it's so dark, i can't see anything..

Miks CSI uurijad alati taskulampidega kapi taguseid uurivad, mitte ei pane tuld põlema? See käib nii närvidele.. Sick!

lost in dreams.

Mul on ikka mingi tugevam side unenägudega kui teistel inimestel vist. Mõnikord tekitab kõik külmavärinaid.. see kuidas ma kõike detailidena mäletan ning kehaliselt läbi elan.. Ma nagu elaks kahes maailmas paralleelselt.
Paar päeva tagasi nägin und, kus mul ja J'l oli väike poeg. Andsin pojale rinda, J tuli ligemale, poiss naeratas piimase suuga J'le ning see ajas omakorda J naerma. Kõik oleks nagu ideaalne. Ärgates mõtlesin, et oh kui armas unenägu, kuid sisimas hakkasin ootama. Ootama seda, millal haigus vaikselt vastu külge hiilib. Tähendab ju beebi nägemine unes üldjuhul haigust. Ja ennäe! Täna hommikul ärgates oli keel valge, silmad tuimad, nägu valge ja pea paks, nagu oleksin kolm päeva pidu pannud. Väike palavik lisaks. Seekord on külmetust lihtsam läbi elada, kuna teadmine, et ma teadsin, et millalgi nüüd peaksin haigeks jääma.. see on lihtsalt midagi.. midagi kummalist.
Täna öösel nägin unes, et astusin korteri uksest sisse. Seal toimus suur pidu, oli palju tundmatud inimesi, karvaseid ja sulelisi. Äkki nabiti mind kinni, hoiti kõvasti jäsemetest kinni. Mind hoiti põrandaga paralleelselt õhus. Kõik naersid. Ja siis ilmus välja J üks parimaid sõpru ning hakkas mind erinevate alkoholidega ja siirupitega üle valama. See oli niivõrd jälk ja vastik. Mu keha ligunes alkoholist, suu uputas kümnest erinevast siirupist, okserefleksid, äng, nutt.. Peale selle võtsid nad mult mu koti ja muud väärisasjad, väljaarvatud J kingitud sõrmuse. Selle nad jätsid alles. Peale seda intsidenti oli mul tunne, nagu mind oleks emotsionaalselt vägistatud. Istusin akna all nurgas ja otsisin oma asju. Juuksed tilkusid alkoholist. Vaatasin oma vasakut kätt ning tänasin jumalat, et J sõrmus oli alles. See oli ainuke asi, mis mulle jäänud oli. Mu keha ja hing olid alkoholist läbi imbunud, kuid väike valgest kullast rõngas mu sõrmes.. see andis lootust.

inter jöör.

No sai siis täna käidud messil. Interjöör 2008. Võrreldes ehitusmessiga oli interjöörimess väga lahja. Ootasin ikka rohkemat. Aga sellegipoolest tulin ära raske kotiga, mis täis brožüüre ja katalooge. Eriala, mis teha!

Väga lahe oli näha, et koopast olid välja tulnud ka Eesti firmad ja tegijad.

Ja kõige uhkem ja lahedam ja stiilsem oli Shishi. Oleks tahtnud terve boksi omale koju transportida.

Oeh.

cold digger.

Vuaaa. Ma ei taha esmaspäeva, sest siis on arvatavasti postkastis mu telefoniarve. Ja kuna iseteenindus mulle aprilli kuu arve summat ei tahtnud näidata ning J arvas, et see on vähemalt 2000.- siis... mmm.. noooooooooooooooooooooooooo!

Ja kõik sellepärast, et naised nii palju igatsevad, aga mehed millegipärast vist mitte. Seega on mu telefoniarve üüratult suur. Jeah baby! Pff.

puust ja punaselt EI.

Miks on mõnel inimesel raske aru saada, mida tähendab EI. EI on EI. Vähemalt minu EI on EI ja kõik, kes mind tunnevad, saavad sellest aru. Aga üks ei saa. Alati on kuskil see üks, kes ei saa aru. Siis on alati vaja küsida miks, kus, kas küsimusi ning asi võimalikult ebameeldivaks teha. Pean end tihti tagasi hoidma, et mitte inimesele halvasti öelda.. aga mida sa teed temaga, kui ta ei saa aru, et EI on EI.

esimene päikesevõtt sel aastal.

Täna julgesin juba aias päikest võtta. Lugesin Kenderi "Kes tahab saada isaks" ja lasin päikesel end paitada. Mõnus oli. Välja arvatud see, et üks paks porikärbes mind ahistas. Ajasin minema, tegi paar väikest ringi mu ümber ja maandus jälle mu parema jala sääre peale. Eriline tüütus. Lõpuks ta kadus kuskile ära, leidis vist teise ahistatava..
Kui homme ilma on, siis lasen jälle päikesel end paitada, sest suvel ma ei suuda päevitada. Siis on selline tunne nagu lamaks kilekott peas kuumade süte peal. Kevadpäike on ikka kevadpäike! :)

kodu. sulle või mulle?

Mis nõme komme on vanadel inimestel sekkuda noorte inimeste uue kodu rajamisse sellise tuhinaga, nagu hakkaksid nad ise seal elama?! Eriti nagu vanaemad! Või siis ainult minu vanaema.. Calm down, granny!!! Seda olen tähele pannud kolm korda. Siis kui isa nö vanast majast uue tegi, tahtis vanaema sinna samasse suurele krundile kõrvale elama minna. Tädi maja ehitamise juures oli ka loomulikult palju ütlemist ning nüüd olen mina ohver. Aga mitte lihtne ohver. Täna läksime näiteks alumise korruse põrandakütte pärast vaidlema. Vanaema ütles mõnusa lause: "No põrandakütet on ikka vaja, isegi siis kui seda ei kasuta!" Miks seda siis vaja on, kui seda ei kasuta. Ühesõnaga, mu jutu point on see, et vanemad ei peaks nii hasarti sattuma kui nooruk kodust välja lendab. Saan aru kui antakse häid nõuandeid, aga kui tullakse ütlema, et vot siia see ja sinna see, siis nii küll ei lähe.

va saeperv!

Ou teine Kats. Me oleme vist ühtekad natuke, aga mul vist vedas rohkem.

Nagu kõikidel ebanormaalsetel, oli mul täna tööpäev. Peale tööd käisin poest läbi. Ja peale poes käiku läksin bussipeatusesse bussi ootama. Oleks võinud ka jala minna, sest ainult 1 peatus oleks olnud vaja kõndida, aga oh mind laiska eks. Igatahes maksis kätte! Äkki ilmus eiteakust välja selline mitteväga pomss vanamehe nässakas, mütsilotu peas ja paar hammast suus. Käes oli tal kollane kilekott, milles vanad roostetanud käsisaed. Vahtis seal bussika ümber ja siis äkki tuleb minu poole.. Mõtlesin, et oh jumal mida nüüd, ma ei suitseta ja raha ka ei anna... Seisab mu ette ja ütleb: "Horiujcn ir 0piryu0p8c yn kas keppi ka teed või????!" Mis mõttes nagu?? Näen ma nagu prost välja või??? Kammoon! Üldsegi mitte selle poole. Sain nii vihaseks ja küsisin kõva häälega: "MISASJAAA!!!!??" Vanamees pomises veel ja siis ütles: "Mhhhhh me küll mutiga teeme!!" Ja siis irvitas rõvedalt. Mõtlesin, et panen talle oma suure käekotiga piki pead, aga selleasemel saatsin ta persse ja läksin teiselepoole bussipeatust peitu ja lootsin, sõrmed ristis, et ta minuga sama bussi peale ei tule. Fuh.

danger danger!

Eesti poliitika ajab juba südame pahaks. Milleni kõik on viinud? Selleni, et maamaksud on meeletud, korralike teid võib tikutulega taga otsida, kõik võimalikud hinnad on tõusnud, kesklinnas pole õhku mida hingata, ehitatakse mõtetult kalleid sambaid, trahvitakse arstivisiidile minemata jätmise eest ja mida kõike utoopilist veel. Lubadusest viia Eesti 5 rikkaima riigi hulka pole haisugi. Minu meelest on olukord üsna katastroofiline. Jah, kulla poliitikud, sööge riigikogus präänikuid ja räime kalakesi, jooge shampanjat ning kindlasti - lüpske inimesed rahast tühjaks.. omaenda tegemata jätmiste arvelt.. senikaua, kuni pole enam kedagi lüpsta!

Suht kaka.

J = 26.

Eile istusin südaööni üleval. 0:01 helistasin J'le. Tal on täna sünnipäev. :) Mul tuli pisar silma, sest ta on seal kaugel ju tegelikult üksi, mind ei ole, parimaid sõpru ei ole.. kuid siiski.. samas oleme ka.. ta südames. Palju õnne kallis! Kingi saad siis kätte, kui tagasi tuled ;)

Nägin täna unes, et mul olid mingid villide taolised punnid peal. Sellised suured ja õhku täis. Läksin vanaema juurde - tema ütles, et leetrid. :D Panin end riidesse, siis olid mõned punnid juba nö tühjad, ainult punane laik naha peal. Läksin töö juurde ja ütlesin neile, et ma ei saa nädal aega tööle tulla - mul on leetrid. K ainult itsistas ja ütles okei. Ja siis uni lõppes. Sest ülemise korruse tavatelefonil on nii jube helin ja see äratas mind üles. Viuh.

hullumaja.

Mis tõmbab inimesi Hulludel päevadel, Osturallil, Laadapäevadel ostma vana laokaupa ja tundmatute firmade odavkosmeetikat?? No mina ei tea. Mina püüan hoiduda igasuguste rallide ajal kauplustesse minemast..

Eile õhtul olin tööl. Tõstsin just paksu paksu kausta laua peale, lõin selle lahti ja siis tuli telefonile sms: "Homme kella 12-st paiku Stocki ja Kaupsi?" Mõtlesin veidi.. ja vastasin automaatselt, et ei saa jne. Mul isegi ei tulnud meelde tol hetkel, et linnas on ju hullud inimesed lahti. Kodus alles tuli meelde. Jumal tänatud. Homme pean siiski linnamellu sukelduma. Igasugustele sünnipäevalistele vaja kinke osta.. Hoian hinge kinni, sukeldun ja loodan peatselt pinnale tulla.

Nägenš.

tere. ma hakkan nüüd jälle stressama.

Mu väikesel 2a 9k vennal diagnoositi epilepsia. No fakk nohhh! Elu on ikka mõnikord nii vastikult ebaõiglane..

half.

Tundun endale natuke poolik.

jookse elu eest, kuid ole kaval.

Täna tuli meelde, et mul on arvutis mõned filmid. Võtsin ette Mel Gibsoni "Apocalyto".

"Sissetungijad hävitatavad noore sõdalase seni idüllilise elu. Ta satub maailma, mida valitsevad hirm ja rõhumine ning teda ähvardab piinarikas surm. Imekombel õnnestub tal siiski pääseda ja ees ootab ränkraske teekond, et jõuda tagasi koju ja päästa kõik, mis talle kallis."

Aru ma ei saa, miks see film nii maha tehti. Minu meelest ülihea film. Võõras keel, võõrad inimesed, võõras kultuur. Põnevust palju. Kohati ehk liiga vägivaldne ja verd täis, kuid siiski.. mul oli küll huvitav vaadata. Need ameerika kriitikud tahavad vist ainult ropendavad neegreid, rohkelt seksi ja hirmkalleid autosid näha.

Mina küll soovitan, leidke aega ja vaadake.

5/5

ei näe und? halvad unenäod?

