big life.

Koolis on juba imelik käia, sest pooled õpetajad on ammu omadega suves ning ainult mata õpetaja ajab oma joru räigelt edasi. Ja siis me ei saa kokku lepitud, millal lõpukell on, sest pooltel päevadel pole õpetajaid ega õpilasi, siis tulevad juba eksamid peale ja blabla. Aga miks mitte siis juba ära jätta, see oleks palju originaalsem!?

Oma suure telefoniarve sain õnneks ära makstud, kuid ikkagi on rahadega jokk. Praegu on selline tunne, et tahaks 24h töö juures rabada.. alates juulist hakkangi.. aga ikkkkkaaagiiiii! Oh boy that sucks!!

Ja kurat varsti ütlen vanaemale "tsau" ja lähen elan oma elu kuskil ühetoalises koos J'ga. Mulle aitab! Täielik nonsenss, mida see muti korraldab siin..

Kas ma vingun liiga palju? :O

Sooje juustupalle ja lattet tahaks.. Mm.

I need you like a heart needs a beat.

ootusärevus.

Homme siis loodan, et leian sellise teema, mille alla saaksin sobitada prostitutsiooni, HIV ja perevägivalla. Proovikirjandis sidusin need kolm väga andekalt ja nüüd loodab õpetaja, et teen homse kirjandi 80-ne punkti peale. Õõõõõõ. Söögipoolis on mul juba ära ostetud ja ootab homset laua peal. Täitsa nõme, et nüüd pole enam kirjandi kirjutamise ajal mingit vaheaega söömiseks. Laome lihtsalt oma toidupaki mustandi lehe kõrvale laiali ning näksime siis, kui heaks arvame..

Ja mul on mingid südamerütmihäired vms asi. Vahel on selline tunne, et süda hüppab kohe kohe kurgust välja.. eile oli jälle nii. Ja enne üle ei läinud, kui pidin rahusti sisse võtma. Hakkan vist vanaks jääma..

...

Teine eksamieelne päev.

Eile ei uurinud ma kordagi kirjandi asju, täna pole seda ka jõudnud teha.. Lihtsalt logelen ja puhkan ja püüan ennast välja magada. Targem on ju puhata ja patareisid laadida kui fakte tuupida ning ennast siniseks muretseda. Kuid täna õhtul siiski võtan ennast kätte ja vaatan paar asja üle.. parem karta kui kahetseda eks!

what?!

*mul on pangakaardil väga väike summa
*laua peal on väga suur mobiiltelefoniarve
*ma ei viitsi oma viimaseks vene keele järeltööks õppida
*ülemus helistas ja tundis huvi.. tööalast huvi
*vanaema tahab reisidelt ostetud taldrikud wc-sse seinale panna
*raamatupoe isu on
*jõupaber jäi vanaisa kingi jaoks väikeseks
*ma sõin jälle banaani
*mulle endale oleks vaja üht-teist
*laupäeval kell 10 on lõpukirjand
*laupäeval saab piduuuuu!
*hmm.. tahaks midagi heaaad

minu lapsepõlve mängumaa.

Käisingi ära. Nii hea oli.

Käisin J'ga oma lapsepõlvekodukohas. Merekohin, tuul, männid, kaupluse vana kolletunud silt, kulunud sinised postkastid, aken, mille tagune tuba kunagi mulle kuulus, vana kollane putka ning sillerdav meri ja sinitaevas. Mälestused.. üksikud pildid mälus.. igatsus selle süütu ja muretu aja järgi.. kui hommikul sai sõpradega välja mindud ning õhtuhämaruses koju mindud, vahepealne oligi meie tavaline elu. Siis kui elu oli mäng..

Ema juures olime ka. Vend on nii suureks ja tubliks kasvanud. Aga lollusi teeb ikka, nagu alati. Tema elu on veel mäng.

kolm päeva puhkust.

Tänane koolipäev (nagu iga neljapäev) sisaldas 2x40min Counter-Strike'i mängimist klassivendadega. Tagaajamine, hiilimine, põmm ja pauhh! Suht norm.

