ei ole silmad paksult tänavatolmu täis.. ja rohi muutub roheliseks ning pungad puudel saavad jõudu juurde..

Tahaks juba oma sooja väikest pesa. Pikkade oranžide kardinatega akent. Pehmet voodit. Pisikest kappi, kus on kõige tähtsamad asjad. Mõnusat kööginurka, kus saab hommikukohvi juua.. Tahaks vannituba, kus on mu oma mustapesukorv. Oma postkasti, kust igal hommikul leian kvaliteetajalehe. Oma kohvimasinat ja väikest külmikut. Seinu, mis on minu tehtud kunsti täis. Värvilist kaltsuvaipa. Jalamatti ukse taga, millel on naerma ajav tekst. Kuskil nurgas võiks vesipiip ka olla. Ja siis läpptopp, mille kunagi soetada kavatsen. Ja siis nagu kirss koogi tipus, keset korterit võiks seista minu J.

Mm.

big life.

Koolis on juba imelik käia, sest pooled õpetajad on ammu omadega suves ning ainult mata õpetaja ajab oma joru räigelt edasi. Ja siis me ei saa kokku lepitud, millal lõpukell on, sest pooltel päevadel pole õpetajaid ega õpilasi, siis tulevad juba eksamid peale ja blabla. Aga miks mitte siis juba ära jätta, see oleks palju originaalsem!?

Oma suure telefoniarve sain õnneks ära makstud, kuid ikkagi on rahadega jokk. Praegu on selline tunne, et tahaks 24h töö juures rabada.. alates juulist hakkangi.. aga ikkkkkaaagiiiii! Oh boy that sucks!!

Ja kurat varsti ütlen vanaemale "tsau" ja lähen elan oma elu kuskil ühetoalises koos J'ga. Mulle aitab! Täielik nonsenss, mida see muti korraldab siin..

Kas ma vingun liiga palju? :O

Sooje juustupalle ja lattet tahaks.. Mm.

I need you like a heart needs a beat.

ootusärevus.

Homme siis loodan, et leian sellise teema, mille alla saaksin sobitada prostitutsiooni, HIV ja perevägivalla. Proovikirjandis sidusin need kolm väga andekalt ja nüüd loodab õpetaja, et teen homse kirjandi 80-ne punkti peale. Õõõõõõ. Söögipoolis on mul juba ära ostetud ja ootab homset laua peal. Täitsa nõme, et nüüd pole enam kirjandi kirjutamise ajal mingit vaheaega söömiseks. Laome lihtsalt oma toidupaki mustandi lehe kõrvale laiali ning näksime siis, kui heaks arvame..

Ja mul on mingid südamerütmihäired vms asi. Vahel on selline tunne, et süda hüppab kohe kohe kurgust välja.. eile oli jälle nii. Ja enne üle ei läinud, kui pidin rahusti sisse võtma. Hakkan vist vanaks jääma..

...

Teine eksamieelne päev.

Eile ei uurinud ma kordagi kirjandi asju, täna pole seda ka jõudnud teha.. Lihtsalt logelen ja puhkan ja püüan ennast välja magada. Targem on ju puhata ja patareisid laadida kui fakte tuupida ning ennast siniseks muretseda. Kuid täna õhtul siiski võtan ennast kätte ja vaatan paar asja üle.. parem karta kui kahetseda eks!

what?!

*mul on pangakaardil väga väike summa
*laua peal on väga suur mobiiltelefoniarve
*ma ei viitsi oma viimaseks vene keele järeltööks õppida
*ülemus helistas ja tundis huvi.. tööalast huvi
*vanaema tahab reisidelt ostetud taldrikud wc-sse seinale panna
*raamatupoe isu on
*jõupaber jäi vanaisa kingi jaoks väikeseks
*ma sõin jälle banaani
*mulle endale oleks vaja üht-teist
*laupäeval kell 10 on lõpukirjand
*laupäeval saab piduuuuu!
*hmm.. tahaks midagi heaaad

minu lapsepõlve mängumaa.

Käisingi ära. Nii hea oli.

Käisin J'ga oma lapsepõlvekodukohas. Merekohin, tuul, männid, kaupluse vana kolletunud silt, kulunud sinised postkastid, aken, mille tagune tuba kunagi mulle kuulus, vana kollane putka ning sillerdav meri ja sinitaevas. Mälestused.. üksikud pildid mälus.. igatsus selle süütu ja muretu aja järgi.. kui hommikul sai sõpradega välja mindud ning õhtuhämaruses koju mindud, vahepealne oligi meie tavaline elu. Siis kui elu oli mäng..

Ema juures olime ka. Vend on nii suureks ja tubliks kasvanud. Aga lollusi teeb ikka, nagu alati. Tema elu on veel mäng.

kolm päeva puhkust.

Tänane koolipäev (nagu iga neljapäev) sisaldas 2x40min Counter-Strike'i mängimist klassivendadega. Tagaajamine, hiilimine, põmm ja pauhh! Suht norm.

Ja täna oli ka meie lennu viimane kehalisekasvatuse tund. Alguses jooksime niisama metsas ringi, hiljem mängisime pallimänge saalis. Viimane rivistus oli hea. Õpetaja surus igalühel pisarsilmil kätt, tegime talle aplausi ning kõik võisid viimast korda garderoobi riideid vahetama minna. Sellised hetked on nii imelikud, samas teevad seest soojaks, sest see tunne on kurb, kui tead, et siia sa enam niipea ei tule.. keegi teine hakkab minu eest jooksma ja palli mängima.. and thats the way it goes.

