beware!

Nonii, mul on andmeid, et ringi liigub üks uus tõbi, millesse naised võivad märkamatult nakatuda. Selle vältimiseks peaks kord kuus arsti juures käima ning end kontrollida laskma. Tunnuseid pole ja vastunäidistusi samuti mitte. Möödub see märkamatult 9 kuu jooksul. Tundmatu tõve tagajärjeks võib olla poeg või tütar.

väike drink.

Täna tegin omale kokteili:
1/2 tl valget suhkurt (suhkrut??..)
3/4 spl taruvaikku piiritusega
Ja siis kiiresti kiiresti sisse. Nagu naksti. Väike okserefleks ja kõik. Loodame, et homme olen siis terve.

ah niisama korraks tulin.

Täna vahetasin oma mp3-playeris muusika välja. Hetkel on seal "Grey's anatomy" soundtrackilt lugusid (mis on kõik super head), James Morrisoni, Alicia Keys'i ja Commonit. Üks Björki lugu on ka, mis mulle kõige enam hinge läheb - Oceania.

Koristada jõudsin ka juba.

suki desu*

Käisime täna J'ga sushit söömas. Järve Brezza's. Mina võtsin 8 philadelphia makit ja J alustuseks 4 california makit, kõrvale jõime teed. Üks asi, mis meile mõlemale ei istu, on see tumepunane sojakaste vms. Maitse on jube võõras ja minu meelest paremaks see sushit ei tee. Minul see tekitab nädalate pikkuseid ja meeletult valusaid kõhuprobleeme, seega tean juba hoiduda sojast. Aga makid oli head.. Ja täna suutsin pulkadega ka kuidagi toime tulla!

*suki desu - mulle meeldib (jaapani k)

[pildi peal olevad makid pole asjaga kuidagi seotud:P]

pealkirjatu.

Kusjuures peale 7-ndat ehk peale hindamist, ei ole ma õudusunenägusid enam näinud. Siimaani on ainult tavalised rahulikud pildid silme eest läbi jooksnud. Küllap oli halbade unenägude põhjus hindamiseelne pinge ja väike stress..

Jaanuaritormid hakkavad vist meie poole liikuma, sest minu akna taga olevad pikad männid kõiguvad küll aknast varsti sisse.

gränni.

Olin eile oma toas ülakorrusel, uks lahti. Kuulsin, et tavatelefon helises. Vanaisa tõttas vastu võtma, kuid ta kas ei vajutanud vastuvõtunuppu korralikult või ei kuulnudki tegelikult sealt midagi. Vanaema läks vist vanaisa juurde ja hakkas õpetama või midagi.. Ja kuulsin kuidas vanaisa rahulikul häälel ütles: "Ei, las ma nüüd ise vaatan siis.." Vanaema podises midagi ja karjus siis vanaisale: "Ah mine persse!" Vanaisa jälle püüdis vaiksel ja rahulikult toonil seletada ja vanaema maha rahustada, aga vanaema läks nii pöördesse ja hakkas vanaisa sõimama. Lõpuks vanaema vist sai telefoni enda kätte ja helistas tädile (oma tütrele). Rääkis ja naeris seal, et jah kõik on korras ja.. Ja siis kui kõne lõpetas, hakkas vanaisa tänitama: "Sa ikka pole seda telefoni asja selgeks saanud.." Muudkui noris ja tänitas ning vanaisa rahulikult vastas talle. Ja siis äkki jälle kuulen vanaema ärritatud hääletooni. Sõimas natuke vanaisa ja siis jäi all korrusel vaikseks. Tavaliselt ta tuleb peale selliseid mõtetuid sõnelusi minu juurde vanaisa "maha tegema", aga eile õnneks või kahjuks ei tulnud. Ma ei saa aru, kuidas vanaisa mu psaikovanaema ära kannatab. Vanaema teeb alati sääsest elevandi ja ärritub nii, et hiljem teeb hoopis endast ohvri: "No kuidas sa küll minuga räägid!" jne.

