no more brainwash.

Puhkepäev. Homme ka. Ja juba hommikul suutis töökaaslane helistada ja paluda, et kas saaksin teda täna õhtul asendada. Oleksin võinud, aga peale nädal aega järjest jooksmist ja tõmblemist ütlesin talle ära. Lihtsalt jonni pärast ka - ülemus võtku töötajaid juurde, sest see on suht utoopiline, et ainult kaks ettekandjat peavad restorani koormat vedama. Aga varsti ma pääsen sellest jamast. Saatsin täna kaks cv-d laiali. Ma ei jaksa enam inimestega suhelda ja s*ta tujuga klientidele elurõõmsat nägu teha ja joosta ning endast kõik anda, et mingi suvaline mammi tänavalt oma punase veini ja kanafilee punase pipra kastmega saaks. Ei jaksa enam ja kõik! Kurat, selline tunne, et jalalabadel veresooned lõhkevad; rangluud valutavad (jah, rangluud) ning selg annab aina rohkem tunda. Ma tahan nüüd rahulikult kuskil laua taga istuda, piirduda vaikse "tere-kuidas läheb-kui kohvi lähed tooma-too mulle ka tassike" vestlusega ning ajada arvuti taga oma joru. Vaikselt, kuskil nurgas, laua taga, tagasihoidlikult. Jah..

Siit ka tõde, et kui tahad teada, millist tööd mitte kunagi enam teha, proovi ära ettekandja/klienditeenindaja töö.