Homme sõidan ema juurde. Ema küll ei ole kodus aga õde ja vend on. Ma lähen hoian õel silma peal. Mitte vennal, vaid just õel.. Ja perekonda läheme ka J'ga mängima. Sest tahan oma mõlemad mehed, venna ja J, metsa ja randa jalutama viia..

Seniks kena nädalavahetust teile ;)

aadam ja eeva. aadam ja aadam? eeva ja eeva?

Homoabielude poolt ja vastu.

Läbi aegade on ühiskond suuresti muutunud. Oleme jõudnud selleni, et armastus ei ole enam ainult mehe ja naise vaheline, vaid ka kahe mehe ning kahe naise vaheline. Selliseid kooslusi aga taunitakse, kuid vähesed mõtlevad sellele, et me kõik peame kuidagi elama, elama nii, nagu soovime ja igal asjal on paratamatult kaks külge..

Meie elu on kirgastama hakanud gay-klubid ja homoparaadid. Tänavatele kogunevad sajad, kui mitte tuhanded oma soo ihalejad, vikerkaare värvilised lipud pannakse lehvima ning kolonnis kõndijad on õnnelikud. Mida aga arvavad sellest tavalised inimesed? Meedias on tekkinud palju kära homoparaadide korraldamise suhtes. Kas tõesti peavad gay'd ning lesbid oma armastust tänavatel eksponeerima? Enamus arvavad, et nad võiksid jääda koju nelja seina vahele ning seal oma armastust näidata.. Samas arvan ma, et oma soo armastajatel on õigus ennast näidata, sest ka meie ju eksponeerime ennast tänaval, käest kinni jalutades või kallimaga tänavanurgal suudeldes..

Järgmiseks julgeks etapiks oma soo ihalejatel on abiellumine. Nagu heterodel, on loomulik, et ka homodel tekib soov oma armastust tõestada - abielluda. Mitmes riigis on homoabielud aksepteeritud, paljud on võimalust kasutanud. Kuid samas on palju riike, kes keelduvad kindlasõnaliselt, sest see on usuvastane vms. On ka juhtumeid, kus homod pakivad oma kohvrid ning kolivad riiki, kus homoabielud lubatud on. Samuti on ilmsiks tulnud kuulsusi, kes on kasutanud võimalust ning abiellunud - oma soolisega. Heaks näiteks võib tuua sir Elton Johni, kes on oma kaaslasega juba üle paari aasta abielus olnud ning nad on selle üle uhked ning õnnelikud. Samas taunivad riikide suured kirikupead homoabielusid ning löövad risti ette, kui teema vestlusesse tuleb. Kuid miks keelata inimesele võimalust olla oma kaaslasega seotud ning õnnelik? Kui enamus ühiskonnast vaatab homodele viltu, siis mind paneb näiteks mõtlema see, et nemad võivad meist samamoodi mõelda: "Kuidas nad küll saavad abielluda ja koos olla - mees ja naine?!"

Lõpetuseks ütleksin, et inimesed peaksid olema sallivamad ning on paratamatus, et igal asjal on positiivsed ja negatiivsed küljed. Samamoodi on ka heterode abielul halbu külgi, kuid siiski on see juba sajandeid lubatud. Arvan, et kunagi tuleb aeg, kus riigid lihtsalt peavad homoabielud aksepteerima, sest on paratamatus, et oma soo ihalejaid tuleb aina juurde.

*Ühiskonnaõpetuse essee. 20st punktist 18st. Hinne: 5. Klassi parim punktisumma.

hey you! f*ck off!

Kes ütles, et Nõmmel on turvaline? Juba mitmendat korda kõnnivad mingid tundmatud kollid meie aiast läbi. Mitte midagi ei ütle, küsimustele ei vasta. Täna samamoodi. Vanaema nägi aknanurgast, et keegi kõnnib aias. Alguses arvas, et see on vanaisa või isa, kes külla pidi tulema. Aga ei. Läks siis vaatama ja misasja? Tundmatu mees. Mitte midagi ei ütle, lihtsalt kõnnib tuimalt meie aiast läbi, naabri aia poole. Vanaema pistis karjuma ja küsis, et misasja sa tahad? Ja siis naabri aiast läbi saades võttis mees puulati ja oli valmis vanaemale äigama, kui kõrvalt graažist tuli üks tädi välja. Mees pistis lati omale kaenlasse ja läks minema. Pakkusin välja, et võtame koera! Aitab küll eks.

Kirjanduse essee sain 5. Klassi parim. Jee. Kodaniku essee teemal: "Homoabielude poolt ja vastu" sain ka 5. Vau! Sügisballi sisukontrolli sain ka 5. Juhei! Klassivennal aitasin sama sisukontrolli teha, ta sai ka 5. Tänutäheks sain mõnusa kalli. Hea. Aga halvad hinded? Neist ärme räägi.... köh köh. Vanaemale ütlen, et kõik on kontrolli all. Tegelikult ongi. Päriselt ka! Näe ufo, tsau!

värv.

Selle aasta esimene aednikupäev on möödas. Riisusin oma pöidla villi. Aga hea on näha, kuidas leherisu alt tärkab välja puhanud muru ning elupuud tänavad sind, kui oled nende alt mitu sentimeetrit sügislehti ära riisunud.. Kõik hakkab elama. Kevad, kevad, kevad!