Enne kui J komandeeringusse läks, andis ta mulle oma padja. Sellise mõnusa paksu ja pehme. Mul endal on kaks peenikest patja, mis J padja kõrval tundub nagu tühjus. Viimasel ajal oma patjadel magades pole ma und näinud (või vähemalt ma ei mäleta neid) või siis olen halbu unenägusid näinud. Nüüd aga olen vahelduva eduga öösiti J mõnusal padjal maganud. Ja unenäod missugused jälle! Lihtsalt super.

Seega selle loo point - kui öösel und ei tule või ei näe unenägusid vms - vaheta patja! :)

millal viimati lugesid rahulikult ja mõnuga?

Ma olen unustanud. Ma olen unustanud raamatud. Head raamatud. Tavaliselt ma käisin heade raamatute jahil. Seisin pool tundi Rahva Raamatu riiulite vahel ja otsisin "Seda Õiget". Võtsin riiulilt raamatu.. lehitsesin seda.. ei ei.. see pole õige.. Vaatasin kõrgemale.. jah.. võibolla see.. Raamatuga peab tekkima koheselt side. Peab olema see "miski", mis paneb sind raamatut haarama ja seda lehitsema.. Ja kui see side on tugev ja hea, siis loed raamatu minimaalselt kolme päevaga läbi. Üks selline raamat, mida olen kaks korda lugenud, plus veel lõpmatud filmi vaatamised, on Kaklusklubi (Fight Club). Vot see raamat (ja ka film) on kuld. Minu kuld. Sinna samasse patta võib panna ka Bukowski Tavalised ogarused. Kiiks. Kiiks. Kiiks. Kiiks peab ka olema!

Aga ma lähen! Ma lähen siis raamatujahile, kui J mulle järgmine nädal Kanaaridelt helistab ja ütleb, et ta on õnnelikult kohal.. siis kui ma saan ehitusjoonestamises maja joonistega ühele poole.. siis siis... siis kui aeg on õige ja on aega head kiiksuga raamatut lugeda.

ei.

Millalgi nüüd on munadepühad. Nädal tagasi ülikoolis, vene keele tunnis, oli see teemaks. Õpetaja muudkui päris, et mis me teeme ja mis lauale paneme jne. Kõik olid nii õhinas ja rääkisid mingist paašast ja et sinna pannakse rosinaid ja pähkleid ja mida kõike veel. Ja ma omatte mõtlesin, et mis k*rdi söök/kook/pirukas see selline on.. Ja siis sain teada, et kõik värvivad mune ja on lihtsalt häppid, sest "mingi püha on ju!" AGA.. mina ei pea munadepüha. Viimane munadevärvimine toimus vist aastal 1997 ja sellist pühadetoitu nagu paaša (kirjapilt on kindlasti mul vale!) pole ma näinudki ega maitsnudki. Tibusid ma omale koju ei osta. Mune ei hakka ka värvima. Võibolla kimbu nartsisse ostan vaasi, aga seda ka sellepärast, et kevad hakkas.. aga mitte et munadepüha.. mis? misasja? Mingit munadepüha pole. Tavaline pühapäev tuleb!

puudu.

Ma olen ebatäiuslik - mul pole väikest musta kleiti!

iga lõpp on millegi uue algus.

Lahkuminekud on alati valusad. Kas siis natukene või palju. Aga alati on. Kõik kes selle läbi elanud, teavad. Mina ka. Ja esimene armastus on ju see eriline ja ikka usud, et kõik kestab igavesti.. kuid paraku võid üks päev ärgata ja teada saada, et mees, kes su kõrval on olnud 2,5a, on su üksi jätnud. Mitte ühtegi konkreetset sõna ega põhjust.. Läinud.. ja kõik! Ja siis vaatan, kuidas kallis kursaõde kooli wc-s pisaraid kuivatab, ripsmedush silmade ümber laiali ning nägu punetamas. Ta vaatab peeglisse ja küsib endalt: "Mis ma küll valesti tegin?!" Ma ei julge midagi öelda.. mis sa ikka purunenud südamega inimesele ütled.. et "korja tükid üles, lapi kokku ja küll keegi veel parem su teele satub". Ei. Mina ei ütle nii. Aga teadmatus on kõige hullem. Tuleb, mis tuleb, aga rääkima peab. Rääkimine aitab. Vähemalt leevendab. Rääkige, ärge vaikige..

kiirus. viga. õnn. rõõm.

Täna olin vist esimest korda kooliaasta jooksul maalitunnis lõpuni. 12.45-16.00. Kui muusika on kõrvades ja pehme pukk tagumiku all, siis pole hullu midagi :D Ja igakord kui õpetaja mööda läks, oli mul uus töö käsil. 1,5 maalist sai täna 4. 4 5st on olemas. Juba. Jee. Turbo!

Aga peale seda, töö juures, tegin hullu apsaka. Rääkida ma sellest ei saa, sest need on töösaladused :D Parandasin ära nii palju kui mõistus võttis, ülejäänu kirjutasin paberile ja sokutasin targemale töötajale hiiremati alla. Pss.

Ja just siis kui rahakott mu peale pahane oli ja oma tühjusega mind taga ajas, leidis mind üles palk ning päästis mu. Halleluuja!

Töö juurest sain naistepäevaks juba ette väikese tulbikimbu, mille loomulikult töö juurde unustasin. Ja kodus ootas mind laua peal punane roos - vanaisalt. Niiet ootan homset.. et mis siis veel küll tulla võib.

vrnn.

Mul on jube tahtmine autoga sõita. Igalepoole saaks kiiremini ja paremini. Aga mul pole seda roosat väikest plastmasskaarti rahakoti vahel. Suvel kavatsen asjaga igatahes algust teha, kuid täna lõi mul "kuppel selgeks" ja mind hakkas kummitama üks mõte. Et kui ma ükskord load kätte saan, siis ma ju olen kohe potensiaalne ohver või siis potensiaalne ratastel tapja.

kuidas vennale liiga tegin.

Alustasin laupäeval venna lutivõõrutamist. Vend saab juuni keskpaigas 3a, välja näeb nagu 4a ning lutiga ta juba pigem mängib, selle asemel, et seda mõistlikult kasutada. Kokku on tal lutte vist 5 tk, need tal pidevalt korteri peal laiali ja õhtul magama minnes korjab ta need kõik kokku ning siis vahetab neid suus. Magama minekud ongi tal vist ainult lutiga. Muul ajal koguvad need vaiba peal karvu.

Kõigepealt siis püüdsin vennale selgeks teha, et nii suured poisid enam lutti ei võta (minu arvates).. "Näe isegi issil ja J'l pole lutti ju!" ütlesin ma. Proovisin ka seda varianti, et ta korjab ise oma lutid kokku, paneb need mulle kotti ning mina siis "viin need Tallinnasse teistele lastele". Alguses vend oli käpp, pani lutid mulle pihku ja ütles: "Viii jahh talina!" Hetk hiljem, aga võttis oma sõnad tagasi.

Salamisi võtsin vennalt ühe luti ning lõikasin kummi osa, lihtsalt julmalt, kõige laiema osa juurest pooleks. Ilmselt liiga julmalt, sest väike venna nägi kõike pealt ja solvus natuke. Heitis mulle veel hiljem ette, et ma ta luti katki julgesin lõigata. Aga töötas! Seda lutti ta enam suhu ei pannud.

Ära minnes ütlesin emale, et lõigaku näiteks iga nädal üks lutt katki, kuid mitte poisi enda nähes. Ja kui ema süda seda ei suuda, siis järgmine kord vaatab vend mind jälle solvunud pilguga ja korrutab: "K tegi luti katkiii! :( ".

lihtsuses peitub võlu.

midagi silmadele?

Bussi oodates näeb ikka igasuguseid põnevaid asju. Täna näiteks nägin, kuidas mees, kes koeraga jalutas, koeral tagumikku pühkis, nagu kord ja kohus peale häda tegemist.

Ja eile koolis seisis keset stuudiot laua peal alasti vanem naine! (Kui tekib küsimus, et mis stuudio? Koht, kus toimuvad erialased joonistamise-maalimise tunnid.. selline stuudio siis.)Okeii.. las ta siis seisab.. AGA.. ta keha oli päevi näinud ja igaltpoolt rippus.. ülevalt ja alt.. uhhhhh kui kole see oli. Arvan, et kursavendadel, kes seda vaatepilti nägid, kadus naiseisu pikemaks ajaks ära. Ja ise sain mõnes mõttes shoki. Et kas mina näen sama jube 30 aasta pärast välja? Võin ju näha, aga isegi mitte raha eest ei suudaks ma ligi 40le inimesele aadama ülikonnas poseerida..

Pildimaterjal puudub. ÕNNEKS!

lase tunnetel voolata!

Täna bussiga tööle sõites ja hiljem kõndides, kuulasin mp3-playeriga R2 "Silmad lahti" saadet. Täna olid saatejuhtideks Korraldajaonu ja Genka. Ja mingi hetk ma lihtsalt itsitasin vaikselt nende jutu peale. Paar inimest bussis puurisid mind oma pilguga. Ja tänaval itsitasin ka omaette.. aga mis ma teen kui Korraldajaonu ja Genka jutt nii lahe on :D

polegi trussikuid.

Kõik pläkutavad sellest, et "isssand Krista Lensin ei kandnud Kroonika seksikate peol püksikuid ää appi appi!"

Aga keegi ei räägi sellest, et Ajusaagim nägi Lensini paljast t*ssut! :D

eilne tõde.

Teine J istus eile T ja E sünnipäeval minu kõrvale, vaatas mind ja ütles umbes nii: "Kats, mis sinuga on?! Varem tulid ja kukkusid kallistama kõiki ja olid kuidagi teistsugune.. Nüüd istud siin vaikselt ja oled nagu koduperenaine, kes lapsi valvab..." Tol hetkel ei osanud sellest midagi erilist arvata.. Nüüd tagantjärgi mõeldes on tal õigus. Olen oma klubiskäigud ära käinud, kontsaplekke lõpmatuseni kulutanud, liitrite viisi rummikoolat joonud, tundide viisi inimestega rääkinud. Enam ei jaksa lihtsalt. Viimasel ajal olengi koosviibimistel ainult inimeste pärast käinud. Siiski on ju seltskond see, mis loeb. Punkt.

Head ööd.

ilusat valentinipäeva.

(pilt: http://www.domiknitrix.com/dkx_images/valentine04_lg.jpg)

im too small for my bag.

Mulle ei meeldi need tsikid, kes on täpsed koopiad kuskilt Cosmo'st ja hoiavad oma xxxxxxxxl kotti küünarnukiga "kinni". Öh.

(pilt enda tehtud)

aee.

Oeh. Ega me nagunii enam sealt eurovisiooni kõige madalamalt astmelt pääse.. Pole mõtet. Teeme hoopis pulli! Jah, mina olin üks, kes Leto Sveti poolt hääletas. Las nemad avastavad ka Euroopat ja naerutavad neid. Ja küll nad hakkama saavad! Mul ei ole häbi. Häbi oleks hoopis siis, kui Iiris meeletu rahvamassi ees piiksuva refrääni ajal murduks.. Ja üleüldse! Ines oleks võinud ennast hoopis Eurovisioonile keerelda-pöörelda (lauluga "Keerlen").

Mina aga avastasin jälle heegeldamise. Täielik heegelmutt olen nüüd.. Heegeldan salli. Selline pehme tuleb.. ja hingega.

Ja homme kooli. Lõpuks ometi! Kaua võib seda kevadsessi oodata.. Vahepeal kratsin kukalt, et mille eest ma aastas 26ooo maksan.. :/

Ma keeerleeeen... ciao!

beware!