Ja täna oli ka meie lennu viimane kehalisekasvatuse tund. Alguses jooksime niisama metsas ringi, hiljem mängisime pallimänge saalis. Viimane rivistus oli hea. Õpetaja surus igalühel pisarsilmil kätt, tegime talle aplausi ning kõik võisid viimast korda garderoobi riideid vahetama minna. Sellised hetked on nii imelikud, samas teevad seest soojaks, sest see tunne on kurb, kui tead, et siia sa enam niipea ei tule.. keegi teine hakkab minu eest jooksma ja palli mängima.. and thats the way it goes.

Homme sõidan ema juurde. Ema küll ei ole kodus aga õde ja vend on. Ma lähen hoian õel silma peal. Mitte vennal, vaid just õel.. Ja perekonda läheme ka J'ga mängima. Sest tahan oma mõlemad mehed, venna ja J, metsa ja randa jalutama viia..

Seniks kena nädalavahetust teile ;)

aadam ja eeva. aadam ja aadam? eeva ja eeva?

Homoabielude poolt ja vastu.

Läbi aegade on ühiskond suuresti muutunud. Oleme jõudnud selleni, et armastus ei ole enam ainult mehe ja naise vaheline, vaid ka kahe mehe ning kahe naise vaheline. Selliseid kooslusi aga taunitakse, kuid vähesed mõtlevad sellele, et me kõik peame kuidagi elama, elama nii, nagu soovime ja igal asjal on paratamatult kaks külge..

Meie elu on kirgastama hakanud gay-klubid ja homoparaadid. Tänavatele kogunevad sajad, kui mitte tuhanded oma soo ihalejad, vikerkaare värvilised lipud pannakse lehvima ning kolonnis kõndijad on õnnelikud. Mida aga arvavad sellest tavalised inimesed? Meedias on tekkinud palju kära homoparaadide korraldamise suhtes. Kas tõesti peavad gay'd ning lesbid oma armastust tänavatel eksponeerima? Enamus arvavad, et nad võiksid jääda koju nelja seina vahele ning seal oma armastust näidata.. Samas arvan ma, et oma soo armastajatel on õigus ennast näidata, sest ka meie ju eksponeerime ennast tänaval, käest kinni jalutades või kallimaga tänavanurgal suudeldes..

Järgmiseks julgeks etapiks oma soo ihalejatel on abiellumine. Nagu heterodel, on loomulik, et ka homodel tekib soov oma armastust tõestada - abielluda. Mitmes riigis on homoabielud aksepteeritud, paljud on võimalust kasutanud. Kuid samas on palju riike, kes keelduvad kindlasõnaliselt, sest see on usuvastane vms. On ka juhtumeid, kus homod pakivad oma kohvrid ning kolivad riiki, kus homoabielud lubatud on. Samuti on ilmsiks tulnud kuulsusi, kes on kasutanud võimalust ning abiellunud - oma soolisega. Heaks näiteks võib tuua sir Elton Johni, kes on oma kaaslasega juba üle paari aasta abielus olnud ning nad on selle üle uhked ning õnnelikud. Samas taunivad riikide suured kirikupead homoabielusid ning löövad risti ette, kui teema vestlusesse tuleb. Kuid miks keelata inimesele võimalust olla oma kaaslasega seotud ning õnnelik? Kui enamus ühiskonnast vaatab homodele viltu, siis mind paneb näiteks mõtlema see, et nemad võivad meist samamoodi mõelda: "Kuidas nad küll saavad abielluda ja koos olla - mees ja naine?!"

Lõpetuseks ütleksin, et inimesed peaksid olema sallivamad ning on paratamatus, et igal asjal on positiivsed ja negatiivsed küljed. Samamoodi on ka heterode abielul halbu külgi, kuid siiski on see juba sajandeid lubatud. Arvan, et kunagi tuleb aeg, kus riigid lihtsalt peavad homoabielud aksepteerima, sest on paratamatus, et oma soo ihalejaid tuleb aina juurde.