Ja ma soovitan väga Memoirs of a Geisha't raamatupoodidesse otsima minna. Olen kõigest 20 lk läbi lugenud ja juba sellel hetkel on raamat super..

M'i kink tuli kuradima hea välja!

L.L.P

Eile õhtul olin kodune. Ostsin (jälle) uue raamatu. Seekord inglise keelse Geisha memuaarid - Memoirs of a Geisha. Inglise keelset raamatut on hea lugeda, sest pool lehekülge inglise keelseid sõnu ütleb palju rohkem kui viis lehekülge eesti keelset teksti. 428 lehekülge inglise keelset peenikest teksti. Mõnus...

Täna hakkan kunstnikuks! Hakkan suurt maali tegema. Kingiks.

Ah ja seda ka veel, et vanaema sai teada meie plaanist J'ga kokku kolida. Nüüd ajab igast juttu, et ikka normaalse korteri siis otsiksime ja blablabla. Räägib mulle sama asja, mis meil J'ga ammu räägitud ja plaanis. Ainult, et vanaema soovitas aasta veel oodata. Ootame me jee. Selle aja jooksul võib meie suhe p*rsse minna tänu vähesele koosolemise ajale jne. Ja on ikka ebanormaalne kui peaksin veel aasta aega vanaema lõunaks välja viskama, selleks, et J'ga kahekesi olla. Ja kolimine pole üldse mitte minu ja J'gu kahekesi olemise jaoks, vaid pigem selleks, et me mõlemad soovime oma elu juba elama hakata.

my (sexy)back hurts.

Kuskilt olen kuulnud, et kui ülaselg kahtlaselt valutab, siis pidi see tulenema stressist. Hmm. Suvel oli küll juhuseid, kus ülaselg või siis kukla alune jubedalt valutas ning vanaema ütles, et see stressist.. Ja eile õhtul tundsin teravat nö närvivalu sarnast tuiget ülaseljas, mõtlesin, et läheb üle, kuid täna on eriti kehv. Vahepeal ennast liigutades on teravam valu, kuid muidu niisama olles on selline tunne nagu kannaksin pidevalt u 10kg kasti seljas. Raske tunne, mingi lihasevärk vist. Fastumgel'i ka pole.. Niiet.. kes mulle massaaži teeb ah? :)

Koolis on nii mõttetu. Ja alati siis kui ma otsustan kehalisest kasvatusest plehku panna jääb tund ära. Kuid täna oleksin koju oma seljavalu pärast läinud..

M printis mu uurimustöö välja. Kus ma siis silitasin seda värskelt prinditud mitmete nädalate tööd. Hakkasin siis pikemalt vaatama ka ja poole uurimise pealt pahvatasin naerma. Olin tekstis midagi muutnud ja read olid edasi läinud ning pooled lk nr-id olid ülesse lükkunud. Jee. Parandasin vea ära ja siis avastasin, et sisukorras oli üks pealkiri ka muutmata. Aga M ütles, et prindib uuesti. Külla ta on hea. :)

bonjour madmoiselle.

<-- Moblaga tehtud pilt Pere Lachaise'i kalmistu väravas (sinna maetakse kuulsuseid ja muud intelligentsi).

Olen tagasi! Väga hea oli vahelduseks kaugel eemal olla. Päevade kaupa ma ei viitsi oma reisi detailselt kirjeldada, sest ma ei mäleta misasi mingil päeval oli.. aga siin on siis mu Pariisi reisi lahedamad ja hullemad killud:

* Poola on totaalselt hull riik! Kõik on ligadilogadi ja nii mõnelgi tekkis Poolas söömisest kõhulahtisus ja iiveldus, selle tõttu otsustasin seal mitte süüa ning isegi poest ostetud kauba viskasin minema. Parem karta kui kahetseda. Minu kõhuga on siiamaani kõik korras ;)
* Esimene öömaja Poolas oli õudne. Ainult prussakad olid puudu. Šokk oli nii suur, et helistasin nutt kurgus J-le, et ta mulle järgi tuleks.. Magasime riietega ja pidevalt olime valves. Olete Hostelit näinud?
* Busside konditsioneerid. Meil tekkis väike tüli sellepärast isegi. Aga elus oleme.
* Kindlasti teate väikest Brüsseli pissivat poissi. Käisime ja vaatasime ka tema ära. Hiljem Pariisis nägime pissivat meest. Üks tüüp otsustas keset tänavat püksiluku lahti teha ja vastu puud kusta. Samal ajal rahvas kõnnib rahulikult mööda. Ja meie buss peatus ka samal ajal, nii et me saime piinlikult itsitada. Ja ta raputas isegi tilga ära!!
* Olles teel Eiffeli torni juurde, jooksis kaks väikest poissi meie rühma keskelt läbi. Samal ajal lonkis üks habemega vanapapi neile järele. Paar minutit hiljem jõudis mulle kohale, et tollelt mehelt varastati peaaegu meie silme all midagi ära. Hiljem nägin neid nolke Eiffeli torni piletijärjekordade juures. Oma kotti hakkasin üha tugevamini enda vastas hoidma.. Paranoia.
* Poolas oli söögipeatus kuskil täielikus rekkaparadiisis. Vasakult, paremal, otse ja selja tagant tulid suured veoautod. Tahtsime tualetti minna ja hiilisime ühe rekka tagant välja, hakkasin just seisva rekka eest teed ületama, kui äkki tuli vaiksel kiirusel ja hääletult üks rekka nagu eikuskilt välja. Jäin seisma, võpatasin, ehmatasin ja hakkasin siis naerma. Isegi rekkamees sai mu üle naerda. Heas mõttes. Nüüd mul on rekkaparanoia ka!
* Üks mu klassiõde on ikka totaalne beib. Kulutas kogu oma raha ära kahe Lacoste t-särgi ja mingist imelikust firmakast ostetud teksade peale. Sama tsikk ütles koridoris kõndivale klassivennale: "Kuule, mine koridorist ära, ma tahan pesema minna!" Asi selles, et tualetid ja pesemine on koridoris. Ja tsikk oli ilma meigita. Pean veel midagi täpsustama? :D

