eilne tõde.

Teine J istus eile T ja E sünnipäeval minu kõrvale, vaatas mind ja ütles umbes nii: "Kats, mis sinuga on?! Varem tulid ja kukkusid kallistama kõiki ja olid kuidagi teistsugune.. Nüüd istud siin vaikselt ja oled nagu koduperenaine, kes lapsi valvab..." Tol hetkel ei osanud sellest midagi erilist arvata.. Nüüd tagantjärgi mõeldes on tal õigus. Olen oma klubiskäigud ära käinud, kontsaplekke lõpmatuseni kulutanud, liitrite viisi rummikoolat joonud, tundide viisi inimestega rääkinud. Enam ei jaksa lihtsalt. Viimasel ajal olengi koosviibimistel ainult inimeste pärast käinud. Siiski on ju seltskond see, mis loeb. Punkt.

Head ööd.