esimene päikesevõtt sel aastal.

Täna julgesin juba aias päikest võtta. Lugesin Kenderi "Kes tahab saada isaks" ja lasin päikesel end paitada. Mõnus oli. Välja arvatud see, et üks paks porikärbes mind ahistas. Ajasin minema, tegi paar väikest ringi mu ümber ja maandus jälle mu parema jala sääre peale. Eriline tüütus. Lõpuks ta kadus kuskile ära, leidis vist teise ahistatava..
Kui homme ilma on, siis lasen jälle päikesel end paitada, sest suvel ma ei suuda päevitada. Siis on selline tunne nagu lamaks kilekott peas kuumade süte peal. Kevadpäike on ikka kevadpäike! :)