vana maja.

Ma olin ühes linnas, tundmatus linnas. Tundus nagu oleksin välismaal, aga ei. Olin poes, mis nägi üprisgi sarnane välja Prismaga. Ootasin järjekorras. Enne ja pärast mind seisid mehed. Enne mind seisev mees meenutas Tanel Tatterit.. ma ei tea miks. Ma ostsin kaks väikest patarei (aku) laadijat. Müüja soovitas ühte suurt, et pidi odavam olema. Olin nõus. Tatteri moodi mees itsitas. Maksin ostu eest ja läksin kassast eemale, metallist pinkide juurde. Nende läheduses oli palju jalgrattaid, kõik pinkide küljes kinni ning nende vahel hästi palju seljakotte. Läksin enda seljakoti juurde, musta-punasega, selline mis mul tegelikult ongi. Avasin selle, kuid selle sisu ehmatas mind ära, sest sisu polnud see, mis enne oli. Nüüd oli seal kaks erinevat valget sandaali. Üks tume jalanõu ning mingi anum. Kõik. Rahakott ja kõik muud asjad, mis enne mulle kuulusid olid läinud. Kellegi teise kotisisu on minu kotissisuga vahetusse läinud. Ega's midagi. Võtsin koti selga ja sammusin poest välja. Paremale vaadates nägin väikest Selveri moodi poekest. Kaks konkureerivat poodi peaaegu ninapidi, mõtlesin ma. Väljas oli aga palav ja päike paistis. Inimesed sagisid ringi, kui kõik nad olid tumedate peadega ja tõmmud. Läksin tee äärde ja ootasin bussi. Panin oma seljakoti maha. Minu juurde tuli lühike, õlgadeni tumedate juustega naine ja küsis kas ma massaaži tahan. Samalajal näitas ta käega tänava ääres olevale majale, millel uks lahti ja kust paistis välja idamaine sisustus. Keeldusin viisakalt ja naine lahkus. Järgmine hetk olin ühe lagunenud maja ees. Välisseinad olid veidi sissepoole kaldu, kuid see-eest vundament oli meeletult tugev ja tavalisest kõrgem. Selles kohas, kus vundament majaks üle läheb, oli puitlaudadest terrassi moodi asi. See oli ka mädanenud ja katki. Kõndida sai vaid mööda üksikuid laudu. Kohast, kus suure tee juurest läks teerada maja juurde, oli kraav, mis oli sügav ja tume. See oli osaliselt kaetud vanade uste ja laudadega. Midagi oli seal all, mis mind häiris, kuid samas ka huvitas. Maja ümber oli hästi madal ja lagunenud kiviaed. Sellest oli alles ainult kõige alumine kiht ja see oli ka rohtu kasvanud. Maja oli seest samuti lagunenud ja vana. Ruumid olid enamasti tühjad. Esialgu ma ei leidnud kööki. Läksin välja suure tee äärde, kust aegaajalt sõitsid autod mööda. Tahtsin meeletult sealt kahtlasest kohast pääseda. Lehvitasin autodele ja püüdsin neile ette jääda, kuid mitte keegi ei teinud minust välja. Kõik sõitsid mööda. Absoluutselt kõik. Äkki keegi ei julgenud mind aidata, kuna ma selle vana ja salapärase majaga seotud olin? Järsku ilmus välja väike tüdruk, kes oli väga sõbralik ja abivalmis. Me läksime mööda laudu majani ja jäime seisma täpselt enne väikest treppi, mis terrassile viis. Kraavis oli näha midagi valget. Nagu oleks seal all katkine valge rist. Kivist valge rist. Seal oli ka mingi luuk ja muud sodi. Otsustasime uurima minna. Lükkasime risti eemale ja avasime luugi ning läksime kartmatult sisse. Tüdruk pani tule põlema ja ennäe! Köök. Köök sellises kohas, kus tegelikult peaks olema peidik või kelder. Köögi seinad olid kaetud kollase tapeediga. Seintel olid riiulid, millel vana vakstu ilutsemas. Köögi keskel oli nelinurkne valge laud, mis oli aja jooksul mustaks läinud. Riiulite ja kappide peal oli hästi palju kila-kola. Tegin sahtlid lahti ning seal oli igasuguseid kulpe, pudeliavajaid, lusikaid ja muud. Sahtel ei tahtnud enam kinni minna. Me otsisime midagi, aga ma ei tea mida. Ma jäingi sinna kööki selle väikese tüdrukuga, sest miski ajas mu üles, kuid ma ei suutnud sinna enam tagasi minna. Võibolla homme?