isu.

Emaga oli väike konflikt. Telefoni teel, aga siiski - oli.

Homme tahaks tantsida ja Mojitot heas seltskonnas nautida. Mmm.

kõik on automaatne.

Ma ei mäleta, et mulle oleks öeldud, kui oma lahtikäiva diivani sain, et see end ise hommikuti ära teeks. Just nii mulle täna hommikul tundus. Tõusin, sõin köögis hommikust, hambapesu ja siis korra netti. Enne arvuti käivitamist silmasin voodit ja mõtlesin, et ei ma veel ei viitsi seda ära teha, las olla. Hakkasin siis ülikooli jaoks avaldust kirjutama ja muude saavutuste märkimiseks otsisin ühte diplomit, kui märkasin, et voodi on tehtud. Tekk ilusti peal ja vasak tekinurk täisnurksesse kolmnurka seatud, justkui ootamaks kedagi linade vahele magama. Lihtsalt seisin tummalt voodi ees ja mingi hetk ajas see mind naerma, sest võin oma pea anda, et mina voodit ära ei teinud. Ma ei tea.. rutiin hakkab nii pähe vist, et ei mäleta uste lukustamist ning nüüd juba voodi korda tegemist.

andestage mulle.

Käisin J ja M'iga Suurhallis Kalevi ja Rocki finaalmängu vaatamas. Ise olin Kalevi poolt, kuid õiget kaasaelamisfiilingut sisse ei tulnud ning lõpus ei tekkinud ka mingit emotsiooni kui Rocki mängijad oma 'võidutantsu' (ümbert kinni ja tatsavad rõõmsalt) tegid. Enne seda suutsin veel oma valged püksid sinepiga ära määrida - see on see hull Frankfurteri isu.. Ja kõige tipuks koju sõites suutsin veel J välja vihastada sellega, et ma liigselt 'näägnäägnääg'in tema sõidustiili - stiili, mitte oskust!

mm ma olen barbie.

Ma vist olen otsustanud. Lähen hoopis Euroülikooli. Ja juuksed on mul nüüd heledamad kui enne ning õlgadeni. Natuke tukka on ka. Vot.

Stseen: mina ja J istume söögikoha ees väljas ning alustame einet. Mööda läheb suure jalgrattaga tumeda peaga tundmatu noormees, kes kahjuks vaimselt ebaterve on.
-Tundmatu: "Head isu!"
-Mina: (lihtsalt ehmatusest vaikin)
-J: "Jah.. aitäh!!"
-Mina: (ikka vaikin)
-J:"Näh! Nii ebaviisakas oledki siis või?!"
Natuke aega läheb mööda, noormees tuleb söögikohast välja, istub ratta otsa ning hüüab: "Hehee.. Barbie ja Ken istuvad!!" Ja sõitis siis ära.

linnulaulu ja undava sireeni segune müra.

Ma siin ikka mõtlesin, et järgnevad nädalad võiksid kiiremini minna. See a4 suurune paber võiks käes olla juba, et saaksin uhkusega elukooli sisse astuda.. Kaksteist aastat olen oodanud seda hetke ning just nüüd on tunne, et aeg liigub nagu aegluubis. Samas peale seda tuleb väike tühjus ja ehmatav šokk. Inimesed lähevad laiali ning järgnevad kohtumised piirduvaid võibolla vaid piinlikult vaikse 'terega' või messengeris kahe naeratava smailiga ning üllatava 'oi tsau mis teed?' küsimusega.

Suvelt ootan uues kodus tuttuue madratsi peal magamist, häid tööpäevi, korda läinud ülikooli sisseastumiskatseid ning kahjuks või õnneks - õppelaenu ning häid hetki kallite inimestega.

Aitab küll.. kreemitan ennast sisse ja lähen päikest püüdma. J peaks ka varsti tulema.

Homseni.

jack russell.

Vot just selline armas kutsikas saab meie esimene laps olema! :)

*

Ma nagu loll ootan.

ma näen oma tööst und. mis värk on?

Siis kui äikesepilv mu peakohal oli ja Vanapagan silku sõi, otsustasin oma blogi kujundust natuke põnevamaks teha, kuigi siit-sealt peaks mõningaid asju parandama..

Olen juba kaks ööd järjest näinud und oma töökohast, -kaaslastest ja endast. Näiteks, et riiulil seisab meeletult suur ja mitme liitrine veinipokaal, täis punast veini ning kokapoisid pidid meile appi tulema seda liigutama. Siis nägin veel, et saime uue kassalaua omale ning kaks uut kelneripoissi oli ka. Mõnus. Aga kas see tähendab seda, et ma igatsen tööle või hakkab mul töö juures paremini minema või lastakse mind hoopis lahti?! Seda pähklit ma lahti ei hammustanud.