Neid juhtumisi oli kindlasti veel aga hetkel ei tule meelde kõik. Istun oma mõnusas toakeses ja joon liiga kaua tõmmata lastud Earl Grey'd. Ühesõnaga.. olles ära suht tundmatutes kohtades omapäi, kaugel oma kodust ja armastest inimestest, hakkasin mõtlema, et tegelikult on meil siin Eestis hea olla.

Ja ise ma pilte ei teinud. Sest teised tegid topelt minu eest. Tegelikult moblaga sain Eiffelist paar päris head klõpsu.. Kuid kui kõik fotograafid on oma pildikesed üles loadinud, siis annan kuskil mingit moodi teada ;)

Okei siis. Suht chill. Patareid on vist laetud ja homme sukeldun siis koolitrallimöllu edasi.

ajastus on kõige tähtsam.

Eile oli hea olla lõpuks, sest sain oma uurimustöö tehtud. Ootasin tund aega printimist ja siis kloppisin kõik kokku ja panin kilede vahele ning täna viisin õpetajale. "Oi kui paks!" oli õpetaja esimene reageering mu punaste kaantega mitme nädala tööd vaadates. Algus tundus vähemalt hea olevat. Ootame ülejärgmist nädalat siis.

Varsti hakkan oma asju pakkima. Kohver juba ootab täitmist. Täna vist jääb Une-Mati visiit ära, sest pean kell 4 varahommikul ujula juures bussipeatuses virk ja kraps olema. Aga ootusärevus on suur ka! Mõelge.. mitu nädalat punnisin oma uurimustööd teha ja nüüd saan lõpuks puhata.. Prantsusmaal. Mmm. Ja hea seltskond on ka. Mõnus.

Ja nii palju ka, et ma ei võta mingit fotografeerimismasinat kaasa, sest nii paljud võtavad ja klõpsivad. Seega panen kunagi mingi lingi siis, kust pilte näeb..

Aga nüüd hakkan mp3-playerit jälle täitma ning asju kokku panema vaikselt.

to france.

Check this out! (nüüd vaata pilti)

Ja terve see nädal on sigimist-sagimist täis. Reede varahommikul kell 4 on Pariisi poole sõit. Super. Saabki ära nädalaks siit. Ja ma ei imesta kui tegelikult teise päeva õhtul hotelli voodis istun ja igatsen. Heh, seda ma teen praegugi tegelikult..

Ma nüüd lähen sööma. Headisuaitäh! :)

mul on selline tunne, et kevad tuleb.

Sain oma desktopi probleemid lahendatud. Ja nagu alati, tuli isa ja tegi kõik ühe nupule vajutusega korda. Aga hetkel olen viirusetõrjeta.

Eile (laupäeval) peale ärkamist oli kõik enam-vähem okei. Lõikusin juustu ja tegin suupistevaagnaid, samal ajal jõin kohvi ning samalajal värisesid käed ka. Ma ei tea, kas eelmise õhtu bailamisest või lihtsalt põrutatud ja retsitud randmete pärast.. Õhtul tuli hull seltskond kokku. Mul oli paha. Sest tundsin, et olen üksi kõigi seas. Mul ei olnud kuskil hea olla, seega sulgesin ennast oma tuppa ja lugesin raamatut. Ja kõige nõmedam oli see, et isa ei jõudnud eile isegi tere öelda. Täna saime paremini jutu peale. See selleks..

Täna on ilus päev ning lähen oma kõige kallimaga välja päikest püüdma.

täna on Piia päev.

Minuga on kõik okei. Susserdasin teisipäeval arvutis midagi ära, nüüd on kõik nagu mingi vaegnägija oma - topeltsuur ja tagasi ei saa. Minu mõistus üle ei käi enam. Kõik asjad proovisin ära, aga ei. Lõpuks helistasin isale ja homme tuleb ning vaatab mis värk on. Muidu arvutiga kõik korras aga kõik asjad desktopil - ikoonid ja stardiriba - on topeltsuured. Ma olen Keenius eks! Sellepärast hoian senikaua oma näpud eemale.. No täna tegin aint erandi :)

Koolis on ka kõik okei.

Ja täna saab peoriided selga panna ja lõbutseda, sest kallil Piiakesel on ju sünnipäev! :*

aega oleks juurde vaja.

Nii nii nii. Eile sattusin üle pika aja uurimustöö tuhinasse. 36 lk on valmis. Millalgi hakkan Eesti restoranide interjööre uurima ehk chillin kaks päeva internetis restoranide kodulehekülgede peal.

