NB

Ma nüüd kolisin. Palun tule minu soolaleivapeole: http://kkatsike.wordpress.com/ :)

näääh, liiga odav!

Vaatasin just TV3'st neid, kes tahavad Naabrist paremaks saada. Pidin pikali kukkuma. Kas tõesti on sisekujundajad (saates premeeriti neid hoopis DISAINERI nimega, ohmistenüüd!) nii õelad ja trendides kinni? Umbes, et kui sa kohe 6000.- itaalia päritolu lampi oma seinale ei osta, siis oled sa mingi mõtetu maitsetu inimene? Et kust see odav laineline lamp siia sai?! Urrrrrr! No mis mõttes! Liiga nipsakas ja uhke ei tasu nüüd ka olla. Jube jube.

Ma õpin ka sisekujundust. Ma poleks nii õel olnud. Kuigi jah, eks igal Naabrist Parema toakujundusel olid omad vead.. Aga arvestama peab ju ka seda, et nemad ehivad oma tube kolm korda kiiremini, selle tõttu on ka mõned möödalaskmised.. ning loomulikult kuklasse hingav tühjaks pitsitatud eelarve.

Et siis.. rohkem positiivsust pliis.

tule taevas appi.

Woooooooooow, täna nägin ühes ja samas bussis korraga sinise ja neoonrohelise peaga kahte tüdrukut! Ja peale selle veel kahte vene rahvusest inimlindu, kes sihvkasid väga häälekalt nagistasid. Rõve. Absoluutselt!

it's so dark, i can't see anything..

Miks CSI uurijad alati taskulampidega kapi taguseid uurivad, mitte ei pane tuld põlema? See käib nii närvidele.. Sick!

lost in dreams.

Mul on ikka mingi tugevam side unenägudega kui teistel inimestel vist. Mõnikord tekitab kõik külmavärinaid.. see kuidas ma kõike detailidena mäletan ning kehaliselt läbi elan.. Ma nagu elaks kahes maailmas paralleelselt.
Paar päeva tagasi nägin und, kus mul ja J'l oli väike poeg. Andsin pojale rinda, J tuli ligemale, poiss naeratas piimase suuga J'le ning see ajas omakorda J naerma. Kõik oleks nagu ideaalne. Ärgates mõtlesin, et oh kui armas unenägu, kuid sisimas hakkasin ootama. Ootama seda, millal haigus vaikselt vastu külge hiilib. Tähendab ju beebi nägemine unes üldjuhul haigust. Ja ennäe! Täna hommikul ärgates oli keel valge, silmad tuimad, nägu valge ja pea paks, nagu oleksin kolm päeva pidu pannud. Väike palavik lisaks. Seekord on külmetust lihtsam läbi elada, kuna teadmine, et ma teadsin, et millalgi nüüd peaksin haigeks jääma.. see on lihtsalt midagi.. midagi kummalist.
Täna öösel nägin unes, et astusin korteri uksest sisse. Seal toimus suur pidu, oli palju tundmatud inimesi, karvaseid ja sulelisi. Äkki nabiti mind kinni, hoiti kõvasti jäsemetest kinni. Mind hoiti põrandaga paralleelselt õhus. Kõik naersid. Ja siis ilmus välja J üks parimaid sõpru ning hakkas mind erinevate alkoholidega ja siirupitega üle valama. See oli niivõrd jälk ja vastik. Mu keha ligunes alkoholist, suu uputas kümnest erinevast siirupist, okserefleksid, äng, nutt.. Peale selle võtsid nad mult mu koti ja muud väärisasjad, väljaarvatud J kingitud sõrmuse. Selle nad jätsid alles. Peale seda intsidenti oli mul tunne, nagu mind oleks emotsionaalselt vägistatud. Istusin akna all nurgas ja otsisin oma asju. Juuksed tilkusid alkoholist. Vaatasin oma vasakut kätt ning tänasin jumalat, et J sõrmus oli alles. See oli ainuke asi, mis mulle jäänud oli. Mu keha ja hing olid alkoholist läbi imbunud, kuid väike valgest kullast rõngas mu sõrmes.. see andis lootust.

inter jöör.

No sai siis täna käidud messil. Interjöör 2008. Võrreldes ehitusmessiga oli interjöörimess väga lahja. Ootasin ikka rohkemat. Aga sellegipoolest tulin ära raske kotiga, mis täis brožüüre ja katalooge. Eriala, mis teha!

Väga lahe oli näha, et koopast olid välja tulnud ka Eesti firmad ja tegijad.

Ja kõige uhkem ja lahedam ja stiilsem oli Shishi. Oleks tahtnud terve boksi omale koju transportida.

Oeh.

cold digger.

Vuaaa. Ma ei taha esmaspäeva, sest siis on arvatavasti postkastis mu telefoniarve. Ja kuna iseteenindus mulle aprilli kuu arve summat ei tahtnud näidata ning J arvas, et see on vähemalt 2000.- siis... mmm.. noooooooooooooooooooooooooo!

Ja kõik sellepärast, et naised nii palju igatsevad, aga mehed millegipärast vist mitte. Seega on mu telefoniarve üüratult suur. Jeah baby! Pff.