Tahaks ära sõita kuskile metsa sisse.

music makes me happy.

Mõnus. Aga mul pole seda veel. Aga küll ma saan!

totaalne infosulg.

Mitte keegi ei tea mitte millestki mitte midagi.

võtsin päikse ära.

Olen kaks päeva järjest kella 11-st 13-ni päikest võtnud (jah tean, et kõige hullem aeg üldse, aga muul ajal pole mul kasu sellest istumisest) ja täna enam päikest polegi. Võtsin vist liiga agaralt. Aga õrn jume on peal ja palju parem on olla.

Kuna tundub, et täna erilist suveilma ei tule, siis teen oma kirjanduse pileteid edasi ja kui viitsin, siis hakkan ühise uue kodu sisekujundusega tegelema - alustades 2d variandis visandamisest. See oleks nagu sisekujundamises mul esimene projekt. Kui tuleb hea, siis saan ka Mainoris võibolla ette näidata.

Tänane unenägu oli ekstraimelik. Nägin, et olin topeltsuure raseda kõhuga ja valudes ning orgunnisin transporti haiglasse. Lõpuks sattusin väikse jahi peale, mis katki läks ja peale seda oli kõht ja valud kadunud. Ja ema nõudis, et ma talle midagi ostaksin ning sellest tekkis mingi tüli.

buy me!

Poole ühest kella kuueni käisin J'ga läbi kõik suured kaubanduskeskused Tallinnas v.a RoccalMare. Vahepeal olin lootust kaotamas, kuid viimasest poest leidsin omale LÕPUKLEIDI, mida alates 9nda lõpetamist olen tahtnud. Must, põlvedeni, must pitsiäär, ilma õlapaelteta, valge mustade mummudega vöö. Nagu 60-ndad. Juurde ostsin valge mummulise peavõru. Valged kingad on olemas.

Oh ma olen nii õnnelik.

:O

Käisin täna Rakveres. Sinna sõites kuulsin raadiost uudist Tivoli Tuuri kuuma atraktsiooni kohta. Jube tegelikult. Mul on koguaeg tivoli vastu mingi paha eelaimdus ja kartus olnud ja nüüd siis tean miks. Ma ei saa aru ainult sellest ninamehest seal, kes kekkas uudistes umbes, et ah kannatanute arv on nii väike, me laseme samamoodi edasi. No mida põrgut! Suur õnn, et need inimesed sinna sisse ei põlenud.. Igatahes.. ma ei käinud enne tivolis ja ei hakka seal käima ka. Mõttetu. (pilt pole juhtunuga seotud)

Sain omale mõnusa sooja punase jaki.

Ja reede õhtu oli hea.

tere tere tere tere hommikust!

Käisin hommikul umbrohtu peenardelt hävitamas. Väljas on nii soe ja mõnus, aga ma ei saa seda nautida, sest plaanisin tänase esimese poole päevast pileteid kirjutama hakata. Ja seda ma kohe tegema hakkangi! Ning õhtul juba tipsidega istumine.

Eile tegime J'ga kodu plaane. Panime kõik asjad paika ja vaidlesime sõbralikult.. nagu asjad ikka käivad. Mingisugune nägemus elamisest on paberile visandatud, nüüd tuleb ainult ehitama hakata! :D

Mõte: millalgi võiks mehed käe vangu võtta ning Sushihouse'i aja kinni panna.

ah, ma niisama..

Viimasel ajal olen rohkem hakanud hindama lõunauinakuid. Mäletan, kuidas väiksena vihkasin seda lõunaaega, kui magama sunniti. Nüüd aga viskan vabatahtlikult voodisse pikali ja nii mõnus on tegelikult välja magada ja puhata.. rohkem energiat tuleb ju. Praegu ka selline tunne, et lähen tõmban ennast vist kerra.

Mul on 9 ja pool küünt. Täna käisin hoolduses ja 9 tk tehti ilusti korda ja seekord on küüned ilusad roosad. Mitte beiberoosad, vaid ilus roosa! Ja mustad lilled on peal. Nummi. 9 ja pool sellepärast, et eile juhtus äpardus ja plõks! küüs lendas minema, kahjuks niimoodi, et suutis mu oma küüne peaaegu sandiks teha. Aga küünetehnik kiitis mind, sest vastupidiselt minule, tahavad noored neiud ilmtingimata, et 10 küünt oleks korras jne jne ää ää. Aga mul on pisike näpp plaastris ja taeva poole üles uhkelt. Kes kannatab, see kaua elab! ;)

Oi kuidas ma tahaks sama suurt lõuendit, nagu on selles uues vedelkristallteleri reklaamis. Ja teate, üks hea nipp kuidas odavalt omale modernset pilti seinale saada on: ostad poest mingi laheda mustri või pildiga kinkepaberi, siis muretsed poest lõuendi (Tiimari oma käivad kah!) või otsid keldrist paraja suurusega paksu papi, pakid lõuendi või papi kinkepaberi sisse ja ongi valmis!

kaktusepede.