Juba hakatakse tegema stendi "titepilt versus uuem pilt". Teate küll. Meil on igatahes selline traditsioon, et igal lõpuklassil on stend selliste "enne ja pärast" piltidega. Eelmistel aastatel on samuti selliseid stende tehtud ja siis käisime vaatamas ja uurimas ja naermas. Nüüd naerdakse meie üle. Heas mõttes loomulikult. Vist. : ) Panin juba pildid kapi peale valmis, homme kraban kaasa, kui meeles on.

Täna järjekordselt olin mina see, kes matemaatika õpetaja/klassijuhataja peale vihastas. Turtsusin üksi seal pingis ja lõpuks tõmbasin tervele vihiku lehele mingi sigrimigri peale. No ei saa midagi aru ju kui õpetaja põristab kogu ülesande lüümiku pealt nii kiiresti maha, et ma ei jõua isegi ülesande numbrit maha kirjutada. Ja loomulikult õpetaja kirjutab kõige väiksemas kirjas üldse. Pigistad silmad välja, et näha mis värvi tindiga ta üldse kirjutanud on. Jee.

Okei ma nüüd naudin päeva kuidagimoodi, sest homseks pole midagi õppida. Mõnna.

kolmviisseitse.

Käisin elus esimest korda valimas. Üllatavalt vähe rahvast oli. Kella 2-ks oli mul igatahes valitud ja mingeid järjekordi ei olnud. Aega võttis see mul vist mingi 45 sekundit, et number kirja panna ja tempel peale ning minek. Kõik. Nüüd on mul õigus viriseda ja möliseda järgnevad 4 aastat.

Jan Uuspõldu käisin ka kinos vaatamas. Ainult, et Ilvest ei näinud, sest põis ei pidanud sel hetkel enam vastu. Film oli muidu okei ja naerda sai ka. Lihtsuses peitub võlu. ;)

Randmekaitsme-sideme ostsin ka. P*rsse see valu ja vaev eks. Mulle aitab. Ja neljapäeval, kui õpetaja mind võrkpalli taguma paneb, siis näitan küll vist keskmist näppu. Mängigu ise!

Ja üks dilemma on ka. Et kas panna omale jälle geelküüned või ei. Sest kunagi kui olid, siis tagajärjeks olid peaaegu olematud küüned. Samas viga oli ka selles, et ma ei käinud proffide juures. Nüüd aga käiksin. Sest ma ei viitsi koguaeg nokkida oma küünte kallal, murduvad ära, lõikan ära, kogu see kasvatamine on siis jälle tulemusteta.. enda jaoks leiab alati aega ja see raha on mul ka olemas, siis miks mitte eks. Eks ma mõtlen ja vaatan, mis saab.

Nüüd aga hakkan füüsika spikrit tegema, sest homme on kontrolltöö. Kes meist poleks koolis spikerdanud eks?

spectacular failures.

Millegipärast on mul tunne, et suudan alati kõik hea p*rsse keerata. Jah. Tunne on küll selline. Ja selline tunne on ka, et suured murdlained löövad mu peakohal kokku ja ma lihtsalt upun oma mõtetesse.

Sinu hommikune kõige-näkku-ütlemine pani mind mõtlema.. miks ma üldse seda kõike teen..

olen tubli. olen jah.

Now it's my time to laugh. Ha ha haa. Sain proovikirjandi 4.

Lähen viin prügikoti välja, toon külmikust omale Camembert juustu ja sukeldun uurimustööd tegema.

Ayo - Down on my knees. Hea.

Homne päev tõotab tulla samasugune.

Ja nädalavahetusel olen esialgsete plaanide kohaselt "ära". ; )

Ciao.

"isa ongi võõraks jäänud."

Ma ei tunne rõõmu sellest, mis meist jäänud
see mis oli, oli parem
polnud ammu sind näinud
jah, hea oli see, mis varem.
Olen nutnud, vihanud ja mõelnud
mis küll segab sind
kuid ise pole öelnudki
"Isa, ära jäta mind!"
Kaugus, aeg ja vaikimine
läinud kõik, mis juba kadunud
on ainult oma elu elamine
kõik mis juba läbi mõeldud.
Kuid vereinimesed jäävad
jäävad kauemaks kui
sõnad mis on öeldud
nagu võõrale silma vaatan sulle
möödume ja tulebki "Tere!"
mis tegelikult viskab kõik tulle
selle, mis kunagi oli pere...

Omalooming.

mmm.

Osta poest Camembert juustu ja rohelisi kivideta viinamarju. Lõika juust väikesteks tükkideks ja pane viinamari peale. Torka hambaorgiga vms tikuga läbi ja ongi maailmaparim suupiste valmis! Lihtsalt.. pole sõnu! Proovige ja luban, et te ei kahetse ;)

chillout.

Ma olin eile vist ainuke, kes kodune oli. Ja täna hommikul olin ainuke, kes kõige esimesena ärkas. Korralikult välja maganud. Heas tujus. Just sõin terve ports väikseid kivideta viinamarju ära. Ühe kohukese ka peale. Varsti peaks oma mehe kuskilt linna pealt üles otsima ja ta kinno vedama. Jan Uuspõld ootab.

Öösel nägin unes, kuidas ma kevade lõpupoole korteri otsimise tuhinas olin. Nii äge oli. Ja siis nägin nagu ettekuulutusena, et mis ma pean oma uurimustöö pildimaterjaliga tegema. Ehk siis sain oma unenäost ka kasuliku vihje. Sest mul oli nii palju pildimaterjali, mida ma ei osanud kuskile paigutada, aga tänu unenäole suutsin seda teha. Mure murud nagu naksti! Päris fun.