*Ühiskonnaõpetuse essee. 20st punktist 18st. Hinne: 5. Klassi parim punktisumma.

hey you! f*ck off!

Kes ütles, et Nõmmel on turvaline? Juba mitmendat korda kõnnivad mingid tundmatud kollid meie aiast läbi. Mitte midagi ei ütle, küsimustele ei vasta. Täna samamoodi. Vanaema nägi aknanurgast, et keegi kõnnib aias. Alguses arvas, et see on vanaisa või isa, kes külla pidi tulema. Aga ei. Läks siis vaatama ja misasja? Tundmatu mees. Mitte midagi ei ütle, lihtsalt kõnnib tuimalt meie aiast läbi, naabri aia poole. Vanaema pistis karjuma ja küsis, et misasja sa tahad? Ja siis naabri aiast läbi saades võttis mees puulati ja oli valmis vanaemale äigama, kui kõrvalt graažist tuli üks tädi välja. Mees pistis lati omale kaenlasse ja läks minema. Pakkusin välja, et võtame koera! Aitab küll eks.

Kirjanduse essee sain 5. Klassi parim. Jee. Kodaniku essee teemal: "Homoabielude poolt ja vastu" sain ka 5. Vau! Sügisballi sisukontrolli sain ka 5. Juhei! Klassivennal aitasin sama sisukontrolli teha, ta sai ka 5. Tänutäheks sain mõnusa kalli. Hea. Aga halvad hinded? Neist ärme räägi.... köh köh. Vanaemale ütlen, et kõik on kontrolli all. Tegelikult ongi. Päriselt ka! Näe ufo, tsau!

värv.

Selle aasta esimene aednikupäev on möödas. Riisusin oma pöidla villi. Aga hea on näha, kuidas leherisu alt tärkab välja puhanud muru ning elupuud tänavad sind, kui oled nende alt mitu sentimeetrit sügislehti ära riisunud.. Kõik hakkab elama. Kevad, kevad, kevad!

Ja ma soovitan väga Memoirs of a Geisha't raamatupoodidesse otsima minna. Olen kõigest 20 lk läbi lugenud ja juba sellel hetkel on raamat super..

M'i kink tuli kuradima hea välja!

L.L.P

Eile õhtul olin kodune. Ostsin (jälle) uue raamatu. Seekord inglise keelse Geisha memuaarid - Memoirs of a Geisha. Inglise keelset raamatut on hea lugeda, sest pool lehekülge inglise keelseid sõnu ütleb palju rohkem kui viis lehekülge eesti keelset teksti. 428 lehekülge inglise keelset peenikest teksti. Mõnus...

Täna hakkan kunstnikuks! Hakkan suurt maali tegema. Kingiks.

Ah ja seda ka veel, et vanaema sai teada meie plaanist J'ga kokku kolida. Nüüd ajab igast juttu, et ikka normaalse korteri siis otsiksime ja blablabla. Räägib mulle sama asja, mis meil J'ga ammu räägitud ja plaanis. Ainult, et vanaema soovitas aasta veel oodata. Ootame me jee. Selle aja jooksul võib meie suhe p*rsse minna tänu vähesele koosolemise ajale jne. Ja on ikka ebanormaalne kui peaksin veel aasta aega vanaema lõunaks välja viskama, selleks, et J'ga kahekesi olla. Ja kolimine pole üldse mitte minu ja J'gu kahekesi olemise jaoks, vaid pigem selleks, et me mõlemad soovime oma elu juba elama hakata.

my (sexy)back hurts.

