mu teine maailm.

Ma näen unenägusid, mis on nagu päris. Inimesed on teistsugused.. nagu CocaCola reklaamist.. sellised vahvad ja liigagi õnnelikud.. vahel küll kohtan mõnda tuttavat, keda muidu poleks oodanud. Need kohad kuhu olen sattunud on mõnusad ja sellised vanakooli hõngulised. Ise tavaliselt olen missioonil - otsin kedagi või midagi - ja seda kas suure ängiga või rõõmuga.

Täna ma viibisin Rakveres. Vähemalt mu mõistus ütles nii, aga Rakvere moodi see linn loomulikult polnud. Kitsad tänavad. Vanad, mõnusad majad üksteise otsas. Lumi langes munakiviteele. Poekesed olid jõulukaunistusi täis. Inimesed kõndisid minust mööda. Mina aga otsisin korterit. Endale. Lõpuks olingi ühes kõrgete lagedega ja valgete suurte ustega korteris. Seal oli kaks tuba. Üks suur, ilma kardinata aken avanes kitsale vanalinna tänavale. Teine korrus vist oli. Esimene tuba oli sellist oranžikat-roosat värvi. Ümmargune laud ning riiulid seinas. Teine tuba oli vist magamistuba.. või köök. Sest suure voodi kõrval oli pliit. Selline vanem. Selles toas oli kaks akent, mis olid täpselt lae all. Ja suur riidekapp oli ka. Kõigepealt oli see, et ma läksin poodidesse süüa ostma ja muid nipsasjakesi. Millegipärast tulin tagasi tühjade kätega. Korterisse jõudes oli ukse ees palju rahvast. Ainuke inimene kelle ära tundsin oli mu kunagine paralleelklassiõde. Ta astus sisse ja leidis esimese toa riiulist purgisupi. Tema läks seda "magamistuppa" keetma ja mina läksin riidekappi tuhnima. Avasin selle ning seal olid mõned eelmise elaniku riided - kleidid põhiliselt. Kapi põhjas oli karp pildiraamidega. Olin nende üle õnnelik, kuigi endal polnud pilte, mida sinna panna. Endine paralleelklassiõde keetis suppi ja samalajal viitas ühele kleidile - selline 50-ndate stiilis ning roosa ja valge värviga. Proovisin selga. Selline hästi liibuv, põlvedeni. Millegipärast L ütles, et mu rinnad paistavad läbi. Ma ei tea, mida see tähendab. Järgmine hetk oli jälle mu ukse taga meeletult palju rahvast ning ka naabrinaine - selline ümmargune ja kepikesega. Kobises natuke ja ma ajasin rahva koridorist minema. Kõik. Rohkem eriti ei mäleta..

Kõige imelikum mu unenägudega on see, et ma kas mäletan neid väga detailselt või üldse mitte. Mõnikord kui uni millegipärast öösel äkki otsa lõpeb, suudan ma sinna samasse unne tagasi minna, kui tahan. Nö "lucid dreaming".