*<=)

No ja mis see selle aasta jõul siis olnud on? Lihtsalt tuledes kuusk, mille all viimaste rahade eest ostetud kingid, seapraad ja kapsad, muru mille peal pole lund. Esimest korda igatsen lund. Võiks ju olla selline krõbe lumine ilm. Ilus ilm. Et päike paistaks ja.. Mhh. Varsti võib välja muru niitma minna.

Minu 2007. aasta oli hea:
- Minu kõrvale tuli inimene, kellele olen tänulik. Tänulik emotsioonide, armastuse ja hoolivuse eest. Tänulik selle eest, et ta siiani mu kõrval on..
- Lõpetasin gümnaasiumi. Minu jaoks toimus see kõik nii kiiresti. Alles olin 6-ndas klassis ja unistasin abituriendi elust. Mmm.
- Astusin kindlameelselt ülikooli. Leidsin selle, mida tahan teha. Nüüd omistan suuri teadmisi ja teen kunagi võib-olla oma firma. Soovite sisekujundajat?
- Töötasin nagu hull. Ettekandja ameti peab ära proovima, et teada, millist tööd enam mitte kunagi teha.
- Ja kõik muud pisiasjad. Pisiasjad võivad suurtest asjadest tihti suuremad olla..

2008. aasta mõtlen nende asjade peale:
- Peaks trenni minema. Või kuidagimoodi liigutama end. Kuigi olen 95% kindel, et trenni ma ei lähe.
- Võiks juba J-ga asjad ühte kappi panna. Pool kodu on olemas. Võiks ju lõpuni järgmine aasta asja viia.
- Autokool. Ei kommentaari.
-Leida töökoht, mis on paindlik ja hästi tasustatud ning mis mulle meeldib.
- Minna Soome või Rootsi lapsele järgi. Kutsubeebile. Jack Russel. (kui J-ga oma kodu)
- I kursuse lõpetamine, II kursus.

Jah. Lubadusi on kerge anda, aga kas neid ka kõike täita suudame..

Näeme veel.

ooo you got same suit? me too!

Kas teile ei käi närvidele, et Reporteri meestel on juba mitu nädalat järjest sama pintsak/ülikond seljas???! See must ja õrnade triipudega. Vahetavad ainult lipse ja särke, kui sedagi. Väga.. naljakasimelik. Ja kui samal ajal TV3 uudiseid vaadata, on seal ka mõnikord sama ülikond seljas mehel. Täitsa haige ju!

Ja TV3 7uudiste krimimehel on pidevalt triibuline roheline särk seljas! Täna JÄLLLLLE!

Ma ei saa enam uudiseid vaadata. See ülikonnavärk lihtsalt häirib mind. See tädi, kes neid riidesse paneb, on vist dementne.

Aaaah :O

head pühkimist!

Kahju. Lihtsalt kahju. Meie siin sööme ennast pühade ajal ümmargusteks ja ei suuda hiljem liikuda, nemad aga kuivavad seal Aafrikas aina enam kokku. Nagu tara peale pandud loomanahad, mis päikese käes tõmbavad veidi kokku ja krõbedaks. Õhh. Aga meie pühade aegne söögiorgia pole kõige hullem. Mõelge nendele trullade seal ameerikamaal. Kui palju raha nad kulutavad oma mäkkidele ja muudele kiirtoidukohtadele. Kui palju raha nad sellega teenivad. Ja kui paljud ameeriklased on ülekaalulised. Kahe käega õgivad omale kilode viisi sisse kanatiibasid, friikaid, pirukaid ja rasvaseid pannkooke jm "toitu". Ja.. ja siis mõelge, ameeriklased söövad ennast surnuks ja aafriklased.. surevad nälga..

Mul on komme liiga palju toitu prügikasti visata. Sellepärast, et ma tean, et nagunii on kuskil keegi, kes selle ära sööb.

Häid pühi, pühi häid, head pühkimist!

psst!