Nonii, mul on andmeid, et ringi liigub üks uus tõbi, millesse naised võivad märkamatult nakatuda. Selle vältimiseks peaks kord kuus arsti juures käima ning end kontrollida laskma. Tunnuseid pole ja vastunäidistusi samuti mitte. Möödub see märkamatult 9 kuu jooksul. Tundmatu tõve tagajärjeks võib olla poeg või tütar.

väike drink.

Täna tegin omale kokteili:
1/2 tl valget suhkurt (suhkrut??..)
3/4 spl taruvaikku piiritusega
Ja siis kiiresti kiiresti sisse. Nagu naksti. Väike okserefleks ja kõik. Loodame, et homme olen siis terve.

ah niisama korraks tulin.

Täna vahetasin oma mp3-playeris muusika välja. Hetkel on seal "Grey's anatomy" soundtrackilt lugusid (mis on kõik super head), James Morrisoni, Alicia Keys'i ja Commonit. Üks Björki lugu on ka, mis mulle kõige enam hinge läheb - Oceania.

Koristada jõudsin ka juba.

suki desu*

Käisime täna J'ga sushit söömas. Järve Brezza's. Mina võtsin 8 philadelphia makit ja J alustuseks 4 california makit, kõrvale jõime teed. Üks asi, mis meile mõlemale ei istu, on see tumepunane sojakaste vms. Maitse on jube võõras ja minu meelest paremaks see sushit ei tee. Minul see tekitab nädalate pikkuseid ja meeletult valusaid kõhuprobleeme, seega tean juba hoiduda sojast. Aga makid oli head.. Ja täna suutsin pulkadega ka kuidagi toime tulla!

*suki desu - mulle meeldib (jaapani k)

[pildi peal olevad makid pole asjaga kuidagi seotud:P]

pealkirjatu.

Kusjuures peale 7-ndat ehk peale hindamist, ei ole ma õudusunenägusid enam näinud. Siimaani on ainult tavalised rahulikud pildid silme eest läbi jooksnud. Küllap oli halbade unenägude põhjus hindamiseelne pinge ja väike stress..

Jaanuaritormid hakkavad vist meie poole liikuma, sest minu akna taga olevad pikad männid kõiguvad küll aknast varsti sisse.

gränni.

Olin eile oma toas ülakorrusel, uks lahti. Kuulsin, et tavatelefon helises. Vanaisa tõttas vastu võtma, kuid ta kas ei vajutanud vastuvõtunuppu korralikult või ei kuulnudki tegelikult sealt midagi. Vanaema läks vist vanaisa juurde ja hakkas õpetama või midagi.. Ja kuulsin kuidas vanaisa rahulikul häälel ütles: "Ei, las ma nüüd ise vaatan siis.." Vanaema podises midagi ja karjus siis vanaisale: "Ah mine persse!" Vanaisa jälle püüdis vaiksel ja rahulikult toonil seletada ja vanaema maha rahustada, aga vanaema läks nii pöördesse ja hakkas vanaisa sõimama. Lõpuks vanaema vist sai telefoni enda kätte ja helistas tädile (oma tütrele). Rääkis ja naeris seal, et jah kõik on korras ja.. Ja siis kui kõne lõpetas, hakkas vanaisa tänitama: "Sa ikka pole seda telefoni asja selgeks saanud.." Muudkui noris ja tänitas ning vanaisa rahulikult vastas talle. Ja siis äkki jälle kuulen vanaema ärritatud hääletooni. Sõimas natuke vanaisa ja siis jäi all korrusel vaikseks. Tavaliselt ta tuleb peale selliseid mõtetuid sõnelusi minu juurde vanaisa "maha tegema", aga eile õnneks või kahjuks ei tulnud. Ma ei saa aru, kuidas vanaisa mu psaikovanaema ära kannatab. Vanaema teeb alati sääsest elevandi ja ärritub nii, et hiljem teeb hoopis endast ohvri: "No kuidas sa küll minuga räägid!" jne.

Vanaemal on ka komme vanaisale dikteerida, mis too selga peab panema jne. Ükskord kui tädi külas oli, siis tädi ütles, et las mees ise ka otsustab, mis särgi ta selga paneb. "Ära oma nii suurt kontrolli vanaisa üle!" ütles tädi. Vanaema siis seletas, et ta ju paneb mustad särgid selga ja blabla. Tädi jälle vastu, et vanaema peaks hoopis enesekriitilisem olema ja iseennast jälgima. Kusjuures tädi rääkis rahulikult ja vaiksel toonil. Vanaema jälle vastu: "Kuidas sa küll minuga räägid!? Miks sa nii räägid? Mina ju terve päev koristan ja teen süüa ja pesen pesu ja.." Tädi jäi vait ning jällegi tegi vanaema ennast ohvriks. Ta lihtsalt ei taha või ei suuda end analüüsida. Või tunnistada, et jah, ärritusin tühise asja pärast, vabandust. Ja see jutt, et ta terve päev küürib ja süüa teeb on vale. Vanaema tavaline päev on selline: läheb päeval kell 11 linna peale, ajavahemikul 16-18 jõuab koju, kaasas kolm Kaubamaja pitsalõiku ning siis hüüab: "Tulge sööma!" Ja ma ei saa aru, mida ta terve päev linnas teeb. Aga samas, mis sa veel tahad inimesest, kes terve elu Tallinnas elanud ja lapsepõlves iga aasta kolinud, kelle vanematel olid abieluprobleemid ning kelle eksabikaasa oli alkoholilembene.

esimene hindamine läbi.

Kompositsiooni&vormiõpetuse õppejõud võttis mu plakati ja 5 väikest proovitööd omale, kuna need tema arvates väga head ja väärivad teistele näitamist. Minu arvates, olid need tööd mul kõige jubedamad. Kõige ebatäpsemalt tehtud.. ja see õppejõud tahtis neid omale. Appi. Vähemalt sain ülikooli kõige kartetuma õppejõu käest 5 kätte. Jee.

Maalimise sain aint 3. Aga ülikoolikeeles on see "hea". Sellega peab harjuma.

Ülejäänut ei viitsi kirjeldada/kirjutada.

Ainult seda, et Tallinnas võiks rohkem lumesahkasid olla liikvel.

dreaming my dreams away.

Olen hakanud alates 18-ndast novembrist oma unenägusid üles kirjutama. Selliseid, mis detailselt meeles. Täna lugesin neid ja jõudsin hämmastava järelduseni. Siiamaani pole olnud ühtegi lillelist ja roosa lõhnalist unenägu. Kõik on olnud ängistavad ja pooltraagilised, nagu stseenid kuskilt õudusfilmist või draamast. Võibolla just sellised hirmsad unenäod jäävadki detailselt meelde ning kõik head unenäod vajuvad unustuste hõlma. Ma ei tea.. kus siis minu ilusad ja head unenäod on?

Ma olen näinud oma isa mind kirvega taga ajamas. Olen pidanud mitmeid kordi millegi eest põgenema. Nägin J'd paaniliselt minu järel karjumas kui mind kuskile minema veeti (samal päeval kui und nägin tuli välja, et ta tegi avarii, jumal tänatud, ise jäi terveks, kuid auto mitte) jne.

Täna nägin unes, et mu vanaisa oli infarkti saanud ja teise ilma läinud. Järjekordne ängistav uni. Lasin tema mälestuseks teha sellise klaaskuulikese, kus tema naerusuine pilt taustaks ning kui seda raputada, siis hakkavad tumeroosad helkivad tükikesed lendlema. Vanaisale meeldib tumeroosa värv, eriti kui naisel on sama värvi huulepulk või mõni riideese. Sellepärast. Ja siis ma jändasin selle klaaskuulikesega ja muudkui nutsin. Maavanaema tuli mind veel lohutama. Oh jah..

Ja täna öösel nägin veel unes, et keerasin ühte oma särki pahupidi. Ärkasin sellepeale üles, et leidsin end tekki ümber keeramas. Kasutasin jalgu ka. Keerasin alumise poole ülespoole. Imelik..

J juba ütleb, et mul on mingi kahtlane värk nende unenägudega. Et olen nendega kuidagi tihedamini seotud kui mõni teine inimene vist... tema näiteks ei mäleta 99% juhtudest mitte ühtegi unenägu. Mina aga 99% juhtudest just mäletan.

Palun andke mulle mu ilusad ja head unenäod tagasi.

Aitäh.

aastavahetus.

Aastavahetuse võtsin vastu Pirital. Olime neljakesi ainult. Mõnus oli. Mehed tegid meile piduliku õhtusöögi. Küünlad, südamekestega kruusis veidi hapukas morss, singi-juustu vaagen väikeste piprakurkidega jne. Magustoiduks pidi olema mango-meloni jäätis küpsistega, aga seda me ei jõudnud süüa, kuna põrutasime linna. Aa, pearoaks oli Selveri hakklihapitsa. Armas. Päriselt oli armas.

Ootasime põnevusega Kreisiraadiot, kuid pidime veidi pettuma. Polnud ikka see, mis kunagi. Kui ikka nali tuleb pingutusega, siis pole mõtet üldse teha. Seega lähen ostan varsti omale Kreisiraadio dvd, et saaks korralikult naerda. Mängisime Aliast. Pooleli jäi.

Presidendi kõne ajaks ma olin juba korralikult svipsis ja selle tõttu oli härra Ilvese kõne ainult suur mulamulamulamulamula. Aga seda märkasin, et tal on pisike pea, suured käed ja veel suurem ülakeha.

Südaööl läksime välja. Lasime oma saluudi taevasse ja vaatasime teisi. Ikka super. Üks rakett, mis lasti ei tõusnud õhku ja nö lõhkes maapinna peal. Roosad pallikesed lendasid laiali, üks auto hakkas huilgama.. üks roosa sädemeke lendas aga minu poole ja ma kükitasin.. nagu filmis. Muidu oleks vist vastu pead saanud.

Kell 1, juba aastal 2008, läksime linna ja istutasime end Kuku klubisse. Lahe oli. Marju Kuut on lahe mutt, eriti siis kui ta dj puldi taga on. Kella 6-ks jõudsime Õismäele K juurde ja läksime magama. Kõik.

Väga mõnus aastavahetus oli. Aga jube uni on..

*<=)

No ja mis see selle aasta jõul siis olnud on? Lihtsalt tuledes kuusk, mille all viimaste rahade eest ostetud kingid, seapraad ja kapsad, muru mille peal pole lund. Esimest korda igatsen lund. Võiks ju olla selline krõbe lumine ilm. Ilus ilm. Et päike paistaks ja.. Mhh. Varsti võib välja muru niitma minna.

Minu 2007. aasta oli hea:
- Minu kõrvale tuli inimene, kellele olen tänulik. Tänulik emotsioonide, armastuse ja hoolivuse eest. Tänulik selle eest, et ta siiani mu kõrval on..
- Lõpetasin gümnaasiumi. Minu jaoks toimus see kõik nii kiiresti. Alles olin 6-ndas klassis ja unistasin abituriendi elust. Mmm.
- Astusin kindlameelselt ülikooli. Leidsin selle, mida tahan teha. Nüüd omistan suuri teadmisi ja teen kunagi võib-olla oma firma. Soovite sisekujundajat?
- Töötasin nagu hull. Ettekandja ameti peab ära proovima, et teada, millist tööd enam mitte kunagi teha.
- Ja kõik muud pisiasjad. Pisiasjad võivad suurtest asjadest tihti suuremad olla..