Vanaemal on ka komme vanaisale dikteerida, mis too selga peab panema jne. Ükskord kui tädi külas oli, siis tädi ütles, et las mees ise ka otsustab, mis särgi ta selga paneb. "Ära oma nii suurt kontrolli vanaisa üle!" ütles tädi. Vanaema siis seletas, et ta ju paneb mustad särgid selga ja blabla. Tädi jälle vastu, et vanaema peaks hoopis enesekriitilisem olema ja iseennast jälgima. Kusjuures tädi rääkis rahulikult ja vaiksel toonil. Vanaema jälle vastu: "Kuidas sa küll minuga räägid!? Miks sa nii räägid? Mina ju terve päev koristan ja teen süüa ja pesen pesu ja.." Tädi jäi vait ning jällegi tegi vanaema ennast ohvriks. Ta lihtsalt ei taha või ei suuda end analüüsida. Või tunnistada, et jah, ärritusin tühise asja pärast, vabandust. Ja see jutt, et ta terve päev küürib ja süüa teeb on vale. Vanaema tavaline päev on selline: läheb päeval kell 11 linna peale, ajavahemikul 16-18 jõuab koju, kaasas kolm Kaubamaja pitsalõiku ning siis hüüab: "Tulge sööma!" Ja ma ei saa aru, mida ta terve päev linnas teeb. Aga samas, mis sa veel tahad inimesest, kes terve elu Tallinnas elanud ja lapsepõlves iga aasta kolinud, kelle vanematel olid abieluprobleemid ning kelle eksabikaasa oli alkoholilembene.

esimene hindamine läbi.

Kompositsiooni&vormiõpetuse õppejõud võttis mu plakati ja 5 väikest proovitööd omale, kuna need tema arvates väga head ja väärivad teistele näitamist. Minu arvates, olid need tööd mul kõige jubedamad. Kõige ebatäpsemalt tehtud.. ja see õppejõud tahtis neid omale. Appi. Vähemalt sain ülikooli kõige kartetuma õppejõu käest 5 kätte. Jee.

Maalimise sain aint 3. Aga ülikoolikeeles on see "hea". Sellega peab harjuma.

Ülejäänut ei viitsi kirjeldada/kirjutada.

Ainult seda, et Tallinnas võiks rohkem lumesahkasid olla liikvel.

dreaming my dreams away.

Olen hakanud alates 18-ndast novembrist oma unenägusid üles kirjutama. Selliseid, mis detailselt meeles. Täna lugesin neid ja jõudsin hämmastava järelduseni. Siiamaani pole olnud ühtegi lillelist ja roosa lõhnalist unenägu. Kõik on olnud ängistavad ja pooltraagilised, nagu stseenid kuskilt õudusfilmist või draamast. Võibolla just sellised hirmsad unenäod jäävadki detailselt meelde ning kõik head unenäod vajuvad unustuste hõlma. Ma ei tea.. kus siis minu ilusad ja head unenäod on?

Ma olen näinud oma isa mind kirvega taga ajamas. Olen pidanud mitmeid kordi millegi eest põgenema. Nägin J'd paaniliselt minu järel karjumas kui mind kuskile minema veeti (samal päeval kui und nägin tuli välja, et ta tegi avarii, jumal tänatud, ise jäi terveks, kuid auto mitte) jne.

Täna nägin unes, et mu vanaisa oli infarkti saanud ja teise ilma läinud. Järjekordne ängistav uni. Lasin tema mälestuseks teha sellise klaaskuulikese, kus tema naerusuine pilt taustaks ning kui seda raputada, siis hakkavad tumeroosad helkivad tükikesed lendlema. Vanaisale meeldib tumeroosa värv, eriti kui naisel on sama värvi huulepulk või mõni riideese. Sellepärast. Ja siis ma jändasin selle klaaskuulikesega ja muudkui nutsin. Maavanaema tuli mind veel lohutama. Oh jah..