Üldse mul on hea tuju, sest kõik on hea ja süsteem töötab. Koolis on küll tegelt paar asja, mida peaks korda ajama, aga see ei häiri mind hetkel. Praegu on ju ikkagi kõige tähtsam eksamid ja nendeks valmistumine, mitte mingid jooksvad hinded muusikaõpetuses või venekeeles. Ma olen rahul.

Aga ülehomme (esmaspäeval) on mul PROOVIKIRJAND!!! Aga ma ei pabista. Sest kodukirjandid on mul kõik 4 või 4+ peale tehtud. Jälle saate pöialt hoida. Hehee.

: )

Hetkel on kõik okei. Õpetaja jäi mu uurimustööga rahule ja enne Pariisi minekut (16 märts sõidan ära) pean esitama paberil talle nii palju kui tehtud on, et ta saaks täpsemalt kontrollida. Sest täna õpetaja oli laisk ja ei viitsinud mälupulga pealt uurimustööd kontrollida. Vaatas ainult materjali üle, mis ma kaasa olin tassinud ning uurimustöö plaani ehk nö selgroo kontrollis üle. Ühtegi negatiivset arvamust ei tulnud. Oh, vot see oli kergendus. Seega võin täna kergemini hingata ja reedet nautida. Ainult et ma ei tea kuidas, kus ja kellega.

Täna on juba selline tunne, et kevad piilub kuskilt vaikselt. Sest päike on nii ere, hea ja soe. Kuidagi teistmoodi. Ja unustame selle, et tegelikult on alles veebruarikuu ning lund jätkub järgmisesse kahte kuusse. Eksju.

õõõ.

Täna on neljapäev. See tähendab, et mul oli koolis mõttetu päev.. Kehalise tunnis kõksisime natuke võrkpalli. Aga nagu meie koolil ikka, kasutatakse kõiki asju kuni asjast saab auk. Võrkpallid oleksid nagu 25 aastat vanad, niit siin, niit seal, vastikud kõvad ja valusad. Ja nüüd mul on parema käe esimene nukk valus, paistes natuke ja selline õrnalt sinakas. Suht mitte mõnna eks.

Mõtlesin oma blogile uue nö rubriigi. Kuna elan sellise vanaemaga koos, kes on nii mugav kui üldse olla saab ehk siis tema enda tehtud toitu saame vanaisaga võib-olla kord kuus, kui sedagi.. siis mõtlesin, et kui laual on järjekordselt mõni nonsenss söök, siis kirjutan sellised asjad oma blogisse "Mugava vanaema retseptiraamat" nime all. Ehk siis eesmärgiks on näidata, et kui mugav vanaema mul ikkagi on ja mida me siin vanaisaga sööma peame päevast päeva. Mõnikord on selline tunne, et vallutan köögi ja ehitan sinna vanaema jaoks barrikaadi ette. Või siis kolin lihtsalt ära. Millegi pärast arvan, et viimane juhtum on reaalsem ja see on ka suve poole teostatav, s.t plaanis.

Aga tänase "Mugava vanaema retseptiraamatu" alla läheb siis uhkest Kaubamaja toidumaailmast ostetud mingisugune ühepajatoit.. Alguses ma mõtlesin, et see on selline sooja salati moodi asi, mille kõrvale süüakse kartulit aga siis vanaema ütles, et jah, see ongi ühepajatoit, kui ma seda plastmasskarpi suurte silmadega ja krimpsus suuga vaatasin. Hull ühepajakas oli ka - pigem nagu pooleldi pudruks hakitud keedetud köögiviljad ja sõrmeküünesuurused kartulitükid. Jee. Panin siis vanaema rõõmuks seda maitsetut ja värvitut rooga oma taldrikule ühe keskmise kulbitäie.. Et siis täna minu vanaema oli tubli ja suutis Kaubamaja lettide vahel mõtiskledes tuua koju karbitäie ühepajatoitu, mida ei saa kohe mitte üldse selleks nimetada. Ootan huviga, mida vanaema homme välja mõtleb.

Homme lähen näitan oma uurimustööd esimest korda õpetajale. Natuke üle poole on valmis ning ma loodan, et kõik on okei. Hoidke pöialt!

"uinu mu kullake..."

Täna oli selline vops, et ma olin juba kell 4 üleval. Täitsa jube. Une-Mati oli mu maha jätnud. Olin niisama ja mõtlesin. Ja siis 15 minutit enne äratust otsustas Une-Mati jälle tulla. Vedasin ennast kuidagi kooli ja mul oli selline tunne, et otsaette oli kirjutatud: "Andke kohvi!". Aga ma ei saanud oma kohvi. Kuid nüüd on mu unepuudus üle läinud. Praeguseks. Vist.. Ja mul on miskipärast kõik nädalapäevad sassis.. Mis värk siis ikkagi on?

Nüüd hakkan uurimustööd tegema. Pool on valmis. Jee.

115 päeva lõpetamiseni.

blood diamond.

Tulin just kinost. Käisin Vereteemantit vaatamas. Ülihea film. Soovitan. See film muutis minu arvamust ja lähenemist nendele kallitele läbipaistvatele teemantitele, mida sõrmustel ja tiaaradel näeme. Milleks see kõik? Film näitabki, mida inimesed on suutelised teineteisega tegema.. Kõik see, mis seal Aafrikas tegelikult toimub.. kõike seda see film näitaski. Jube. Film lõpeb hästi, aga olukord riigis on ikka veel hull. 200 000 lapssõdurit, miljonitest inimestest koosnevad põgenikelaagrid. Ja kõik see selleks, et mingi tossike kuskil Londonis saaks oma poodi või kogusse kõige hinnalisemad teemantid. Jah, elu nõuab ohvreid, aga siiski.. kus on inimlikkus? Filmis oli üks mõtlema panev lause. Umbes selline: "Mida küll Jumal arvab sellest, mida inimesed teineteisega teevad?!"