2008. aasta mõtlen nende asjade peale:
- Peaks trenni minema. Või kuidagimoodi liigutama end. Kuigi olen 95% kindel, et trenni ma ei lähe.
- Võiks juba J-ga asjad ühte kappi panna. Pool kodu on olemas. Võiks ju lõpuni järgmine aasta asja viia.
- Autokool. Ei kommentaari.
-Leida töökoht, mis on paindlik ja hästi tasustatud ning mis mulle meeldib.
- Minna Soome või Rootsi lapsele järgi. Kutsubeebile. Jack Russel. (kui J-ga oma kodu)
- I kursuse lõpetamine, II kursus.

Jah. Lubadusi on kerge anda, aga kas neid ka kõike täita suudame..

Näeme veel.

ooo you got same suit? me too!

Kas teile ei käi närvidele, et Reporteri meestel on juba mitu nädalat järjest sama pintsak/ülikond seljas???! See must ja õrnade triipudega. Vahetavad ainult lipse ja särke, kui sedagi. Väga.. naljakasimelik. Ja kui samal ajal TV3 uudiseid vaadata, on seal ka mõnikord sama ülikond seljas mehel. Täitsa haige ju!

Ja TV3 7uudiste krimimehel on pidevalt triibuline roheline särk seljas! Täna JÄLLLLLE!

Ma ei saa enam uudiseid vaadata. See ülikonnavärk lihtsalt häirib mind. See tädi, kes neid riidesse paneb, on vist dementne.

Aaaah :O

head pühkimist!

Kahju. Lihtsalt kahju. Meie siin sööme ennast pühade ajal ümmargusteks ja ei suuda hiljem liikuda, nemad aga kuivavad seal Aafrikas aina enam kokku. Nagu tara peale pandud loomanahad, mis päikese käes tõmbavad veidi kokku ja krõbedaks. Õhh. Aga meie pühade aegne söögiorgia pole kõige hullem. Mõelge nendele trullade seal ameerikamaal. Kui palju raha nad kulutavad oma mäkkidele ja muudele kiirtoidukohtadele. Kui palju raha nad sellega teenivad. Ja kui paljud ameeriklased on ülekaalulised. Kahe käega õgivad omale kilode viisi sisse kanatiibasid, friikaid, pirukaid ja rasvaseid pannkooke jm "toitu". Ja.. ja siis mõelge, ameeriklased söövad ennast surnuks ja aafriklased.. surevad nälga..

Mul on komme liiga palju toitu prügikasti visata. Sellepärast, et ma tean, et nagunii on kuskil keegi, kes selle ära sööb.

Häid pühi, pühi häid, head pühkimist!

psst!

Need, kes on plaadipoes silmanud üht salakavalat erksates toonides karunägu, on kindlasti mõelnud, et millega tegu. Ma siis räägin teile. Eskimo - Psst! "Pole sõnu sõnumiks tarvis!" Tegu on ühe suht värske tegelasega meie muusikamaailmas, just hip-hop/elektro/jazz valdkonnas. Too karunäoga vennike teeb super instrumentaalmuusikat, sellist, mis viib sind kaugele kosmosesse ja sunnib Maa peale vaatama. Kui vaja muusikalist vaheldust, siis minu meelest ongi just see plaat see vaheldus.. Mina leidsin igatahes mingi rahu kui neid lugusid kuulasin. 20 head lugu hea hinna eest. Must have plaat neile, kes hindavad head instrumentaalmuusikat. Tubli Martin! :)

Plaadiesitlus toimub sel laupäeval Von Krahli teatribaaris kell 22.00 koos üritusega Check 1, 2.

http://www.mindnote.ee/reliisid.php

ja kust te mu nr'i üldse saite??

Eile helistati mulle Seesami Elukindlustusest. Taheti mu elu kindlustada. Ütlesin, et pole aega. Täna hommikul kell kümme helises mobiiltelefon. Vaatasin, kurat, sama number. Jälle tahtis mulle elukindlustust sokutada. Küsis, et kas alaelalisi lapsi on, siis uuris pensioni ja muude asjade järgi jne. Ütlesin ei ei ei ei ja siis too vanem naisterahvas ütles aitäh ja lõpetasime kõne. Miks nad ometi ei mõista, et kui inimene ütleb viisakalt, et tal pole aega, siis need müügimehed tulevad ikka nina alla ja hakkavad oma joru ajama.

Ja siis tuli meelde see uus tarbijakaitseseadus. Aga nemad seda vist veel ei tea. Hõhõ.

vana maja.

Ma olin ühes linnas, tundmatus linnas. Tundus nagu oleksin välismaal, aga ei. Olin poes, mis nägi üprisgi sarnane välja Prismaga. Ootasin järjekorras. Enne ja pärast mind seisid mehed. Enne mind seisev mees meenutas Tanel Tatterit.. ma ei tea miks. Ma ostsin kaks väikest patarei (aku) laadijat. Müüja soovitas ühte suurt, et pidi odavam olema. Olin nõus. Tatteri moodi mees itsitas. Maksin ostu eest ja läksin kassast eemale, metallist pinkide juurde. Nende läheduses oli palju jalgrattaid, kõik pinkide küljes kinni ning nende vahel hästi palju seljakotte. Läksin enda seljakoti juurde, musta-punasega, selline mis mul tegelikult ongi. Avasin selle, kuid selle sisu ehmatas mind ära, sest sisu polnud see, mis enne oli. Nüüd oli seal kaks erinevat valget sandaali. Üks tume jalanõu ning mingi anum. Kõik. Rahakott ja kõik muud asjad, mis enne mulle kuulusid olid läinud. Kellegi teise kotisisu on minu kotissisuga vahetusse läinud. Ega's midagi. Võtsin koti selga ja sammusin poest välja. Paremale vaadates nägin väikest Selveri moodi poekest. Kaks konkureerivat poodi peaaegu ninapidi, mõtlesin ma. Väljas oli aga palav ja päike paistis. Inimesed sagisid ringi, kui kõik nad olid tumedate peadega ja tõmmud. Läksin tee äärde ja ootasin bussi. Panin oma seljakoti maha. Minu juurde tuli lühike, õlgadeni tumedate juustega naine ja küsis kas ma massaaži tahan. Samalajal näitas ta käega tänava ääres olevale majale, millel uks lahti ja kust paistis välja idamaine sisustus. Keeldusin viisakalt ja naine lahkus. Järgmine hetk olin ühe lagunenud maja ees. Välisseinad olid veidi sissepoole kaldu, kuid see-eest vundament oli meeletult tugev ja tavalisest kõrgem. Selles kohas, kus vundament majaks üle läheb, oli puitlaudadest terrassi moodi asi. See oli ka mädanenud ja katki. Kõndida sai vaid mööda üksikuid laudu. Kohast, kus suure tee juurest läks teerada maja juurde, oli kraav, mis oli sügav ja tume. See oli osaliselt kaetud vanade uste ja laudadega. Midagi oli seal all, mis mind häiris, kuid samas ka huvitas. Maja ümber oli hästi madal ja lagunenud kiviaed. Sellest oli alles ainult kõige alumine kiht ja see oli ka rohtu kasvanud. Maja oli seest samuti lagunenud ja vana. Ruumid olid enamasti tühjad. Esialgu ma ei leidnud kööki. Läksin välja suure tee äärde, kust aegaajalt sõitsid autod mööda. Tahtsin meeletult sealt kahtlasest kohast pääseda. Lehvitasin autodele ja püüdsin neile ette jääda, kuid mitte keegi ei teinud minust välja. Kõik sõitsid mööda. Absoluutselt kõik. Äkki keegi ei julgenud mind aidata, kuna ma selle vana ja salapärase majaga seotud olin? Järsku ilmus välja väike tüdruk, kes oli väga sõbralik ja abivalmis. Me läksime mööda laudu majani ja jäime seisma täpselt enne väikest treppi, mis terrassile viis. Kraavis oli näha midagi valget. Nagu oleks seal all katkine valge rist. Kivist valge rist. Seal oli ka mingi luuk ja muud sodi. Otsustasime uurima minna. Lükkasime risti eemale ja avasime luugi ning läksime kartmatult sisse. Tüdruk pani tule põlema ja ennäe! Köök. Köök sellises kohas, kus tegelikult peaks olema peidik või kelder. Köögi seinad olid kaetud kollase tapeediga. Seintel olid riiulid, millel vana vakstu ilutsemas. Köögi keskel oli nelinurkne valge laud, mis oli aja jooksul mustaks läinud. Riiulite ja kappide peal oli hästi palju kila-kola. Tegin sahtlid lahti ning seal oli igasuguseid kulpe, pudeliavajaid, lusikaid ja muud. Sahtel ei tahtnud enam kinni minna. Me otsisime midagi, aga ma ei tea mida. Ma jäingi sinna kööki selle väikese tüdrukuga, sest miski ajas mu üles, kuid ma ei suutnud sinna enam tagasi minna. Võibolla homme?

ehe, valgus, valu.

Sõrmus. Ainuke, mida hetkel kannan. Valge kuld. Üks suurem kivi, neli pisikest.. valged. Vasaku käe keskmises sõrmes. Ööseks peab ära võtma, muidu hommikuti on vastikult sõrme ümber. J kink mulle. Armas.

Kuidas tüütuks muutunud seinalampidest mõnusad öölambid teha? Mul on toas kaks seinalampi. Kasutasin ainult ühte, siis kui voodis raamatut lugesin. Muud kasutust neil polnud. Seoses pühapäevase romantilise õhkkonna loomisega tuli mõte. Võtsin punase värvilise paberi. Sellise paksema, mitte õhuke, kust peaaegu läbi näeb. Maalriteip. Võtsin paberi ja keerasin selle lambi ümber ja kinnitasin maalriteibiga. Teibiga poole keerasin seina poole. Ja voila, valmis ta oligi. Mõnus sume punane valgus. Piisav, et lugeda ja piisav, et romantikat teha. Jee.

Mis see tähendab, kui mul juba teist ööd ülakõht valutab?! Just öösel hakkab pihta. Selline tuim valu, mitte terav. Samas piisavalt segav, et häirida und ja anda põhjus valuvaigisti otsimiseks. Täna öösel juba mõlkusid kiirabi kutsumise mõtted peas. Kuid naised on tugevad! Mõtlesin, et mis see ikka olla saab, elan üle.. Läksin voodisse, tõmbasin looteasendisse, võtsin J sooja käe ja surusin selle omale kõhu peale. Ja lootsin. Lootsin, et saan natukenegi magada. Palun.. ma tahan öösiti magada ja kiiksuga und näha, mitte tundmatu valu käes oiata. Üks palve oleks veel.. palun, et see poleks mitte kuidagi moodi mu neerudega seotud. Äkki see oli siiski see imelik sushikaste? Või need mandariiniseemned, mida ma koguaeg ikka alla neelan.. või see üks näts, mis kogemata alla läks.. või sõin eile õhtul ikkagi liiga hilja.. või....

hea tuju.

Täna: 827.- eest Triumphi pesu (miks just sealt? vastus: kvaliteet!). Tõmbas küll hinge kinni korraks, aga mehele peab ju silmailu pakkuma.. eks!

Homme: Kaarli kirikusse kell 17.00. Kontsert üllal eesmärgil. Võtke käest kinni ja minge ka..

Ülehomme: J'ga aasta.

Muahhh!

nok nok.

Tänane terve päev läks paari joonise parandamise, ühe väikese mudeli tegemise ja plakati lõpetamise peale. Muudkui kuulad raadiost kui täistundide ajal kellaaeg öeldakse ning mõtled, et mitte midagi pole jõudnud teha ja juba on 5h möödas?! Jube. Samas ohverdades terve tänase päeva, sai nii mõnestki koormast lahti. Hea. Hiljem vähem teha, kui üldse midagi teha on.

kniks.

Pahad ilmad on väljas. Ja kui on pahad ilmad, siis on kohe halvem tuju.. Ükspäev päike peegeldas asfalti pealt silma, siis oli nii hea olla.