Need, kes on plaadipoes silmanud üht salakavalat erksates toonides karunägu, on kindlasti mõelnud, et millega tegu. Ma siis räägin teile. Eskimo - Psst! "Pole sõnu sõnumiks tarvis!" Tegu on ühe suht värske tegelasega meie muusikamaailmas, just hip-hop/elektro/jazz valdkonnas. Too karunäoga vennike teeb super instrumentaalmuusikat, sellist, mis viib sind kaugele kosmosesse ja sunnib Maa peale vaatama. Kui vaja muusikalist vaheldust, siis minu meelest ongi just see plaat see vaheldus.. Mina leidsin igatahes mingi rahu kui neid lugusid kuulasin. 20 head lugu hea hinna eest. Must have plaat neile, kes hindavad head instrumentaalmuusikat. Tubli Martin! :)

Plaadiesitlus toimub sel laupäeval Von Krahli teatribaaris kell 22.00 koos üritusega Check 1, 2.

http://www.mindnote.ee/reliisid.php

ja kust te mu nr'i üldse saite??

Eile helistati mulle Seesami Elukindlustusest. Taheti mu elu kindlustada. Ütlesin, et pole aega. Täna hommikul kell kümme helises mobiiltelefon. Vaatasin, kurat, sama number. Jälle tahtis mulle elukindlustust sokutada. Küsis, et kas alaelalisi lapsi on, siis uuris pensioni ja muude asjade järgi jne. Ütlesin ei ei ei ei ja siis too vanem naisterahvas ütles aitäh ja lõpetasime kõne. Miks nad ometi ei mõista, et kui inimene ütleb viisakalt, et tal pole aega, siis need müügimehed tulevad ikka nina alla ja hakkavad oma joru ajama.

Ja siis tuli meelde see uus tarbijakaitseseadus. Aga nemad seda vist veel ei tea. Hõhõ.

vana maja.