Ja täna öösel nägin veel unes, et keerasin ühte oma särki pahupidi. Ärkasin sellepeale üles, et leidsin end tekki ümber keeramas. Kasutasin jalgu ka. Keerasin alumise poole ülespoole. Imelik..

J juba ütleb, et mul on mingi kahtlane värk nende unenägudega. Et olen nendega kuidagi tihedamini seotud kui mõni teine inimene vist... tema näiteks ei mäleta 99% juhtudest mitte ühtegi unenägu. Mina aga 99% juhtudest just mäletan.

Palun andke mulle mu ilusad ja head unenäod tagasi.

Aitäh.

aastavahetus.

Aastavahetuse võtsin vastu Pirital. Olime neljakesi ainult. Mõnus oli. Mehed tegid meile piduliku õhtusöögi. Küünlad, südamekestega kruusis veidi hapukas morss, singi-juustu vaagen väikeste piprakurkidega jne. Magustoiduks pidi olema mango-meloni jäätis küpsistega, aga seda me ei jõudnud süüa, kuna põrutasime linna. Aa, pearoaks oli Selveri hakklihapitsa. Armas. Päriselt oli armas.

Ootasime põnevusega Kreisiraadiot, kuid pidime veidi pettuma. Polnud ikka see, mis kunagi. Kui ikka nali tuleb pingutusega, siis pole mõtet üldse teha. Seega lähen ostan varsti omale Kreisiraadio dvd, et saaks korralikult naerda. Mängisime Aliast. Pooleli jäi.

Presidendi kõne ajaks ma olin juba korralikult svipsis ja selle tõttu oli härra Ilvese kõne ainult suur mulamulamulamulamula. Aga seda märkasin, et tal on pisike pea, suured käed ja veel suurem ülakeha.

Südaööl läksime välja. Lasime oma saluudi taevasse ja vaatasime teisi. Ikka super. Üks rakett, mis lasti ei tõusnud õhku ja nö lõhkes maapinna peal. Roosad pallikesed lendasid laiali, üks auto hakkas huilgama.. üks roosa sädemeke lendas aga minu poole ja ma kükitasin.. nagu filmis. Muidu oleks vist vastu pead saanud.

Kell 1, juba aastal 2008, läksime linna ja istutasime end Kuku klubisse. Lahe oli. Marju Kuut on lahe mutt, eriti siis kui ta dj puldi taga on. Kella 6-ks jõudsime Õismäele K juurde ja läksime magama. Kõik.

Väga mõnus aastavahetus oli. Aga jube uni on..

*<=)

No ja mis see selle aasta jõul siis olnud on? Lihtsalt tuledes kuusk, mille all viimaste rahade eest ostetud kingid, seapraad ja kapsad, muru mille peal pole lund. Esimest korda igatsen lund. Võiks ju olla selline krõbe lumine ilm. Ilus ilm. Et päike paistaks ja.. Mhh. Varsti võib välja muru niitma minna.

Minu 2007. aasta oli hea:
- Minu kõrvale tuli inimene, kellele olen tänulik. Tänulik emotsioonide, armastuse ja hoolivuse eest. Tänulik selle eest, et ta siiani mu kõrval on..
- Lõpetasin gümnaasiumi. Minu jaoks toimus see kõik nii kiiresti. Alles olin 6-ndas klassis ja unistasin abituriendi elust. Mmm.
- Astusin kindlameelselt ülikooli. Leidsin selle, mida tahan teha. Nüüd omistan suuri teadmisi ja teen kunagi võib-olla oma firma. Soovite sisekujundajat?
- Töötasin nagu hull. Ettekandja ameti peab ära proovima, et teada, millist tööd enam mitte kunagi teha.
- Ja kõik muud pisiasjad. Pisiasjad võivad suurtest asjadest tihti suuremad olla..