Õhtune plaan: rummikoola heas seltskonnas, taksosõit, tants, tants, tants, tants, kaks rummikoolat, tants, tants, veel üks rummikoola, tants, taksosõit, uni, uni, uni.

On teil oskus iga päev uuesti ja uuesti ja aina rohkem ühte samasse inimesse armuda? Mul küll on. :)

mu teine maailm.

Ma näen unenägusid, mis on nagu päris. Inimesed on teistsugused.. nagu CocaCola reklaamist.. sellised vahvad ja liigagi õnnelikud.. vahel küll kohtan mõnda tuttavat, keda muidu poleks oodanud. Need kohad kuhu olen sattunud on mõnusad ja sellised vanakooli hõngulised. Ise tavaliselt olen missioonil - otsin kedagi või midagi - ja seda kas suure ängiga või rõõmuga.

Täna ma viibisin Rakveres. Vähemalt mu mõistus ütles nii, aga Rakvere moodi see linn loomulikult polnud. Kitsad tänavad. Vanad, mõnusad majad üksteise otsas. Lumi langes munakiviteele. Poekesed olid jõulukaunistusi täis. Inimesed kõndisid minust mööda. Mina aga otsisin korterit. Endale. Lõpuks olingi ühes kõrgete lagedega ja valgete suurte ustega korteris. Seal oli kaks tuba. Üks suur, ilma kardinata aken avanes kitsale vanalinna tänavale. Teine korrus vist oli. Esimene tuba oli sellist oranžikat-roosat värvi. Ümmargune laud ning riiulid seinas. Teine tuba oli vist magamistuba.. või köök. Sest suure voodi kõrval oli pliit. Selline vanem. Selles toas oli kaks akent, mis olid täpselt lae all. Ja suur riidekapp oli ka. Kõigepealt oli see, et ma läksin poodidesse süüa ostma ja muid nipsasjakesi. Millegipärast tulin tagasi tühjade kätega. Korterisse jõudes oli ukse ees palju rahvast. Ainuke inimene kelle ära tundsin oli mu kunagine paralleelklassiõde. Ta astus sisse ja leidis esimese toa riiulist purgisupi. Tema läks seda "magamistuppa" keetma ja mina läksin riidekappi tuhnima. Avasin selle ning seal olid mõned eelmise elaniku riided - kleidid põhiliselt. Kapi põhjas oli karp pildiraamidega. Olin nende üle õnnelik, kuigi endal polnud pilte, mida sinna panna. Endine paralleelklassiõde keetis suppi ja samalajal viitas ühele kleidile - selline 50-ndate stiilis ning roosa ja valge värviga. Proovisin selga. Selline hästi liibuv, põlvedeni. Millegipärast L ütles, et mu rinnad paistavad läbi. Ma ei tea, mida see tähendab. Järgmine hetk oli jälle mu ukse taga meeletult palju rahvast ning ka naabrinaine - selline ümmargune ja kepikesega. Kobises natuke ja ma ajasin rahva koridorist minema. Kõik. Rohkem eriti ei mäleta..

Kõige imelikum mu unenägudega on see, et ma kas mäletan neid väga detailselt või üldse mitte. Mõnikord kui uni millegipärast öösel äkki otsa lõpeb, suudan ma sinna samasse unne tagasi minna, kui tahan. Nö "lucid dreaming".

miski pole igavene.

"fear me!"

Alates laupäevast kuni eilseni sai veedetud meeletult palju aega arvuti taga. Silmad siiamaani valusad ja punakad. Laenasin sõbra käest neli filmi:

The 40 year-old virgin: mida kõike mehed välja ei mõtle eks.. aga hea oli naerda..
Bemari - teine film: esimest osa ma näinud pole. Võibolla sellepärast ma pool filmist maha magasingi ja kui film lõppes, siis tekkisid küsimused: mis? juba? miks? kuidas?
Kiired ja vihased - Tokio Drift: the best! Hea soundtrack ja kõik muu ka! Vin Diesel on nunnu.. aww.
Revolver: Guy Richie ei oska filme ikka teha. Natuke psaiko oli. Ja J.Stathamil oli kole habe ja vastik õlisoeng. Fuh. Ja loomulikult ma umbes kümme minutit filmi keskel magasin.

Poole kolmeks psühholoogiasse. 1,5h tasulist und.

?

Ma mäletan eilsest kõike! Jee. Sest ma ju jõin ainult ühe klaasi vaadisiidrit, ühe jubeda rummikoksi ja siis vist kolm väga head rummikoksi ( rummil ja rummil on vahe! ). Mõnusaid krõbedaid ja kuumi kanatiibasid näksisin ka.. Jõudsin isegi vara koju. Enne kella 1. Mõistus võttis isegi nii palju, et sain maja signaali maha ja uuesti peale. Riided seljast ja voodisse. Täna hommikul olin juba kell 9 üleval. Nagu poleks midagi toimunud. Ainult, et salapärasel kombel parema külje alumiste ribide juures valutab. Nagu oleks vopsu kuskile sinna saanud. Ja muide, ma mäletan eilsest KÕIKE! Niiet on ainult kaks võimalust.. 1) tõmbasin miski lihase sealt ära mingi imeliigutust tehes (pubis oli kitsas) 2) lõin ennast vastu tooli seljatuge ära, ilma et ise oleks suurt asja sellest teinud.. Või! Või siis röövisid mind tulnukad ära ja ma ei mäleta seda ning ma sain nende käest peksa!!

You cut me open and I keep bleeding love.

kalev.

Kommi isu.
Võtan paki.
Lahti ei saa.
Sahkerdan ja ropendan.
Pakki tekkis väike ava.
Panen kaks sõrme sisse.
Mul on komm.
Komm on omakorda pakendatud.
Keerulisemalt kui enne.
Ei saa kommi kätte.
Suht nõme.
Üheltpoolt ja teiseltpoolt.
No ei saagi kommi?
Naksan hammastega.
No ei saagi kommi!
Täitsa lõpp.
Viimane katse.
Oo.
Komm käes.
Jess.
Aga kommi isu üle läind!

:(

amy winehouse. back to black.

Praegusel infoajastul on plaadipoed minu arust unustusse jäetud ning muusikat tõmmatakse pigem internetist - sest see on tasuta ju, enamjaolt. Aga minu jaoks pole see põhjus. Täna ma olin valmis maksma peaaegu 300 krooni ja soetasin omale Amy Winehouse'i plaadi "Back to black". Järjekordne hea ost peaks mainima! Paned kettakese plaadimängijasse, volüümi mõnusalt põntsuma ja ise kaod sinna müstilisse maailma, mida Winehouse tekitab.. minus vähemalt. Minu meelest on kõik plaadil olevad lood head ja omapärased ning kindlasti jätab Amy oma mõnusalt käheda häälega ja kindla stiiliga muusikaajalukku jälje. Tema muusika on tõsiselt hea ning loodan, et ta suudab ikka oma elu ohjesse saada. Viiest viis!

innoirjasaageüle.

Inno ja Irja tekstide lugemine Ingridist ajab mul südame pahaks. Ja mitte Ingridi pärast, vaid just meie blogimaastiku "tegijate" pärast. Ma ei suuda aru saada, miks peavad kaks täiskasvanud inimest laimama kolmandat isikut. Elage oma elu edasi, aga tehke seda normaalselt. Te käitute nagu lapsed, kes näitavad näpuga ja karjuvad roppuseid ning kes sellest isu täis ei saa! Üks kord on jah okei, aga seda lõpmatuseni teha, näitab ainult Teie enda nõrki külgi. Andke andeks, aga ma ei mõista Teid, miks Te niimoodi teete..

:)

meeri kleer ja muu.

Ostsin täna oma suht viimase raha eest vastsündinud ajakirja - Marie Clarie. Et miks või? Uus asi - huvitav asi eks! Kuid võta näpust, mul tuli isegi uni peale, kui seda lugesin. Kahesaja lehekülje peale leidsin ainult ühe tõsiselt hea artikli ja see oli ka masendav, kuid hea artikkel! Rääkis see imikutest, kelle elu depressioonis või hullud vanemad on enneaegselt lõpetanud. Eelkõige mainiti ka Eesti juhtumeid, mis mul sõna otseses mõttes südame pahaks ajasid. Näide: ema lõi oma aastase tüdrukukese köögikapi külge risti! Õnneks laps elas selle hulluse üle.. Loomulikult nagu tavaks, oli ajakiri reklaami paksult täis. Eriti parfüümireklaami. Ma vist isegi hakkasin neid lõhnu tundma, kui lehti lappasin.

Aga jah.. miiiiks neid naistekaid nii meeletult palju peab olema? Meestel võiks hoopis olla mingi mõnus muhe ajakiri. Ma vist isegi loeks, sest nendest g-punktidest ja halamistest ning kadeduseussidest on kõrini.

Seoses oma õpitava erialaga olen avastanud enda jaoks sisustus- ja arhitektuuriajakirjad. Mul on vist isegi sõltuvus nendest. Oi.

oh seda terminaatorit.

Pidin ennast herneks naerma, kui natuke aega tagasi lugesin netist natuke kollast ajakirjandust. California kuberner herr Schwarzenegger väidab, et kanep pole uimasti. No tere talv!

"Ma ei pruukinud uimasteid," ütleb praegune California kuberner GQ usutluses. "See [marihuaana] pole ju uimasti. See on üks leht."

Alates uuest aastast leiavad California algkoolilapsed oma bioloogia õpikutest uue lehe: kanepilehe. See paikneks rõõmsalt mingi palmilehe ja näiteks california mägivahtra (jah, liigid on lambist välja mõeldud!) pildi vahel.. Ja siis lapsed uurivad rõõmsalt seda pilti ja ajavad suu rulli ja hüüavad: "Ooooo!". Ja siis antakse järgmise nädala kodutööks neile korjata võimalikult palju kanepilehti, millest nad hakkavad vanikuid valmistama. Jee.

What a happy life.

mida ei mäleta, seda pole olnud.

Ma vist hakkan vanaks jääma. Või hakkab mu hing kehast luba küsimata väljuma. Miks mulle nii tundub? Sest mul on tunne, et ma "kulgen". Või automatiseerun. Kindlasti olete poole päeva pealt mõelnud, et kas ikka panite ukse lukku või lülitasite arvuti välja.. mul on ka nii, aga teiste asjadega. Ma näiteks ei mäleta mõnikord bussile astumise ja bussist väljumise vahelist aega. Või siis mõnikord mõtlen, et kuidas ma küll nii kiiresti kodust kooli jõudsin. Ja see paneb mind ikka mõtlema, sest ma ei mäleta.. Ükskord rääkisin J'ga telefonis ja ma helistasin talle paar minutit peale kõne lõpetamist tagasi, et kas me ikka lõpetasime kõne "tsaudega" ära või ma panin toru ära. Jah. Ma ei mäletanud, kuidas me J'ga kõne lõpetasime. Õnneks J ütles, et ikka "tsautasime" jne. Täiesti müstika. Totaalsed blackout'id on mõnikord, et ajab naerma kohe.. Mul jääb üle ainult oodata seda hetke, kus avastan end kuskilt liivarannalt, varbad türkiissinises toasoojas vees, sinna jõudmist mäletamata. Sellega isegi lepiks!

piiks!