Mu päevad on suhteliselt sisutühjad. Samas on lebotamine hetkel vajalik, sest peale lõpetamist, kui kõik teised lebotama hakkavad, jooksen mina töö juures elueest ja igalpool mujal ka. Kuulan head muusikat, paar väikest uinakut.. natukene 'Geisha memuaare' (jah, ma ikka veel loen seda!) ja kirjanduse eksami piletid ka (täna tegin ära 7 24-st).

Järgmine raamat, millel on au omada kohta mu raamaturiiulil, saab olema Boccaccio 'Dekameron'. Maksab küll kolm Koidulat ja natukene peale ka, aga see-eest on see raamat seda väärt. Kes teab, see... teab!

Mu superkaktusel oli 32 poega küljes. Noppisin need nagu õunad küljest ära, suuremad istutasin ümber, 4 tükki panin kõrvale ja viin O'le reedel. Suur kaktus on nüüd nagu pikk vorst ja loodan, et elab selle ümberistutamise üle.. Minu kallikesed!

mehed on ufo'd.

Polegi vist üle pika aja kell 12 üles ärganud. Ja kui mina jõin hommikukohvi ja võileiba, siis vanavanemad sõid juba lõunat.

Kui nuga selga lüüakse, siis see pole tore. Mulle ei meeldinud üldse eile tühjas Panoraamis olla ainuke ilma kaaslaseta, nukrutsev neiu. Meie hea väike seltskond suutis küll mu suunurgad üles poole suunata, kuid sisimas olin ikka pettumust täis. Paar vihast kõnet ja sõnumit minu poolt ning läksin koju magama.

See on nii nõme tegelikult!

the big Idi failed.

Käisin täna kalli K'ga Kosmoses. "The Last King of Scotland'i" vaatamas. Järjekordne superhea film. Tehtud samanimelise novelli põhjal, mis on ühtlasi ka nagu dokumentaal. Mida rohkem selliseid tõsielulisi filme probleemsetest riikidest või probleemidest tehakse, seda enam sisendab see mulle kahjutunnet ja mõistan, kuidas elavad teised hoopis mujal. Inimesi sunnitakse tegema asju, mida nad elusees ei teeks ning kui ükskord sisenetakse sellesse põrguringi, siis enam väljapääsu ei ole. Mitmed tuhanded süütud ohvrid, ebakorrekste valitsemisviisi all kannatav riik - kõik jõhkra diktaatori Idi Amin'i kätetöö. Mõned filmid ja raamatud siiski suudavad mõtlema panna - vähemalt mind - asjade üle, millele tavaliselt tähelepanu ei pööra.. ja see on ainult hea.

bring Sally up, I bring Sally down.

Mäletate, kunagi olid sellised maiustused nagu "lehmakommid" ja "koeranina"?! Neid kahte tahaks üle pika aja nosida.. meelde tuletada, kuidas väiksena sai külapoes "lehmakomme" ostmas käidud ja nii palju söödud, kuni süda pahaks läks.. ja kui ema "koeranina" tegi, siis imestasin ja ütlesin: "Emme, aga see pole ju üldse koera nina moodi!" Ja siis ühed head asjad olid veel Valio pulgajäätised. Vanilje omad olid beebisinise paberi sees, šokolaadi omad beebiroosas. Ja pingviin oli peal! Tänapäeval annavad Tom'i jäätised umbes sama mõõdu välja. Heh, vot selliste lihtsate ja heade asjade järgi on igatsus.

Eile lappasin kõik oma kirjanduse vihikud ja õpetaja antud õpikud läbi ning märkisin ära kohad, kust leian piletite vastused. Nüüd on ainult kirjutamise vaev. Pühapäeval võtan ennast kokku ja hakkan pileteid kirjutama.

Avastasin enda jaoks Moby.

olemas.

Mul on selline tunne, et oleksin trammi alla jäänud.. Käisin üle pika aja linnas ja olen vist unustanud, mis tunne on taga otsida asja, mida oma vaimusilmas ette kujutan. Ma kujutasin ilusaid musti pikki pükse, selliseid pidulikke. Kasvõi teksad. Aga eiiiii. Alati oli midagi viga! Kas suurus, pikkus või taskud jne. Ja siis! Lõpuks, kuskilt alt riiulilt leidsingi Täpselt Need Õiged! Väike sahkermahker proovikabiinis ja "palun pange kaart sisse..". Saingi, mis tahtsin! Aga selle-eest olen ropult väsinud ning jalad sülitavad tuld välja ja selg on ka valus..