Kuskilt olen kuulnud, et kui ülaselg kahtlaselt valutab, siis pidi see tulenema stressist. Hmm. Suvel oli küll juhuseid, kus ülaselg või siis kukla alune jubedalt valutas ning vanaema ütles, et see stressist.. Ja eile õhtul tundsin teravat nö närvivalu sarnast tuiget ülaseljas, mõtlesin, et läheb üle, kuid täna on eriti kehv. Vahepeal ennast liigutades on teravam valu, kuid muidu niisama olles on selline tunne nagu kannaksin pidevalt u 10kg kasti seljas. Raske tunne, mingi lihasevärk vist. Fastumgel'i ka pole.. Niiet.. kes mulle massaaži teeb ah? :)

Koolis on nii mõttetu. Ja alati siis kui ma otsustan kehalisest kasvatusest plehku panna jääb tund ära. Kuid täna oleksin koju oma seljavalu pärast läinud..

M printis mu uurimustöö välja. Kus ma siis silitasin seda värskelt prinditud mitmete nädalate tööd. Hakkasin siis pikemalt vaatama ka ja poole uurimise pealt pahvatasin naerma. Olin tekstis midagi muutnud ja read olid edasi läinud ning pooled lk nr-id olid ülesse lükkunud. Jee. Parandasin vea ära ja siis avastasin, et sisukorras oli üks pealkiri ka muutmata. Aga M ütles, et prindib uuesti. Külla ta on hea. :)

bonjour madmoiselle.

<-- Moblaga tehtud pilt Pere Lachaise'i kalmistu väravas (sinna maetakse kuulsuseid ja muud intelligentsi).

Olen tagasi! Väga hea oli vahelduseks kaugel eemal olla. Päevade kaupa ma ei viitsi oma reisi detailselt kirjeldada, sest ma ei mäleta misasi mingil päeval oli.. aga siin on siis mu Pariisi reisi lahedamad ja hullemad killud:

* Poola on totaalselt hull riik! Kõik on ligadilogadi ja nii mõnelgi tekkis Poolas söömisest kõhulahtisus ja iiveldus, selle tõttu otsustasin seal mitte süüa ning isegi poest ostetud kauba viskasin minema. Parem karta kui kahetseda. Minu kõhuga on siiamaani kõik korras ;)
* Esimene öömaja Poolas oli õudne. Ainult prussakad olid puudu. Šokk oli nii suur, et helistasin nutt kurgus J-le, et ta mulle järgi tuleks.. Magasime riietega ja pidevalt olime valves. Olete Hostelit näinud?
* Busside konditsioneerid. Meil tekkis väike tüli sellepärast isegi. Aga elus oleme.
* Kindlasti teate väikest Brüsseli pissivat poissi. Käisime ja vaatasime ka tema ära. Hiljem Pariisis nägime pissivat meest. Üks tüüp otsustas keset tänavat püksiluku lahti teha ja vastu puud kusta. Samal ajal rahvas kõnnib rahulikult mööda. Ja meie buss peatus ka samal ajal, nii et me saime piinlikult itsitada. Ja ta raputas isegi tilga ära!!
* Olles teel Eiffeli torni juurde, jooksis kaks väikest poissi meie rühma keskelt läbi. Samal ajal lonkis üks habemega vanapapi neile järele. Paar minutit hiljem jõudis mulle kohale, et tollelt mehelt varastati peaaegu meie silme all midagi ära. Hiljem nägin neid nolke Eiffeli torni piletijärjekordade juures. Oma kotti hakkasin üha tugevamini enda vastas hoidma.. Paranoia.
* Poolas oli söögipeatus kuskil täielikus rekkaparadiisis. Vasakult, paremal, otse ja selja tagant tulid suured veoautod. Tahtsime tualetti minna ja hiilisime ühe rekka tagant välja, hakkasin just seisva rekka eest teed ületama, kui äkki tuli vaiksel kiirusel ja hääletult üks rekka nagu eikuskilt välja. Jäin seisma, võpatasin, ehmatasin ja hakkasin siis naerma. Isegi rekkamees sai mu üle naerda. Heas mõttes. Nüüd mul on rekkaparanoia ka!
* Üks mu klassiõde on ikka totaalne beib. Kulutas kogu oma raha ära kahe Lacoste t-särgi ja mingist imelikust firmakast ostetud teksade peale. Sama tsikk ütles koridoris kõndivale klassivennale: "Kuule, mine koridorist ära, ma tahan pesema minna!" Asi selles, et tualetid ja pesemine on koridoris. Ja tsikk oli ilma meigita. Pean veel midagi täpsustama? :D