Ma siin vaatan ühte dok'i "Kui lapsed saavad lapsi". Selles mõttes et kui seal saates 12 aastased plikatirtsud, kellel just esimest kuud mens, ütlevad, et tahavad niiiii väga lapsi saada, siis OH MY GOD!!! Ma olen 19 ja käin ülikoolis, mul on olemas inimene, keda armastan, kuid siiski.. mitte mingil juhul ma pole valmis vähemalt 4 aasta jooksul emaks saama. Mitte mingil juhul. Ma tahan veel elada! Sõpradega olla.. teleka ees lösutada.. ja eelkõige.. ülikool ära lõpetada.

Ja esiteks, ma ei saa aru kuidas saab viimase vindi peal olev rase suitsetada???
Ja.. ja no kuidas saab mingi ilge lõustada veel last teha???

Oh lapsed lapsed!!

Arumaeimõista!

Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaah ma ikka ei saaaaa! 15 aastane plika ja mingi vinninäost isa! Appi apppppi!

Täiesti p*****s!

some things that..

Kuidas saab üks imearmas 11 kuune poisslaps naerda nagu vanamees, kuid ometi nii lahedalt ja kaasahaaravalt. Täitsa lõpp kui naljakas on seda vaadata, kuidas tädipoeg lõkerdab.

Lasin oma juuksed nüüd lühikeseks lõigata. Minu jaoks on lühikesed juuksed napilt õlgadeni. Nii just praegu ongi. Ja tukk on ka nüüd. Hea on. Väga hea.

Ja oi kuidas ma ei salli, kuidas üks mu grupiõde nätsu närib/matsutab. Küll suu kinni, aga ikka nii eputavalt ja demonstreerivalt, et see käib nii jubedalt närvidele. Ja üks teine grupiõde püüab olla keegi teine. Kindlasti kohe. Ta on omale võtnud sellise peaaegu beibe naha ja sinna sisse pugenud. Vahib ennast peeglist ja joob smuutisid ja teeb oma hirmsuure läppari laua peal lahti ja teeb seal mittemidagi. Jee. Maolenniiägejamaailmailusamjamasöönainultrohelistsalatitjajoonsmuutit. Eriti käib see närvidele, et ta jõuab hommikul kooli ja siis hakkab pasundama, et oimaeijõudnudhommikustsüüamaeijõudnudhommikustsüüa. No mida? Kellele seda teadmist veel vaja on? Pff.

Ei, ma pole kade. Ma lihtsalt leian alatihti inimeste juures asju, mis mind häirima jäävad..

dreaming my dreams away.

Mu meelest võiks kuskil olla selline pood, kus müüakse hea hinna eest aega. Seda oleks ju vist kõigil juurde vaja.

Täna nägin unes, et ostsimegi J'ga omale Jack Russel'i. Ja kuidas ma püüdsin talle normaalset kaelarihma osta, aga ei leidnud seda kuskilt. Ja siis koer kadus ära ja ma leidsin ta rõdu pealt. Seal samas oli ühe kunagise naabri must spanjel ja meie Russel oli ka musta värvi nüüd. Läksin nii paanikasse ja nii see uni lõppes. Uh.

Ja varem olen mitu ööd järjest näinud unes, kuidas ma poes valin ripsmetushi. Hull. Tegelikult mul praegune hakkabki otsa saama. Unenäod on üldse nii psaiko teema, et.. samas kui neid poleks, siis uni pole enam uni.

Täna ma lähen juuksurisse. Jee.

niisama korraks.

Kauamagamise rõõm on just selle hetkeni suur, kuni heliseb vanaema magamistoas jubeda helinaga lauatelefon.

Siis kui J'ga oma ühise kodu valmis saame, võtame omale lapse. Jack Russeli terjeri. Arvatavasti Soomest. Olen uurinud sealseid pesakondi ja kutsikaid.. ja nii juba tahaks, et üks energiapall ringi jookseks.

Ja mul on tunne, et varsti tuleb esimene lumi..

no sweets.

Houli mouli. Mida teha, et lõpetada julm magusaisu? Olen viimase nädala jooksul söönud ära vist ühe normaalse algkooli lapse aasta magusavaru. Jube. Üks osa minust ütleb EI, kuid teine osa minust pistab ikka Tiina kommipaki üksi põske. Ja need värvilised M&M'sid ja šokolaad.. Prr.

Ei! Ma pole rase!

Magusaisu on naljakas asi. Ses mõttes, et ükshetk tuleb ja niidab su maha. Pugid oma mõõdu täis ja siis ei taha mitu kuud magusat suu sissegi. Mul võiks see teine periood olla juba.. pliis?

Oo. Äkki on see sellepärast, et ma kohvijoomise maha jätsin? Mu organism otsib teist sõltuvust?

Hmm.

vaba päev.

10 kuud J'ga. Lähme Simpsoneid vaatama ja peale seda kuskile sööma.

Muide need ilusad kollased lehed, mis märja asfalti peal on, on küllalt ohtlikud. Need on nagu banaanikoored, mille peal võib libastuda. Jaa, tegelikult ka!

Ja reede või laupäeva õhtul ma lähen ja tantsin ennast tühjaks ja kavatsen 100-ga fun'ida!

Vot.

Ma lähen nüüd hommikust sööma.

igalpool on ainult vanurid ja vanurid ja vanurid ja...

Nüüd on ühistranspordiga ajavahemikus 11-st 16-ni üsna võimatu normaalselt sõita, kuna vanurid on oma koobastest väljunud. Hordide viisi liigub neid nüüd. Täiesti jube. Mõni liigub vaevu vaevu edasi, aga ikka peab oma turul käigu ära tegema. Ja bussid on nad ka vallutanud. Kuna noored on kõik koolis ja ei ohusta enam vanureid, siis on viimased julgenud tihedamini liikuma hakata. Mulle tundub, et isegi gängides. Issver sussver. No täna näiteks kui kooli poole teel olin ja püüdsin väikeses bussis viimast värske õhu raasukest hingata, oli üks hetk terve buss pensionäre täis. Viuuuuuh ja kõik nad äkki jooksevad nagu vanad sportlased, et viimse vaba koha eest võidelda. Milline vaatepilt. Või siis teine variant on see, et ülbe näoga pensionärid istuvad just välimisel pingil, aga jumala eest ei lase akna alla kedagi istuma. Vanurite bussipoliitika. Ja miks peavad ilusate hallide juustega vanurid oma juuksed lillaks värvima?! Täna nägin kahte. Äkki on nad kunagised punkarid..?

ma igatsen.

Ema helistas just. Kolmteist minutit rääkisime. Elutempo on viimasel ajal nii kiireks läinud ja pole olnud aega helistada. Nüüd siis sai jutud räägitud. Hea oli. Emaga jutuajamised on alati head olnud. Me oleme nagu sõbrannad.. Praegu tahaks nii ema ja väikevenna juurde. Et väikevend mind ära ei unustaks. Aga ema ütles, et nad ikka räägivad minust.. Igatsen.

Pole ammu väljas käinud. Vaikselt istumas ega ka oimetuks tantsimas. Eriti igatsen sõpru, kellega neid hetki jagada.

Algaval nädalal on veel kaks viimast tööpäeva üle elada, peale seda hakkab kooli kõrvalt rohkem vaba aega olema.

uudised.

Hea uudis: loobusin kohvist. Lihtsalt niimoodi paugupealt. Ja hea on. Parem. Hommikuti joon teed ja muidu ka, kuid siiski luban endale väikse Latte mõnikord. Seda ju võib?!

Halb uudis: sain msni pealkirjadest teada, et Kaljo on lännu. Kurb.

still alive!!

No hellõu! Ei teagi, mida kirjutada kohe.. Koolis on ikka sama lahe. Kleebime värvilistest paberitest kompositsioone ja kujundeid. Nagu esimese klassi lapsed, aga see kõik on 4 aasta tee sisekujundajaks ning kõike seda väärt. Martrikli sain ka kätte.. või oli see matrikkel?!

Lähen nüüd Betty't vaatama :P

kasvab varjude siluett, ümber kõle sügistuule naer.

Sügisball nähtud. Ma ei mõista inimesi, kes ütlevad, et see film on 'mitte midagi'. Ma leidsin sellest filmist midagi, mis ta mulle meeldima pani. Ma otsisin.. ja leidsin. Minu arust väga hea film. Omapärane, kiiksuga, piisava huumori ja traagikaga. Ja loomulikult vapustavad näitlejad.

Virmaliste - Naer kummitab siiani. Telekast treilerit nähes/kuulates toob see laul külmavärinad ihule. Nii hea.

Midagi on.

tuleb tuleb.

Laman poolistukil voodis, soojaks läinud laptop süles, Coldplay oma võrratute meloodiatega taustaks ja kraadiklaas kaenla all. Kurat, ma ei vaadanud kella, mil kraadimist alustasin.

Lõunal lugesin Kaklusklubi (mis on mulle sama, mis osadele Piibel või algklassilastele aabits) ja peale lugemist tegin väikese uinaku. Peale ärkamist tuli mul idee. Ei, ma ei hakka inimrasvast seepi keetma.. ei, ma ei hakka kaklema ja ma ei lähe ka hulluks - mul lihtsalt tuli hea idee.

J kingitud õhupallist, mis lae all hõljub, hakkab heelium tasapisi kaduma. Aga ta siiski on seal.. hõljub.. lae all.. veel ümmargune ja nööriga. Ikka veel.

Trouble.

Kolmkümmendseitse koma üks. Jälle.

Jobu, mida sa siin teed?!

Täna tutvustati Terevisioonis uut jobude ajakirja Jobu, mis on vist mingi meesteajakiri, kui ma aru sain. Mingi imelik. Okei, kõigile on midagi lugemiseks vaja ju. Aga noh.. ma ei tea.. Postkasti tuli mulle isegi see Jobu. Koos Eesti Ekspressiga. Jobu!! Lehitsesin siis seda ajakirja ja midagi head ma sealt ei leidnud. Aaa.. võibolla sellepärast, et ma olen naine? Või, et mulle ei meeldi jobumehed? Aga FHM'i võin ma küll lugeda ja igast TM'sid jne. Aga Jobu mulle ei meeldinud. Vähemalt on jobumeestel midagi lugeda. Pilvre vist ütleski hommikusaates, et see ongi jobumeestele tehtud. Vist. Jobu!

Ja kes tuli ideele panna ajakirja nimeks Jobu?! Pakun välja järgmised uued ajakirjad: Imbetsill, Lollakas, Imelik, Loll ja veel lollim. Mida iganes eks. No mitte kohe ei lähe.

Maddie, mis nad küll sinuga tegid?

Nüüd võib juba lehtedest lugeda, et väikese tüdruku Madeleine McCann'i kadumises on 90% süüdi tema vanemad. Kõik leitud tõendid viitavad sellele. Ja minu meelest just nii ongi. Vanematel on juba selline nägu ees, et nad kaua ei jaksa asja varjata. Ühest väiksest asjast saab lõputu õudus. Ühest äkilisest vihahoost võib saada tahtmatu tapmine, varjamine ning suur meediamull ja põhjuseta kaastundelaviin. Inimeste lollitamine!

RpKIugHErw

ma olen mängust väljas.

Mulle tundub, et mu vanaema on imelik. Selline ärasõnuja kalduvustega. Vanaema oli tõbine - mingi külmetus. Ja enne Pärnu sõitu ütles, et mine jah ära, siis sa ei jää haigeks. Alati juhtub nii. Alati ta peab just nii ütlema. Ära sõnuma! Nüüd pikutan voodis, palavikus ja vastikus nohus ja hullus väsimuses. Ma ei suuda filmi isegi 10 min vaadata, kui äkki ärkan ja avastan, et film juba läbi. Just nüüd, kui koolis hakkab korralik õppetöö pihta ja asi põnevaks läheb...

siit me tuleme!