Pärnu mnt alguses, alkoholipoe ees, sabisid mitukümmend sinistes tööriietes meest ringi - kahjuks või õnneks olid need Glaskek'i mehed. : )

Ja elus siiski saab tasuta asju. Ma sain täna näiteks tasuta augud kingarihma sisse! Ja tasuta kliendikaardi uuenduse ka!

done.

Ütleme siis nii, et inglise keele eksam on tehtud! Suulise osa eest sain 17 punkti 20st. Kirjaliku osa eest võiks veel 50 otsa tulla, siis oleks hea. Elame - näeme.

olen plussis.

Eile õhtul kloppisin padjad oma selja taga kohevaks ja võtsin voodis koha sisse, et vaadata filmi, otsast lõpuni. Olen mitmeid filme näinud mitu korda, kuid poole peale, sest Une-Mati on oma töö teinud. Eile suutsin talle vastu hakata ja nägingi lõpuks "Monster'i" lõpu ära. Hea on see, et Charlize Theron sai oma rolli eest Oscari, mida ta ka tõesti vääris, kuid film ise ei jätnud erilist muljet mulle. Midagi oli nagu puudu, aga samas tüdimust ka ei tekkinud..

Ja mis toimub?! Selles mõttes, et hommikust saadik on sireenid huilanud mööda Vabaduse pst.. Iga natukese aja tagant jälle.. viuuuuuuuuuuuuuuuuu viuuu.

Üle pika aja rõõmustan summa üle, mis mu mobiiliarvel tumedalt trükitud on.

teeme veel ühe (d)ringi.

Kõhutunne ütleb, et inglise keele eksam läks normaalselt. Nagu eelnevatel kordadel, polnud ka selle eksami ajal mingit närvikõdi ega tõmblemist. I feel good!

Eile oli emal sünnipäev ja peale eksamit sõitsin koos J'ga tema juurde. Väike üllatus oli või.. Andsime lille ja kingi üle, kuid kõige õnnelikum oli ema meie üle, et tulime üllatuslikult etteteatamata. Rahvast jätkus laua taha ning viina ja marineeritud seeni pakuti ka, kuid mina otsustasin viimastele truuks jääda. Mmm. Väiksed pruunid, kergelt "limased", õrnalt marineeritud seened.. yummie! :P

Noja siis loomulikult pommuudis, et Dan Põldroos on lännu. Lihtsalt.. ei ole sõnu.

sest et ma usun.

Olen peaaegu lõpusirgel. Homme on eelviimane eksam - inglise keel. Mitte mingit värinat, surinat pole sees. Eksamid on isegi et lihtsamad kui mõni kooliajal tehtud kontrolltöö. Peale inglise keelt on juuni kuus veel ainult uurimistöö kaitsmine ning kirjanduse suuline eksam. Käkitegu!

Vanaema rääkis täna, et oli unes näinud, kuidas ta oma emaga (minu vanavanaemaga) telefoni teel rääkis.. Ainuke kiiks on see, et vanavanaema jättis meid sügisel. Aga vanaema ütles, et see oli nagu päris. Telefon kahises ja kuuldavus oli halb, aga vanavanaema oli öelnud, et kõik on hästi ning tal on hea olla. Ma usun sellistesse asjadesse.. Unenäos kohtumistesse, vaimudesse jne. Sest kui vanavanaema suri, olin ma tööl ning miskipärast oli mul päeva keskel imelik olla - halb. Ja just hiljuti, kodus tundsin, kuidas keegi mind nagu vaataks ja jälgiks kuskil eemal.. ma tean, et ta jälgib meid, sest ta alati rääkis ise ka, et usub sellistesse asjadesse.. vaimudesse, hingedesse, kivikestesse, unenägudesse.. täpselt nagu mina. Paljud on öelnud, et ma olen nagu vanavanaema. Meil on ühe päevase vahega sünnipäevad, tema on Lõvi, mina ka, iseloom sama, kunstikiiks küljes, ainult, et vanavanaema oli aktiivsem ja tegi näituseid ja pani oma luuletused kaante vahele, avaladas kaks luuleraamatut.. minagi jõuan seda kõike veel.

pitšid on lahti..

Väike volbrikas oli. Kostüümidega tulijaid oli seekord vähemuses, aga lõbus oli sellegipoolest.

Igalpool mujal tunnen end kodusemalt, kui praeguses elupaigas. Mida aeg edasi, seda enam hakkab see häirima. Ootan pikisilmi hetke, kui saan oma asjad pappkastidesse kokku pakkida ja üle ukseläve astuda.. uude koju.. oma koju.. elukoolist õpetusi kõrva taha hakata panema..

Ja vanaema on mul nii hull, et lajatas vanaisale pannilabidaga piki nägu. "Meeleheitel linnavanaema."

Ongi hetkeks kõik.