Lihtsalt paneb mõtlema..

"vist kuulen Su samme..."

Sai sõidetud sinna ja tänna. Sai avastatud uus hea juust, mille nime ma ei oska siia kirjutada.. Sai nauditud mullivanni ja natuke lahjat sauna ning teineteist. Nüüd olen iseendaga ja kuulan Indigolaste plaati, mille täna endale soetasin. Enne seda keerutas Liisi Koikson ennast mu cd-mängijas.

Olen tüdinenud sellest, et mul pole piisavalt privaatsust. Mul ei ole "oma". Täna lihtsalt marsiti mu tuppa sisse ja pandi roosa-printsess-ehk-mu-ära-hellitatud-nõbu arvuti taha istuma ja öeldi: "Las ta olla natuke arvutis, siis rahuneb maha!" No p*rsse, sorri vaan, miks mina pean kannatama teie enda poolt tehtud lapse pärast, keda te ei suuda ohjeldada ega korralikult kasvatada!? Ja kes on käskinud temaga nii mängida, et too tõmbleb õhtul ringi nagu roosa kummipall mööda tuba ega püüagi maha rahuneda. Omad vitsad peksavad. Öeldakse, et enne lubade saamist tuleb sooritada eksamid ja minna üle kivide ja kändude, lõpuks jääb nii mõnigi lubadeta, kuid lapsevanemateks võivad saada kõik. Ka need, kes ei peaks... Loen päevi ja kuid, et saaks avada ilusa võtmega ilusa ukse ilusasse korterisse, milles elan mina ja mu kallis. Viskan võtmed kapi peale, panen hea plaadi mängijasse ja lähen kööki õhtuks midagi head tegema. Saaks ometi rahulikult teleka ees logeleda või tagataoas armatseda. Et siis hommikul koos ärgata ja tööle joosta ning nii iga päev.. iga järgnev päev. Nii lihtne see ongi! Unistada...

tuludkulud.

Eile oli üle pika aja parim sõbrapäev üldse. Lihtsuses peitub võlu! Kallis tegi meele heaks ning õhtul sõpradega vaikselt õllekas istuda oli mõnus. Aitäh!

Vaatasin internetipangas oma tulud ja kulud üle ning siis vupsas pähe, et peaks tuludeklaratsiooni ära tegema. Jee. Tehtud! Tehke teie ka ;)

Homme sõidan nädalavahetuseks ära. Nautima kvaliteetaega. Lülitan mobiili välja ja olen oma kõige kallimaga. Nii hea nii hea..

Et siis pühapäeval muljetan ;)

sa oled hea..

Indigolaste kontsert oli SUPER! Soovitan südamest. Nii hea, rahulik, soe, mõnus, mõnus, mõnus.. vajusin kohe nagu teisse maailma ja nautisin.. Super. Lähen varsti poodi ja ostan nende plaadi omale. Jah. Mul on plaanis osta Indigolaste, Liisi Koiksoni ning kõik Dagö plaadid. Kolm head eestimaist. Tõsiselt..

No ja ilusat sõbrapäeva siis ka :*

"priit, ära roni aknalaual!"

Täna oli koolis jälle hea olla. Mis värk on?

Homme on aga lebotame-diivanil-jalad-laual-käed-kukla-taga-risti päev. Kolmandaks tunniks. Siis kolm tundi üle elada ning sõbrapäeva puhul Indigolaste kontsert aulas. Super minumeelest.

Rohkem nagu polegi uudiseid.

Homme ma ei saada kaarte ega sõnumeid ega helista, et "jee head sõbrapäeva!". Ma olen lihtsalt olemas! ;)

rise and shine!

Peale nädalaajalist "patareide laadimist" oli super tuju hommikul tõustes ning kooli minna oli ka hea. Varem pole üldse nii olnud. Ju siis olingi magamata, tusane, väsinud, väike stress jne ning see palavikuga voodis lebotamine tuli ainult kasuks. Kokkuvõttes.

Koolist koju oli ka hea jalutada. Päike paistis täpselt silmaauku..

Ja ma sain omale õiged lumes-möllamise-püksid. Niiet.. lumme möllama! Jee.

Tahaks midagi head...

iris.

"And I'd give up forever to touch you
Cause I know that you feel me somehow
You're the closest thing to heaven that I'll ever be
And I don't want to go home right now

And all I can taste is this moment
And all I can breathe is your life
Cause sooner or later it's over
I just don't want to miss you tonight

And I don't want the world to see me
Cause I don't think that they'd understand
When everything's made to be broken
I just want you to know who I am

And you can't fight the tears that ain't coming
Or the moment of truth in your lies
When everything feels like the movies
Yeah you bleed just to know your alive..."


Goo Goo Dolls - Iris Vist et kõige parem laul minu meelest : )

mõnna. jutumärkides.

