some things that..

Kuidas saab üks imearmas 11 kuune poisslaps naerda nagu vanamees, kuid ometi nii lahedalt ja kaasahaaravalt. Täitsa lõpp kui naljakas on seda vaadata, kuidas tädipoeg lõkerdab.

Lasin oma juuksed nüüd lühikeseks lõigata. Minu jaoks on lühikesed juuksed napilt õlgadeni. Nii just praegu ongi. Ja tukk on ka nüüd. Hea on. Väga hea.

Ja oi kuidas ma ei salli, kuidas üks mu grupiõde nätsu närib/matsutab. Küll suu kinni, aga ikka nii eputavalt ja demonstreerivalt, et see käib nii jubedalt närvidele. Ja üks teine grupiõde püüab olla keegi teine. Kindlasti kohe. Ta on omale võtnud sellise peaaegu beibe naha ja sinna sisse pugenud. Vahib ennast peeglist ja joob smuutisid ja teeb oma hirmsuure läppari laua peal lahti ja teeb seal mittemidagi. Jee. Maolenniiägejamaailmailusamjamasöönainultrohelistsalatitjajoonsmuutit. Eriti käib see närvidele, et ta jõuab hommikul kooli ja siis hakkab pasundama, et oimaeijõudnudhommikustsüüamaeijõudnudhommikustsüüa. No mida? Kellele seda teadmist veel vaja on? Pff.

Ei, ma pole kade. Ma lihtsalt leian alatihti inimeste juures asju, mis mind häirima jäävad..