Neid juhtumisi oli kindlasti veel aga hetkel ei tule meelde kõik. Istun oma mõnusas toakeses ja joon liiga kaua tõmmata lastud Earl Grey'd. Ühesõnaga.. olles ära suht tundmatutes kohtades omapäi, kaugel oma kodust ja armastest inimestest, hakkasin mõtlema, et tegelikult on meil siin Eestis hea olla.

Ja ise ma pilte ei teinud. Sest teised tegid topelt minu eest. Tegelikult moblaga sain Eiffelist paar päris head klõpsu.. Kuid kui kõik fotograafid on oma pildikesed üles loadinud, siis annan kuskil mingit moodi teada ;)

Okei siis. Suht chill. Patareid on vist laetud ja homme sukeldun siis koolitrallimöllu edasi.

ajastus on kõige tähtsam.

Eile oli hea olla lõpuks, sest sain oma uurimustöö tehtud. Ootasin tund aega printimist ja siis kloppisin kõik kokku ja panin kilede vahele ning täna viisin õpetajale. "Oi kui paks!" oli õpetaja esimene reageering mu punaste kaantega mitme nädala tööd vaadates. Algus tundus vähemalt hea olevat. Ootame ülejärgmist nädalat siis.

Varsti hakkan oma asju pakkima. Kohver juba ootab täitmist. Täna vist jääb Une-Mati visiit ära, sest pean kell 4 varahommikul ujula juures bussipeatuses virk ja kraps olema. Aga ootusärevus on suur ka! Mõelge.. mitu nädalat punnisin oma uurimustööd teha ja nüüd saan lõpuks puhata.. Prantsusmaal. Mmm. Ja hea seltskond on ka. Mõnus.

Ja nii palju ka, et ma ei võta mingit fotografeerimismasinat kaasa, sest nii paljud võtavad ja klõpsivad. Seega panen kunagi mingi lingi siis, kust pilte näeb..

Aga nüüd hakkan mp3-playerit jälle täitma ning asju kokku panema vaikselt.

to france.

Check this out! (nüüd vaata pilti)

Ja terve see nädal on sigimist-sagimist täis. Reede varahommikul kell 4 on Pariisi poole sõit. Super. Saabki ära nädalaks siit. Ja ma ei imesta kui tegelikult teise päeva õhtul hotelli voodis istun ja igatsen. Heh, seda ma teen praegugi tegelikult..

Ma nüüd lähen sööma. Headisuaitäh! :)

mul on selline tunne, et kevad tuleb.

Sain oma desktopi probleemid lahendatud. Ja nagu alati, tuli isa ja tegi kõik ühe nupule vajutusega korda. Aga hetkel olen viirusetõrjeta.

Eile (laupäeval) peale ärkamist oli kõik enam-vähem okei. Lõikusin juustu ja tegin suupistevaagnaid, samal ajal jõin kohvi ning samalajal värisesid käed ka. Ma ei tea, kas eelmise õhtu bailamisest või lihtsalt põrutatud ja retsitud randmete pärast.. Õhtul tuli hull seltskond kokku. Mul oli paha. Sest tundsin, et olen üksi kõigi seas. Mul ei olnud kuskil hea olla, seega sulgesin ennast oma tuppa ja lugesin raamatut. Ja kõige nõmedam oli see, et isa ei jõudnud eile isegi tere öelda. Täna saime paremini jutu peale. See selleks..

Täna on ilus päev ning lähen oma kõige kallimaga välja päikest püüdma.

täna on Piia päev.