2008. aasta mõtlen nende asjade peale:
- Peaks trenni minema. Või kuidagimoodi liigutama end. Kuigi olen 95% kindel, et trenni ma ei lähe.
- Võiks juba J-ga asjad ühte kappi panna. Pool kodu on olemas. Võiks ju lõpuni järgmine aasta asja viia.
- Autokool. Ei kommentaari.
-Leida töökoht, mis on paindlik ja hästi tasustatud ning mis mulle meeldib.
- Minna Soome või Rootsi lapsele järgi. Kutsubeebile. Jack Russel. (kui J-ga oma kodu)
- I kursuse lõpetamine, II kursus.

Jah. Lubadusi on kerge anda, aga kas neid ka kõike täita suudame..

Näeme veel.

ooo you got same suit? me too!

Kas teile ei käi närvidele, et Reporteri meestel on juba mitu nädalat järjest sama pintsak/ülikond seljas???! See must ja õrnade triipudega. Vahetavad ainult lipse ja särke, kui sedagi. Väga.. naljakasimelik. Ja kui samal ajal TV3 uudiseid vaadata, on seal ka mõnikord sama ülikond seljas mehel. Täitsa haige ju!

Ja TV3 7uudiste krimimehel on pidevalt triibuline roheline särk seljas! Täna JÄLLLLLE!

Ma ei saa enam uudiseid vaadata. See ülikonnavärk lihtsalt häirib mind. See tädi, kes neid riidesse paneb, on vist dementne.

Aaaah :O

head pühkimist!

Kahju. Lihtsalt kahju. Meie siin sööme ennast pühade ajal ümmargusteks ja ei suuda hiljem liikuda, nemad aga kuivavad seal Aafrikas aina enam kokku. Nagu tara peale pandud loomanahad, mis päikese käes tõmbavad veidi kokku ja krõbedaks. Õhh. Aga meie pühade aegne söögiorgia pole kõige hullem. Mõelge nendele trullade seal ameerikamaal. Kui palju raha nad kulutavad oma mäkkidele ja muudele kiirtoidukohtadele. Kui palju raha nad sellega teenivad. Ja kui paljud ameeriklased on ülekaalulised. Kahe käega õgivad omale kilode viisi sisse kanatiibasid, friikaid, pirukaid ja rasvaseid pannkooke jm "toitu". Ja.. ja siis mõelge, ameeriklased söövad ennast surnuks ja aafriklased.. surevad nälga..

Mul on komme liiga palju toitu prügikasti visata. Sellepärast, et ma tean, et nagunii on kuskil keegi, kes selle ära sööb.

Häid pühi, pühi häid, head pühkimist!

psst!

Need, kes on plaadipoes silmanud üht salakavalat erksates toonides karunägu, on kindlasti mõelnud, et millega tegu. Ma siis räägin teile. Eskimo - Psst! "Pole sõnu sõnumiks tarvis!" Tegu on ühe suht värske tegelasega meie muusikamaailmas, just hip-hop/elektro/jazz valdkonnas. Too karunäoga vennike teeb super instrumentaalmuusikat, sellist, mis viib sind kaugele kosmosesse ja sunnib Maa peale vaatama. Kui vaja muusikalist vaheldust, siis minu meelest ongi just see plaat see vaheldus.. Mina leidsin igatahes mingi rahu kui neid lugusid kuulasin. 20 head lugu hea hinna eest. Must have plaat neile, kes hindavad head instrumentaalmuusikat. Tubli Martin! :)

Plaadiesitlus toimub sel laupäeval Von Krahli teatribaaris kell 22.00 koos üritusega Check 1, 2.

http://www.mindnote.ee/reliisid.php

ja kust te mu nr'i üldse saite??