J jõudis eile koju. Lõpuks ometi. Ajan end varsti lõplikult üles ja hakkan end kasima. Pärnusse minek. Tuju on super. Tunnen juba praegusel kellaajal, uneliiv silmas, kuidas energia minusse tagasi tuleb. Ja see tunne on hea.

Olen meeletult palju raha igasuguse ülikoolistaffi peale kulutanud. Tegelikult ei saa seda kulutamiseks nimetada, sest kõiki neid tarvikuid läheb hädasti vaja - mõõtjoonlaud, kalka, seakarvadest pintsel, 0,5mm tintekas jne jne. Ei viitsi kõike asju siia kirjutada, aga nimekiri on umbes... lõputu!

Eile ma tegin omale hiilgama suure käevõru. Pärleid ma ei jõudnud ära lugeda, aga kõik on erinevad ja isemoodi. Natuke raske on, aga mis ei tapa, teeb tugevaks!

jou.

Ma pole ammu hommikuti kell 6 ärganud. Täna ma tegin seda. Bussiga on enne 7 hea sõita, sest veerand linlastest magavad, pooled pesevad alles hambaid ning teine veerand on juba tööl või juba tööle jõudmas. Ja mina veel suure ohooo-ga arvasin, et on ummikud ja kuna üks teelõik kooliteel on pooleldi remondis, siis läheb kaua aega, aga ei. Buss vuhises, mis hull. Nüüd olen targem. Järgmised kolmapäevad võtan vabalt. Sest isegi õppejõud hilinevad.

Seda ka, et ma ei viitsi enam nii tihti kirjutada. Viimasel ajal see blogivärk ei tõmba eriti. Seega, las mu blogi puhkab ja hingab veidi ja kogub mõtteid. Küll ma siis ajan oma joru edasi, kui tõesti millestki jorutada on.

Ülikool on lahe!

ahh??!

Ma hakkan nüüd tihti trahvi saama. J'le käib närvidele, et ma telefonis liiga palju "ahh"-itan. Ahh ja ahh. Ise ma seda eriti tähele ei pane ja põhjuseks pean mõningate J sõnade arusaamatust. Ei tea. Kunagi kasutasin kõnes väga palju "ja siis.."-i. Nüüd on selle asmele "ahh" tulnud.

Ahh??

Tunniplaani sain ka kätte. Väga rahul olen. Ja tööga on tadaaa. Natuke veel ja siis ongi tadaaa. Üldse pole kahju. Pff.

Ja me J'ga tegime reidisuitsiidi (meid pole enam seal!). See oli meil ammu juba plaanis.

Ahh??!

mul on valmis juba pliiatsid ja suled!

Täna on see õhtu, mis on ootusärevust täis. Mind valdab peaaegu, et sama tunne, mis esimesse klassi minnes. Mind ootab ees midagi täiesti uut ja veel lahedamat, uued inimesed ja uued katsumused ületamiseks. Põnev. Homme astun oma esimese tudengielu sammu. Juhei.

Mm ja siis see ka, et mul läks täitsa meelest ära, et soome kanalid pilti enam ei näita. Just siis kui Nelonen'i pealt ühe rõvelaheda sarja avastasin - Dexteri. Ja nüüd.. ma ei näe seda! Üldse pole tore. Filmi Dexter oli nii laheee juuu!!

üüheeksaa.

Mm. Töö. Mm. Ei. Siiski mitte. Eile olin õhtuses vahetuses ja jõudsin koju tänases kuupäevas, ehk kell 3 öösel või hommikul, kellele kuidas. Hommikul ärkasin kell 9 suure pealvaluga, mis mõnikord pole tingitud mul joomisest, vaid hoopis unepuudusest ja elurütmihäiretest. Täna hommikul oligi mõnikord. Kella 12-ks vedasin ennast ülikooli avaaktusele. Tund aega kõnet kuulata ja ennast veel elusana hoida.. no jah.. mu ainukesed mõtted olid magamaminekumõtted. Keskpäeval. Aktuselt jõudsin koju poole 14-ks ja siis jäin magama. Kella 16-ni magasin end välja ja kella 18-ks jälle tööle. Õnneks täna oli mingi sünnipäev ja tegelesin ainult selle lauaga ning ülejäänud pleiss oli kinni. Minu õnneks. Kella 23-ks oli resto tühi aga siis tuli mänedžer oma kambaga ja otsustasid pidu teha. Jee eks. Ütlesin mänedžerile, et ma koristan peolaua ära ja siis lähen koju - mulle aitab. Ja siin ma nüüd olengi. Minust jäid nad sinna kokteile edasi tegema ja lällama, aga mind ei huvita.. mul on hea olla. Olen oma voodis ja ei tea isegi, millal jälle minu vahetus tuleb. Mitte nii pea igatahes.

Ja töötuhinas oleks peaaegu ära unustanud.. õnneks J saatis sõnumi.. 2. kuupäev - mul ja J'l sai 9 kuud täis. Suhet siiski, mitte last. Not yet!

Selline natukerohkemdetailne päeva/öö kava blogipostitus oli siis täna.

Tšüüšš!

käisin pulmas.

Ma nägin sind unes, T. Oli su pulmapäev. Kuskil kõrgete lagedega majas. Meeletult palju laudu.. Su värske kaasa oli sinuga sama pikk, natuke tõmmu, siilisoengu ja helehelesiniste silmadega. Sellistega, kuhu sisse võiks ära uppuda. Tal oli seljas tume ülikond ja helesinine lips, nagu ta silmadki. Sul oli seljas õrnalt roosakas alt laienev seelik ja sama värvi pikkade varrukatega jakk. Natuke oli valget korsetti näha. Sa polnud tavaline pruut, vaid veidi eriline, nagu sa oledki meil.. Kimp käes. Juuksed üles pandud ja võrratu naeratus näol. Nii õnnelikud. Nii õnnelikud.. Polegi sind nii õnnelikuna näinud, kui mu unenäos..

Järgmine pilt tuli ette siis, kui kõik olid mingis jäähallis. Sina istusid kõrgel/kaugel pingi peal. Külalised olid pudenenud siia-sinna. Ja peigmees oli keset jääplatsi ja pidas mingit kõnet. Lõpuks avaldas sulle armastust.

See kõik tundus nii tõene. Nii tõene, et pidin selle lihtsalt siia üles kirjutama..

joobes puuviljakärbsed.

Kust tulevad puuviljakärbsed? Ma jõuan vaevalt kaks ploomi ära söödud, kui juba nad tiirlevad kausi ümber. Hiljem istuvad rõõmsalt ploomikivi peal ja naudivad oma söögielamust. Ja siis kui jäägid ära viskan, kaovad ka nemad. Äkki nad on suitsiidikalduvustega puuviljakärbsed?

Vanaisa on ikka spordihull. Tegi kulla puhul kohe šampuse lahti ja käitus nagu 5a poiss, kes uue ratta sai. Okei, võtsin ka pokaali ja põgenesin oma tuppa. Seesamune ploomikauss oli kõrval. Ja ennäe! Üks väike puuviljakärbes noolib mu šampust! No mida veel eks.. Mingi hetk oli neid seal juba natuke rohkem kui kaks. Neil oli vist mingi joomapidu. Mõtlesin, et las nad olla, nagunii päise päeva ajal šampust ei joo. Have fun boys! Nii mu päev läkski.. vaatasin kuidas puuviljakärbsed lulli löövad ja mu šampust joovad. Jee.

Issand, ma kirjutasin blogipostituse puuviljakärbestest. Mis järgmiseks?! :/

no more brainwash.

Puhkepäev. Homme ka. Ja juba hommikul suutis töökaaslane helistada ja paluda, et kas saaksin teda täna õhtul asendada. Oleksin võinud, aga peale nädal aega järjest jooksmist ja tõmblemist ütlesin talle ära. Lihtsalt jonni pärast ka - ülemus võtku töötajaid juurde, sest see on suht utoopiline, et ainult kaks ettekandjat peavad restorani koormat vedama. Aga varsti ma pääsen sellest jamast. Saatsin täna kaks cv-d laiali. Ma ei jaksa enam inimestega suhelda ja s*ta tujuga klientidele elurõõmsat nägu teha ja joosta ning endast kõik anda, et mingi suvaline mammi tänavalt oma punase veini ja kanafilee punase pipra kastmega saaks. Ei jaksa enam ja kõik! Kurat, selline tunne, et jalalabadel veresooned lõhkevad; rangluud valutavad (jah, rangluud) ning selg annab aina rohkem tunda. Ma tahan nüüd rahulikult kuskil laua taga istuda, piirduda vaikse "tere-kuidas läheb-kui kohvi lähed tooma-too mulle ka tassike" vestlusega ning ajada arvuti taga oma joru. Vaikselt, kuskil nurgas, laua taga, tagasihoidlikult. Jah..

Siit ka tõde, et kui tahad teada, millist tööd mitte kunagi enam teha, proovi ära ettekandja/klienditeenindaja töö.

>_<

Sõin just pool pakki krõpse ära. Ja nüüd on mul ees 500ml/250g šokolaadijäätist. Ei. Mul ei ole mingit söömishäiret. Mul on kõigest isu..

Ma ei tea, kas asi on minus, töökohas või on teistel ka nii, aga:

*itaallastest kliendid on surmkindlad, et oskan itaalia keelt
*kliendid küsivad alati lolli näoga, et kus wc on, kuigi enne just vaatasid pikalt ust, millel on kirjas "WC"

*mõned rootsi pensionärid on ka surmkindlad, et oskan rootsi keelt

*kui pole kliente ja ma otsustan lõunat sööma hakata, tuleb eikuskilt 'täismaja'

*kassas ringlevad alati sendid, st annan kliendile mingi summa ja 50 senti näiteks, siis ta jätab sendid sinnapaika ja kuna mina neid ka ei taha, siis panen need kassase tagasi

*kui ma ütlen inimestele, et me EI müü suitsu, siis nad tõstavad ühe kulmu üles ja vaatavad lolli näoga otsa ning küsivad kolm korda veel, et kas tõesti ei müü või..

Nii. Veerand jäätist olen ära söönud. Aitab küll.

öös on asju.

Ma ei jaksa enam. Tõesti ei jaksa.

Töölt koju kõndides märkasin hetke, kus olin ainult mina, tume öö ja mu kontsaklõbin. Selline mõnus vaikus ja üksildlus ning seda veel kaunistamas kiire kipskõps.

Peaks vist töökohta vahetama. Ei taha lõputult taldrikuid ette kanda ja inimestele järgi joosta. Tahan midagi muud. J ütles kunagi midagi selle kohta, mis mind mõtlema pani.. Et ma olevat palju enamat väärt.

Nojah. J tuleb 13. septembril tagasi. Umbes kolm nädalat veel. Olen päris.. pissed off. Nii ikka ei saa.

meil kõigil on saladusi.

Olen offline. Väsimus annab tunda ja tööstress hiilib ligi. Varsti istub ülikoolikoorem ka õlgadele.

Eile helistati töötelefonile. Võtsin vastu. Naine kuskilt hulgifirmast käratas mulle, et "me ei täida teie alkoholitellimust, kuna teil on 10 700 krooni eest võlga". Ajasin silmad punni ja jäin liikumatuks ja siis ütlesin vaiksel häälel, et "äkki ma annan telefoni mänedžerile.." No tere talv! Probleem probleemi otsa. Ja siis kuulen mina juhuslikult sellist asja. Pole ime miks mänedžer pärast silmad maas, kiirustades minema läks. Ära hakka tegelema asjaga, millest sa mitte midagi ei jaga!

