iga lõpp on millegi uue algus.

Lahkuminekud on alati valusad. Kas siis natukene või palju. Aga alati on. Kõik kes selle läbi elanud, teavad. Mina ka. Ja esimene armastus on ju see eriline ja ikka usud, et kõik kestab igavesti.. kuid paraku võid üks päev ärgata ja teada saada, et mees, kes su kõrval on olnud 2,5a, on su üksi jätnud. Mitte ühtegi konkreetset sõna ega põhjust.. Läinud.. ja kõik! Ja siis vaatan, kuidas kallis kursaõde kooli wc-s pisaraid kuivatab, ripsmedush silmade ümber laiali ning nägu punetamas. Ta vaatab peeglisse ja küsib endalt: "Mis ma küll valesti tegin?!" Ma ei julge midagi öelda.. mis sa ikka purunenud südamega inimesele ütled.. et "korja tükid üles, lapi kokku ja küll keegi veel parem su teele satub". Ei. Mina ei ütle nii. Aga teadmatus on kõige hullem. Tuleb, mis tuleb, aga rääkima peab. Rääkimine aitab. Vähemalt leevendab. Rääkige, ärge vaikige..