Eile helistati mulle Seesami Elukindlustusest. Taheti mu elu kindlustada. Ütlesin, et pole aega. Täna hommikul kell kümme helises mobiiltelefon. Vaatasin, kurat, sama number. Jälle tahtis mulle elukindlustust sokutada. Küsis, et kas alaelalisi lapsi on, siis uuris pensioni ja muude asjade järgi jne. Ütlesin ei ei ei ei ja siis too vanem naisterahvas ütles aitäh ja lõpetasime kõne. Miks nad ometi ei mõista, et kui inimene ütleb viisakalt, et tal pole aega, siis need müügimehed tulevad ikka nina alla ja hakkavad oma joru ajama.

Ja siis tuli meelde see uus tarbijakaitseseadus. Aga nemad seda vist veel ei tea. Hõhõ.

vana maja.

Ma olin ühes linnas, tundmatus linnas. Tundus nagu oleksin välismaal, aga ei. Olin poes, mis nägi üprisgi sarnane välja Prismaga. Ootasin järjekorras. Enne ja pärast mind seisid mehed. Enne mind seisev mees meenutas Tanel Tatterit.. ma ei tea miks. Ma ostsin kaks väikest patarei (aku) laadijat. Müüja soovitas ühte suurt, et pidi odavam olema. Olin nõus. Tatteri moodi mees itsitas. Maksin ostu eest ja läksin kassast eemale, metallist pinkide juurde. Nende läheduses oli palju jalgrattaid, kõik pinkide küljes kinni ning nende vahel hästi palju seljakotte. Läksin enda seljakoti juurde, musta-punasega, selline mis mul tegelikult ongi. Avasin selle, kuid selle sisu ehmatas mind ära, sest sisu polnud see, mis enne oli. Nüüd oli seal kaks erinevat valget sandaali. Üks tume jalanõu ning mingi anum. Kõik. Rahakott ja kõik muud asjad, mis enne mulle kuulusid olid läinud. Kellegi teise kotisisu on minu kotissisuga vahetusse läinud. Ega's midagi. Võtsin koti selga ja sammusin poest välja. Paremale vaadates nägin väikest Selveri moodi poekest. Kaks konkureerivat poodi peaaegu ninapidi, mõtlesin ma. Väljas oli aga palav ja päike paistis. Inimesed sagisid ringi, kui kõik nad olid tumedate peadega ja tõmmud. Läksin tee äärde ja ootasin bussi. Panin oma seljakoti maha. Minu juurde tuli lühike, õlgadeni tumedate juustega naine ja küsis kas ma massaaži tahan. Samalajal näitas ta käega tänava ääres olevale majale, millel uks lahti ja kust paistis välja idamaine sisustus. Keeldusin viisakalt ja naine lahkus. Järgmine hetk olin ühe lagunenud maja ees. Välisseinad olid veidi sissepoole kaldu, kuid see-eest vundament oli meeletult tugev ja tavalisest kõrgem. Selles kohas, kus vundament majaks üle läheb, oli puitlaudadest terrassi moodi asi. See oli ka mädanenud ja katki. Kõndida sai vaid mööda üksikuid laudu. Kohast, kus suure tee juurest läks teerada maja juurde, oli kraav, mis oli sügav ja tume. See oli osaliselt kaetud vanade uste ja laudadega. Midagi oli seal all, mis mind häiris, kuid samas ka huvitas. Maja ümber oli hästi madal ja lagunenud kiviaed. Sellest oli alles ainult kõige alumine kiht ja see oli ka rohtu kasvanud. Maja oli seest samuti lagunenud ja vana. Ruumid olid enamasti tühjad. Esialgu ma ei leidnud kööki. Läksin välja suure tee äärde, kust aegaajalt sõitsid autod mööda. Tahtsin meeletult sealt kahtlasest kohast pääseda. Lehvitasin autodele ja püüdsin neile ette jääda, kuid mitte keegi ei teinud minust välja. Kõik sõitsid mööda. Absoluutselt kõik. Äkki keegi ei julgenud mind aidata, kuna ma selle vana ja salapärase majaga seotud olin? Järsku ilmus välja väike tüdruk, kes oli väga sõbralik ja abivalmis. Me läksime mööda laudu majani ja jäime seisma täpselt enne väikest treppi, mis terrassile viis. Kraavis oli näha midagi valget. Nagu oleks seal all katkine valge rist. Kivist valge rist. Seal oli ka mingi luuk ja muud sodi. Otsustasime uurima minna. Lükkasime risti eemale ja avasime luugi ning läksime kartmatult sisse. Tüdruk pani tule põlema ja ennäe! Köök. Köök sellises kohas, kus tegelikult peaks olema peidik või kelder. Köögi seinad olid kaetud kollase tapeediga. Seintel olid riiulid, millel vana vakstu ilutsemas. Köögi keskel oli nelinurkne valge laud, mis oli aja jooksul mustaks läinud. Riiulite ja kappide peal oli hästi palju kila-kola. Tegin sahtlid lahti ning seal oli igasuguseid kulpe, pudeliavajaid, lusikaid ja muud. Sahtel ei tahtnud enam kinni minna. Me otsisime midagi, aga ma ei tea mida. Ma jäingi sinna kööki selle väikese tüdrukuga, sest miski ajas mu üles, kuid ma ei suutnud sinna enam tagasi minna. Võibolla homme?