Juba mitmendat korda käib töö juures üks noormees. Tegelikult on ta vist mänedžeri tuttav.. või oli ta endise koka tuttav.. ma ei teagi. Ma ei mäleta ta nime. Ja siis ta istub ja joob tassi kohvi leti ääres ning me oleme juba sina peal ja räägime maast ja ilmast. Ma ei mäleta ta nime. Ta on sõbralik ja tore.. loob hea tuju.. ja teeb silma. Sõbralikku silma - st et hoiab piisavat distantsi. Eile ta tuli jälle. Oli üks viimastest klientidest. Enne sulgemist hüppas sisse 6 hispaanlast ja "faiv mohiiiiitos änd uan biir". Ja siis ma tõmblesin viimasel minutil. Ma ei mäleta ta nime. Ja siis too tore noormees hõljus äkki leti taha ja aitas mind. Aitäh. Sain normaalsel ajal uksed kinni ja bussi peale. Saatis mind veel bussipeatusesse. Ise oli jalgrattaga. Ma ei mäleta ta nime. Okei. Tema minu nime teab, sest mul on töö juures ilus hõbedane, musta kirjaga nimesilt kleidi küljes, aga ikkagi.. ma ei mäleta tema nime. Äkki polegi vaja!?

Täna saan teada, millal J lõpuks tagasi tuleb. Oleks ka aeg. Lähen igatsemisest juba lõhki.

"ja järgmise nädala jackpot on...." blaaa blaa bla!

Jõudsin koju. Jällegi panin töö juures uksed varem kinni kui pidanuks. No.. jällegi.. kui saaks igavusse surra, siis ma tegin seda täna töö juures taaskord. Võimatu. Kui ma enne olin töömesilane, siis nüüd on minust saanud pinisev ja inisev ja aegaajalt nõelav niisamamesilane, keda enam täisväärtuslikuks töömesilaseks ei saa pidada. Kui ma ikka tööle lähen, siis ma tahan tööd teha, aga mitte niisama jokutada ja mõtteis paluda oh sina seal, palun tule söö midagi ja võta üks drink.

Mõtlesin tööalaselt uue sõna/mängu välja - jääkuubikubingo. Istud kasvõi leti taga, teed jäämasina luugi lahti ja hakkad arvama, millisest avast järgmine kuubik välja vupsab. Üks klient natuke aega tagasi oleks vast pool miljonit võitnud, kui jääkuubikubingo auhinnaline oleks.. why not.

Homme laen patareisid.

Ööd!

ehk me kujutame ette.

Sain just koduaiast välja kui asfalti peal jäi silma midagi ümmargust ja päikese käes läikivat. Klaaskuulike*. Sees selline sinise-kollase-oranži kirju triip. Vaatasin natuke ja korjasin ta siis üles. Mis ta - ilus asi - ikka vedeleb. Tegelikult ma ei korja maast asju. Päriselt ka.

Tööle minnes bussi oodates sõitis mööda mingi turismibuss. Giidi istme peal istus tõmmu vanem meesterahvas. Buss sõitis normaalse kiirusega. Ja kui see luulu polnud, siis toosama giid saatis minu poole õhusuudluse. Jessas nagu. Palun, et see oleks luul.

Kui igavusse saaks surra, siis ma tegin seda just täna tööl.

*pildi peal pole see klaaskuul, millest jutt käis

"siis kuulume ühte nagu kaks kannikat tagumiku peal.."

..sellised kuldsed sõnad olid Martina Paura raamatu "Kaksteist meest aastas" viimasel leheküljel. Liiga hea raamat oli. Kindlasti pealkirjast juba teada, millise raamatuga tegu. Täis igasuguseid hulle inimesi ja seiku, erinevaid armatsemissituatsioone, saladused ja hea terav huumor. Super. See on vist see raamat, mida oleksin nõus paari kuu pärast teist korda veel lugema.

***

Istun aias, selles suures nelja seinaga telgis, teate küll.. herilased ja mingid kahtlased wannabe-kärbsed lendavad ringi ja tahavad mu õunakoogitükki minema viia. Taevas on nii nii sinine ja rohi mõnusalt.. roheline ikka. Kuulen, kuidas buss peatub ja minema sõidab.. kuidas keegi uljaspea kiirendab või kuidas keegi vihaselt tuututab. Suure tee ääres elamise mõnud. Oo tahaks juba teisele poole raudteed kolida. Sest seal on hea ja vaikne.

Ühe raamatu võiks kirjutada. Aga ma pole leidnud head ideed. Aega on ju veel. Et mõelda.

Leidsin voodist Wifi eile. :D

Just siis kui tahaksin midagi joonistada/maalida ja mõte jookseb, on mul värvid ja korralikud lõuendid otsas. Ja siis kui on vaja asju juurde osta, vaatan kalendrisse ja uus palgapäev tundub nii kaugel olevat.

Vihm tundub praegu nii hea.

Aitab küll tänaseks. Peidan läppari padja alla, loodan, et ei unusta..

im bad?! yes, i am!

Eile panin resto tund aega varem kinni. Andke andeks aga ma ei viitsinud seal niisama passida.

Unes nägin, et läksin vanaemaga VÄGA tülli. Isegi käed läksid käiku. Täiesti hull.

Kaks vaba päeva.

tahaks..

.. võtta seljakoti ja minna ülelahe J juurde, sest igatsen.
.. minna kuskile kaugele eemale, et olla.
.. täiega klubis ennast segaseks tantsida, sest tuju on.. aga kes siis suvel klubis käib.
.. süüa väikse lusikaga koorest šokolaadijäätist, sest pole ammu jäätist söönud.

* * *
Ma tegin reedel pattu. Enne kui peole läksime, tuli jube suitsuisu peale. Jube lihtsalt. Jube juba sellepärast, et ma tegelikult ei suitseta ju! Ja ostsingi endale mingid 27 kroonised peenikesed ja kõige lahjemad suitsud, mis näppude vahel peaaegu pooleks läksid. Võh! Ja peo ajal tegingi 5 tükki. Okei, hakkas jah parem. Õnneks L (see kutt kellega vaidlesin), võttis suitsud mu käest ära. Aitäh. Ja nüüd mõtlesin, et miks ma ometi need suitsud ostsin. Mõtlesin välja, et 'isu tapab isu', seega.. khm.. tunnistan.. J on ülelahe.. ja iha nii suur.. seega valisin ohvriteks suitsud! Aga ma luban, ma enam nii ei tee.. päriselt ka!

küsimus suurele ringile..

Eile peol tekkis tuline vaidlus. Vaidlejateks mina ja üks tüüp. Tema arvas, et KÕIK naised on äraräägitavad (seksile, tantsule, joogile jne). Mina hakkasin kohe vastu vaidlema ja jäin lõpuni kindlaks, et KÕIKI naisi pole võimalik elusees ära rääkida, kuid OSA nendest küll.. mitte KÕIKI. Olen kindel, et kui mehele anda ette 50 naist, siis max pooled ütlevad talle ära, mis teema ka ei oleks. Tekkis isegi vahepeal selline olikord, kus vastaspoolel oli kolm meest, kõik kindlad, et absoluutselt kõik naised on ühe peal väljas ja äraräägitavad, isegi kui kodus mees ja kolm last. Minu seljataha tuli kaks sõbrannat juurde ja nii me vaidlesime seal. Selline väitlusklubi tunne tuli peale. Lõpuks too tüüp lasi rakmed lõdvaks ja leppisime kokku, et never say never on tulemuseks. Ja never say never pole 100% 100-st %. Niiet.. minu võit vist. Kõige rohkem ajas marru see, et tüüp oli surmkindel, et ka mina olen äraräägitav. Naersin talle natuke näkku ja ütlesin, et mul on hea suhe, mul on hea olla, peol olen jah üksi, aga sellegipoolest - käi kuradile! Kõik naised pole ühesugused. Ja loomulikult - ei tahtnud ta ka seda uskuda.

Tahaksin siis Teie arvamust kuulda:

KAS KÕIKI NAISI ON VÕIMALIK ÄRA RÄÄKIDA?

õed tihedad.

Ma olen ettekandja.

Õde on ettekandja.

Hakkan sellest kooliaastast õppima ülikoolis sisekujundust.

Õde hakkab sellest kooliaastast õppima kutsekoolis sisekujundus-assistendiks.

Ma elan Tallinnas.

Õde tuleb ka Tallinnasse.

Wtf??!

sulame nüüd kõik koos ära.

No kes nüüd pirnid põlema pani? Nii meeletult palav, et iga pisemgi liigutus võtab võhmale ja kleebib riided naha külge kinni. Oh õudust. Ja mulle tundub, et keelust hoolimata on pensionäre ühistranspordis isegi et rohkem kui enne. Ikka nad peavad põrgukuumusega korraks postkontorisse minema, lihtsalt PEAVAD. Siis nad trügivad elu eest, et kaks bussipeatust istuda ja ähkida.. Jube jube.

Eile oli töö juures rahulik. Bussi oodates vaatasin oma plätude seest paistvaid jalgu ja ennäe! Natuke paistes ja veresooned ka topeltturses. Jalalabad nagu vanainimesel, mis sest et ma 19. Mul on jah selline jalarikkumise töö. No see ettekandjatöö. Tüütab ikka ära küll vaikselt jah.

Ja need J saadetud sõnumid, mis nii armsad, et ajavad naerma ja tekitavad isegi et pisara silmanurka. Väike päike igas päevas.. või kuidas see oligi..

Ma vist lähen elan natuke aega külma dušši all, kuni nahk maha koorub. Siis maniküüri ja peopaika. Pidu panemaaa!

probleem.

Mul tuli sushi isu peale, aga ma pole seda kunagi söönud :P

back in business.

Tagasi Tallinnas. Vasak õlg on natuke valus ja paistes, kuna seljakott oli nii meeletult raske ja nii asju täis, et pidin ainult ühte sanga kasutama.. valus!

Võsul on väga hull. Suviti see pole enam paik, kuhu suurlinna tulede eest põgeneda. Meeletult palju inimesi, absoluutselt kõik parkimiskohad täis. Isegi tuttavaid ei näinud. Korraks põgenesin kaugemale randa, luidete vahele, aga kaua paigal ei püsinud, sest kopsud vajavad õhku ja keha vett. Läksin ära emakoju. Varju. Tegin süüa ning peale seda võtsin pambu selga ja bussi peale.

Vend on mul ikka sama lahe!!

the funny thing is that..

Tere hommikust! Olen omadega Rakveres - isa juures. Eile lõpetasime koos aialippide värvimise ja paigaldamise. Rääkisime juttu.. ja nagu alati, oli ta mulle külmikusse Gin'i varunud. Ma ei tea, miks ta seda teeb.. Aga paar klaasi jõin (p.s see oli ikka see plastpudeligin, mitte Gordon's). Õde tuli ka, läks täna koos isaga Tallinna. Püüab kooli sisse saada. Isaga tegime nalja, et õde on muulane, kuna tal pole isikut tõendavat dokumenti. Mitte ühtegi. Imelik. Ja siis püüab veel Tallinnase kooli sisse saada, endal pole dokumentigi.

Eilne kild:

Isa ja õde on arvuti taga.
Õde: "Kuule missu see parool on?"
Isa: "Proovi, äkki on TROPP.."
Õde: "Aga ei ole juuuu!"
Isa seisab õe selja taha ja uurib natuke.
Isa: "TROPP käib kahe põhhiga!"
Õde: "Ma tean.. ma käingi ju!"

Helistasin natuke aega tagasi emale. Et jõuan lõuna paiku tema juurde. Ema ei saanud aru ja arvas vist, et see mingi tüngakõne. Veidi hiljem sai aru, et ma tulengi. "Oh kui lahe, siis tuled õhtul meiega Erna retkele! Erna retke vaatama!" Mmokei.