Ma olin ühes linnas, tundmatus linnas. Tundus nagu oleksin välismaal, aga ei. Olin poes, mis nägi üprisgi sarnane välja Prismaga. Ootasin järjekorras. Enne ja pärast mind seisid mehed. Enne mind seisev mees meenutas Tanel Tatterit.. ma ei tea miks. Ma ostsin kaks väikest patarei (aku) laadijat. Müüja soovitas ühte suurt, et pidi odavam olema. Olin nõus. Tatteri moodi mees itsitas. Maksin ostu eest ja läksin kassast eemale, metallist pinkide juurde. Nende läheduses oli palju jalgrattaid, kõik pinkide küljes kinni ning nende vahel hästi palju seljakotte. Läksin enda seljakoti juurde, musta-punasega, selline mis mul tegelikult ongi. Avasin selle, kuid selle sisu ehmatas mind ära, sest sisu polnud see, mis enne oli. Nüüd oli seal kaks erinevat valget sandaali. Üks tume jalanõu ning mingi anum. Kõik. Rahakott ja kõik muud asjad, mis enne mulle kuulusid olid läinud. Kellegi teise kotisisu on minu kotissisuga vahetusse läinud. Ega's midagi. Võtsin koti selga ja sammusin poest välja. Paremale vaadates nägin väikest Selveri moodi poekest. Kaks konkureerivat poodi peaaegu ninapidi, mõtlesin ma. Väljas oli aga palav ja päike paistis. Inimesed sagisid ringi, kui kõik nad olid tumedate peadega ja tõmmud. Läksin tee äärde ja ootasin bussi. Panin oma seljakoti maha. Minu juurde tuli lühike, õlgadeni tumedate juustega naine ja küsis kas ma massaaži tahan. Samalajal näitas ta käega tänava ääres olevale majale, millel uks lahti ja kust paistis välja idamaine sisustus. Keeldusin viisakalt ja naine lahkus. Järgmine hetk olin ühe lagunenud maja ees. Välisseinad olid veidi sissepoole kaldu, kuid see-eest vundament oli meeletult tugev ja tavalisest kõrgem. Selles kohas, kus vundament majaks üle läheb, oli puitlaudadest terrassi moodi asi. See oli ka mädanenud ja katki. Kõndida sai vaid mööda üksikuid laudu. Kohast, kus suure tee juurest läks teerada maja juurde, oli kraav, mis oli sügav ja tume. See oli osaliselt kaetud vanade uste ja laudadega. Midagi oli seal all, mis mind häiris, kuid samas ka huvitas. Maja ümber oli hästi madal ja lagunenud kiviaed. Sellest oli alles ainult kõige alumine kiht ja see oli ka rohtu kasvanud. Maja oli seest samuti lagunenud ja vana. Ruumid olid enamasti tühjad. Esialgu ma ei leidnud kööki. Läksin välja suure tee äärde, kust aegaajalt sõitsid autod mööda. Tahtsin meeletult sealt kahtlasest kohast pääseda. Lehvitasin autodele ja püüdsin neile ette jääda, kuid mitte keegi ei teinud minust välja. Kõik sõitsid mööda. Absoluutselt kõik. Äkki keegi ei julgenud mind aidata, kuna ma selle vana ja salapärase majaga seotud olin? Järsku ilmus välja väike tüdruk, kes oli väga sõbralik ja abivalmis. Me läksime mööda laudu majani ja jäime seisma täpselt enne väikest treppi, mis terrassile viis. Kraavis oli näha midagi valget. Nagu oleks seal all katkine valge rist. Kivist valge rist. Seal oli ka mingi luuk ja muud sodi. Otsustasime uurima minna. Lükkasime risti eemale ja avasime luugi ning läksime kartmatult sisse. Tüdruk pani tule põlema ja ennäe! Köök. Köök sellises kohas, kus tegelikult peaks olema peidik või kelder. Köögi seinad olid kaetud kollase tapeediga. Seintel olid riiulid, millel vana vakstu ilutsemas. Köögi keskel oli nelinurkne valge laud, mis oli aja jooksul mustaks läinud. Riiulite ja kappide peal oli hästi palju kila-kola. Tegin sahtlid lahti ning seal oli igasuguseid kulpe, pudeliavajaid, lusikaid ja muud. Sahtel ei tahtnud enam kinni minna. Me otsisime midagi, aga ma ei tea mida. Ma jäingi sinna kööki selle väikese tüdrukuga, sest miski ajas mu üles, kuid ma ei suutnud sinna enam tagasi minna. Võibolla homme?

ehe, valgus, valu.

Sõrmus. Ainuke, mida hetkel kannan. Valge kuld. Üks suurem kivi, neli pisikest.. valged. Vasaku käe keskmises sõrmes. Ööseks peab ära võtma, muidu hommikuti on vastikult sõrme ümber. J kink mulle. Armas.

Kuidas tüütuks muutunud seinalampidest mõnusad öölambid teha? Mul on toas kaks seinalampi. Kasutasin ainult ühte, siis kui voodis raamatut lugesin. Muud kasutust neil polnud. Seoses pühapäevase romantilise õhkkonna loomisega tuli mõte. Võtsin punase värvilise paberi. Sellise paksema, mitte õhuke, kust peaaegu läbi näeb. Maalriteip. Võtsin paberi ja keerasin selle lambi ümber ja kinnitasin maalriteibiga. Teibiga poole keerasin seina poole. Ja voila, valmis ta oligi. Mõnus sume punane valgus. Piisav, et lugeda ja piisav, et romantikat teha. Jee.