ehe, valgus, valu.

Sõrmus. Ainuke, mida hetkel kannan. Valge kuld. Üks suurem kivi, neli pisikest.. valged. Vasaku käe keskmises sõrmes. Ööseks peab ära võtma, muidu hommikuti on vastikult sõrme ümber. J kink mulle. Armas.

Kuidas tüütuks muutunud seinalampidest mõnusad öölambid teha? Mul on toas kaks seinalampi. Kasutasin ainult ühte, siis kui voodis raamatut lugesin. Muud kasutust neil polnud. Seoses pühapäevase romantilise õhkkonna loomisega tuli mõte. Võtsin punase värvilise paberi. Sellise paksema, mitte õhuke, kust peaaegu läbi näeb. Maalriteip. Võtsin paberi ja keerasin selle lambi ümber ja kinnitasin maalriteibiga. Teibiga poole keerasin seina poole. Ja voila, valmis ta oligi. Mõnus sume punane valgus. Piisav, et lugeda ja piisav, et romantikat teha. Jee.

Mis see tähendab, kui mul juba teist ööd ülakõht valutab?! Just öösel hakkab pihta. Selline tuim valu, mitte terav. Samas piisavalt segav, et häirida und ja anda põhjus valuvaigisti otsimiseks. Täna öösel juba mõlkusid kiirabi kutsumise mõtted peas. Kuid naised on tugevad! Mõtlesin, et mis see ikka olla saab, elan üle.. Läksin voodisse, tõmbasin looteasendisse, võtsin J sooja käe ja surusin selle omale kõhu peale. Ja lootsin. Lootsin, et saan natukenegi magada. Palun.. ma tahan öösiti magada ja kiiksuga und näha, mitte tundmatu valu käes oiata. Üks palve oleks veel.. palun, et see poleks mitte kuidagi moodi mu neerudega seotud. Äkki see oli siiski see imelik sushikaste? Või need mandariiniseemned, mida ma koguaeg ikka alla neelan.. või see üks näts, mis kogemata alla läks.. või sõin eile õhtul ikkagi liiga hilja.. või....

hea tuju.

Täna: 827.- eest Triumphi pesu (miks just sealt? vastus: kvaliteet!). Tõmbas küll hinge kinni korraks, aga mehele peab ju silmailu pakkuma.. eks!

Homme: Kaarli kirikusse kell 17.00. Kontsert üllal eesmärgil. Võtke käest kinni ja minge ka..

Ülehomme: J'ga aasta.

Muahhh!

nok nok.