Minuga on kõik okei. Susserdasin teisipäeval arvutis midagi ära, nüüd on kõik nagu mingi vaegnägija oma - topeltsuur ja tagasi ei saa. Minu mõistus üle ei käi enam. Kõik asjad proovisin ära, aga ei. Lõpuks helistasin isale ja homme tuleb ning vaatab mis värk on. Muidu arvutiga kõik korras aga kõik asjad desktopil - ikoonid ja stardiriba - on topeltsuured. Ma olen Keenius eks! Sellepärast hoian senikaua oma näpud eemale.. No täna tegin aint erandi :)

Koolis on ka kõik okei.

Ja täna saab peoriided selga panna ja lõbutseda, sest kallil Piiakesel on ju sünnipäev! :*

aega oleks juurde vaja.

Nii nii nii. Eile sattusin üle pika aja uurimustöö tuhinasse. 36 lk on valmis. Millalgi hakkan Eesti restoranide interjööre uurima ehk chillin kaks päeva internetis restoranide kodulehekülgede peal.

Juba hakatakse tegema stendi "titepilt versus uuem pilt". Teate küll. Meil on igatahes selline traditsioon, et igal lõpuklassil on stend selliste "enne ja pärast" piltidega. Eelmistel aastatel on samuti selliseid stende tehtud ja siis käisime vaatamas ja uurimas ja naermas. Nüüd naerdakse meie üle. Heas mõttes loomulikult. Vist. : ) Panin juba pildid kapi peale valmis, homme kraban kaasa, kui meeles on.

Täna järjekordselt olin mina see, kes matemaatika õpetaja/klassijuhataja peale vihastas. Turtsusin üksi seal pingis ja lõpuks tõmbasin tervele vihiku lehele mingi sigrimigri peale. No ei saa midagi aru ju kui õpetaja põristab kogu ülesande lüümiku pealt nii kiiresti maha, et ma ei jõua isegi ülesande numbrit maha kirjutada. Ja loomulikult õpetaja kirjutab kõige väiksemas kirjas üldse. Pigistad silmad välja, et näha mis värvi tindiga ta üldse kirjutanud on. Jee.

Okei ma nüüd naudin päeva kuidagimoodi, sest homseks pole midagi õppida. Mõnna.

kolmviisseitse.

Käisin elus esimest korda valimas. Üllatavalt vähe rahvast oli. Kella 2-ks oli mul igatahes valitud ja mingeid järjekordi ei olnud. Aega võttis see mul vist mingi 45 sekundit, et number kirja panna ja tempel peale ning minek. Kõik. Nüüd on mul õigus viriseda ja möliseda järgnevad 4 aastat.

Jan Uuspõldu käisin ka kinos vaatamas. Ainult, et Ilvest ei näinud, sest põis ei pidanud sel hetkel enam vastu. Film oli muidu okei ja naerda sai ka. Lihtsuses peitub võlu. ;)

Randmekaitsme-sideme ostsin ka. P*rsse see valu ja vaev eks. Mulle aitab. Ja neljapäeval, kui õpetaja mind võrkpalli taguma paneb, siis näitan küll vist keskmist näppu. Mängigu ise!

Ja üks dilemma on ka. Et kas panna omale jälle geelküüned või ei. Sest kunagi kui olid, siis tagajärjeks olid peaaegu olematud küüned. Samas viga oli ka selles, et ma ei käinud proffide juures. Nüüd aga käiksin. Sest ma ei viitsi koguaeg nokkida oma küünte kallal, murduvad ära, lõikan ära, kogu see kasvatamine on siis jälle tulemusteta.. enda jaoks leiab alati aega ja see raha on mul ka olemas, siis miks mitte eks. Eks ma mõtlen ja vaatan, mis saab.

Nüüd aga hakkan füüsika spikrit tegema, sest homme on kontrolltöö. Kes meist poleks koolis spikerdanud eks?

spectacular failures.

Millegipärast on mul tunne, et suudan alati kõik hea p*rsse keerata. Jah. Tunne on küll selline. Ja selline tunne on ka, et suured murdlained löövad mu peakohal kokku ja ma lihtsalt upun oma mõtetesse.

Sinu hommikune kõige-näkku-ütlemine pani mind mõtlema.. miks ma üldse seda kõike teen..