Mis see tähendab, kui mul juba teist ööd ülakõht valutab?! Just öösel hakkab pihta. Selline tuim valu, mitte terav. Samas piisavalt segav, et häirida und ja anda põhjus valuvaigisti otsimiseks. Täna öösel juba mõlkusid kiirabi kutsumise mõtted peas. Kuid naised on tugevad! Mõtlesin, et mis see ikka olla saab, elan üle.. Läksin voodisse, tõmbasin looteasendisse, võtsin J sooja käe ja surusin selle omale kõhu peale. Ja lootsin. Lootsin, et saan natukenegi magada. Palun.. ma tahan öösiti magada ja kiiksuga und näha, mitte tundmatu valu käes oiata. Üks palve oleks veel.. palun, et see poleks mitte kuidagi moodi mu neerudega seotud. Äkki see oli siiski see imelik sushikaste? Või need mandariiniseemned, mida ma koguaeg ikka alla neelan.. või see üks näts, mis kogemata alla läks.. või sõin eile õhtul ikkagi liiga hilja.. või....

hea tuju.

Täna: 827.- eest Triumphi pesu (miks just sealt? vastus: kvaliteet!). Tõmbas küll hinge kinni korraks, aga mehele peab ju silmailu pakkuma.. eks!

Homme: Kaarli kirikusse kell 17.00. Kontsert üllal eesmärgil. Võtke käest kinni ja minge ka..

Ülehomme: J'ga aasta.

Muahhh!

nok nok.

Tänane terve päev läks paari joonise parandamise, ühe väikese mudeli tegemise ja plakati lõpetamise peale. Muudkui kuulad raadiost kui täistundide ajal kellaaeg öeldakse ning mõtled, et mitte midagi pole jõudnud teha ja juba on 5h möödas?! Jube. Samas ohverdades terve tänase päeva, sai nii mõnestki koormast lahti. Hea. Hiljem vähem teha, kui üldse midagi teha on.

kniks.

Pahad ilmad on väljas. Ja kui on pahad ilmad, siis on kohe halvem tuju.. Ükspäev päike peegeldas asfalti pealt silma, siis oli nii hea olla.

Õhtune plaan: rummikoola heas seltskonnas, taksosõit, tants, tants, tants, tants, kaks rummikoolat, tants, tants, veel üks rummikoola, tants, taksosõit, uni, uni, uni.

On teil oskus iga päev uuesti ja uuesti ja aina rohkem ühte samasse inimesse armuda? Mul küll on. :)

mu teine maailm.

Ma näen unenägusid, mis on nagu päris. Inimesed on teistsugused.. nagu CocaCola reklaamist.. sellised vahvad ja liigagi õnnelikud.. vahel küll kohtan mõnda tuttavat, keda muidu poleks oodanud. Need kohad kuhu olen sattunud on mõnusad ja sellised vanakooli hõngulised. Ise tavaliselt olen missioonil - otsin kedagi või midagi - ja seda kas suure ängiga või rõõmuga.

Täna ma viibisin Rakveres. Vähemalt mu mõistus ütles nii, aga Rakvere moodi see linn loomulikult polnud. Kitsad tänavad. Vanad, mõnusad majad üksteise otsas. Lumi langes munakiviteele. Poekesed olid jõulukaunistusi täis. Inimesed kõndisid minust mööda. Mina aga otsisin korterit. Endale. Lõpuks olingi ühes kõrgete lagedega ja valgete suurte ustega korteris. Seal oli kaks tuba. Üks suur, ilma kardinata aken avanes kitsale vanalinna tänavale. Teine korrus vist oli. Esimene tuba oli sellist oranžikat-roosat värvi. Ümmargune laud ning riiulid seinas. Teine tuba oli vist magamistuba.. või köök. Sest suure voodi kõrval oli pliit. Selline vanem. Selles toas oli kaks akent, mis olid täpselt lae all. Ja suur riidekapp oli ka. Kõigepealt oli see, et ma läksin poodidesse süüa ostma ja muid nipsasjakesi. Millegipärast tulin tagasi tühjade kätega. Korterisse jõudes oli ukse ees palju rahvast. Ainuke inimene kelle ära tundsin oli mu kunagine paralleelklassiõde. Ta astus sisse ja leidis esimese toa riiulist purgisupi. Tema läks seda "magamistuppa" keetma ja mina läksin riidekappi tuhnima. Avasin selle ning seal olid mõned eelmise elaniku riided - kleidid põhiliselt. Kapi põhjas oli karp pildiraamidega. Olin nende üle õnnelik, kuigi endal polnud pilte, mida sinna panna. Endine paralleelklassiõde keetis suppi ja samalajal viitas ühele kleidile - selline 50-ndate stiilis ning roosa ja valge värviga. Proovisin selga. Selline hästi liibuv, põlvedeni. Millegipärast L ütles, et mu rinnad paistavad läbi. Ma ei tea, mida see tähendab. Järgmine hetk oli jälle mu ukse taga meeletult palju rahvast ning ka naabrinaine - selline ümmargune ja kepikesega. Kobises natuke ja ma ajasin rahva koridorist minema. Kõik. Rohkem eriti ei mäleta..