Tänane terve päev läks paari joonise parandamise, ühe väikese mudeli tegemise ja plakati lõpetamise peale. Muudkui kuulad raadiost kui täistundide ajal kellaaeg öeldakse ning mõtled, et mitte midagi pole jõudnud teha ja juba on 5h möödas?! Jube. Samas ohverdades terve tänase päeva, sai nii mõnestki koormast lahti. Hea. Hiljem vähem teha, kui üldse midagi teha on.

kniks.

Pahad ilmad on väljas. Ja kui on pahad ilmad, siis on kohe halvem tuju.. Ükspäev päike peegeldas asfalti pealt silma, siis oli nii hea olla.

Õhtune plaan: rummikoola heas seltskonnas, taksosõit, tants, tants, tants, tants, kaks rummikoolat, tants, tants, veel üks rummikoola, tants, taksosõit, uni, uni, uni.

On teil oskus iga päev uuesti ja uuesti ja aina rohkem ühte samasse inimesse armuda? Mul küll on. :)

mu teine maailm.

Ma näen unenägusid, mis on nagu päris. Inimesed on teistsugused.. nagu CocaCola reklaamist.. sellised vahvad ja liigagi õnnelikud.. vahel küll kohtan mõnda tuttavat, keda muidu poleks oodanud. Need kohad kuhu olen sattunud on mõnusad ja sellised vanakooli hõngulised. Ise tavaliselt olen missioonil - otsin kedagi või midagi - ja seda kas suure ängiga või rõõmuga.

Täna ma viibisin Rakveres. Vähemalt mu mõistus ütles nii, aga Rakvere moodi see linn loomulikult polnud. Kitsad tänavad. Vanad, mõnusad majad üksteise otsas. Lumi langes munakiviteele. Poekesed olid jõulukaunistusi täis. Inimesed kõndisid minust mööda. Mina aga otsisin korterit. Endale. Lõpuks olingi ühes kõrgete lagedega ja valgete suurte ustega korteris. Seal oli kaks tuba. Üks suur, ilma kardinata aken avanes kitsale vanalinna tänavale. Teine korrus vist oli. Esimene tuba oli sellist oranžikat-roosat värvi. Ümmargune laud ning riiulid seinas. Teine tuba oli vist magamistuba.. või köök. Sest suure voodi kõrval oli pliit. Selline vanem. Selles toas oli kaks akent, mis olid täpselt lae all. Ja suur riidekapp oli ka. Kõigepealt oli see, et ma läksin poodidesse süüa ostma ja muid nipsasjakesi. Millegipärast tulin tagasi tühjade kätega. Korterisse jõudes oli ukse ees palju rahvast. Ainuke inimene kelle ära tundsin oli mu kunagine paralleelklassiõde. Ta astus sisse ja leidis esimese toa riiulist purgisupi. Tema läks seda "magamistuppa" keetma ja mina läksin riidekappi tuhnima. Avasin selle ning seal olid mõned eelmise elaniku riided - kleidid põhiliselt. Kapi põhjas oli karp pildiraamidega. Olin nende üle õnnelik, kuigi endal polnud pilte, mida sinna panna. Endine paralleelklassiõde keetis suppi ja samalajal viitas ühele kleidile - selline 50-ndate stiilis ning roosa ja valge värviga. Proovisin selga. Selline hästi liibuv, põlvedeni. Millegipärast L ütles, et mu rinnad paistavad läbi. Ma ei tea, mida see tähendab. Järgmine hetk oli jälle mu ukse taga meeletult palju rahvast ning ka naabrinaine - selline ümmargune ja kepikesega. Kobises natuke ja ma ajasin rahva koridorist minema. Kõik. Rohkem eriti ei mäleta..

Kõige imelikum mu unenägudega on see, et ma kas mäletan neid väga detailselt või üldse mitte. Mõnikord kui uni millegipärast öösel äkki otsa lõpeb, suudan ma sinna samasse unne tagasi minna, kui tahan. Nö "lucid dreaming".