Hetke seisuga ma kahetsen väga, et üldse sinna Pariisi klassiga lähen. Esmaspäeval käis reisikonsultant rääkimas klassile, et mis siis toimuma hakkab. Ja kui ma hiljem neid jutte kuulsin, siis hoidsin ainult peast kinni.. Kokkuvõttes tuleb 9 päeva bussis istuda ja kõik. Pariisis me käime vist kõik muuseumid läbi ja nii need päevad pidid minema, vaba aega pidi ka minimaalselt olema. Ehk siis: e b a n o r m a a l n e. 12ndas klassis pole vaja muuseumides elada, võiks selle asemel näha rohkem linna ja elu. Klassijuhatajale sai öeldud, et soovime võimalikult vähestes muuseumides käia ning ühekordset bussi, et oleksime ainult meie. Aga klassijuhataja organiseerimise tulemus on see, et kahekordne buss, kaaslasteks õpilased kuskilt vene koolist ning ohtralt muuseume. Juhhei juhhei juhhei! S*tt noh. Ja tegelikult kui aus olla, siis kogu kupatust reisist oleksime pidanud teadma enne raha maksmist ja nüüd, kui on palju selliseid, kes tahaksid ära öelda, ei saa enam taganeda, sest nimed on kirjas ja raha makstud. Jälle s*tt noh! Kaasaarvatud mina. Nüüd mõtlen, et kuna reis on vaheajal, ja kui oleks teadnud, mis meid ootab, poleks ma läinud, vaid oleksin vaheajal saanud uurimustööd teha või siis mingil muul moel seda aega kasutada.

Lähen nüüd pessu ja siis hakkan koristama. Kallis tuleb külla...

Aitähheadaega : )

hihi.

Uues kuues ;)

diagnoos: ei tea.

Proovid olid arsti sõnul kõik korras. Ei osanud öelda, miks see palavik ja uimasus ja väsimus.. Aga tähtis on see, et tunne on mul hea, palavikku pole täna olnud ja isegi uurimustööd tegin täna kella 12st kuni praeguseni. Ehk siis.. Im fine! Aga sellegipoolest olen see nädalavahetus kodune.

mul on juba parem. on ikka või?

Hommikul käisin arsti juures. Andsin proovid ning homme peale lõunat saan teada, mis minuga toimub.

Täna vedelesin voodis, magasin natuke edasi, ärkasin meeldetuletuse peale, et sõbrannal sünnipäev ning siis hakkas mu pea halastamatult valutama. Jube. Mu pea pole vist kunagi niimoodi valutanud. Võtsin paratsetamooli sisse, vedelesin jälle, sõin ja siis läks natukene paremaks. Rääkisin vanaemaga.. tema on surmkindel, et mul on lihtsalt koolist ja kõigest nii suur stress. Aga eks homme selgub tõde.

Et siis.. mis toimuuuuub?

ei jaksa enam.

Persse ma ei või! Mul on vist neerud jälle haiged. Eelmine kord olid nad siis haiged, kui emaga tülis olin ja stress jne. Nüüd aga kui kõik korras oli, unustasin oma tervise hoidmise ja hullasin pea iga nädalavahetus ringi, ise aga hullult väsinud ja magamata. Loomulikult tõmblen kooli pärast ka. Ja nüüd alates esmaspäevast on mul olnud väike palavik ja vasak külg on imelik. Muud midagi. Homme lähen proove andma. Kui nüüd arst ütleb, et neerud jälle sõna otseses mõttes persses, siis ei võta enam tilkagi alkoholi ja igasugused pralletamised jäävad ka ära.

Olen vihane ainult iseenda peale...

mu musta-valge kirjude kassidega oranž glasuuritud savikruus plõksib seest.

Juba teine päev kodus. Haige või siis ei, ma ise ka ei tea. Aga kodus ma igatahes vedelen. Magan või siis vaatan ETV pealt dokumentaale. Vaatan oma suurest kaaraknast välja, paksude lumemütsidega mände.. ja mõtlen, mida teised koolis teevad.

Traadi "Tants aurukatla ümber" sain lõpuks läbi, nüüd pikutab Jaan Kross mu öökapi peal. Lähengi, vaatan, mis ta seal teeb..

otsin kodu.

Käisime hea seltskonnaga uisutamas. Täitsa mõnus oli.

See nädal tuleb koolis eriti busy. Nii palju on teha, kuna olen ropult palju asju edasi lükanud ning mõtlesin, et peaks VOT NÜÜD kõik ära tegema. Raamat vaja läbi lugeda, paar järeltööd, kontrolltööd ja siis loomulikult - uurimustöö. Pean ikkagist seda ka tegema hakkama usinalt. Päriselt ka! Sest mul saab varsti raamatukogu raamatutel pikendus ka läbi ja vot siis on küll kööga. Lähengi viskan pikali ja hakkan raamatut lugema..
Vässu on ka.

Jah, ja siis seda ka, et ma otsin kodu omale.

you had your lesson.

Eilne päev oleks võinud olemata olla.

Vastusteta küsimused, arusaamatused, nutt, natuke verd, natuke viha, üksi klubist lahkumine.

See pidi tore õhtu olema! Fakk!

Long story..

1+1=2

Jah, kaks on paar. Igas mõttes.

Kaks inimest koos näiteks on paar.. Ja peale esimest kuud tuleb teine kuu.. Nagu meil. Kaks kuud..

Jejee!

***

"My tea's gone cold I'm wondering why I..
got out of bed at all
The morning rain clouds up my window..
and I can't see at all
And even if I could it'll all be gray,
but your picture on my wall
It reminds me, that it's not so bad,
it's not so bad.."