Kõige imelikum mu unenägudega on see, et ma kas mäletan neid väga detailselt või üldse mitte. Mõnikord kui uni millegipärast öösel äkki otsa lõpeb, suudan ma sinna samasse unne tagasi minna, kui tahan. Nö "lucid dreaming".

miski pole igavene.

"fear me!"

Alates laupäevast kuni eilseni sai veedetud meeletult palju aega arvuti taga. Silmad siiamaani valusad ja punakad. Laenasin sõbra käest neli filmi:

The 40 year-old virgin: mida kõike mehed välja ei mõtle eks.. aga hea oli naerda..
Bemari - teine film: esimest osa ma näinud pole. Võibolla sellepärast ma pool filmist maha magasingi ja kui film lõppes, siis tekkisid küsimused: mis? juba? miks? kuidas?
Kiired ja vihased - Tokio Drift: the best! Hea soundtrack ja kõik muu ka! Vin Diesel on nunnu.. aww.
Revolver: Guy Richie ei oska filme ikka teha. Natuke psaiko oli. Ja J.Stathamil oli kole habe ja vastik õlisoeng. Fuh. Ja loomulikult ma umbes kümme minutit filmi keskel magasin.

Poole kolmeks psühholoogiasse. 1,5h tasulist und.

?

Ma mäletan eilsest kõike! Jee. Sest ma ju jõin ainult ühe klaasi vaadisiidrit, ühe jubeda rummikoksi ja siis vist kolm väga head rummikoksi ( rummil ja rummil on vahe! ). Mõnusaid krõbedaid ja kuumi kanatiibasid näksisin ka.. Jõudsin isegi vara koju. Enne kella 1. Mõistus võttis isegi nii palju, et sain maja signaali maha ja uuesti peale. Riided seljast ja voodisse. Täna hommikul olin juba kell 9 üleval. Nagu poleks midagi toimunud. Ainult, et salapärasel kombel parema külje alumiste ribide juures valutab. Nagu oleks vopsu kuskile sinna saanud. Ja muide, ma mäletan eilsest KÕIKE! Niiet on ainult kaks võimalust.. 1) tõmbasin miski lihase sealt ära mingi imeliigutust tehes (pubis oli kitsas) 2) lõin ennast vastu tooli seljatuge ära, ilma et ise oleks suurt asja sellest teinud.. Või! Või siis röövisid mind tulnukad ära ja ma ei mäleta seda ning ma sain nende käest peksa!!

You cut me open and I keep bleeding love.

kalev.

Kommi isu.
Võtan paki.
Lahti ei saa.
Sahkerdan ja ropendan.
Pakki tekkis väike ava.
Panen kaks sõrme sisse.
Mul on komm.
Komm on omakorda pakendatud.
Keerulisemalt kui enne.
Ei saa kommi kätte.
Suht nõme.
Üheltpoolt ja teiseltpoolt.
No ei saagi kommi?
Naksan hammastega.
No ei saagi kommi!
Täitsa lõpp.
Viimane katse.
Oo.
Komm käes.
Jess.
Aga kommi isu üle läind!

:(

amy winehouse. back to black.

Praegusel infoajastul on plaadipoed minu arust unustusse jäetud ning muusikat tõmmatakse pigem internetist - sest see on tasuta ju, enamjaolt. Aga minu jaoks pole see põhjus. Täna ma olin valmis maksma peaaegu 300 krooni ja soetasin omale Amy Winehouse'i plaadi "Back to black". Järjekordne hea ost peaks mainima! Paned kettakese plaadimängijasse, volüümi mõnusalt põntsuma ja ise kaod sinna müstilisse maailma, mida Winehouse tekitab.. minus vähemalt. Minu meelest on kõik plaadil olevad lood head ja omapärased ning kindlasti jätab Amy oma mõnusalt käheda häälega ja kindla stiiliga muusikaajalukku jälje. Tema muusika on tõsiselt hea ning loodan, et ta suudab ikka oma elu ohjesse saada. Viiest viis!

innoirjasaageüle.

Inno ja Irja tekstide lugemine Ingridist ajab mul südame pahaks. Ja mitte Ingridi pärast, vaid just meie blogimaastiku "tegijate" pärast. Ma ei suuda aru saada, miks peavad kaks täiskasvanud inimest laimama kolmandat isikut. Elage oma elu edasi, aga tehke seda normaalselt. Te käitute nagu lapsed, kes näitavad näpuga ja karjuvad roppuseid ning kes sellest isu täis ei saa! Üks kord on jah okei, aga seda lõpmatuseni teha, näitab ainult Teie enda nõrki külgi. Andke andeks, aga ma ei mõista Teid, miks Te niimoodi teete..

:)

meeri kleer ja muu.

Ostsin täna oma suht viimase raha eest vastsündinud ajakirja - Marie Clarie. Et miks või? Uus asi - huvitav asi eks! Kuid võta näpust, mul tuli isegi uni peale, kui seda lugesin. Kahesaja lehekülje peale leidsin ainult ühe tõsiselt hea artikli ja see oli ka masendav, kuid hea artikkel! Rääkis see imikutest, kelle elu depressioonis või hullud vanemad on enneaegselt lõpetanud. Eelkõige mainiti ka Eesti juhtumeid, mis mul sõna otseses mõttes südame pahaks ajasid. Näide: ema lõi oma aastase tüdrukukese köögikapi külge risti! Õnneks laps elas selle hulluse üle.. Loomulikult nagu tavaks, oli ajakiri reklaami paksult täis. Eriti parfüümireklaami. Ma vist isegi hakkasin neid lõhnu tundma, kui lehti lappasin.

Aga jah.. miiiiks neid naistekaid nii meeletult palju peab olema? Meestel võiks hoopis olla mingi mõnus muhe ajakiri. Ma vist isegi loeks, sest nendest g-punktidest ja halamistest ning kadeduseussidest on kõrini.

Seoses oma õpitava erialaga olen avastanud enda jaoks sisustus- ja arhitektuuriajakirjad. Mul on vist isegi sõltuvus nendest. Oi.

oh seda terminaatorit.

Pidin ennast herneks naerma, kui natuke aega tagasi lugesin netist natuke kollast ajakirjandust. California kuberner herr Schwarzenegger väidab, et kanep pole uimasti. No tere talv!

"Ma ei pruukinud uimasteid," ütleb praegune California kuberner GQ usutluses. "See [marihuaana] pole ju uimasti. See on üks leht."

Alates uuest aastast leiavad California algkoolilapsed oma bioloogia õpikutest uue lehe: kanepilehe. See paikneks rõõmsalt mingi palmilehe ja näiteks california mägivahtra (jah, liigid on lambist välja mõeldud!) pildi vahel.. Ja siis lapsed uurivad rõõmsalt seda pilti ja ajavad suu rulli ja hüüavad: "Ooooo!". Ja siis antakse järgmise nädala kodutööks neile korjata võimalikult palju kanepilehti, millest nad hakkavad vanikuid valmistama. Jee.

What a happy life.